Sander Rebane. "Ma mõtlesin, et sa eelistad kujundlikumat kõnepruuki" ({{commentsTotal}})

Sander Rebane
Sander Rebane Autor/allikas: TMK

Artikkel Teater. Muusika. Kino märtsinumbrist: näitleja Sander Rebane arutleb teatri rolli üle maailma mõtestamisel.

Kas öös on asju?

Teater loob maailma. Et see maailm edasi elaks, areneks ja laieneks, peab aset leidma dialoog või mõtlus. Nii teatri- kui kunstikriitika laiemalt tegeleb tekstide, sümbolite ja tähenduste tõlgendamisega, nende vaatlemise, kõrvutamise ning sünteesimisega. See on üks viis maailma interpreteerida ning selle peamiseks funktsiooniks on mõtlemise ühemõõtmelisuse ületamine. Seda kõigi, nii praktikute, kriitikute kui ka vaataja jätkusuutlikku arengut silmas pidades. See süntees ei pea olema seotud ainult konkreetse lavastusega, vaid kogu kultuuri, ühiskonna, poliitika, keskkonna, teaduse, religiooni ja teadvuse mõtestamisega, ka mõtestamise enda mõtestamisega, inimpsüühika ja -eksistentsi süvauuringuga.

Leian, et aktiivsed teatrikunstnikud peaksid avalikus meedias ringlevat teatrimõtet rohkem oma mõeldud mõtetega rikastama. Ja seda just kirjalike tekstide näol. Teatriprotsessist võrsuvate ideede teistkordne sünteesimine annab tollele loodud maailmale ühe mõõtme juurde ning on suurepäraseks võimaluseks, et toda loodud maailma teistsuguse filtri, meediumi või tajumisviisi kaudu kogeda ja vaatajate-lugejateni tuua. Järgnev tekst on suunatud kõigile neile, keda huvitab kunst, teater ja mõtlus.

Eelmise aasta märtsis esietendus Endlas Ivar Põllu lavastus „Öös on asju”, mis on vaatajates tekitanud vastakaid arvamusi. Kirjasõnaline kriitika on üldiselt olnud positiivne, kuid ei saa öelda, et publik tormi jookseks. Öeldakse, et kardetakse Unti. Sündmustik olevat aeglane ja veidi igav ning ei saada täpselt aru, mis laval toimub. Mida tahetakse öelda? Kus on katarsis, ekstaas, kirgastumine? Olles näitlejana lavastusprotsessi osaline, mõjutab see mu öiseid ulmi, põhjustab higinäärmete liigset aktiivsust ning ängi, eksistentsiaalset tuska ja kõiksugu küsimusi.

 

Öö kummastav paralleelelu

Mulle meeldib (sellest) lavastusest mõelda kui maalist või kirjandusteosest, kuhu visatakse värve, sõnu, kujundeid ja mõtteid. Kuhu luuakse heli ja valguse, prooviprotsessis toimivate inimsuhete ja lavastaja kehtestatud atmosfääri abil meeleseisundeid, millega vaatajal saalis on võimalus kontakti astuda. See on üks maailm, üks meedium, üks tõlgendus, üks loodud ruum, millest inspireerituna saab luua uue maailma.

 

Kõik on üks pime (t)öö?

„Ütleme nii, et inimene kui kujund. Täiesti tavaline inimene. Kes vaatab täiesti tavalisi saateid ja kellele toodetakse täiesti tavalisi tooteid ja kes läbib täiesti tavalisi marsruute täiesti tavaliste liiklusvahenditega. Aga kes unistab tavaliselt täiesti ebatavalistest asjadest ja tunneb tavaliselt sellepärast natukene häbi…” (Mati Unt/Ivar Põllu, „Öös on asju”). Jah, inimesed tööl, majades ja korterites, paksude seinte ja uste taga, akende ja katuste all, linade vahel, vooditel, ühekordsetel kokkukäivatel toolidel, tugitoolides ja lamatsitel, madratsitel ja pepuhigist niisketel kaltsuvaipadel. Nii palju inimest, nii palju teadvust, maagiat, võimalust ja potentsiaali istub, vedeleb, õgib ja vaatab, kus sähvib televiisor oma sinisügavat valgust.

„Maailmas toimuv on paratamatu. Inimeste illusioon, nagu neil oleks vaba tahe, põhineb üksnes sellel, et nad tunnevad oma tegusid, kuid ei tunne oma tegude põhjusi” (Spinoza, „Eetika”, Ilmamaa 2015). Me oleme heidetud siia kultuuri, siia mõttemaailma, sellesse ühiskondlikku ja sotsiaalsesse süsteemi. Siin me hingame, elame, oleskleme, postuleerime tõdesid ja kujundame arvamust, kasvatame kasse ja küüsi, higistame diivanitel ning ekraanide ees. See on paratamatu ja automaatne ning nii iseenesestmõistetavalt tavaline.

Või kas ikka on? „Inimene saab olla vaba, kui ta mõistab, mis on paratamatu, ja lepib sellega” (Spinoza, „Eetika”). Sest kui vaadata taevas ujuvaid pilvi või säravaid tähti kristallselgel ööl, siis oleme võimelised tajuma iseenda seotust maailma, looduse ja universumi ühtsusega. Kas pole mitte imeline, et meil on võime elustada kõiki elavaid ja olevaid objekte? Kas pole mitte maagiline, et me suudame oma kujutlusvõime või siis selle abil, mida nimetame teadvuseks, panna elama pilved, tähed ja kogu looduse? „…me näeme piiri iseenda ja looduse vahel värelevat ja ähmastuvat ning õpime tundma meeleolu, millest me ei tea, kas kujutised meie silma võrkkestal on tekkinud väliste või sisemiste muljete põhjal. Just siin on meil lihtne ja kerge avastada, kuivõrd me oleme loojad, millisel määral on meie hing ühtelugu osaline pidevas maailma loomise protsessis” (Hermann Hesse, „Demian”, Loomingu Raamatukogu 1994, nr 5—7).

 

„Aga kus on siis konks?”

…pobiseb enda ette too diivanil häbenev tavaline mees ning esitab siis oma igavikulise teesi: „Kas olla või mitte olla?” Kas kõike eitada ning lasta sel paratamatul teadvustamata tahtel, sageduste korrapäratul kausaalsel virvarril end kanda või tõsta relvad hädamere vastu? Kas kuulutada kõik mõttetuks ja tühjaks? Või vastutada ja luua? Ma ei tea, mis on tõde, kuid viimasel ajal tundub mulle aina enam, et see, kuidas me seda maailma vastu võtame, kuidas sellele reageerime, seda tajume, tõlgendame ning kogeme, võib mõneti olla meie teadvustatud valik, et inimteadvusel võib selles oma osa olla.

„Aga see tavaline inimene elab oma tavalist elu. Ja talle ei tundugi see aeg, see koht, tema ise ega mitte keegi teine parem ei minevikus olnud või tulevastest aegadest, kohtadest või inimestest...” (Mati Unt/Ivar Põllu, „Öös on asju”).

 

Tahad taevasse ronida?

Me oleme mõtlevad olendid ning me ei saa seda omadust minetada, seda välja heita, unustada või ära kaotada. See on osa meist ning kõiki kogemusi ja tundeid tõlgendame tolle individuaalteadvuse valguses. Nii meie isiklikud ideaalid, juhtumused kui ka meie igapäevane, tavaline elu saab loodud vastavalt meie mõtlemisharjumustele ning tolle plastilisusele tuginedes.

 

Siis hakka iseendast pääle

Et seda elu, kultuuri, süsteemi ning mõttelugu mõista, selle toimimisest, suundadest ja taotlustest aru saada, seda teadvustada ja kõrvalt vaadata ning et selles ka vastutustundlikult elada, tuleb seda tundma õppida. Tuleb elu ja inimeseks olemise tuumküsimusi lahata, iseenda ja ühiskonna süvastruktuuri uurida, et seda kasvõi natukene lahti muukida. Ja ma pean siin silmas just seda subjektiivset muukimist, seda introspektiivset siseilma loomist ja puurimist, mis oma lakkamatus laienemises hakkab jõudma ehk ka aina lähemale tollele salapärasele, nii palavalt armastatud ja austatud „objektiivsusele”.

 

Tissen minus?

„Kui ahnuse eesmärgiks on materiaalne kasu, siis ei saa sel tulla lõppu. See on kui nõdrameelne, kes ajab silmapiiri taga. Pidev rahamiljonite paljundamise võistlus muutub tuima tühisuse tõkkejooksuks, milles on küll tõkkeid, puudub aga eesmärk. Selle paralleeliks on võitlus materiaalsete relvade abil, mida peab pidevalt lisaks valmistama ja kohutavuse sepistamisel üha uusi hävinguperspektiive avama ning üha uusi hullumeelsusvorme esile manama” (Tagore, „Inimese religioon”, Olion 1997).

Oi, tulevik näib tume! Mulle tundub, et me oleme paadunud materialistid, lihtsustajad, sildistajad ja mugavnejad. Inimesele on omane otsida püsivust, sest nii on kergem. Kuid selle materiaalsuse pealetungiga ning vaimsuse ja tähendusloome kadumisega oleme me ümber vahetanud, unustanud ning ära andnud nii palju vaimseid ja sisemisi väärtusi mingite kaugete, tundmatute, mugavust ja kadedust tekitavate ihaluste vastu. Asjade ja tehnoloogiate kontrollimatult kiire kasv ja tolle surnud nurgelisusega kohanemine, enese „asja-kohane” piiramine, ehitab meie ümber vanglat, muutes inimese vaid osaks asjast. Pead tõstab kvantiteet, tarbimine ja omamine, mitte kvaliteet, läbimõeldud piisavus ja loome. Me oleme iseendas lasknud areneda üleüldisel tööpõlgusel, igavusel, rutiinil ja harjumustel. Elust on saanud vaid rahulolematuse laineharjal liuglev, meelelahutuslik ja glamuurne, instinktiivseid baasvajadusi ekspluateeriv muljend, presentatsioon, Guy Debord’i spektaakel või fassaad — pealiskaudne unenäoline pseudomaailm.

Me ei suuda enam tajuda kohalolu, olemise müstilisust ega aktsepteerida teadmatust. Selle asemel, et ekraanide ees tuimalt vegeteerida, tuleks ehk pigemini (aktiivselt!) uurida, kes me oleme, kus me oleme ning miks me oleme — alles siis tulla kokku, et koos luua, tantsida ja mängida. Ja see ei ole mina kehtestamine, vaid minast vabanemine, uue sammu astumine, joone alla tõmbamine, katkestamine, vahetus ning ajas kinnistunud mõtteharjumuste kõrvalt vaatamine. Sest pole suuremat kurja, kui tead, mida soovid, ja saad täpselt seda, mida tahad. Leida oma saatus, ükskõik missugune, ning see täiel määral ära kasutada, tervikuna ja igas suhtes.

Tuleb vaadata iseendasse ning tunnistada, et me näime endale paremad, kui me oleme, ning et me ei tea iseendast nii palju, kui me arvame teadvat.

Kergitades seda hirmtumedat spekulatiivset tulevikuloori, tundub mulle, et mida enam me aktsepteerime iseendi muutumist nondeks automaatseteks, teadvustamatuteks pisikesteks hammasratasteks, kes ei tunne enam huvi või ei suuda ega soovigi uskuda sellesse, et meil on üldse millestki võimalik aru saada, seda enam realiseerub too huxleylik masinlike suhete, masinliku armastuse, töö- ja mõttekultuuri düstoopia. Jah, midagi tuleb teha! Midagi tuleb ette võtta! Sest me ei ole ju ainult kehad või masinad, kes lihtsalt täidavad maailma — oma mehaanilise töö ja konsumeerimisega. Kurat võtaks, me oleme ju ka mõtlevad olendid! Vastuvõtvad olendid! Tunnetega olendid! Reageerivad ja tõlgendavad, tähendusi loovad inimahvid! Kõigeks võimelised teadvused! Aga samas… tasub alati ka meeles pidada, et mitte ükski illusioon ei ole nii tõene, et seepärast peab võitlusse asuma või enesest välja minema.

Iga universaal on tingimata abstraktne, olles vaid hulga üksikute asjade ühine tunnus, mis on klassifitseerimise eesmärgil neist abstraheeritud. Seega võib öelda, et kogu see ilmatu tähtis mõtestamine ja intellektuaalne kihutustöö on lõppude lõpuks perspektiivitu, eesmärgitu ning mõttetu, sest kõik osutub surnult sündinuks. Absoluutset tõde ei eksisteeri ning kõiksust ei ole võimalik seinale raamida. See võime on ehk vaid surmal või ülimal mõttevabadusel. Jah, kahtlus ei kao iial… Aga olgu too siis pigem jaatav ja aktiivne kui nihilistlik ning passiivne kahtlus. Mitte staatika, vaid elu, muutus, tähelepanu ja loome.

 

Kunst minus?

„On vähe usutav, et inimkond võiks toime tulla ilma Kunstlike Paradiisideta. Enamik mehi ja naisi elab elu, mis on halvimal juhul nii piinarikas, parimal juhul nii monotoonne, vaene ja piiratud, et tung pääseda, igatsus kasvõi mõneks väheseks hetkeks teisale jõuda on ja on alati olnud üks hinge põhilisi ihasid. Kunst ja religioon, karnevalid ja saturnaalid, tantsimine ja oratooriumi kuulamine — kõik need on olnud, H. G. Wellsi sõnu kasutades, Usteks Seinas” (Aldous Huxley, „Taju uksed II”, Vikerkaar 1991, nr 11). Leian, et kunstniku, eelkõige teatrikunstniku eesmärk on nende salapäraste uste avamine, erinevate tõlgenduste, mõttemaailmade, reaalsuskäsitluste eriilmeline tundma õppimine, kriitiline analüüs ning viimaks ka jagamine ehk esitlemine. See toimub aga ainult siis, kui tegeldakse kompamise, laiendamise ja pimeduses sorkimisega, teadvustamatu esile toomisega ning
ligilaskmisega.

„Kunstimaailmas on meie teadvus vabastatud omakasupuntrast ja me saavutame tõketeta ühtsusnägemuse, tegeliku kehastumise — igavese rõõmu. Nagu kunstimaailmas, nii vabaneb ka vaimses maailmas meie hing egost, et jõuda loomise allikaks ja eesmärgiks olevasse omakasupüüdmatusse rõõmu” (Tagore, „Inimese religioon”). Mulle tundub aina enam, et meie ühiskonnas on kunst muutumas transtsendentse kogemuse aseaineks, aidates elusolemise müstilisuse mõtestamiseks luua allegooriaid ja metafoore, kunstilisi liialdusi ja sümboleid ning maagilisi salailmu. Informatsiooni maht ja erinevate tõlgenduste surve on küll tohutu, kuid mütoloogia ja muinasjutt, väljamõeldis ning fiktiivsus toob sellesse kausaalsesse olemasollu ehk mingitki (olgugi illusoorset) korda, seaduspära ja universaalsust.

 

Loojapositsioon

Nagu öeldud, on inimeksistentsi üks paratamatu osa see loodud süsteem, see kord, struktuur, seaduspärasus ja kultuur, oma sõnade ja mõtetega, oma suurte ideede, mõtteloo, teaduse ja religiooniga. Nii nagu näitleja proovis ei saa vaid oodata lavastajapoolset aktiivsust, ei saa ka vaataja saalis, inimene elus oodata ja loota stimuleerimist. Ei saa vaid olla passiivne tarbija, vaid tuleb olla osa sellest hetkest, tollest aset leidvast loomeprotsessist — olgu ta siis igav või mitte, meiega harmoneeruv või mitte. Loomulikult on selles süsteemis teadvusi, kes on täiesti automaatselt suunanud oma tähelepanu iseendast väljapoole, kes tegelevad päevast päeva kellegi teise reaalsusega, kellegi teise süsteemiga nii pingsalt, et neil iseenda süsteemi loomiseks või mõistmiseks, mõtestamiseks aega ega viimaks huvigi pole. Kuid seegi on täiesti mõistetav ning tolle loodud süsteemi paratamatu omadus. Sest tegelikult ei ole ju vahet, mis ametit inimene peab või mida teeb, kui ta on vähemasti tundlik/teadlik, millised võivad olla selle tegevuse tagajärjed ümbritsevale, sellest sirguvad tähendused ja orientiir. Mis ma teen, kui ma midagi teen, on esimene samm.

Kõik on tähendustest ja antitähendusest pungil, lausa tiine. Informatsioon, sagedused, lained, valgus ja energia lihtsalt ootavad, et teadvus neid tähele paneks, mõtestaks, sünteesiks ning elule ärataks. „Universum on täis muusikat, seda on vaja osata vaid kuulata ja üles kirjutada” (Urmas Sisask, „Universum on täis muusikat”, Horisont 1998, nr 2). Kunst, juhtumus ning meie paratamatu elluheidetus on täpselt nii liikumatu ja mõttetu, nii tühine ja vaakumlik, kuivõrd suudab seda kirgastada, elustada teadvus. Alles individuaalteadvusest läbi voolates, selle mahlades ujudes, saab kunstiteos oma värvi, mõtte ja väärtuse. Võttes vastutuse omaenda reaalsuse eest ning olles aktiivsed loojad, on meil võimalus anda väärtus kõigele. Tuleb vaid olla avatud, otsiv ja uudishimulik. Sest küsimus ei ole ehk niivõrd selles, mis meiega juhtub, vaid selles, mismoodi me sellele juhtumusele reageerime. Suurim oskus ei ole näha mitte ainult sündmust, vaid ka kõike, mis seda ümbritseb.

„Maailm muutub kiiresti ja võibolla on põletavaim küsimus mitte superarvutid ega disainitud ravimid või implantaadid, vaid hoopis see, kuidas inimene kiirete muutustega hakkama saab” (Jüri Engelbrecht, „Mõtterajad”, Teaduste Akadeemia Kirjastus 2004). Tuleb fantaseerida, mõtiskleda mõeldamatust, kujutleda, unistada, tunnetada ja luua — et kasvada, muutuda, laieneda, areneda ja elada. Sest mida ulatuslikum on meie kui inimeste võime maailma ning reaalsust tõlgendada ja mõtestada, seda mitmekesisemalt suudame ka juhtumustele ja heidetusele reageerida. Seda enam on meil võimalik tunda, tajuda, mõista ja vastu võtta. Seda harmoonilisem, mängulisem ja rikkam on meie maailm ning imeliselt avaram meie teadvus.

Kõik on üks mäng ning inimesed vaid fenomene registreerivad, vastuvõtvad ning loovad „kõrgkultuursed” punasilmsed ahvikesed. Kuid see illusoorne mäng/loome tekitab vähemalt lootuse, et kõigel sellel siin on ehk mingigi, kasvõi hetkekski aktualiseeruv pidepunkt või mõte — et ahvikesel on veel põhjust eksisteerida ja edasi mängida. „In utrumaque paratus! Olla kõigeks valmis — küllap see ongi tarkus. Olgem vastavalt olukorrale kas usaldavad, skeptilised, optimistlikud või iroonilised — siis võime kindlad olla, et vähemalt mingitel hetkedel on tõde meiega. Hea tuju on filosoofiline hingeseisund, mis näib ütlevat loodusele, et me ei võta teda tõsisemalt, kui tema meid võtab. Ma väidan, et filosoofiast tuleb alati rääkida naerulsui” (William James, „Usulise kogemuse mitmekesisus”, Ilmamaa 2013). Jah. Loomulikult ei tasu ka unustada, et mõistmiseni ei saa jõuda ainult ratsionaalse mõtlemisega.

Artikuleeritud filosoofia on vaid tunnetuse väljanäitus. On kaht liiki protsesse, mis vaimses/kunstilises mõttes eesmärgile viivad. Ühed neist teadlikud ja tahtlikud, teised aga tahtmatud ja alateadlikud. Tuleb ka istuda, hingata ja elu tunnetada kooskõlas elu enda hooga. See loob pinna kriitiliseks vaatluseks. Kunst võib mõjutada meie hoiakuid, käitumist, pakkumata mingeid juhtnööre, ning avardada meie silmapiiri, varustamata meid kaardiga. Igal juhul seab ta kahtluse alla ega lase meil ennatlikult pidada oma arusaama reaalsusest või konstrueeritud minapilti iseendast lõplikuks. See on lakkamatu kahtlus, lahtiütlemine ning sisemine dialoog. Ja see ei pea olema vägivaldne ja konfliktne. Võitlus on vastandamine, kuid mina näen seda pigem laienemise ja edasiarenemisena, valikute ja mõtete rõõmsa ning ennastminetava kopuleerumisaktina. Sest, mida rohkem on meis vägivaldsust ning „tõesust”, seda vähemaks jääb meis inimlikkust.

 

Lõigata läbi need meeleplekkide ahelad?

Elu on igikestev liikumine „totaalse tõe” poole, igavestes küsimustes, põhjuste leidmistes põhjustele. Alles jäävad ja vilja kannavad vaid need vaated ja mõtted, mis ei ammenda „lõpuni”, mis sisaldavad toda „seletamatut” põhjust. Olgugi, et nad võivad näida äbarike ja ebatäiuslikena, on see ikkagi rännak, mis paneb proovile meie kujutlusvõime ning nähtava näiliku olemuse. „Ja ta jutustas mulle noormehest, kes oli armunud taevatähesse:

nooruk seisis mere kaldal, sirutas käed välja ja palvetas tähe poole, ta unistas temast ning suunas temale kõik oma mõtted. Kuid ta teadis või arvas teadvat, et inimene ei saa emmata tähte. Ta arvas, et tema saatus on armastada taevakeha, ilma et oleks lootust, et tema soovid täide läheksid, ja selle mõttega ehitas ta üles nagu terve elupoeemi loobumisest ja tummast truust kannatamisest, mis pidi teda paremaks tegema ning õilistama. Kõik tema mõtted viibisid aga tähe juures. Kord seisis ta jälle öösel mere ääres, kõrgel kaljul, vaatas tähte ning põles armastusest tema vastu. Ja ühel suurima igatsuse hetkel tegi ta hüppe ning sööstis tühjusse, tähele vastu. Kuid veel hüppamise hetkel mõtles ta välkkiirelt: see on ju võimatu! Ja lebaski juba all rannal, puruks kukkunud. Ta ei mõistnud armastada. Oleks tal hüppamise hetkel jätkunud hingejõudu kindlalt oma soovi täitumisse uskuda, oleks ta kõrgustesse lennanud ja tähega ühinenud” (Hermann Hesse, „Demian”).

Universum on lakkamatus muutumises ning ta ei koosne ainult surnud mateeriast, vaid hoopis vastupidi, ta on kõigiti elav olend. Ja nii elavad ka mõtted oma pidevalt muutuvat elu. Oleme siis kui raadioantennid, kes võimelised vastu võtma kõiksugu elu saladusi, sagedusi, tähendusi, sümboleid, ideid ja värve. Küsimus on ehk tõesti vaid selles, kuidas suudame tolles mõttemassiivis orienteeruda võimalikult avatult, rõõmsalt, kahtlevalt ja uurivalt, keskendunult ja pädevalt, et laiendada enda kujutlusvõime piire. Sest loojad ei ole ainult mingisugused kunstnikud kusagil kaugel, vaid looja on igaüks meist — iseenda ja meie kõigi ühise reaalsuse aktiivsed loojad. „Tänapäeval, enneolematult kiiresti edeneva tehnoloogia juures ei tohi me oma teel tulevikku unustada: kõige esmalt tuleks õppida paremini mõistma ennast, oma suhteid ümbritseva keskkonnaga. Ilmselt nõuab see paljude vanade väärtushinnangute murdmist.

Asun seisukohal, et tuleviku nimel tasub meil uue pilguga vaadata nii oma filosoofiat kui ka iseennast. Püüdkem siis vabaneda vanast, oma aja ära elanud mõtlemisest, mida veel paljuski piiravad mehhanistlikud raamid. Õppigem mõistma inimloomuse esmapilgul varju jäävaid külgi, mikro- ja makrokosmose seoseid. Kõik me vormime praegu nii või teisiti koduplaneedi tulevikku. Meie tänastest tegemistest või tegematajätmistest sõltub otseselt inimkonna homne päev. Inimesest enesest oleneb, kas ta tee viib tähtede juurde või siis tuumasõja või ökoloogilise katastroofi kuristikku. Mitmete vanade, paljusid meid veel kammitsevate väärtuste ümberhindamine kujutab endast ainsat teed, mida mööda minnes suudame ära hoida meid ähvardava enesehävitamisohu” (Edgar D. Mitchell, „Kosmoses on midagi väga olulist, mida me praegu mõista ei suuda”, Horisont 1987, nr 11). Need on vaid minu ja mind inspireerinud teadvuste ahtad mõttekesed, mille olemuslik tõesus on sama muutlik ja püsimatu nagu tuul. Või nagu koer, kes ajab taga oma saba. Ükskõik kui kiiresti ma jooksen, ei saa ma seda kunagi kätte, sest see on minust alati ees. Aga elus muutub kõik, sest elu ongi muutumine. Nii on ka olevik ette teada järeldus, kuid me taipame seda alati liiga hilja. Mikk Mikiver: „Nii lõpmata vaesena läheb siis hing sinna uttu, kus lõpeb too viimane ring. Ära ole mulle kuri, sa kaunis muld, et tallasin tühjalt su haljast muru. Peaks nii elama — et nii ei läheks.”

See oli juba ammu, kui Mati Unt parafraseeris Carl Gustav Jungi: „Keegi ei valgustu valgusele mõeldes, vaid pimedust teadvustades. Vaadake ööd — seal on asju.”

 

SANDER REBANE (sünd 2. IX 1991) on lõpetanud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 2015. aastal näitleja erialal. Tema seminaritöö „Teatrikriitika asend praktilises teatriprotsessis” tegeles teatrikriitika ning teatri omavaheliste suhete avamise ning mõtestamisega. Ta töötab näitlejana Endla Teatris

Toimetaja: Valner Valme



Djerro

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 31-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Punkfoto näitus

Punginäitus tõi Mercale pisara silma

Eesti pungi esiema Merca külastas koos Jüri Muttikaga punkfotonäitust "Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis" ning nentis, et ilusad ajad tõid talle pisara silma.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: