Tõnu Karjatse filmikomm. "T2" on nostalgiline meelelahutus ({{commentsTotal}})

"T2 Trainspotting" Autor/allikas: Kaader filmist

Keda huvitab keskealiste, tasapisi toonust kaotavate meeste eneseotsingu teema peale nende endi? Seda võib küsida juhul, kui tegemist pole Danny Boyle’i "Trainspottingust" (1996) maailmakuulsaks saanud Ewan McGregori, Robert Carlyle’i, Jonny Lee Milleri ja Ewen Bremneri tegelaskujude Rentoni, Begbie, Sick Boy ja Spudiga, kes teevad kaasa põlvkonnafilmi järjeloos, aluseks samuti Irvine Welshi jätkuromaan.

Teisiti öeldes, "Trainspottingule" on järge oodatud filmi menukast linastusest saadik, nüüd on Danny Boyle’i uusteos ka Eesti kinodes vaadata. Welshi romaanide järgi ja "Trainspottingu" menu tuules väntas Paul McGuigan juba 1998. aastal vähem menuka filminovellide kogumiku "Acid House", milles mängis ka Spudi tegelaskujule kinolinal elu andnud Ewen Bremner. Boyle, kellele "Trainspotting" oli samuti rahvusvaheliseks läbimurdeks, teatas järjefilmi tegemise soovist 2009. aastal, kuid ekraanile jõudis see alles kaheksa aastat hiljem, tuues kaasa ka vastavaid ajalisi korrektuure.

"T2. Trainspotting" polegi ei rohkem ega vähem kui "Trainspotting 2". See on järjefilm ühe põlvkonna valusid kokkuvõtvale menukile, mis püüab jätkata samasugusel muretult mängulisel lainel, kuid balansseerib eneseparoodia ohtlikul harjal. Boyle rüütab enese üle naermise kavalalt sõbra- ja kelmikomöödia žanri kõikelubavatesse raamidesse, mis sisaldavad juba algselt õnnelikku lõppu. Sisuliselt räägib "T2" loo vanadest sõpradest, keda ühendab kergelt kuritegelik minevik, milles peitub ka lugu edasiviiv konflikt. Järjefilmi on raske mõista algupärandit tundmata, sest viited 21 aasta tagusele linaloole haakuvad toimuvaga vaid siis, kui see on nähtud. Selles suhtes oli huvitav olla ühel seansil koos vaevu 15aastaseks saanud noortega, kelle elevus filmi edenedes tasapisi lahtus. Ühest küljest näitab see legendi elujõulisust, teisalt ilmekalt ka legendi taaselustamise võimatust. Film on mõõdukam juba tempolt ja ehkki operaator Anthony Dod Mantle teeb kaameraga siin samasuguseid trikke nagu 1996. aastal, ei mõju need enam sedavõrd efektsetena ja rütmilt jääb linalugu ebaühtlasemaks.

Sellele vaatamata sisaldab "T2" nutikalt lavastatud stseene nagu näiteks Spudi (Bremner) vanade fotode vaatamine, kus taustana imbub vaikselt sisse Underworldi "Born Slippy", küll uusversioonina "Slow Slippy". Boyle hoiab tagasi "Trainspottingu" esimese filmi ikooniliste taustalugudega, tuues sisse veidi uuemat muusikat nagu Fat White Family ja Young Fathers, samas ei tõuse selle filmi heliriba esimese filmi märgilisele tasemele. Võibolla ilmneb ka siin tahtlikult sissekodeeritud väsimus nagu iroonilises stseenis, kus Renton (MacGregor) viib Spudi tervisejooksu tegema, seljas mitte enam T-särk, vaid korralik Adidase jooksudress. Renton, Spud, Sick Boy (Lee Miller) ja Begbie (Carlyle) on sisult sama vitaalsed kui 21 aastat tagasi, ehkki füüsiline vorm ja vastupidavus pole enam päris see, samas teevad Renton ja Begbie vihase tagaajamisstseeni, mis nõuab täismehe jõudu ning pühendumust. "T2" jätab alles kõik esimese filmi tähtsamad tegelaskujud, vähendab advokaadiks õppinud Diane’i (Kelly Macdonald) rolli ja toob sisse uue tegelase, Bulgaaria prostituudi Veronika (Anjela Nedyalkova), kellest saab selle filmi must hobune.

"Trainspotting 2" on rohkem nostalgiline meelelahutus kui sotsiaalkriitilisest sõnumist kantud semufilm, nagu oli seda 1996. aasta "Trainspotting". Jätkufilm annab võimaluse taaskohtumiseks tuttavate karakteritega, kuid nii nagu läheb teinekord kooliaegsete sõpradega, ei pruugi see kohtumine kujunedagi sedavõrd vaimustavaks, kui seda võisid eeldada. Istud vaikselt nurgas ja mõtled, et pidanuks parem kalale minema. Võib ka öelda, et midagi poleks juhtunud, kui see film oleks tegemata jäänud ja midagi ei muutu, kui ta nägemata jääb.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Nite JewelNite Jewel
Kaspar Viilupi plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

2017. aasta hakkab vaikselt poole peale jõudma ja uut muusikat lendab ustest ja akendest kogu aeg juurde. Kõigega ei ole seejuures võimalik kursis olla, see on paratamatus, millega tuleb leppida. Pärast halbade ja veel halvemate plaatide vahelt põiklemist jäid silma aga 20 albumit ja 5 EP-d, mis aitavad loodetavasti kodu- ja välismaises muusikameres paremini orienteeruda.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

FILM
Pääru Oja filmis "Viimased"
Veiko Õunpuu uus film sai Eurimages filmifondist 240 000 eurot toetust

Euroopa komisjoni filmifond Eurimages andis Bratislavas peetud kogunemisel toetused kahele Eesti filmile. Režissöör Veiko Õunpuu "Viimased" sai 240 000 eurot ja Vene-Eesti-Prantsuse koostööfilm "Mees, kes üllatas kõiki" 160 000 eurot.

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

KUNST
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Laulupidu.
Noorte laulu- ja tantsupeo nädal toob Tallinna 37 000 peolist

Esmaspäeval saab alguse XII noorte laulu- ja tantsupeo nädal, mis toob Tallinnasse kokku ligi 37 000 peolist ja kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Enam kui 19 000 noort majutatakse peonädalal koolimajadesse üle Tallinna.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.