Tõnu Karjatse filmikomm. "Kao ära" toimib omamoodi peeglina ({{commentsTotal}})

Jordan Peele
Jordan Peele "Kao ära" ("Get Out") Autor/allikas: outnow.ch

Kui Forum Cinemas saalis tuled kustuvad, ilmub ekraanile kiri "Believe your Eyes" ehk "usu oma silmi", mis on Dolby Digital Cinema reklaamlause. Jordan Peele'i debüüdis "Kao ära" ("Get Out") peab vaataja lähtuma vastupidisest – ära usu seda, mida sa näed, vaid looda oma vaistu, sest tegelikkus võib osutuda hoopis teistsuguseks.

Kui mustanahaline Chris läheb oma sõbranna vanematekoju esimesele külaskäigule, oleks pealtnäha kõik nagu korras, kui välja arvata mustanahaliste teenijate kummaline käitumine. Näilisus on lõks ja külalislahkuse taga olev teesklus varjab õõvastavat saladust.

Seni telekoomikuna tuntust kogunud Jordan Peele'i esimene mängufilm räägib viimastel aastatel Ühendriikides taas tähelepanu alla tõusnud rassismist. Mustanahaliste õiguste ja ühiskondliku positsiooni temaatikat käsitleb ka äsja kolme Oscariga auhinnatud Barry Jenkinsi "Moonlight" (2016), veidi kaugemalt võiks siia kõrvale tuua Quentin Tarantino kangelaseepose "Vabastatud Django" (2012), millel on Peele'i filmiga ka sisulisi kokkupuutepunkte.

"Kao ära" rajaneb vastandustel: vastakuti on mitte ainult valgete poolt juhitud ühiskond ja mustanahaliste jätkuv ekspluateerimine selles, vaid ka linn ja maa, vanadus ja noorus, elujõud ja põdurus. Need vastandused ei ilmne ükski puhtal kujul, kui ehk välja arvata filmi tegevuspaik, mis on viidud kuhugi linnadest kaugele metsade rüppe.

Žanrilt on filmi reklaamtekstides iseloomustatud "horrorina", jättes kõrvale vana hea "thrilleri", mis sobiks õigupoolest paremini. Eesti keeles võikski eelistada veelgi lihtsamat žanrimääratlust - põnevikku, sest ehkki perekond Armitage'i maamajas toimuv on õudne, siis selle õõva paljastumiseni viiv sündmustik on piisavalt põnev, et "õudust" üle kaaluda.

Peele'i filmi võib sisuliselt jagada pooleks – filmi esimene pool on puhas psühholoogiline (isegi nö euroopapärane) "thriller" ehk põnevik, kus õhustiku pingestatus on tekitatud läbi karakterite ja dialoogide, filmi viimane veerand läheb aga juba Hollywoodi õudukatest tuttavat rada, langemata sealjuures vägivalla häirivalt üksikasjaliku kujutamiseni.

Toimuv on antud edasi läbi mustanahalise, pahaaimamatu Chrisi (Daniel Kaluuya), kes usub, et ta sõbranna Rose Armitage (Allison Williams) jagab temaga samu väärtushinnanguid. Ootamatult leiab Chris end üksi pahupidi pööratud maailmas, kus sõnad ja ilmed ei ühti intensiooni ja tegelikkusega. Samamoodi jääb abita ta hea sõber Rod (Lil Rel Howery), transpordijulgeolekuameti ohvitser, kes kadunuks jäänud sõbra pärast muretsema hakkab. Näiteks on filmis stseen, kus Rod mustanahaliste politseiuurijate poolt välja naerdakse, kui ta oma kahtlusi neile paljastab.

Peele osutab sellele, et ka tänapäeva näilise segunemise ja võrdsuse taga peitub must-valge maailmanägemine ning sotsiaalne segregeeritus, mille juured on kodusõja eelses orjanduses. Siinjuures pole tegemist tahumatute lõunaosariiklastega, vaid kõrgelt haritud ja respekteeritud ühiskonnategelastega nagu arstid, psühhiaatrid, metseenid ning kunstikogujad. Rassism on Ameerika ühiskonnas endiselt olemas, aastakümnetega on seda õpitud vaid paremini varjama, paljastab Peele poliitilise korrektsuse tegeliku pale.

Siin on peidus ka põhjused, miks on Hollywoodi filmides endiselt mustanahaliste temaatika käsitlemine pea olematu ja mustanahalised näitlejad mängivad sisuliselt valgenahaliste rolle. Sümboolselt osutab sellele ka (kui pole filmi näinud, ära loe edasi, toim.) "Kao ära" kehanäppamistemaatika, see on tuletis 1950. aastate lõpu kõmulisest ulmeromaanist ja filmist, mida toona tõlgendati mccarthismi kriitikana, Peele teeb sellest satiiri valge rassi säilimise ja ülemuslikkuse pihta.

Vaatamata sellele, et lõhed mustanahaliste ja valgete vahel näivad ületamatud, ei saa üks teiseta hakkama, osutab Peele. Nõndasamuti ei saa ka Hollywood hakkama mustanahaliste näitlejate, režissööride ja ka mustanahaliste kogukonna temaatika käsitlusteta, seda enam, et rassism on äsjaste presidendivalimiste ja poliitiliste maskide langemise taustal tõusnud Ühendriikides taas teravalt päevakorda. Rassismiprobleem on praegu sedavõrd akuutne, et režissöör kirjutas filmile isegi teise, algupärasest leebema lõpu, et pingeid maandada.

Jordan Peele'i "Kao ära" viitab ühiskonna sisesele ideoloogilisele inertsusele, veendumustele, eelarvamustele ja hirmudele, mis ei taha kaduda vaatamata sellele, milliseid riiklikke regulatsioone nende ületamiseks kasutusele võetakse. Seetõttu toimib "Kao ära" omamoodi peeglina, millesse vaatamine aitab seniseid vigu tunnistada ka teistel lõimumisega kimpus ühiskondadel.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



San HaniSan Hani
Kalana Saund toob paradiisi elektroonilist romantikat

Hiiumaal Kalana külas Paradiisirannas leiab juuli lõpus aset teine Kalana Saundi festival, mis toob kokku Eesti põnevamad elektroonikamuusikud ja DJ-d.

Andrei IvanovAndrei Ivanov
Eesti keeles ilmus Andrei Ivanovi "Batüskaaf"

Kirjastuselt Tänapäev ilmus Andrei Ivanovi teos "Batüskaaf", lugu sellest, mis juhtus enne kirjaniku Skandinaavia-triloogiat.

FILM
Kaamerad
ERR kuulutab välja konkursi uute portreefilmide tootmiseks

Eesti Rahvusringhääling koostöös Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitaliga kuulutab taas välja konkursi uute portreefilmide tootmiseks.

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

KUNST
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Elis Vesik Prantsuse Raadio orkestrin ees.
Pariisis esitatakse Elis Vesiku teost "Fluchtpunkt"

Juuni lõpuni leiab Pariisis aset multidistsiplinaarne festival Manifeste 2017. Eestist valiti Manifestele osalema Helena Tulve ja Toivo Tulevi õpilane Elis Vesik, kes on kirjutanud peamiselt kammermuusikat. 

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.