Arvustus. Mark Kozeleki duubelplaat mulluse aasta teemadel
Uus plaat
Sun Kil Moon
"Common as Light and Love Are Red Valleys of Blood" (Caldo Verde)
7/10
Mark Kozeleki ambitsiooni salvestada duubelalbum saab seletada kõige adekvaatsemalt läbi aasta 2016, mis oli üsna sündmusterohke nii paljude kuulsuste elavate kirjast lahkumise kui ka erinevate vägivallaaktide poolest. Kozelekil oli pidevalt millest kirjutada. Ta mälestab albumil oma sõnades David Bowiet, Prince'i ja Muhammad Alid, siunab Donald Trumpi ja tema presidendikampaaniat söötnud sotsiaalmeediahullust, avaldab pahameelt Nice'i terrorirünnaku ja Orlando ööklubi püssivalangu pärast ja transsoolisi diskrimineeriva seaduse üle. Ühtlasi mõtiskleb ta vananemise üle. Tänavu jaanuaris täitus Kozelekil 50 eluaastat.
Muusikaliselt erineb käesolev eelnevatest Sun Kil Mooni kauamängivatest läbi Kozeleki otsuse mängida plaadil lisaks kitarrile ka bassi ja klahvpille. Trummariks on Sonic Youthi kuulsusega Steve Shelley ja nii koosnevadki paljud lood minimalistlikust rütmisektsioonist ja Kozeleki deklamatsioonidest. Räägitakse, et "Common as Light and Love…." on suisa Sun Kil Mooni hiphop-plaat. "Lone Stari" rütmilised osad on sellele žanrile tõesti väga lähedal. Tihti aga, eriti just esimesel plaadil, vahetab Kozelek lugudes käiku, "Lone Stari" süntesaatorigruuv asendub sõrmitsusega nailonkeelsel kitarril. "Chili Lemon Peanuts" vahetab poole pealt oma caniliku rütmihüpnoosi aeglasema ja kõhedama tausta vastu, mille peale etleb Kozelek kainestavat teksti vananemise muredest.
Teisel plaadil kuuleb aga veidi rohkem vokaalipõhiseid lugusid, millel küll endiselt ohtralt teksti, aga ka piisavalt meeldejäävaid lauluosi ja sujuvamaid muutusi loostruktuurides. Relvavägivalda tauniv "Bergen to Trondheim" suisa kasutab katartilise refräänina ära Muhammad Ali "maailma kõige lühemat luuletust": me, we. Tekstiline osa väärib nagunii tähelepanu ja mugavustsooniväliste pillide mängimine loob variatsiooni senisest loomingust, aga kohati avaldub siiski ka Kozeleki laulukirjutamisoskus päris kenasti.
Näiteks laulu "I Love Portugal" juures väärib märkimist, kuidas folkrock-stiilis laulukirjutus ja kõhedalt produtseeritud kõneluule (Mark Kozelek lugemas läbi kajaefekti promootori teadet kontserdi ärajätmisest olude sunnil) on sujuvalt integreeritud – vaid üks põhjus, miks olenemata kõnealuse kauamängiva nõudlikust loomust on ometigi topeltplaadi kõrghetked seda väärt, et paariks tunniks Mark Kozeleki maailma siseneda.
Toimetaja: Madis Järvekülg