Mudlum. Qiaotou nööp ({{commentsTotal}})

Nööbid
Nööbid Autor: copyblogger.com

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

Asjad pudenevad koost, muutuvad enam mitte asjadeks, vaid iseenda omadusteks, nagu maitse, materjal, lõhn, värv, kuju; lõpuks juba ainult kildudeks, katkenditeks ja osakesteks, mitte mikroajalooks, vaid mikromaailmaks, kus hõljub ainult lõpuni ära kulunud asjade tolm.

Tõsijutt, mul ei kerki enam silme ette mitte köögikapp ja temas peituvad asjad, vaid mingi mustuse ja unustuse lõhn, kleepivad pinnad, ma võin oma vaimusilmas üksisilmi jõllitada niret, mis kolmkümmend aastat tagasi kellegi kohvitassist mööda kapiust alla voolas, asus looma oma isiklikku ajalugu, oli alguses soe ja suhkrune, siis jahtus ja tardus, tema peale laskusid aastakümnete rasvaaurud, sisseajanud pliidisuits, tuhandete ärasuitsetatud sigaretipakkide koniving, ta asus talletama endas kõike, mis muidu kaoks. Tuleviku detektiiv-arheoloog saab oma süsinikmeetodil tuvastada, millal õitsesid pajud, mis marki tubakat tõmmati ja kas köeti puudega või kivisöega.

Ma kükitan reliinpõrandal, mis kunagi on olnud heleroheline, hoian köögikapi ust lahti ja vaatan sinna sisse. Seal on pimedus ja asjade ähmased varjud. Lõhnab läägelt ja rääsunult. Mis ma siit otsin? Ei, mitte neid tibukollaseid ja taevassiniseid lootsiku moodi munaaluseid, mitte melhiorist suhkrutoosi, mitte musti mokatasse kuldse kosmosemustriga, ei, ma ei otsi ka nende külge klammerdunud mälestusi, vaid ainult seda kütmata maja ja seisnud asjade hõngu. Kunagi ma arvasin, et just sealt kapist võib leida Viplala! Panin talle alustassi peale juustu. Tillukese koorekannu sees on värvilised võileivatikud, muist nagu Neptuni hargid, muist nagu vampiiriküti teibad, mille otsa ajada sedasama õnnetut juustu. Miks kõik väikesed ja värvilised asjad lastele küll nõnda meeldivad? Laste jaoks on plastmass muidugi taeva õnnistus. Igat karva joogikõrred meeldivad neile ja kuna see armastus on üldteada, siis mõtlesid mänguasjatootjad välja mängu, mis koosnes joogikõrtest ja plastmassist lillekestest. Miks mul on tunne, et selle mängu nimi oli „Topi“? Täiesti košmaarne nimi, kui see ikka nii oli. Kõik need lugematud sadadest tibatillukestest värvilistest plastmassjulladest koosnevad mosaiigiladumise mängud, mingi aukudega rest ja pihutäite viisi jubedat mahapudenevat kirjut puru, mida emad küünte vahel ükshaaval põrandalt üles nokivad. Nüüd, ökoloogiliselt teadlikuna, mõtlen ma, kuskohal looduse ringkäigus on need mäetäied kõdunematut lapserõõmu?

Jah, vägev asi see mustus ja räpp! Kas see polegi siis see, mida me kutsume hellitavalt kultuurikihiks? Kust leitakse kõige rohkem muistseid potikilde? Aga muidugi iidsetelt prügimägedelt! Kuhu vana-aja metsikud ja karused hõimud oma rämpsu loopisid, seal kaevame meie nüüd nagu aardekirstus. See vana sodi sees sorimine on üldse üks inimlik ja liigutav tegevus. Pruugib kellelgi vaid öelda „vana maja pööning“, kui juba sõuavad silme ees pildid – tillukesed rähmas aknaruudud, ämblikuvõrku takerdunud kirju liblikas, valgusvihus hõljuv tolm. Kohe ma aevastan ainuüksi selle mõtte peale. Pööningule pandi ikka selliseid asju, millel omanike jaoks väärtus ja tähendus oli, sest pööning on soe ja kuiv, ja seal on tohutu palju ruumi. Sinna mahtus loopima vanu kapukaid, ripneva sangaga sumadane, aga koti seest võis leida paki vanu kirju, nöör ümber, aampalgi küljes rippusid hoburiistad, sest hobuseid enam polnud, ja lapsehällid tariti sinna, kui enam vaja ei läinud. Mis on õieti hea ja mõistlik, sest ühel päeval läheb keegi mees ja toob puust kätki jälle maja pealt alla. Otsalaudades on kenad sisselõigatud südamed ja jalased on kindlalt tappides. Hea on seda õrnalt kiigutada oma voodi kõrval. Riidekirstust leitakse paigatud ruuduline suurrätt ja mässitakse maimukesele ümber, muidugi nii, et kare vill kuskil õrna lapsenaha vastu ei puutuks.

Riidekirst on tegelikult päris hirmus asi. Selle kaane vahele käib puuoksast hark, keegi ei jõua ju seda ilmatu rasket kaant lahti hoida, kui juba kirstus tuulamiseks läheb. Aga mina kartsin alati, et hark murdub või libiseb paigalt ja kaas kukub kaela peale. Sedasi ma siis seal olen, pea kirstus ja tagumik upakil, siputan jalgadega tolmu üles, kuni kõik jälle vaikseks vajub. Lapsena kuulasin raadiost õudusjutte, need hakkasid kell kaksteist öösel, siis kui kõik head lapsed oleksid juba magama pidanud. „Ju-tu-tu-ba,“ venitas metsalise hääl tontlikult silpe. Ükskord räägiti seal peast, mida keegi pööningul edasi-tagasi veeretas, teinekord aga kassist, kes imikute kõrisid une pealt läbi näris.

Meie must kass käis ka ühtelugu pööningul, liiva sisse häda tegemas. Majapealne oli liiva täis veetud, et soojem oleks. Aga riidekirst kukkus lõpuks läbi lae allakorrusele. Seal toas õnneks kedagi ei elanud. Kes teab palju aastaid seisis kirst nõndasama koos oma väärt sisuga põiki keset põrandat. Täis kollaseid siilikuid, mille voldid pressiti kunagi sisse kuumade leibadega, seal oli ka üks uskumatult kole tanu, nagu talupoja mitra, kulla ja karraga tikitud, tselluloidist pärleid ja võltskalliskivisid tihedalt täis. Selle olla peretütar kooli käsitöötunnis meisterdanud. Noh ja mõnda muudki – kriiskavkirjud seärised, mis nii tihedasti kootud, et üle labajala andis neid sikutada, sääremarjast aga jämmed mis kole. Muist asju oli ühekaupa – üks kirju kinnas, vana kapeta, lillat karva põll, või hulgi – pätipakud igas suuruses jalgadele, nahatükid, millest taldu lõigata jne. Toasuurune kirst teadagi uksest välja ei mahtunud ja kuidas ta sinna maja pealegi saadi? Ehitati sealsamas kohapeal valmis?

Ent kui inimene on saatuse tahtel sattunud elama kastitaolisesse lameda katusega elamusse, siis jääb tal mälestustele vähe ruumi. Mis mahub, viiakse läpanud keldrisse, kus lõhnab solgitorude ja rõskuse järele, kakandite, rottide ja hallitanud moosipurkide juurde tassitakse vanade ajalehtede aastakäigud, suurekskasvanud laste väikeseksjäänud riided, kelgud, uisud ja suusad, millega enam ei sõideta, suusamäärde värvilised plastiliini moodi kangid pappkarbis, mille peale joonistatud lumehelbed ja miinuskraadid, poolikud värvipurgid ja kuivanud pintslitöngid, katkised raadiod ja lihtsalt täiesti uskumatud patareid klaaspudeleid ja purke. Millal ükskord lõpeb see purkide hullus, küsin ma mõtlikult. Alles selle suve lõpus viskasin minema varud, mida olin hoolikalt kaks aastat kogunud, terve pinu keeratava kaanega purke. Ja enne veel olin luninud sõpradelt, et need oma purgid mulle tooks. Ma tegin nimelt tomati-sibula moosi või mingit gemüüset, siis aga selgus, et sibulat ma üldse süüa ei või, lihtsalt keedutomati vastu puudus aga igasugune apetiit. Purgid olid kunagi inimestele nagu pereliikmed. Tõsijutt. Üks natuke metsik ja omaette hoidev külamees olevat kord naabrile suurt purki laenanud. Oli see nii või ei olnud, kes seda enam teab. Naaber oli ammu mulla alla kolinud, kui vanamees tuli purki tagasi nõudma. Toodi talle siis purk, kõige suurem, mis majast leiti. „See pole minu purk,“ ütles mees. „Minu purgil olid kaela juures täksid sees.“ Aga küllap ma seda lugu olen juba rääkinud.

No ja kas vähe on kuurialuseid, mis siiamaani klaastaarat umbselt täis. Hea, kui ladustamisega alustati juba tsaariajal, siis on lootust priskele noosile, need kotkastega pudelid on kõrges hinnas. Olen isegi roomanud mööda aidaalust ja otsinud vanu pudeleid – olin just vastselt avastanud, et kõiki asju saab müüa. Vanad potisetude savikausid, mille sees kümme aastat määrdeõli hoiti, – pesed puhtaks ja see on vanavara. Roostes jalgrattajupid – väga kuum kaup. Silgupütid ja puust vakad, võrgupullud ja vankrirattad, petroolilambid, mootorratta manuaalid, 1927. aasta koertenäituse kataloog. Alustaldrik, mille pealt sa oma kassile piima andsid, osutus Langebrauniks ja maksis tuhat krooni. Asjad ei olnud enam lihtsalt asjad, vaid asjad, mida sai müüa, ja asjad, mida ei saanud müüa. Ma olen kindel, et asju, mida saab müüa, müüakse senikaua aiva edasi, kuni nad põrmuks pudenevad. Mingid Foiniikia mündid või Knossose kujukesed on ikka juba tuhandeid aastaid ilma mööda ringiratast käinud.

Selline talurämps, mis lõkkes ei põlenud, kaevati maa sisse. Ma veel umbes mäletan mõnda peidukohta. Tea, kui seal kaevata, kas leiaks mulda täis pruunist ja rohelisest klaasist pudeleid kahepäise kotkaga? Pühapäevane nael!!!

Mulle jäävad lõpuks ainult vanad, mustad, koledad asjad, mida müüa ei saa.

Vana traatnuustik, mis pole haljalt hõbedane ega uhkelt puhvis, vaid mustunud rasvast umbes, valge plastmasskandik, noalõigetest pruunikriimuline ja vanadusest vandlikarva, selle peal hoitakse kõiki neid toidujäänustega kaetud tarvikuid, vastikut piimapudelite pesemise harja, kõvade ja kollakate tuustis harjaste vahel hapupiimatükid, keerdus traatsaba kõveraks paindunud, tühje puhastusvahendite pudeleid, kaela ümber korpunud pesuaine – kui selline vee alla panna, hakkab ta korraks veel lootusrikkalt vahutama, mäletades ähmaselt oma algset eesmärki, puhtust ja korda. Miski, mis loob puhtust ja korda, muutub ise aga kiiresti väga mustaks ja täiesti vastikuks.

Millised õudsed, libedad, roiskuvad vanadest voodilinadest käristatud lapid!

Porsunud ja pudisevad nõudepesunuustikud!

Nurgas seisavad liivast ja porist kõvaks kuivanud kobisevad nartsud, millega põrandat küüriti!

Vanad kiilad põrandaharjad, mis puistavad oma musti vuntse tuttidena pühkmesse!

Lopergused plekist tuhaämbrid!

Need, mis enam vett ei pea!

Ülessulanud plastmassist lambikuplid, kõverad ja auguga!

Katkised pistikupesad, mis pilluvad sädemeid ja ragisevad pahaendeliselt!

Ühel päeval nad maja maha põletavad, seda ma ütlen!

Lõhutud ruutudega aknad, mille ette on teibitud kilekott!

Uksed, mis ei lähe kinni või ei tule lahti!

Kiivas, vajunud, lopergune, alt ja pealt mäda!

Ükskõik mis!

Puukoi värske, kollane puru vana ümmarguse söögilaua all!

Ega see koi pole ainult lauas ja kapis, ta on ka majapalgi sees ja krõmpsutab seal – suur, igavene, ajatu koi, kannatlik ja isukas. Koi – maailma hävitaja! Aegade lõpus vaaruvad keset pehmet kollast repetanud maailmapudi ringi suured pruunid mardikad. Musta taeva on kinni katnud hiiglaslik hallikaskollane liblikatiib.

Kus on nüüd need õrnad jaapani teetassid, mis õhemad kui munakoor? Nende peale maalitud kirsiõite kontuuride konarused su sõrmede all? Maha müüdud või katki pillatud. Padjapüüride nööbid, mis olid nagu tillukesed niidirullid, nööpide pind täis väikesi süvistatud augukesi – ikka selleks, et paremini sõrme all paigal püsiks, kui perenaine seda nööpaukudest läbi pusserdab. Kindlasti mõnes sahtlis plekk-karbi sees neid veel on. Aga miks ei olnud püüril endal nööpe ees? No voodipesud oli vaja ju kalandrist läbi ajada, vändata ja väänata läbi kummilõugade: kas vähe on neid poolikuid nööpe nähtud, mis ripnevad küljes vaid ausõna peal?

Laiskade perenaiste pesul olid kinnituseks riideribadest õmmeldud paelad – nii laisad olid nad, et ei viitsinud käsitsi niduda nööpide auke, vaata et kaheksat ühele püürile, aga nad õmblesid oma raskete malmist masinatega linad ja kotid ise valmis, ei ostnud poest, nalja teete, ikka pesuõmblusega, sellise kahekordsega, mis oli paks, kindel ja hargnematu ja moodustas toredaid nurki, mida nende lapsukestel oli hea oma väikeses rusikas hoida, tekipüüri paks ja rammus nurk võis olla maailma keskpunkt, õnne ja rahu asupaik, ja emad pidid igale poole kaasa vedama seda ühte ja ainsamat lemmikut tekikotti, muidugi koos tekiga, et nende laps kõikjal uinuks nututa ja silmapilk – nurk kõvasti pihus. Lõpuks rändas titetekk koerapessa, püürist aga käristati kaltse, millega kuivatati köögiletti. Mis ime siis, et maailmas pole enam ühtegi kindlat kohta. Ma oleks vähemalt selle nurga alles hoidnud, oleksin lõiganud ära ja pannud talle paela taha ja laps võiks seda eluaeg kaelas või taskus kanda, kõige pimedamatel öödel, kõige lootusetumatel ta sõrmed puudutaksid pehmet kulunud sitsitükki.

Oh kuidas mind väsitavad need linad ja nööbid! Kas pole siis inimesel oma pead millegi muuga vaevata kui mäletada mingeid ammusurnud inimeste pluuse, mille ees olid kärnilisest klaasist pärlmutrikarva lainelised nööbid nagu millimallikad? Kannaga! Ja helesinisest klaasist nööbid, peal hõbedane kõrge sebraornament? Aga ei, see kaob, see peab kaduma. Keegi ei lõika enam vanadel riietel nööpe eest ega haruta lukke küljest. Ja miks issanda nimel mind need nööbid nii painavad? Sest need on ju seesama osa, kild, pude, tükk tervikust, väike detail, mis kannab endas maailma tähendust. Nööbiteadlane ütleb kohe – see? See valmistati 1956. aastal Leningradi Riiklikus Nööbikombinaadis. See – Birminghami nööbimanufaktuuris. Aga see – võimalik et keisrinna Wilhelmina õuedaami kleidivarrukalt. Ja kui nööbiuurija on öelnud – Leningrad, siis kerib mälu lahti kõik, mis sa sellest linnast tead. Enamik teadmisi on pärit postkaardikomplektidest. Peterhofi purskkaevud, Ermitaaži marmorkujud, Vaskratsanik, Admiraliteedihoone. Siis mõtled – Venemaa – ja juba oled otsapidi kuskil stepis, kasakad ratsutavad hobustel, kirikukellad löövad, mustad mungad vahivad hullumeelsete silmadega, habe tuules lehvimas. Siberis püüavad karud lõhet. Tareke kanajalgadel. Baba-Jagaa. Loll-Ivan. Ahi. Haug. Ilja Muromets. Bõliina. Tsoi. Balalaika. Kokoška. Karmoška. Bakunin. Bulgakov. Tsaari hõbe. Stalini vuntsid. Putini tiiger. Bolšoi teatr. Maia Plissetskaja. Irina Rodnina. Merevaigutuba. Husaarivuntsid. Samovar. Baranka. Ohranka. Pilv pükstes. Sputnik. Belka ja Strelka. Hüdroelektrijaam. Lööktöö. Viisaastak. Odessa kinostuudio. D’Artagnani vuntsid. Teenin Nõukogude Liitu. Loomariigis. Budilnik. 12 tooli. Kunstsarv. Inimsööja Ellotška. Petšooralased. Ja ma võiksin seda jätkata lehekülgede kaupa. Võib-olla igavesti. Iga märgi juurest hargneksid aina uued ühendused ja paisuksid geomeetrilises progressioonis.

Tühipaljas nööpki on hõlmamiseks juba liiast. Neisse peideti näiteks muuhulgas ka mürke ja narkootikume. Vaimulikukuuele õmmeldi nööpe kolmkümmend kolm. On loomahammastest nööpe. Puust ja kivist. Rauast, kullast, niklist ja hõbedast. Võib-olla ka molübdeenist. Lohepeakujulisi. Üleni karvaseid. Selliseid, mis ei mahu nööpaugust läbi. Ja selliseid, mis tulevad muudkui lahti, eriti rindade kohalt. On nööpe, mille peal on matkav jänes või Hiina keisri aed (ma mõtlen, kogu aed). Mõned kujutavad kärbseid, viiulit mängivaid rohutirtse või kuldsilmseid kärnkonni. Ühesõnaga, nööp – see on kõik maailma asjad. Ja kõik maailma asjad – vaid nööp, mis kinnitab ühte tegelikkuse hõlma teise külge.

Kas pärast nii suurejoonelist mõttekäiku on üldse võimalik veel sõnagi öelda?

Võib-olla ainult seda, et 60% kaasaegsest nööbitoodangust ja 80% maailma tõmblukkudest tuleb Qiaotou linnast. Kosmilise haardega nööbiteadlasel jälle lihtsam – see ju Qiaotou nööp, ütleb ta maailma vaadates.

 

Jutt Vikerkaare kodulehelt.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerkaar



Ardo Ran VarresArdo Ran Varres
"Helireede" autoriõhtu Ardo Ran Varresega

28. aprillil kell 18 alustas Särevi Teatritoas uus üritustesari "Helireede", kus tähelepanu keskmes on teatrite muusikalised kujundajad. Esimene autoriõhtu toimus Ardo Ran Varresega, millest tegi otseülekande ka kultuuriportaal.

Uuendatud: 12:21 
Sandra JõgevaSandra Jõgeva
Sandra Jõgeva pälvis Zoja Kosmodemjanskaja nimelise preemia

Täna, rahvusvahelisel tantsupäeval toimus Kanuti Gildi SAALis juba traditsiooniks saanud hommikusöök, kus anti üle Zoja Kosmodemjanskaja nimeline preemia Sandra Jõgevale.

Uuendatud: 14:02 
"November""November"
"November" võitis Tribeca filmifestivalil parima operaatori preemia

Rainer Sarneti film "November" osales Tribeca filmifestivalil World Narrative Competition võistlusprogrammis, kus filmi operaator Mart Taniel pälvis parima operaatori preemia.

Jõhvi balletifestivalJõhvi balletifestival
Jõhvi balletifestival saab hoo sisse

Tänasest toimub Ida-Virumaal kümnes juubelihõnguline Jõhvi balletifestival, mille peakülalised saabuvad Hiinast ja Gruusiast.

FILM
"Kõrboja peremees"
ERR.ee video: vestlus Kaie Mihkelsoniga "Kõrboja peremehe" teemal

25. aprillil toimus Eesti Kinoliidus saalis järjekordne linastus sarjast "Viva la Diva!", kus sel korral sai näha filmi "Kõrboja peremees".

TEATER
Märt-Matis Lill
Vanemuise lavale jõuab Eesti algupärane ooper "Tulleminek"

22. aprillil kell 19 esietendub Sadamateatris ooper "Tulleminek", mille helilooja on Märt-Matis Lill, libreto autor Jan Kaus, muusikajuht Paul Mägi ja lavastaja Taago Tubin.

KIRJANDUS
Lauri Sommer
Lauri Sommer: räpist on kohati kõrgpoeesia saanud

Kirjandusfestivali Prima Vista patroon on sel aastal kirjanik ja muusik Lauri Sommer. 8.–13. maini peetava festivali tänavune teema "Seitsme maa ja mere taga" viitab rännakutele nii ruumis, ajas kui iseenda sees.

KUNST
Voronja galerii esimese suvenäituse, Kiwa kureeritud väljapaneku „Ajutine valitsus. Nelikend aastat punki“ avamine.
Kas vasakpoolne neoliberalism või solidaarsus?

Kultuuriministeerium korrastas kunsti rahastussüsteemi, kunstnikud ja väikeste omaalgatuslike galeriide juhid ei ole rahul, vahendab Sirp.

Arhitektuur
Näituse reklaamfotoNäituse reklaamfoto
Arhitektuurimuuseum kutsub ringkäigule Tartus

Möödunud aasta sügisel esmakordselt Tartmusis esitletud näitus "Kes loob linna?" uurib, kes, milliste eesmärkide, vahendite ja tulemustega kujundavad linnaruumi. 22. aprillil kell 16 oodatakse huvilisi aga arhitektuurimuuseumisse sellekohasele ringkäigule kuraator Kaja Paega.

"Narvainen""Narvainen"
Selgus Narva vanalinna südame arhitektuuriline ideekavand

Narva vanalinna südame arhitektuurikonkursi võitjaks kuulutati ideekavand märgusõnaga „Narvainen“, mille autoriteks on Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Eleriin Tekko, Liis Uustal, Lisete Kivimägi, Lilian Männikust, Sirkka Siimso ja Tõnis Malkov büroost KOKO arhitektid OÜ. Arhitektuurivõistlus hõlmas Narva kesklinnas asuva Stockholmi platsi ja Raekoja platsi piirkonda. Lahendust pakuti ka Raekoja pargi arendamiseks, mille ehitus jääb esialgu kaugemale tulevikku.

Uuendatud: 19:27 
MUUSIKA
Dianne Reeves
Täna Jazzkaarel: Dianne Reeves, Yemen Blues, Erki Pärnoja

Mitmekordne Grammy võitja Dianne Reeves esineb täna kell 19 Nordea kontserdimajas. Telliskivi Loomelinnaku kontsertidel köidavad tähelepanu Iisraeli klubibänd Yemen Blues ja Erki Pärnoja uue albumiga "Efterglow".

Arvamus
Tamur Tohver. Perpleks!

Polygon Teatris esietendub 27. aprillil "Perplex". Lavastaja ja teatrijuht Tamur Tohver kirjutas kultuuriportaalile, kust need mõtted moodsa aja absurdikomöödiaks tulid.

Meelis Oidsalu.Meelis Oidsalu.
Meelis Oidsalu: konflikt on iga loomingulise protsessi loomulik osa

"Ringvaates" oli külas kultuurikriitik Meelis Oidsalu, kelle 20. aprillil avaldatud Vikerraadio päevakommentaarist selgus, et Henrik Kalmet on esitanud lahkumisavalduse Tallinna Linnateatrisse. Stuudios selgitas ta selle konflikti tagamaid.

EMTA rektorikandidaadid "MI-s".EMTA rektorikandidaadid "MI-s".
"MI": Veerandsada aastat ülikooli juhtinud rektor saab mantlipärija

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat ootab ees ajalooline verstapost – 25-aastase ametiaja järel annab Peep Lassmann teatepulga üle uuele rektorile. Enne veel kui rektorikandidaadid kogunevad 25. aprillil avalikuks väitluseks, korraldas muusikasaade "MI" nendega teledebati.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektoriteks kandideerivad pianist Marje Lohuaru, muusikateadlane Kerri Kotta, pianist Ivari Ilja ning klarnetist ja dirigent Toomas Vavilov.

Arvustus. Kadastiku karma

Mart Kadastik. Nüüd ma siis kirjutan. Elutööraamat. Tallinn: Varrak, 2016. 400 lk. 26.75 €; Paradokside puntras: Mart Kadastik kirjutab. Koost. Juku-Kalle Raid. Tallinn: Ema & Isa, 2016. 102 lk. 1.00 €.

Html Plokk