Arvustus. Kibe tõde keskeas kuttidest ({{commentsTotal}})

"T2 Trainspotting" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinodes
"T2 Trainspotting"
Režissöör: Danny Boyle
Osades: Ewan McGregor, Ewen Bremner, Jonny Lee Miller,  Robert Carlyle
7/10

See film on neile, kelle jaoks "Trainspottingu" linastumine 1996. aastal oli kinoelamus, mis on tänini meeles. Neile, kes olid filmi linastumise ajal umbes sama vanad kui toonased peategelased (no ütleme 17-25 aastased) ja kes tänaseks on nii umbes 40-50 aastased. See film on eelkõige neile ja mina olen üks selle sihtgrupi esindaja.

Ma ei oska aimata, mida või kas üldse pakuks see film praegustele noortele, kes 90ndatel noored polnud või kes pole näinud "Trainspottingu" esimest osa, mis oli pöörane ja laineid lööv. Ma ei tahaks kasutada sõna "revolutsiooniline", kuid igal juhul oli koheselt selge, et tegemist on kultusfilmiga. "Trainspottingu" esimene osa oli juba sündides elav filmiklassika.

Uus osa mingit samal tasemel tormilainetust ei paku, millest on küll veidi kahju, ent samas ei ole sellest ka midagi hullu, et uus pole nii pöörane kui vana. Olen näinud mitmeid arvamusi, et "T2" ei meeldi. No nii hull see asi nüüd ka pole, et see halvaks filmiks lahterdada. See on lihtsalt teistsugune, täiesti segaste noornarkomaanide ramm on raugenud, tegelased peaksid üldse õnnelikud olema, et nad veel elus on.

Filmi kiituseks peab ütlema, et on sealgi täiesti arulagedalt tragikoomilisi segaseid stseene, näiteks Spudi (Ewen Bremner) ja Rentoni (Ewan McGregor) taaskohtumine Spudi enesetapukatse ajal või Begbie (Robert Carlyle) tegelaskuju tervikuna. 

"T2 Trainspottingut" tasub vaadata juba ainuüksi seepärast, et mängivad samad näitlejad, kes mängisid samu tegelasi ajastuikoonilises esimeses filmis. Ewan McGregor just "Trainspottingus" kuulsaks saigi, enne seda oli ta teinud rolle teleseriaalides ja paaris keskpärases mängufilmis. Režissöör Danny Boyle oli kuulsust kogunud ka oma eelmise mängufilmiga "Shallow Grave" (1994), mille eest ta pälvis Suurbritannia noore paljulubava tulija auhinna ja "Trainspottinguga" ta vaid õigustas seda preemiat, esimene film kandideeris ka parima stsenaariumi Oscarile ning noppis ohtralt teisi auhindu. 

Rääkides stsenaariumist - linalood põhinevad Šoti kirjaniku Irvine Welshi romaanidel "Trainspotting" (1993) ja "Porno" (2002). Mõlemad on ka eesti keeles ilmunud, soovitan lugeda, kuid alles pärast filmivaatamist, muidu kipute kinosaalis virilad olema.

Filmist. Kunagised noored vihased kutid on jõudnud keskikka. Mitte küll kõik, kuid arvestades seda, et tegemist oli narkomaanide kambaga, siis on neil isegi hästi läinud. Begbie on endiselt väga kuri, no nii kuri, et kinolinal on seda koomiline vaadata, aga kui päris elus ette satuks, siis väga ei tahaks selle psühhopaadiga samasse ruumi sattuda. Vanadus ei ole Begbie vaimu igal juhul räsinud, ta on väike nässakas šoti Terminaator, kes saab vanglast põgenema ja külvab filmi jooksul palju segadust.

Suurt muutunud pole ka Simon (Jonny Lee Miller), kes on omast arust endiselt kõva naistemagnet ja püüab ellu viia äriideed saun-hooramajast. Spud on paadunud heroiinik, kuid endiselt elus ja täie mõistuse juures.

Vana pundi viib üle kivide ja kändude (osalt tahtmatult) kokku Renton, kes naaseb kodulinna, kuna tema elu Hollandis on jooksnud ummikusse ja ta soovib minevikuga rahu teha, vanu sõpru kohata ning anda neile selle raha, mille omal ajal sisse vehkis. On palju vandumist ja lööminguid, kuid eelkõige on palju minevikuvarje ja nostalgiat. Minu meelest selle viimasega liiale ei mindud, pigem mõjus see just parasjagu doseerituna ning sümpaatselt. 

Filmi juures oli meeldiv see, et kõik tegelased olid jäänud sisimalt samasuguseks nagu nad olid olnud noortena. Jah, nad ei olnud saavutanud mingit märkimisväärset edu finantsiliselt või karjääri plaanis, neil polnud kellelgi ette näidata suurepäraselt toimivat perekonda, kuid olgem ausad - see oleks ka olnud imelik. Inimesed ei muutu sedavõrd, selline romantiline märg unistus saab juhtuda vaid filmides. No et 20-aastasena oled röövlist rentslikaak ja 40-aastasena ontlik, karjäärile pühendunud pereisa, mittemidagiütleva halli sedaani roolis. Selles filmis nii pole.

Selles filmis oli leppimist paratamatusega, mingit suurt uut lootust seal ei tärganud, kuid omamoodi on see oma eheduses ja nostalgitsemises väga vahetu ja aus.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Nite JewelNite Jewel
Kaspar Viilupi plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

2017. aasta hakkab vaikselt poole peale jõudma ja uut muusikat lendab ustest ja akendest kogu aeg juurde. Kõigega ei ole seejuures võimalik kursis olla, see on paratamatus, millega tuleb leppida. Pärast halbade ja veel halvemate plaatide vahelt põiklemist jäid silma aga 20 albumit ja 5 EP-d, mis aitavad loodetavasti kodu- ja välismaises muusikameres paremini orienteeruda.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

FILM
Pääru Oja filmis "Viimased"
Veiko Õunpuu uus film sai Eurimages filmifondist 240 000 eurot toetust

Euroopa komisjoni filmifond Eurimages andis Bratislavas peetud kogunemisel toetused kahele Eesti filmile. Režissöör Veiko Õunpuu "Viimased" sai 240 000 eurot ja Vene-Eesti-Prantsuse koostööfilm "Mees, kes üllatas kõiki" 160 000 eurot.

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

KUNST
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Laulupidu.
Noorte laulu- ja tantsupeo nädal toob Tallinna 37 000 peolist

Esmaspäeval saab alguse XII noorte laulu- ja tantsupeo nädal, mis toob Tallinnasse kokku ligi 37 000 peolist ja kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Enam kui 19 000 noort majutatakse peonädalal koolimajadesse üle Tallinna.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.