Arvustus. Lepatriinu esimene tiivasirutus ({{commentsTotal}})

Lepatriinu
Lepatriinu Autor/allikas: Raadio 2

Uus plaat
Lepatriinu
"EP1"
6/10

Nunnu nimega Lepatriinu on Triinu Paomets, nooruke laulja/ laulukirjutaja, populaarse konkursi Noortebänd finalist. Viimasel ajal ongi EP kui formaat ennast tõestanud eriti just uuemate nimede puhul, kellel pole veel albumitäit materjali ette näidata, aga lugusid on siiski juba veidi rohkem kui singli jagu. EP on väga mõistlik variant.

Lepatriinu "EP1" kõik viis lugu on tema enda kirjutatud, stiil varieerub huvitavast elektroonikast veidi vähemhuvitava, akustiliste elementidega lüürilise raadiopopini. Oma nägu pole teadagi kerge leida, nii "EP1" nimi kui ka kaanekujundus võib tegelikult olla tuttav nendele, kes teavad FKA Twigsi juhtumisi samanimelist paari aasta tagust suurepärast debüüti, mille kaanekujundus on ka enam-vähem sama, ainult huvitavam. On see siis juhus või tahtlik vihje, raske öelda.

Paomets on kitarri mänginud üle poole oma elust ja arusaadav, et selle instrumendiga tunneb ta ennast kõige kodusemalt. Ka enamik EP palasid sisaldab tubli annust naturaalseid kitarrihelisid ja paigutub kusagile üheksakümnendate hakul moes olnud iseteadvate kitarriga folgipreilide autoriplaatide mängumaale. "EP1" ei ole samas muidugi mingi folk ja žanriliselt ongi seda võrdlemisi keeruline kuhugi paigutada, kui võrdlemisi väheütlev elektroakustika kõrvale jätta.

EP avapala "Sad Girl" on parim valik EP-d avama, kuna see on lihtsalt parim pala. "Sad Girl" demonstreerib artisti muljetavaldavaid vokaalseid võimeid nii, et see ei muutu hääleulatusega eputamiseks. Minimalistlik elektroonika, ja kui kõrv ei petnud, siis elektroonikas võrdlemisi vähekasutatav ukulele, kostab ka. On mõtlikkust, mõõdukat sära ja originaalsust.

Teine lugu, triviaalsevõitu "I’m Good", on tempokas heas seades poplaul, millega oleks võinud Eurovisioonile konkureerida, kuid mis tähelepanu ei köida ning jääb tuhmiks ja etteaimatavaks vaatamata liigpoleeritusele ja välisele särale. Elektroonika ja minimalism naasevad sõbralikult käsikäes mõtlikus palas "Ease of Mind" ning sellest kostub ka usutavaid emotsioone. "Sensitive" algab unistava klaveri ja retrosüntesaatoriga, millele lisandub nüüd juba täiesti selgelt eristatav ukulele.

See on EP kõige gospelsoulilikum pala ning jällegi ilmekas tõestus sellest, et liialdused ei tule kasuks ning paksudele värvidele tasub eelistada peenemat värvigammat ning kõiki emotsioone ei maksa kohe letti lüüa. Las midagi jääda nootide vahele ka. Albumile paneb punkti "Mr. Time", mis on täpselt lauldud, erinevate kõlavärvingute ning mõnusa rütmiga.

Niisiis on andeka, igati sümpaatse ja väga hea välimusega Lepatriinu ees praegu valla kolm teed. Esimene nendest on kõige laiem, siledam ning viib raadiosõbralike ja telekõlbulike popmuusikute kaitsealani, mis on küllaltki ülerahvastatud ja kus õigupoolest midagi põnevat ei juhtu, aga olemine on stabiilne ja selle tee valimine majanduslikult põhjendatud.

"Sad Girl" näitab samas ilmekalt, et Lepatriinu jaoks on avatud ka see konarlikuvõitu tee, mis viib läbi keldrite ja pimedate võpsikute ning mida mööda ei tarvitsetagi õigupoolest kuhugi välja jõuda. See on raske, kuid huvitav rännak, mis on täis proovilepanekuid ja olgu muuga kuidas on, selle tee pealt näosaatesse ei kutsuta.

Kolmas ja kõige raskem tee on proovida viia underground´i nutikaid helisid ja suhtumist prime time’i. Selle tee on üles leidnud väga vähesed, aga juba selle otsimine on omaette kiiduväärt julgustükk.

"Sad Girl":

Toimetaja: Madis Järvekülg



Ian "Lemmy" Kilmister

Arvustus. Südamlik narkomemuaar

Uus raamat
"Lemmy. White Line Fever"
Autorid: Ian "Lemmy" Kilmister, Janiss Garza
Inglise keelest tõlkinud Lauri Liiders
Kirjastus Tänapäev

FILM
Ivo Felt ja Zaza Urushadze Varssavis

Zaza Urushadze film "Pihtimus" linastub kolmel kontinendil

Gruusia režissööri Zaza Urushadze värske Eesti-Gruusia mängufilm "Pihtimus" linastub täna Chicago rahvusvahelisel filmifestivalil Ameerikas ning Busani filmifestivalil Lõuna-Koreas. Maailma esilinastus toimus kolm päeva varem Varssavi filmifestivali võistlusprogrammis, kust sai neli aastat varem alguse mehe eelmise filmi "Mandariinid" rahvusvaheline võidukäik.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sallimatus on emotsionaalselt palju kurnavam valik kui sallivus. Pildil rootsi aktivist Tess Asplund, kes sai tuntuks üksi sadade neonatside vastu protesteerides.

Jan Kaus. Praktilisest sallivusest

Meie rahvuse retoorikas nõnda oluline väiksuse tunne, väljasuremise oht on kadumas üksteise hirmutamise ja üksteise peale vihastamise taha.

 

Thule

Pytheas, ookean ja Thule

Kas on alust Thule samastamiseks Saaremaaga, küsib Mait Kõiv Vikerkaare oktoobrinumbris, ja vastab ka.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: