Aasta esimene Tuna: eestlased Hispaania kodusõjas ja sõna "küüditamine"
Avaldame resümeed 2017. aasta esimese Tuna numbri lugudest.
Aivar Niglas "Kuidas küüditamise sõna eesti keelde jõudis"
"Küüditamine" on rootsi keele laensõna, mis tuli eesti keelde 17. saj. alguses, rootsikeelsest sõnast skjut – vedu, sõit, seoses Rootsis riigis sisseseatud kullerpostiteenistusega. Skjut ja sellest moodustatud, vedamisega seotud liitsõnu kasutati postiteenistuse asjaajamiskeeles üsna palju. Seetõttu võeti see teiste tol ajal Rootsi riigis elanud rahvaste poolt oma keeltesse üle. Eesti keelde tuli see sõnana "küüt", millest tuletati verbid küütima, küüditama jm. murdelised vasted. "Küüdiks" hakati nimetama isikliku veovahendiga ühiskondlikku, üldjuhul riiklikku, naturaalkoormisena tehtud vedu. Küüdikohustus eksisteeris Eesti alal 1940-ndate aastate lõpuni. Kuni 20. saj. esimese pooleni oli kasutatavamaks vormiks nimisõnaline "küüt". Verbi vorm "küüditama" hakkas levima 1930ndate aastate alguses, Eesti ajalehtedes, soome keele mõjul, seoses Soome nn. Lapua liikumist kajastanud uudiste toortõlke kaudu, sest soome keeles küüditamist tähistava kyydityus`e sõnas tüve lõpu nõrk d pööramisel ja käänamisel ei muutu. Inimeste massilise, sunniviisilise ümberasustamise tähendus lisandus "küüditamisele" NSV Liidu poolt 14. – 16. juunil 1941. a. korraldatud operatsiooni tagajärjel, mille käigus viidi sunniviisiliselt NSV Liitu ligi 10 000 arreteeritut ja nende lähisugulast. Sealtpeale hakati "küüditamist" eristama "küüdist". Küüdikohustus kadus arvatavasti 1940ndate aastate lõpus seoses kollektiivmajapidamiste siseseadmisega ja sealtpeale polnud põhjust küüt sõna enam eriti kasutada, kuigi vähesele määral tarvitatakse seda siiani. NSV Liidu võimu perioodil oli küüditamine põlualune sõna ja eriti seda kasutada ei lubatud, sest see oleks tõmmanud tähelepanu 1941. a. ja 1949. a. massilistele ümberasustamisoperatsioonidele. Inimeste omavahelises suhtluses leidis see kindlasti rohkem kasutust. Selleks andsid põhjust sõja järgsed, eriti aga 1949. a. küüditamine, selle järgsed kuulujutud, kirjavahetus Siberisse saadetutega, destaliniseerimise aegsed asumiselt vabastamised ning asumisele saatmise otsuste tühistamised ja tühistamise katsed. "Küüditamine" tuli Eestis avalikku kasutusse tagasi 1987. a., seoses NSV Liidus alanud reformidega ning tänapäeval mõistetakse küüditamise all inimsusevastase kuriteo tunnustega suure inimgruppi sunniviisilist ümberasustamist.
Tiit Noormets "Mihkel Havi metsavendade salga langemisest"
23. juunil 1949. aastal langes võitluses Mihkel Havi metsavendade salk. Nende saatuse kohta on kirjutanud erinevad uurijad, seda dokumentide ja mälestuste põhjal, ometi on jäänud vastamata küsimusi. Kuidas jõudis vaenlane metsavendadeni, kas nende hulgas oli reetur, kes oli salgas ainult hüüdnimega tuntud mees? Kas on üldse võimalik vastuseid leida, nüüd aastakümneid hiljem? Siin publitseeritud väike valik Nõukogude riikliku julgeoleku asutuste asjakohaseid dokumente Eesti ja Venemaa arhiividest vastab kõigile neile küsimustele, põhjalikult ja täpselt.
Eli Pilve ""Kurnajate" ja rahvavaenlaste perekonnaliikmed Nõukogude võimu kammitsais
1919. aastal vastu võetud Venemaa Kommunistliku Partei programmi järgi omab igasugune riik klassiiseloomu ja seda niikaua kuni klassid pole kaotatud. Nõukogude Liidus olid võitluses kodanlaste vastu lubatud igasugused abinõud, sealjuures vägivald, mis pidi olema küll ajutine abinõu. Partei programm lubas, et sedamööda, kuidas kaob võimalus ühel inimesel teist kurnata, kaob ka selle ajutise abinõu vajadus ja partei püüab vägivalda kitsendada ning täielikult kõrvale heita.
Marxi sõnul tegi inimese ekspluateerimise teise inimese poolt võimalikuks eraomandus, mis tuli antagonismi kaotamiseks likvideerida. Nii sõjaeelses kui ka sõjajärgses Nõukogude Liidus ei piirdunud klassivõitlus aga sugugi ainult eraomanduse kaotamisega, vaid laienes ka nn kurnajate ja nende järeltulijate, sugulaste tagakiusamisele, eirates sellega ÜRO inimõiguste deklaratsiooni 2. artiklit.
Kodanliku klassi esindajaid tuli Nõukogude Liidus oma töökohtadelt kõrvale tõrjuda, asendades nad kasvõi oskamatute töölistega, kui neid ainult ideoloogiliselt usaldada võis ning nende päritolu selleks sobis, nagu nõuti 1920. aastal vastu võetud Kommunistliku Internatsionaali resolutsioonides ja põhikirjas. Tegemist ei olnud ainult teoreetilise põhimõttega, vaid tegeliku praktikaga. Inimesi kaotasid töökoha mitte üksi sellepärast, et neil endil oli olnud nn klassivaenulik positsioon, vaid ka seetõttu, et see oli olnud nende vanematel või sugulastel.
Sotsiaalse päritolu väljaselgitamiseks rakendati Nõukogude Liidu asutustes taustakontrolli, mille jaoks moodustati igas asutuses ja organisatsioonis kaadriosakonnad. Kandideerides töökohale, taotledes mingisugust toetust või luba, soovides omandada haridust tuli täita põhjalik ankeet iseenda ja oma sugulaste kohta, misjuures hoiatati rangelt ebaõigete andmete esitamise eest. Ent ka lähikondsete "pattude ülestunnistamisest" ei pruukinud kasu olla, nii mõnelgi puhul sai sugulus "klassivaenlasega" saatuslikuks ning soovitud töökoht või haridus saamata. Mõistagi leidub ka vastupidiseid lugusid.
Pärast Stalini surma muutus klassivõitlusega põhjendatud kaudne represseerimine leebemaks ja varjatumaks, ent päriselt ei kadunud see kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Õppimisel, töötamisel ja avalikus elus osalemisel võis sotsiaalne päritolu saada endiselt otsustavaks ning täielikult ei lõpetatud selle kontrolli Nõukogude Liidus mitte kunagi. Samas ei pruukinud see enam alati negatiivne olla. Näiteks võis nn. ebasobivale päritolule toetudes pääseda parteisse astumisest, sest üldjuhul tõi sellest kõrvale hoidmine kaasa ebameeldivusi. Ka kõikvõimalikud ankeedid ei olnud enam nii detailsed, kuid täita tuli neid endiselt. Veel 1980. aastate teisel poolel tuli välisriigi külastamiseks väljasõiduluba taotledes loetleda nii taotleja Eestis elavad kui välismaal viibivad lähisugulased; kuigi, tõsi, näiteks taotleja isa varasem poliitiline arreteerimine ei pruukinud saada enam sõitu takistavaks.
Valdur Ohmann "Hispaania kodusõjas (1936-1939) osalenud eestlaste arv"
Hispaania kodusõda, mis algas 1936. aastal, pälvis pea kogu maailma tähelepanu. Sõda hakati võrdlema võitlusega, mida töölisklass pidas faaismi vastu. Vabatahtlikke tõttas internatsionaalsetesse brigaadidesse nii idast kui läänest, Kanadast ja USA-st, NSV Liidust ja Hiinast. Puutumata ei jäänud ka eestlased, ehkki Eesti riik oli selles sõjas jäänud erapooletuks ja sõjas osalemist (emmal-kummal pool) loeti kuriteoks. Suurem osa eestlastest läks Nõukogude Liidust, ent mindi ka Ameerika mandrilt, Lääne-Euroopast ja mõistagi Eestist. Nõukogude ajal on ilmunud parteiajaloolastelt mitmeid artikleid, isegi raamat "Hispaania tules" (1965). Paraku on neis hispaania kodusõjas osalenud eestlaste arvulised näitajad hüpoteetilised, isegi eksitavad. Nõukogude parteiajaloolaste hinnanguil oli eestlasi hispaania kodusõjas ca 200-300. Nende tegelikku arvu ei püütudki kokku lüüa ja sellel oli mitmeid põhjuseid. Nõukogude ideoloogiaga ei sobinud kokku isikud, kes läksid hispaania kodusõtta Prantsuse Võõrleegionist või said hiljem külge Prantsuse Võõrleegioni tausta. Vähemalt mitmed hispaania kodusõjas osalenud eestlased arreteeriti hiljem NKVD poolt. Osadel oli küljes suur alkoholilembus, teised ei näinud huvi tundvat kommunismiideoloogiast jne. Samas, reaalsemad arvulised näitajad oleks saanud paika panna juba pool sajandit tagasi, kasutades selleks Eesti ja Venemaa arhiive, milliste kasutamisel toonastele parteiajaloolastele ei tehtud takistusi. Hämmastava järjekindlusega üritas nõukogude historiograafia väita, et sõjas osaleti ideoloogiliste veendumuste tõttu. Hispaania kodusõjas osalenute iseloomustused, mis koostatud nõukogude julgeoleku, hispaanlaste või poolakatest väeüksuste juhtide poolt, ei anna sellele üheselt kinnitust. Käesoleva uurimuse kohaselt õnnestus välja selgitada 93 eestlast või Eestist hispaania kodusõdalast. Kahtlemata pole see lõplik ja muutumata suurus, kuid see arv ei saa kuidagi küündida 200-300 isikuni, agu meile on püütud enam kui 50 aasta jooksul väita. Isikute käsitlemise juures on püütud välja selgitada nende sünni- ja surmadaatumeid. Andmed on erinevad ja mõnede isikute puhul on piirdutud vaid nime mainimisega, sest täiendavaid andmeid pole õnnestunud leida. Hispaania kodusõjast on möödunud 80 aastat. Sinna mindi erinevatel põhjustel. Nad ei ole sageli kaugelt need, keda meile esitleti, kuid nende mälestus väärib jäädvustamist, sõltumata sellest, kas ja üldse, nad olid mingi ideoloogia esindajad või mitte.
Jürgen Geib "Jutlustaja Johannes Block Stolpi linnast ja tema Tartu-perioodi raamatukogu: uus allikas Liivimaa varasest reformatsiooni ajaloost"
Martin Lutheri vallandatud uus, evangeelne usuliikumine leidis Liivimaal poolehoidu juba 1520. aastate algul. Võrreldes Saksa keisririigi põlisaladega oli siinne areng üsna kiire. Osaliselt saab seda seletada Liivimaa ajaloo eripäradega: vaimulikel maaisandatel oli siin traditsiooniliselt väga tugev mõju ilmalikele asjadele, linnade ja aadli eneseteadvuse kasv tõi aga paratamatult kaasa konflikti kirikuga.
Selleks ajaks oli katoliku kirik hakanud üha enam mõistma vajadust tõsta kogudusevaimulike haridustaset ja parandada hingehoiutööd ilmikute seas. Seda arusaama süvendas humanismi levik. 16. sajandi algul ilmus mitmeid kõrgetasemelisi väljaandeid kirikuisade ja teiste tunnustatud kiriklike autoriteetide töödest, aga ka päris uut teoloogilist ja vagaduskirjandust. Samal ajal süvenes Martin Lutheri ja teiste reformaatorite vallandatud liikumine, mille keskmes oli arusaam, et usuelu reformimine katoliku kiriku raames ei ole võimalik ning vaja on nii õpetuslikult kui ka organisatsiooniliselt täiesti uut lähenemist.
Millise sisuga oli selliste reformimeelsete vaimulike levitatud sõnum 1520. aastate Liivimaal, selle kohta puuduvad täpsemad teated. Iseäranis kasinad on andmed reformatsiooniaegse Tartu kohta, kuna enamik Tartu dokumendikogusid hävis juba varauusaegsetes sõdades. Nii on iga uus võimalus Tartu reformatsiooniajaloo lähemaks tutvustamiseks äärmiselt oluline. Üheks selliseks on Pommerimaalt Stolpi linnast pärit jutlustaja Johannes Blocki peaaegu kadudeta säilinud raamatukollektsioon. Blocki kogu säilitatakse Barthi kirikuraamatukogus, valdav osa Blocki raamatutest on digitaliseeritud.
Ajavahemikus 1514–1528 tegutses Block Tartus, kus ta oli esialgu ametis katoliku jutlustajana nii Maarja kirikus kui ka toomkirikus. Pärast mõlema koha kaotust 1524/25. aasta reformatsioonisündmuste keerises jäi Block uutest, radikaalselt meelestatud evangeelsetest jutlustajatest tagasitõrjutuna esialgu veel Tartusse, kuni sai 1528. aastal evangeelse jutlustaja koha Viiburi asevalitseja Hoya krahvi juures. Elu lõpul (1532/34–1544) tegutses Block Pommeri hertsogilinnas Barthis, tõustes sealseks reformaatoriks. Johannes Blocki raamatukogu, sealhulgas raamatutes leiduvad sissekanded teoste ostu kohta, samuti Blocki enesenimetused võimaldavad lähemalt valgustada Blocki biograafiat, mida muude allikate põhjal tuntakse väga katkendlikult. Eriti oluline ja erakordne on aga võimalus jälgida tema järk-järgulist vaimset arengut katoliku kiriku õpetust ja hierarhiat austavast vaimulikust luterliku jutlustajani. Ühtlasi lubab see heita pilgu Tartu varase reformatsiooniperioodi konfliktiderohkesse ajalukku.
Linda Kaljundi ja Ulrike Plath "Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist"
Essee arutleb võimaluste üle, mida pakub Eesti ja Balti ajalookirjutuse uurimine põimitud perspektiivist. Ehkki ka Eestis on algatatud mõningaid põimitud ja rahvusülese ajaloo teemalisi teadusprojekte, ei ole siiani nendel teemadel ajaloolaste hulgas ulatuslikumat arutelu veel alanud. Samuti näikse olevat puudu uuemaid tõlgendusi, mis vaatleksid Eesti-Balti ajaloouurimise ajalugu laiemast ja võrdlevast perspektiivist. Paari aastakümne vanused uurimused valgustuse vaieldamatult suurest mõjust eesti ajalootõlgendusele on jätnud varju baltisaksa ajaloo-uurimise konservatiivsemate suundade mõju eesti rahvuslikule ajalookäsitlusele.
Autorid väidavadki, et eesti rahvuslik ajalugu on põimunud tihedalt ka nende ajalookäsitlustega, millele ta ideoloogiliselt vastandub ja et need põimingud vääriksid senisest laiemat arutelu. Olles mitmeid aastaid ühiselt õpetanud siinse regiooni historiograafia ajalugu, on nad jõudnud veendumusele, et 1) Balti ajalookirjutuse eri versioonidel on olemas hulk kindlaid ja jagatud topos’eid, mida tuleb põimunud ajaloo perspektiivist lahti mõtestada; et 2) eesti rahvuslikule ajaloole kõige iseloomulikumaks ja omamaks peetud, sageli teravat poleemikat tekitanud teemad on ühtlasi ka kõige rahvusülesemad ja põimunumad, sidudes omavahel eesti ja teiste Balti regiooni rahvaste narratiivid; ning et 3) just needsamad teemad on mõistetavad mitte ainult regionaalses kontekstis, vaid põimunud märksa globaalsemate küsimustega. Nende väidete illustreerimiseks on toodud kolm näidet. Esimene näide puudutab fikseerumist koloniaalajaloole: vallutusele ning vallutajate ja vallutatavate tsivilisatsiooni erinevustele. Teine näide seostub orjaöö narratiiviga ning kolmas mässu ja rahvaülestõusu teemaga, mis on orjuse diskursiga mõistagi tihedalt seotud.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Tuna