Arvustus. Itsitus ja rusikas taskus
Uus raamat
Oskar Loorits
"Okupatsioon rahvapilke kõverpeeglis"
Tammerraamat
183lk.
Tükk aega tuli mõtiskella, aga ei tulnud ühtegi nalja käibiva korra pihta meelde. Ei vabariigi, ei püha Liidu. Kui, siis on tegu mugandatud habemega anekdootidega, ei enamat. Vist pole neidki, ma küll pole ühtegi kuulnud, et lendab Juncker ja teeb lennumasina tiiba saagivale kollile mingi ettekirjutuse või miskit selles vaimus.
Võiks muidugi järeldada, et eesti rahvas on olukorraga rahul ega näe põhjust tarkade ja ettenägelike valitsejate üle irvitada. Eks ole pimedamasse hingegi jõudnud arusaam, kuis kõik, mis tehakse, sünnib alamate hüvanguks.
Kolasin isegi mööda interneedust ringi, aga täpselt euroürituse kohta nalju ikka pole. Kõik, mis on, oli olemas vähemalt sada aastat tagasi.
Eks folkloristid tea ehk paremini. Keegi võiks minna, küsida, huvitav oleks.
Seni tuleb leppida eelmiste okupatsioonide aegu rahvasuus võrsunud klldudega. Kogutud esimese punase aasta ja järgneva saksa aja materjalist.
Täiesti mõttetult, 1941-44 polevat Eesti linnades olnud tuvisid. Meie neid ei söö, aga sakslased on väga maiad. Tollane tuvi oli ju puhas, äärmisel juhul hobusepabulatest toitunud.
Ega siit leia nii-öelda valemianekdoote, mida juba juudid võisid babüloonlaste kohta rääkida. Noh, mõned kindlasti. Rusikas-taskus-tüüpi lood, et uhh, kus me oleks neile vankadele andnud, kui oleks lubatud. Eks valus olnud ja on siiani, kui kaia, kuis Pätsule kuju püstitamise-mittepüstitamise peale leil üles visatakse.
Kõik naljad on ikka hoolikalt valitud, et käiks täpselt aja ja selle totruste pihta. Tapamaja ja GPU sotsvõistlus. Hitlerile ülikonna õmblemine. Kuidas erinevad suured juhid saavad hakkama trikiga kass sinepit sööma panna.
Tõsilugusid, päriselt juhtunud lugusid, leidub ka. Mis enamasti ei olegi naljakad, sest võisid lõppeda ja lõppesidki võrdlemisi tagajärgedega. Enamasti on need kistud ja üsna lihtsameelsed naljad, pole me, eestlased nii teravmeelsed midagi, kui arvame. Tort näkku ja jalaga istmikku. Või kui ongi nali naljakas, tuleb imetleda lihtsameelsust, mis ei lase taibata, need pole tsaariajast mäletatud venelased, kes siia toimetama tulid, vaid täiesti uus, mölaklik tõug.
Omaette kas nüüd vapustus, aga ohhoo küll, on laulud. Paroodiad punaste, kämbude pihta. Kas siis hästituntud oma või nende laulule. Ohhoo tuleb sest, et neid laule tead. Pisikesest peale. Vähe teiste sõnadega, aga eks igas vallas tehtud omamoodi. Mina teadsin, et Joosep lubas tahtvat vaid Kuressaare mudaravilat, mitte Paldiskit ja Hiiu-Saaremaad. Kümme grammi rasva, hernepesuvett on ülepea puudu. Ega Loorits igale poole ka jõudnud. Mõni usin võis oma kogumistega teadagi kuhu sattuda ka veel. Eks olnud ju nali, kuis kestahes Läänes kogus kolm köidet anekdoote endast, siinkandi isakesed kogusid kuus laagritäit.
Õnnestunud saatesõna. Mille lugemine viib tagasi aruteluni, kus on naljad praeguse võimu, eriti Liidu kohta. Seal öeldakse, et eestlane on ikka umbusklik olnud, võimu naeruvääristanud... aga kas suur osa meist on ära hullutatud seksikate meestega või mis lubatigi. Mine sina tea. Viimane aeg on kõik üks anekdoot, pole endal välja mõtlema hakata vajagi.
Toimetaja: Valner Valme