Arvustus. Kibe tõde keskeas kuttidest ({{commentsTotal}})

"T2 Trainspotting" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinodes
"T2 Trainspotting"
Režissöör: Danny Boyle
Osades: Ewan McGregor, Ewen Bremner, Jonny Lee Miller,  Robert Carlyle
7/10

See film on neile, kelle jaoks "Trainspottingu" linastumine 1996. aastal oli kinoelamus, mis on tänini meeles. Neile, kes olid filmi linastumise ajal umbes sama vanad kui toonased peategelased (no ütleme 17-25 aastased) ja kes tänaseks on nii umbes 40-50 aastased. See film on eelkõige neile ja mina olen üks selle sihtgrupi esindaja.

Ma ei oska aimata, mida või kas üldse pakuks see film praegustele noortele, kes 90ndatel noored polnud või kes pole näinud "Trainspottingu" esimest osa, mis oli pöörane ja laineid lööv. Ma ei tahaks kasutada sõna "revolutsiooniline", kuid igal juhul oli koheselt selge, et tegemist on kultusfilmiga. "Trainspottingu" esimene osa oli juba sündides elav filmiklassika.

Uus osa mingit samal tasemel tormilainetust ei paku, millest on küll veidi kahju, ent samas ei ole sellest ka midagi hullu, et uus pole nii pöörane kui vana. Olen näinud mitmeid arvamusi, et "T2" ei meeldi. No nii hull see asi nüüd ka pole, et see halvaks filmiks lahterdada. See on lihtsalt teistsugune, täiesti segaste noornarkomaanide ramm on raugenud, tegelased peaksid üldse õnnelikud olema, et nad veel elus on.

Filmi kiituseks peab ütlema, et on sealgi täiesti arulagedalt tragikoomilisi segaseid stseene, näiteks Spudi (Ewen Bremner) ja Rentoni (Ewan McGregor) taaskohtumine Spudi enesetapukatse ajal või Begbie (Robert Carlyle) tegelaskuju tervikuna. 

"T2 Trainspottingut" tasub vaadata juba ainuüksi seepärast, et mängivad samad näitlejad, kes mängisid samu tegelasi ajastuikoonilises esimeses filmis. Ewan McGregor just "Trainspottingus" kuulsaks saigi, enne seda oli ta teinud rolle teleseriaalides ja paaris keskpärases mängufilmis. Režissöör Danny Boyle oli kuulsust kogunud ka oma eelmise mängufilmiga "Shallow Grave" (1994), mille eest ta pälvis Suurbritannia noore paljulubava tulija auhinna ja "Trainspottinguga" ta vaid õigustas seda preemiat, esimene film kandideeris ka parima stsenaariumi Oscarile ning noppis ohtralt teisi auhindu. 

Rääkides stsenaariumist - linalood põhinevad Šoti kirjaniku Irvine Welshi romaanidel "Trainspotting" (1993) ja "Porno" (2002). Mõlemad on ka eesti keeles ilmunud, soovitan lugeda, kuid alles pärast filmivaatamist, muidu kipute kinosaalis virilad olema.

Filmist. Kunagised noored vihased kutid on jõudnud keskikka. Mitte küll kõik, kuid arvestades seda, et tegemist oli narkomaanide kambaga, siis on neil isegi hästi läinud. Begbie on endiselt väga kuri, no nii kuri, et kinolinal on seda koomiline vaadata, aga kui päris elus ette satuks, siis väga ei tahaks selle psühhopaadiga samasse ruumi sattuda. Vanadus ei ole Begbie vaimu igal juhul räsinud, ta on väike nässakas šoti Terminaator, kes saab vanglast põgenema ja külvab filmi jooksul palju segadust.

Suurt muutunud pole ka Simon (Jonny Lee Miller), kes on omast arust endiselt kõva naistemagnet ja püüab ellu viia äriideed saun-hooramajast. Spud on paadunud heroiinik, kuid endiselt elus ja täie mõistuse juures.

Vana pundi viib üle kivide ja kändude (osalt tahtmatult) kokku Renton, kes naaseb kodulinna, kuna tema elu Hollandis on jooksnud ummikusse ja ta soovib minevikuga rahu teha, vanu sõpru kohata ning anda neile selle raha, mille omal ajal sisse vehkis. On palju vandumist ja lööminguid, kuid eelkõige on palju minevikuvarje ja nostalgiat. Minu meelest selle viimasega liiale ei mindud, pigem mõjus see just parasjagu doseerituna ning sümpaatselt. 

Filmi juures oli meeldiv see, et kõik tegelased olid jäänud sisimalt samasuguseks nagu nad olid olnud noortena. Jah, nad ei olnud saavutanud mingit märkimisväärset edu finantsiliselt või karjääri plaanis, neil polnud kellelgi ette näidata suurepäraselt toimivat perekonda, kuid olgem ausad - see oleks ka olnud imelik. Inimesed ei muutu sedavõrd, selline romantiline märg unistus saab juhtuda vaid filmides. No et 20-aastasena oled röövlist rentslikaak ja 40-aastasena ontlik, karjäärile pühendunud pereisa, mittemidagiütleva halli sedaani roolis. Selles filmis nii pole.

Selles filmis oli leppimist paratamatusega, mingit suurt uut lootust seal ei tärganud, kuid omamoodi on see oma eheduses ja nostalgitsemises väga vahetu ja aus.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: