Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega
Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja - sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.
Intervjuus kultuuriportaalile avaldab näitlejanna, kes on tema kõige suurem kriitik, mis mõjutas Anna rolli kujunemist ja kuidas kohata Viljandis kohalikku paadimeest. Lepp peab ka võimalikuks, et kirjutab edaspidi mõne näidendi.
Kadri, pean "Kõrboja perenaist" suureks õnnestumiseks. Mäletan, et saabusin etendusele tagasihoidlike ootustega, sest Tammsaare lugu ise on kurvapoolne - kaks inimest ei saa, mida tahavad ning lõpus üks sureb. Etenduse esimesed minutid murdsid mu eelarvamuse ruttu, sest lavastus lausa kubiseb õnnestunud elementidest, nagu suurepärane lava sobitumine muuseumi saunikumajade vahele, dramaturg Urmas Lennuki juurdekirjutatud laiemat külaelu kujutav kiht, suurepärased rollid ja muidugi lavastaja Vallo Kirsi asjatundlik puude. Kas leiad samuti, et tegu on õnnestunud lavastusega?
Ma arvan küll nii. Minuni on jõudnud tõesti väga palju positiivset tagasisidet. Inimesed on olnud sellest loost väga liigutatud. Ja ka endal oli seal seespool hea olla, nii atmosfääri kui terviklikkuse poolest.
Kuidas see tervik kujunes prooviperioodil?
Eks lõpptulemust mõjutavad väga mitmed kokkulangevad asjaolud. Hästi suur lisaväärtus oli see koht Vargamäel iseenesest, see Tammsaare vaim või vaimsus on seal nii tugevalt kohal. Kui tegime esmalt proove Ugala black box'is, oli natuke ebakindel tunne, et teadnud täpselt, kas see lugu ikka päriselt ellu ärkab. Kui Vargamäele kohale jõudsime, loksusid aga paljud asjad iseenesest paika. Mingi õige atmosfäär või hästi hea õhk oli seal ja asjad läksid iseenesest liikuma.
Mida saad rääkida Anna rolli kohta?
Prooviprotsess oli minu jaoks ääretult emotsionaalne. Sellest loost hakkasid mulle endalegi ootamatult kohale tulema mingid teemad, mis mind isiklikult väga puudutasid. Ja äratundmised mu enda elust. See lugu puudutas mind tugevasti, näitlejaperspektiivist vaadatuna aitas see leida toetuspunkte, kuhu oma rolli üles ehitada. See roll jõudis minuni vist õigel hetkel, paljud asjad kõlksusid mu enda eluga kokku. Näitlejale on see hästi magus tunne, kuna tundub, et on palju materjali ja äratundmist, mida on nii lihtsam lavale panna vist.
Tänavu augustis tuleb veel 15 etendust, mis seisus roll praegu on?
Sellises äraootavas. Ootan väga, et saaks seda uuesti mängida. Viimases etenduste plokis tekkis üha enam see tunne, et aina huvitavamaks läheb. Partneritega tekkis tohutult uusi nüansse ja aina põnevamaid kihte hakaks välja kooruma. Nii et ootan järgmisi etendusi.
Tänavused etendused on augustis, mil õhtud on juba hämaramad võrreldes juuniga, mil ma tükki vaatasin. Kas see erinev valgus avaldab mõju?
Huvitaval kombel hakkas see augustiõhtute pimedus just loo kasuks kaasa mängima. Tekkis veel õigem ja täpsem atmosfäär. Mängisime ka hästi külmade ilmadega, kui inimesed istusid tribüünil talvejopedega. Laval olles, oma tegelase mõtteid mõeldes, nii väga seda külma ja vihma muidugi ei taju. Seesmine põlemine soojendab, võib vist öelda. Lavastusele andis see sügise lähedus kindlasti teatavat lisaväärtust, tüki traagiline noot tuli veelgi reljeefsemalt esile.
Ugala maja oli kaks aastat remondis, trupp pidi mängima jumal teab kus, põhikohaks sai ajutine black box'i saal - kas see periood muutis harjumuspärast töörütmi? Kuidas hindad neid kahte aastat?
Olmelises mõttes oli see aeg pisut ebamugav, olime seal kõik pead-jald koos, ruumi oli vähem. Teisalt, loomingulises mõttes sündis seal hästi palju huvitavat, ta oli hästi värskendav periood, raputati natuke lahti oma mingist mugavustsoonist. Ja see saal oli hea teatrisaal, tuli päris palju tagasisidet, et see oli üks Eesti parimaid black box'i saale, seal mängida oli väga hea. See periood ühendas ka inimesi rohkem, puutusid natuke rohkem teistega kokku, kõigi toad ja kambrid olid üksteisele lähemal. Periood mõjus värskendavalt ja inspireerivalt.
Kas nüüd uues majas on muutusi saalide osas?
Jaa, proovisaale on nüüd isegi kaks tükki. Ma kõiki ruume vist polegi veel avastanud. Meie väike saal, mis enne oli kummalise kolmnurkse kujuga, on muutunud nüüd klassikaliseks black box'iks, suur saal on saanud värskenduse (suure saali toolid on taas punased nagu kunagi alguses - T. L.) ka lavatehnilises mõttes, valgus- ja helisüsteemide osas.
Kas oled kogenud mõnda ohhoo-elamust?
Jaa, muidugi, kuna siin on kõik nii värske. Alles mõne päeva eest oli avaesietendus. Maja tekitab mõnusa meeldiva õhkpadja alla. Inimestel silmad säravad ja tore on ringi liikuda, maja on uus, värske ja ilus.
Sa oled avaldanud lasteraamatu "Poiss, kes tahtis põgeneda".
Jaa, õigupoolest ilmus mul eelmisel aastal kaks raamatut, teine oli pisut väiksematele lastele mõeldud "Lugu hiirest, kellel polnud kelku".
Raamatu tagakaanel seisab, et tulid Viljandisse Tallinnast kümme aastat tagasi ning et elad Viljandi järve kaldal. Kas oled näinud Viljandi paadimeest?
(Naerab.) Ma arvan, et ma olen vist küll.
Neid on palju ka?
Neid on palju jaa, järv vahel lausa mustab.
Raamatus avaneb peategelasest poisi ette võrdlus, kuidas Tallinnas on taustal pidev müra, mis koosneb kümnetest helidest, maal aga on keset vaikust iga heli seotud konkreetse allikaga, igal helil on omamoodi tähendus. Kas oskaksid sarnase võrdluse tõmmata Tallinna ja Viljandi vahele?
(Mõtleb 10 sekundit). Kas just nii tähenduslikku... Siin tabab seda vaikust tihemini küll, vaikuse otsingutel pole vaja kaugele minna. Piisab sellest, kui sa pühapäeva pärastlõunal jalutad Viljandi linna peal ja võib juhtuda, et ei kohta tükk aega ühtegi inimest, kõik on kuskile nagu sulgunud. See võib mõjuda ka vastupidiselt, minul võttis Viljandisse kohanemine päris kaua. Ma ei harjunud tükk aega ära kõigi nende väikelinna natuke naljakate ja samas ka armsate asjadega. Iseenesest ma seda Tallinna müra ja melu armastan ka, ma üldse ei arva, et see on üdini halb. Viljandis on vaikust rohkem küll, mitte, et see alati oleks kõige parem, aga kui seda tahta, siis seda õnnestub siit leida.
Ilmselt ongi nii, et vahest tahaks saada osa melust ja välisest energiast, vahest tahaks lasta mingid sisemised protsessid vaikusse suubuda. Kuidas käib rolli sisse minek etenduse eel?
See sõltub paljudest asjaoludest ja erineb ka etendusiti. Ma astun etenduseks valmistudes, sellesse süsteemi minnes, nii-öelda vaimus mingisse ruumi. Aga mis vahenditega või kuidas seda teha, see on hästi individuaalne ja selles ei pruugi olla üheseid reegleid. Võib mängida rolli nii, et viis minutit enne lavale astumist lobised seltskonnas ja sa ei vaja mingit eraldi kapseldumist. Mingis teises hetkes on jälle hästi vajalik omaette olla. See on üsna keeruline mehhanism ja igaühe enda tunnetuse asi. Minul toimib see, et ma ikkagi kasutan mingeid oma salaasju. Mis ma teen, mida mõtlen, mis hetkest ma endale mingisuguse kilbi ette kasvatan. Teatav kapseldumine on mingite tööde jaoks hästi vajalik.
Näitlejad näevad enne etendust hästi erinevad välja, igaüks läheneb oma rollile erinevalt. Ja eks see vastutuse ja kaalukuse teema on tihtipeale erinev. Mõni asi nõuab rohkem kapslit ümber, teisele saad peale liikuda kergemalt, mis ei tähenda samas, et tulemus oleks sellevõrra kergekäelisemalt tehtud.
Kui võrrelda peaosa ja kõrvalosa mängimist, kas siin on mingeid universaalseid seaduspärasusi?
Olen üksjagu mänginud ka väikeseid rolle. Mõned neist on eriti armsaks saanud ja olen mänginud neid suure rõõmu ja naudinguga. Eks rolliloomise süsteem on üldiselt samasugune - erinevused on inimesiti, kuidas keegi läheneb. Ehk on nii, et rolli suurus või maht ei eelda tingimata suuremat või väiksemat kontsentratsiooni, publiku ette astumine eeldab seda ikka ühtemoodi.
Kas võib olla, et "Kõrbojas" on sinu rolli juures esmane, kui täpselt sa etenduse üldisesse resonantsi sisse saad?
Jaa, ma pean mõtlema oma mõtteid võimalikult täpselt, siis liigub minu lugu õiges suunas. Mingil hetkel olen tegelase tunded ja motivatsiooni enda jaoks sõnastanud ja mõtestanud, aga kui lugu on valmis saanud, siis ma kulgen etendusel mööda oma loodud süsteemi suhteliselt vabalt, loomulikku teed pidi.
Kas näitleja peaks tundma kaastunnet oma tegelase suhtes?
Ma arvan küll, nagu öeldakse, näitleja peab olema oma rolli advokaat, ükskõik keda sa mängid. Teisiti polekski võimalik teha, sest sa pead ju õigustama kõik oma mõtted ja kõik oma teod, leidma neile enda jaoks sisemise põhjenduse. Ainult nii on võimalik mängida nõnda, et inimene saalis usub seda.
Kas näitlejad küsivad nõu teineteiselt, et kuule, ma ei saanud tänaseks etenduseks õigele lainele, mida võiksin teistmoodi teha?
Päris niimoodi vist mitte. Häälestumine on igaühe enda asi.
Olen kuulnud näitlejatelt, et paljud väldivad ise oma rolli hindamist, ka seetõttu, et selline hinnang võib minna lahku publiku ja kriitikute vastuvõtust. Kuidas sul on?
Mina tunnen, et olen iseenese kõige karmim kriitik. Kui ma etenduse lõppedes tunnen, et olen olnud endaseatud eesmärgi lähedal, võin endaga rahul olla ja minna koju tundega, et olen täna midagi ära teinud. Seda mõtet, kuidas mul läks, ma enamasti kellegiga ei jaga. Loomulikult, kui tuleb vastukaja publikult, kui inimene tuleb pärast etendust või tänaval ütlema, et see läks talle hinge, puudutas teda, siis see loomulikult on näitlejale väga oluline. Ju siis oled liikunud õigel teel, et sinu tegelane on jõudnud kohale saalisistujale. Mina seda ei alahindaks kuidagi. See, mis seondub auhindade ja järjekorda panemistega, on natuke teistsugune teema.
Mis esimene reaktsioon oli, kui kuulsid, et oled nomineeritud?
Loomulikult mul oli hea meel! See on väga tore, kui sinu tehtud tööd on märgatud ja seda peetakse esiletõstmise vääriliseks, see teeb muidugi hea tunde. Samas on teatrikunst tegelikult niivõrd subjektiivne, et liiga palju lasta end auhindadest mõjutada ei tasu.
Näib, et publiku poolt vaadates on võimalusi, kuidas mingi konkreetne etendus võib mõjuda, väga palju - kel on millised unikaalsed kogemused, milline kombo vaatajal tekib. Ses mõttes niimoodi joonele panna ja öelda, mis on parim, on tõesti küllaltki subjektiivne.
Jaa, väga subjektiivne. Samas, ka žüriiliikmed on ju tegelikult osa teatripublikust, kes mingil hetkel on mind vaadanud ja neile on see meeldinud - nii võttes on esiletõstmine muidugi tunnustus. Usun, et seda pingerida ei tasu eriti südamesse võtta.
Oled mõelnud, et mis võiduvõimalused sul on esmaspäevasel galal?
(Naerab.) Ma ei oskagi seda niimoodi defineerida üldse, et mis on võit, mis kaotus. Juba nomineeritud olemine on mulle näitlejana suur tunnustus ja ma olen selle üle õnnelik. Ma arvan, et olen sel õhtul väga rõõmus ja tuleb üks tore pidu.
Kas pead võimalikuks, et võiksid kirjutada edaspidi midagi mõnes muus žanris, kui lastekirjandus?
Pean võimalikuks küll jah (naerab).
Saaksid anda lähema vihje?
Ma tahaks kirjutada midagi teatrile, mõtlen praegu selles suunas ja suund tundub mulle põnev. Ma ei defineri end ainult lastele kirjutajana, lihtsalt nii on välja kukkunud.
Kas märkad lavamaterjalide puhul seda, kui hästi need kirjutatud on?
Ikka, muidugi. Näitlejana puutun dramaturgiaga palju kokku.
Milline on hea näitekirjandus?
Mina imetlen endiselt klassikat, mis on oma nime aja jooksul välja teeninud. Kui üle aastate tehakse näiteks Tšehhovit, siis see paneb alati mõtlema, et on siis üldse vaja maailmas midagi juurde kirjutada, kui juba on tehtud nii häid asju.
Jah, vaatasin hiljuti VAT Teatri "Don Quijotet" ja sattusin täiesti vaimustusse Cervantese 400 aasta tagusest teosest. Su uusim roll on "Emadepäevas", kas see on selline trupitööl ja näitlejate endi elukogemusel põhinev tükk?
Algmaterjalina ta pole ühistöö, tekst on autori loodud. Ta koosneb sellistest killukestest, seal on palju rolle ja ümberkehastumisi. Meie näitlejatena ikkagi oma lugu ei räägi, ses mõttes ta pole koos kirjutatud lugu. Teemad, muidugi, tekitavad meis vägagi äratundmist.
Toimetaja: Valner Valme