Arvustus. Armastus päästab maailma ({{commentsTotal}})

Jutt Teater. Muusika. Kino märtsinumbrist.

 November” (Andrus Kivirähi romaani „Rehepapp ehk November” ainetel). Stsenarist ja režissöör: Rainer Sarnet. Produtsent: Katrin Kissa. Kaasprodutsendid: Ellen Havenith ja Łukasz Dzięcioł. Operaator: Mart Taniel. Kunstnikud: Jaagup Roomet ja Matis Mäesalu. Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra. Animaatorid: Pärtel Tall, Mait Eerik, Roman Kuznetsov, Olari Lass, Kalju-Karl Kivi, Aadu Lambot ja Tõnis Jürgens. Helilooja: Michaeł Jacaszek. Helirežissöör: Marco Vermaas. Monteerija: Jarosław Kamiński. Osades: Rea Lest (Liina), Jörgen Liik (Hans), Arvo Kukumägi (Rein), Heino Kalm (Sander), Meelis Rämmeld (Jaan), Katariina Unt (Luise), Taavi Eelmaa (Ints), Dieter Laser (parun), Jette Loona Hermanis (paruness), Jaan Tooming (kurat), Klara Eighorn (nõid), Ene Pappel (Imbi), Enn (Ernst) Lillemets (Ärni), Sepa Tom (ka Taimo Kõrvemaa) (Endel), Tiina Keeman (Rosalie), Heino Paljak (kirikuõpetaja), Ilmar Meos (esiisade vaim), Aare Lutsar (esiisade vaim), Mari Abel (Liina ema vaim), Aire Koop (Hansu ema vaim), Jonathan Peterson (noormees gondlis), Maria Aua (katkutüdruk), Mart Laoväli (Timofei), Jaak Juhkam (kaubasetu), Aksella Liimets (mõisaproua), Alo Tikerpäe (gondoljeer) jt. 115 min, mustvalge. © Tootjafirma: Homeless Bob Production, 2017. Esilinastus 27. I 2017 Eesti kinodes.

 

„Milleks meiesugustele üldse selline elu? Varastame üksteise tagant, saagiga ei oska ka midagi muud peale hakata, kui maha matta või keresse pista. Peaksime olema õnnelikud, et sa meid sellisest häbist päästad,” ütleb rehepapp Sander ühes Rainer Sarneti „Novembri” võtmestseenis mustaks seaks moondunud katkule. See küsimus — mis mõtet on elada maailmas, kus valitseb kõike korrumpeeriv häda, ahnus, silmakirjalikkus ja ebaõiglus — asetab Sarneti filmi maailma kino kontekstis sinna, kuhu ta kuuluma peabki — viimase mitme aasta parimate filmide hulka. „Novembri” peategelasel Liinal (Rea Lest) on palju ühist näiteks Hidekoga Chan-wook Parki filmist „Toateenija” (Ahgassi, The Handmaiden, 2016) või Chironiga Barry Jenkinsi filmist „Kuuvalgus” (Moonlight, 2016), rohkemgi veel kui Liina-nimelise tegelasega Andrus Kivirähi romaanis „Rehepapp ehk November”. Neid kõiki käivitab sarnane tung: leida midagi elamisväärset maailmas, mis pole nendesuguste jaoks loodud. Selles mõttes oli Kivirähil õigus, kui ta kinos Sõprus pärast seanssi publikuga kohtudes vabandavalt ütles, et ta ei saa aru, miks teda üldse kutsuti. „Mu raamat oli küll nii-öelda modelliks,” ütles Kivirähk, „aga Van Gogh, Modig­liani ja Picasso teevad ju ühest modellist kolm täiesti erinevat maali.” Nii on. Sestap võiks esimese asjana „Novembrit” vaadates ära unustada võrdlused „Rehepapiga” ja käsitleda filmi kui iseseisvat objekti, mis puudutab, nagu üks hea linateos peakski, vaatajat vähemalt kolmel tasandil: isiklikul, ühiskondlikul ja üldinimlikul. Nagu „Toateenijas” või „Kuuvalguseski”, jutustatakse siin lugu, mis on vääramatult kohalik, sama eestlaslik nagu suitsutare või, noh, „Rehepapp”, aga mis just oma spetsiifilisuse jõul tõuseb üldistuseni ja suudab kõnetada ilmselt igat kinosõpra.

Isiklikul tasandil on tegemist õnnetu armastuslooga. Ematu noorik Liina on armunud kupjapoiss Hansu (Jörgen Liik), too aga armastab pimesi parunipreilit (Jette Loona Hermanis) ning ei pane Liinat tähelegi. Liina käib täiskuul libahunti jooksmas, Hans müüb jälle oma hinge vanapaganale, muidu on aga tegemist üsna klassikalise armukolmnurgaga, ühe kriitilise erinevusega. Kui tavaliselt peab sellistes lugudes aktiivne meespeategelane veenma segaduses naistegelast, et just tema on see õige, siis „Novembris” on rollid vahetuses. Hans on see tuuletallaja, kes õhkab müstilise parunipreili järele, keda ta on näinud vaid korra kirikus ja seejärel mõisahäärberi katusel, ning Liina on järjekindel, tegutsemisaldis kangelane, kes Hansu pärast võitleb kasvõi surma enesega, rääkimata joodikust kosilasest (Sepa Tom), kellega ta oma isa (Arvo Kukumägi) arvates abielluma peaks. Selliseid filme pole maailma kinoski ülemäära palju. Selleks, et leida teist eesti filmi, kus üleüldse on peategelaseks naine, rääkimata siis veel niivõrd ebastereotüüpiliselt kujutatud naisest, tuleb ikka üksjagu kaua otsida. Kui noortefilmid välja arvata, meenub Sulev Keeduse „Somnambuul” (2003), siis on tükk tühja maad ja lõpuks Ilmar Raagi „Kertu” (2013). Mõlemas aga jäävad naispeategelased üsna klassikaliselt naiselikuks, unenäoliseks, häbelikuks. Nii et ilmselt võib Sarneti saavutuseks pidada ka eesti ühe esimese tõeliselt feministliku naispeategelase loomist.

Nii Liina kui ka Hans on oma küla lapsed. Oma painava armastuse leevendamiseks vaatavad mõlemad esmalt kelmuse ja seejärel üleloomulike jõudude poole. Liina jälgib libahundina Hansu tegemisi ning hangib kohalikult nõialt (Klara Eighorn) noole, millega oma konkurent, parunipreili, teise ilma saata. Hans veenab mõisateenrit Intsu (Taavi Eelmaa) teda parunipreili magamistuppa laskma ning teeb lumest krati, kes peaks siis mõisapreili nagu lehma ära varastama ja tema juurde külla tooma. Kumbki neist pole süütu lambuke, nende arusaam maailmast on pärit sellest külast, kus nad on üles kasvanud, ja see on küla, kus näritakse puukoort, varastatakse, valetatakse, juuakse, aetakse taga siidi ja kulda, teadmata isegi, miks või mille nimel, ning kus mõisa köis muudkui lohiseb ja lohiseb.

Kuidas suudavad armastajad end sellest tsüklist välja närida? Esmapilgul on vastus lihtne. Liinal on mälestus oma surnud emast (Mari Abel), kes hingedepäeval kodus käies tuletab meelde, et „igaühel peab midagi olema. Või veel parem, keegi.” Liina mälestust tõelisest armastusest pole suutnud eesti külainimeste ahnus ja hoolimatus kustutada. Aga siin on midagi veel. Kui külamees Jaan (Meelis Rämmeld) näeb küla- ja mõisaelu vaid läbi kõige madalamate tungide prisma (tema unistused peremeest peksta, seepi süüa ja Luiset keppida täituvad ka Sarneti filmis), siis Liina ja Hans näevad oma maagilist maailma kogu tema ilus. Nad näevad igapäevastest askeldustest mööda, tajudes nende taga midagi kõrgemat, metafüüsilisemat. Kui teenijatüdruk Luise (Katariina Unt)näeb paruniproualt varastatud kleidis vaid võimalust hangeldada ja rebib silmagi pilgutamata puruks tema siidsalli, siis Liina ihkab kleiti — tõsi, ka selleks, et Hansule muljet avaldada — lihtsalt seepärast, et see on ilus. Hansugi kirgastumine leiab aset siis, kui lumemehest kratt kirjeldab talle kahe lahku jääma määratud armastaja kohtumist Veneetsias. See lugu tekitab rehepapp Sandris vaid küsimusi — miks peaksid mõistlikud inimesed võtma vastu otsuseid, millest pole praktiliselt mingit tolku. Hansule on see lugu aga inspireeriv ja lummav. Need, kelle jaoks maailm on vaid see, mis silmaga nähtaval, ei saagi mõista, miks armastuse nimel kuldsõrmuse ohverdamine võiks olla midagi kaunist.

Mitte igasugune ilu ei ole „Novembris” ülendav. Ainult kahte tegelast näidatakse filmis muusikainstrumenti käsitsemas. Neist esimene, parunihärra (Dieter Laser), mängib mõisas Beethoveni „Kuupaiste sonaati”, panemata tähele, kuidas Hans ja Ints samal ajal temast mööda parunipreili tuppa hiilivad, preili ise aga juba päris täiskuu valgel unes kõndides häärberi katuse ääre poole jalutab. Ka saksa aristokraat ei taju maailma ainult meeleliselt (miks ta peakski; teda ei ähvarda ei nälg, katk ega kupjapiits), aga tema metafüüsiline maailm on võõrandav, tehes ta pimedaks ja kurdiks oma tütre kannatuste vastu. Võrreldes klaverisonaadiga on Hansu parmupillimäng kordades arhailisem, ent kui parun kasutab muusikat, et oma ümbritsevast keskkonnast põgeneda (tema silmadki on kinni), siis Hansu pillimäng teravdab tema meeli, ta jälgib, kuidas Sander kratti taltsutab, ning haub omakorda plaane.

Erinevalt külarahvast on nii Hans kui Liina võimelised eneseohverduseks. Kui küla ähvardab seaks moondunud katk, haarab Hans vikati järele, kuid Sander jõuab enne katku üle kavaldada, kui Hans tegutseda. Liina on valmis ennast uputama, et teispoolsuses Hansuga koos olla ning võimalik, et teda isegi talle määratud põrgukatlast päästa. Selline eneseohverdamine nõuab sisekaemust, arusaama, et on olemas asju, mille tähendus ulatub ühe inimese keha piiridest kaugemale, midagi, mida kristlikus maailmas nimetatakse hingeks. Külarahval, nagu Sander, kogukonna kroonimata juht, filmi lõpus nendib, „polegi hinge.”

Külarahva kujutamisel vormuva ühiskonnakriitika edasiandmisel muutub kriitiliseks „Novembri” pildikeel. Nagu ühele eesti muinasloole kohane, toimub tegevus geograafiliselt, visuaalselt ja kontseptuaalselt piirialadel: metsa ja mõisa, külarealismi ja maagilise õudusloo, paganluse ja ristiusu piirimail. Johannes Pääsukese, eesti esimese filmitegija etnograafilistest fotodest inspireeritud mustvalge kinematograafia meenutab ühtaegu täiesti võõrast ja samas üdini tuttavat maailma, külaelu, mida on fotodelt näinud ja ilmselt ka Rocca al Mare vabaõhumuuseumi külastades aimanud peaaegu iga eestlane. Rehetare habetunud meestega on kujutis, mis on sööbinud rahvusmällu sama sügavalt kui Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud”, mille maagilist, metsikut atmosfääri mustvalged kaadrid samavõrd efektselt edasi annavad. Ainult et „Novembris” on külamaailm peaaegu täielikult alla käinud, stseenid taluõuedes, Imbi ja Ärni ettevõtmised ja Liina „kosimise” stseenid meenutavad rohkem sõjajärgse töölisklassi kujutamist Itaalia neorealistlikes filmides, näiteks Vittorio de Sica „Jalgrattavarastes” (Ladri di biciclette, 1948). Kandev tunnetus on grotesk, pimestavalt kaunid kaadrid vahelduvad robustselt kehalise koledusega. Pääsedes esimest korda katku käest, väänlevad külaelanikud üksteist puudutades laudapõrandal heinas, see mõjub lummavalt ja isegi erootiliselt; hiljem aga laaberdavad nad ennastunustavalt õues, kulistavad viina ja näitavad üksteisele tagumikku, ühesõnaga, tavaline eesti pidu. Vaid Liina märkab selle möllu keskel algavat lumesadu.

Kontrastina maagilis-etnograafilistele küla- ja metsapiltidele on mõisastseenid justkui joonlauaga mõõdetud, domineerib lihtne ja sirgjooneline geomeetria, ülim korrastatus, alates parunihärra rõivastest ja lõpetades üldplaanidega mõisast enesest, mis on komponeeritud täielikult sümmeetriliselt ning kaadris pole ühtegi üleliigset detaili. Need kaadrid võinuksid pärineda mõnest Jaapani või Lõuna-Korea õõvafilmist, kus minimalistlik kompositsioon, arhitektuur ja muu ehitatud keskkond mängib alati olulist rolli. Ka kuutõbine mõisapreili võiks olla mõne „Ringi”-taolise (Ringu, 1998) õudusfilmi peategelanna. Just neis stseenides läksid mõtted Chan-wook Parki „Toateenijale”, kättemaksufilmile mis keerleb samuti vales ajas ja vales kohas elava naistegelase ümber, kelle elu määravad võõrkehalik mõisahoone, vägivaldne mees ja kuskil kaugel valitsev ahistav impeerium. Pealtnäha selge vastandus: metsik külakogukond ja tsiviliseeritud mõis. Ent see kõik on vaid pinnapealne, need kaks maailma on omavahel rohkem läbi põimunud kui ükski sakslane endale tunnistada võtab. Mõis on lagunemas, tegelikult valitsevad seal eestlased, kes sakste tagant varastavad, armulaualeiba nõidumiseks kasutavad ja kupja-Jaagule lihtsalt tappa annavad. Eks parunipreili kuutõbigi ole kuradi, mitte jumala antud haigus. Kangesti jääb mulje, et sakslased valitsevad siin kandis veel vaid seetõttu, et eestlased lihtsalt ei viitsi neist lahti saada.

„November” näitab nii mõisa- kui ka külaelu korrumpeeriva ja võõristavana. Mõisa-Ints õigustab oma vargusi rahvusliku retoorikaga: sakslased elavad Lembitu maal ja seega kõik sealsed asjad kuuluvad eestlastele. Laiendatuna võib selle õigustuse üle kanda kogu külale; neil on vaja talv üle elada, saksa ike rõhub raskesti ja õige mees riisub sealt, kust saab. Ainult et see loogika ei pea vett. Peidetud varandusi jagub külaelanikel rohkemgi kui küll ning ühel vanal parunil ja haigel parunipreilil pole külaelanike üle rohkem võimu kui alatasa ninapidi veetaval vanapaganal. Jutt Lembitust on vaid õigustus, mis tuuakse mugava ettekäändena, kui on vaja aluspükse varastada või parunipreili magamistuppa hiilida. Külainimeste kitsarinnalisus, laiskus ja ahnus on ainult nende eneste teene, kellegi teise kaela seda ajada pole võimalik. Aga ka mõisnike näiline tsiviliseeritus on vaid vabandus jätmaks märkamata, kuidas eestlaste armulauast on tehtud farss, põldudel tööd ei tehta ning mõis ise on lagunemas. Soovi korral võiks sellest loost välja lugeda terava kriitika XXI sajandi tsivilisatsiooni aadressil, aga ka eestluse enda kohta kõneleb see lugu nii mõndagi.

Filmi keskmes on mitmeid provokatiivseid vastandusi. Korrumpeeriv, kehaline ja groteskne maailm vs puhas, hingestatud, ülendav ilu. Tühine, võõritav ja pealispindne tsivilisatsioon vs tõeline armastus. Enesekesksus vs ohvrimeelsus. Ning lõpuks muidugi potentsiaal lunastuseks läbi ülendava väe, lootus, et ka kõige suuremast hädaorust on võimalik pääseda, olgu või ainult korraks ja vaid surmajärgses elus.

Kas „Novembri” puhul on tegemist filmiga, mida kannustab klassikaline kristlik eetika? Kivirähi romaani puhul tundub selline väide peaaegu pühadust teotav, on ju autori näol tegemist veendunud ateistiga, kelle kõige teravamad torked on reserveeritud kirikuisade ja -institutsioonide vastu. Ent ka „Rehepapi” puhul pole see väide esmakordne. Mõne aasta eest analüüsis Toomas Haug Loomingu veergudel veenvalt, ehk veidi ülepaisutatult, Kivirähi maailmavaadet kui olemuslikult kristlikku, kuldreeglist ja Uue Testamendi väärtusmaailmast kantut.[1] „November” rõhutab selle tõlgenduse võimalikkust rea mitmeti mõistetavate kujunditega. Neist kõige selgem on veritsev krutsifiks, mis ilmub ekraanile siis, kui Sander päästab piibli abil külaelanikud katku käest ning kui Liina ohverdab end, et võita viimane suudlus vanapagana käes hukkunud Hansult. Kas siin on tegemist kristliku lunastuse, kavala nõiduse või lihtsalt kõikvõimsa armastusega? Või ehk polegi tegelikult vahet, kas päästev üleloomulik jõud on paganlik, kristlik…või siis lihtsalt inimlik. Ka teised sümbolid toovad pealtnäha kontrastseid maailmu teineteisele lähemale: vesi, algelement, looduse ja elujõu sümbol, ent ka ristiusu üks olulisemaid, puhastuse ja usu sümboleid, on filmi üks visuaalseid kujundeid. Vulisevad ojad, lumesajud, krati sulamine, Veneetsia — vee muutumine illustreerib Hansu ja Liina karakterikaart, nende jõudmist tõeliste hingestatud tunneteni ning samas nende eluaja paratamatut lõppemist. Viimast stseeni, kus Hans ja Liina lõpuks ainsaks suudluseks kohtuvad, saadab Konstantin Türnpu „Trööst” („Muru kasvab mulla peale”), koorilaul, mille seoseid kristliku traditsiooni ja eesti rahvaluulega ei pea ilmselt pikemalt seletama.

Kuigi Andrus Kivirähi romaane teatakse põhiliselt nende lõikava satiiri kaudu, on tegelikult nende põhitooniks miski, mida võiks ehk nimetada süvenevaks, veidi kurbmagusaks resignatsiooniks. Meenutagem „Mehe, kes teadis ussisõnu” lõppu, kus maagia on metsamaailmast peaaegu täielikult kadunud ja peategelane Leemet ning Põhja Konn jäävad tõenäoliselt igaveseks oma koopasse rahulikku und magama. „Rehepapi” lõpp on teravam, ent sarnaselt lohutu, viimased sõnad jäävad Jaagule, ühele kõige nürimale külaelanikule nüride külaelanike seas. „November” on mustvalgest gammast hoolimata helgem film. Tõsi, vanapagan jookseb küll lehmakarjaga minema, ent viimaste kaadrite keskmes on koos Rääkude kadunud varandusega veest välja õngitsetud Liina, kelle rahulik nägu, mis jätab varju teda ümbritseva kulla, karra ning Imbi ja Ärni ahne rahmimise, seab „Novembri” moraalse universumi vaataja jaoks taas õigetpidi. Loeb see, mis jääb silmale varjatuks. Ka siis, kui pealtnäha on kõik kaotatud. Olgu piibliga või ilma.

 

Kommentaar:

1 Toomas Haug. Andrus Kivirähk ja kolm uinumist. Looming 2015, nr 4.[1]

 

Toimetaja: Valner Valme



Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: