Tõnu Karjatse filmikomm. "T2" on nostalgiline meelelahutus ({{commentsTotal}})

"T2 Trainspotting" Autor/allikas: Kaader filmist

Keda huvitab keskealiste, tasapisi toonust kaotavate meeste eneseotsingu teema peale nende endi? Seda võib küsida juhul, kui tegemist pole Danny Boyle’i "Trainspottingust" (1996) maailmakuulsaks saanud Ewan McGregori, Robert Carlyle’i, Jonny Lee Milleri ja Ewen Bremneri tegelaskujude Rentoni, Begbie, Sick Boy ja Spudiga, kes teevad kaasa põlvkonnafilmi järjeloos, aluseks samuti Irvine Welshi jätkuromaan.

Teisiti öeldes, "Trainspottingule" on järge oodatud filmi menukast linastusest saadik, nüüd on Danny Boyle’i uusteos ka Eesti kinodes vaadata. Welshi romaanide järgi ja "Trainspottingu" menu tuules väntas Paul McGuigan juba 1998. aastal vähem menuka filminovellide kogumiku "Acid House", milles mängis ka Spudi tegelaskujule kinolinal elu andnud Ewen Bremner. Boyle, kellele "Trainspotting" oli samuti rahvusvaheliseks läbimurdeks, teatas järjefilmi tegemise soovist 2009. aastal, kuid ekraanile jõudis see alles kaheksa aastat hiljem, tuues kaasa ka vastavaid ajalisi korrektuure.

"T2. Trainspotting" polegi ei rohkem ega vähem kui "Trainspotting 2". See on järjefilm ühe põlvkonna valusid kokkuvõtvale menukile, mis püüab jätkata samasugusel muretult mängulisel lainel, kuid balansseerib eneseparoodia ohtlikul harjal. Boyle rüütab enese üle naermise kavalalt sõbra- ja kelmikomöödia žanri kõikelubavatesse raamidesse, mis sisaldavad juba algselt õnnelikku lõppu. Sisuliselt räägib "T2" loo vanadest sõpradest, keda ühendab kergelt kuritegelik minevik, milles peitub ka lugu edasiviiv konflikt. Järjefilmi on raske mõista algupärandit tundmata, sest viited 21 aasta tagusele linaloole haakuvad toimuvaga vaid siis, kui see on nähtud. Selles suhtes oli huvitav olla ühel seansil koos vaevu 15aastaseks saanud noortega, kelle elevus filmi edenedes tasapisi lahtus. Ühest küljest näitab see legendi elujõulisust, teisalt ilmekalt ka legendi taaselustamise võimatust. Film on mõõdukam juba tempolt ja ehkki operaator Anthony Dod Mantle teeb kaameraga siin samasuguseid trikke nagu 1996. aastal, ei mõju need enam sedavõrd efektsetena ja rütmilt jääb linalugu ebaühtlasemaks.

Sellele vaatamata sisaldab "T2" nutikalt lavastatud stseene nagu näiteks Spudi (Bremner) vanade fotode vaatamine, kus taustana imbub vaikselt sisse Underworldi "Born Slippy", küll uusversioonina "Slow Slippy". Boyle hoiab tagasi "Trainspottingu" esimese filmi ikooniliste taustalugudega, tuues sisse veidi uuemat muusikat nagu Fat White Family ja Young Fathers, samas ei tõuse selle filmi heliriba esimese filmi märgilisele tasemele. Võibolla ilmneb ka siin tahtlikult sissekodeeritud väsimus nagu iroonilises stseenis, kus Renton (MacGregor) viib Spudi tervisejooksu tegema, seljas mitte enam T-särk, vaid korralik Adidase jooksudress. Renton, Spud, Sick Boy (Lee Miller) ja Begbie (Carlyle) on sisult sama vitaalsed kui 21 aastat tagasi, ehkki füüsiline vorm ja vastupidavus pole enam päris see, samas teevad Renton ja Begbie vihase tagaajamisstseeni, mis nõuab täismehe jõudu ning pühendumust. "T2" jätab alles kõik esimese filmi tähtsamad tegelaskujud, vähendab advokaadiks õppinud Diane’i (Kelly Macdonald) rolli ja toob sisse uue tegelase, Bulgaaria prostituudi Veronika (Anjela Nedyalkova), kellest saab selle filmi must hobune.

"Trainspotting 2" on rohkem nostalgiline meelelahutus kui sotsiaalkriitilisest sõnumist kantud semufilm, nagu oli seda 1996. aasta "Trainspotting". Jätkufilm annab võimaluse taaskohtumiseks tuttavate karakteritega, kuid nii nagu läheb teinekord kooliaegsete sõpradega, ei pruugi see kohtumine kujunedagi sedavõrd vaimustavaks, kui seda võisid eeldada. Istud vaikselt nurgas ja mõtled, et pidanuks parem kalale minema. Võib ka öelda, et midagi poleks juhtunud, kui see film oleks tegemata jäänud ja midagi ei muutu, kui ta nägemata jääb.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: