Jürgen Rooste. Kuidas naised maailma muutsid III: kevadrahutus ({{commentsTotal}})

Madleen Teetsov-Faulkner pöörab Yvonne Raineri maailma tagurpidi.
Madleen Teetsov-Faulkner pöörab Yvonne Raineri maailma tagurpidi. Autor/allikas: Hirohisa Koike

1950ndate San Francisco oli imeline paik. Sääl oli lafatand n-ö San Francisco renessanss: poeedid, džässmuusikud, kunstnikud, teatriinimesed ja tantsijad tundsid miskit erilist vabadust, mingit oma vaibi, võimalust uutmoodi, st enda moodi luua. Säält sai tuule tiibadesse ka biitgeneratsioon. Aga mitte ainult nemad.

Tantsulavastus Femmaaž tuleb lavale veel kahel korral: 5. ja 6. aprillil. Jürgen Rooste jätkab sel puhul naiste tantsukunsti ajaloo tutvustamist.

1959. aastal kohtusid San Franciscos Anna Halprini stuudios n-ö suvekoolis noored koreograafid Trisha Brown ja Yvonne Rainer (jt), õpetaja-suunajana oli kohal ka New Yorgist pärit helilooja-koreograaf Robert Dunn. Nad uurisid-katsetasid sääl struktureeritud improvisatsiooniga, millest sai hiljem Judsoni teatri üks olulisem töövahend. Noh, me ajaks midagi nii loomulikku, et me kaasaegset tantsu või lavakunsti laiemalt ilma selleta ettegi ei kujuta.

Hiljem, New Yorgis Merce Cunninghami tantsukoolis osalesid Brown ja Rainer Robert Dunni töötubades, kus too õpetas kompositsioonitehnikat, mida ta omakorda oli õppinud John Cage'i eksperimentaalmuusikakursustel. Neid võlus Cage’i idee, et iga heli võib (sic!) olla muusika – see tähendas ju seda, et iga liigutus võis olla tants! Nii et Cage’i geniaalsus on nõnda kaude puudutand kogu nüüdiskunsti. Muide, ta mõtles palju ka juhuse, sattumuslikkuse rollist loomisel – et kui me katsetame ja teeme "vigu", siis need pole enam vead, vaid looming! Eks see ole olemuslikult väga vana meetod. Muide, nii kunstis kui ka teaduses.

Töötubade teise aasta lõpuks tundus osalejatele, et neil on piisavalt materjali, et seda avalikult esitada. Nõnda korraldasidki nad 1962. aastal õhtupikkuse, loheja ja põneva, 23 tantsust koosnenud "Tantsukontserdi" Judsoni memoriaalkirikus Greenwich Village’is. See kirik oli varemgi lubanud häppeninge ja avangardkunstnikke oma ruumidesse, nii et nüüd sündis siin kaheks aastaks omalaadne tantsu-uuenduskeskus, geeniuste laboratoorium.

Publik nägi täiesti uut tansu – "mittetantsulikku" liikumist, vähem teatrit, igapäevast jalakäiakõndi, ilma tantsijataustata, -koolituseta esinejaid (liikujatena lõid kaasa kunstnikud, luuletajad, muusikud jne: eri kunstnike vahel ei tehtud vahet, kõiki nimetati "osalejateks", et ei tekiks hierarhilisi struktuure, noh, mis paratamatult ikka tekivad). Veel: lapsemänge, lihtsaid ülesandeid, seltskonnatantsuelemente.

Ma ei ole päriselt kunagi aru saanud, misse postmodernism on. Aga ma mõistan antud juhul seda kui tagasiminekut kunsti loomuliku oleku juurde: laul-muusika-tants-teater-kunst-performance on üksteisest eristamatud, nii ligi, et peaaegu üks. Tihti räägitakse postmodernsest irooniast ja kõrge-madala dihhotoomia lõhkumisest, aga see pole lõpuni tõsi. Peamiselt ikkagi lammutatakse ära see "kõrgkultuuri" mõiste, st et kunsti allikaks, vahendiks, võib olla kõik eluline. Kunst ise saab jälle kuidagi loomulikumaks, eluosiseks nagu ta inimkonna loos on olnud.

Tantsus tähendas see ka vastandumist moderntantsule. Moderntants oli mõjunud värskelt balleti kõrval, aga nüüd tundus Merce Cunninghami ja Martha Graham’i jt koolkond noortele tantsijatele-koreograafidele pea sama jäiga ja teatraalsena kui ballett kunagi varem esimestele modernistidele. Kuigi paljud noist 1960ndate uuendajaist tuli just Cunninghami koolist, on siin vist tegemist üsna ilusa-idealistliku isatapujuhtumiga. Neil lihtsalt oli vaja midagi uut.

Judsoni tantsuteatris loodi juulist 1962 kuni oktoobrini 1964 nõnda ligi 200 tööd. Kesksel kohal oli nüüd liikumine, keha ja uuenenud tants kui selline, tants ilma butafooria ja lisakoormata (kui see on võimalik) – see mõjus dramaatilis-teatraalse laadi kõrval sel hetkel nagu värske tuuleiil. Oli üdini cool. Judsoni teater pani publikut – aga eelkõige tegijaid – endalt küsima: mis üldse on tants.

Muide, Trisha Brown (1936), kelle "Inimene kõnnib mööda majaseina alla" oli 8. märtsil Mari Mägi esituses Sõltumatu Tantsu Lava "Femmaaži" (antud juhul naiste kummardus naistele, kes lõid 20. sajandi olulisemaid tantsuteoseid) avapauk, suri just hiljuti, 18. märtsil. Tema pöördus vanemast pääst klassikalise muusika ja isegi ooperi juurde.

Judsoni taustaga Yvonne Rainerit (1934) on nimetatud minimalistiks. Tal oli väga kummaline kasvatus – radikaalsed vanemad, kes väikelapsel internaadis kasvada lasid, hiljem teda kättpidi kogu kaasaegse kunsti juurde tassisid, nii et eks ta oli üks pääst veidi sassis üliandekas laps. Ta, muide, töötab ja loob tänini New Yorgis.

Paljud asjad, mida ta oma loomingus kasutas – kordused, mustrid, ülesanded, mängud – on nüüdistantsu püsirelvastuses siiani. Rainer lõi 1964. aastal "EI-manifesti", mis kuulutas poeetiliselt-jõuliselt vaatemängulisuse, teatraalsuse, virtuossuse, kogu vana teatrikola ja vaimse sisu hülgamist. Seda puhta liikumise, kehamustrite, inimkehasse peidetud tantsu avamise nimel. Ta tahtis tollal, et tants ise oleks nähtaval, mitte kola ja kraam ja mingi suur kujundlik idee, vaid pigem liigutus, tolle tegemise kergus-raskus-tõelisus-tinglikkus. Manifesti tuules valminud "Trio A" oligi säärane tükk, kus Rainer jagas energiat ühtlaselt, ei ehitanud teatraalset pinget-gradatsiooni, näitas liikumist ennast.

Raineri "EI-manifest" ei ole kindlasti loomulik palju kirglikuma ja ekspressiivsema Madleen Teetsov-Faulkneri jaoks, sest mõttes ongi põnev, kuidas ta tolle "Trio A" maailma "Femmaažil" mingis mõttes teatrit ja väljenduslikkust tagasi tuues pää pääle pöörab, omaks teeb. Sest säärast tants-tantsu on nüüd omajagu aega igal pool tehtud, põnevam on sellega ju mängida.

Deborah Hay (1941) alustas 20-aastasena Judsoni teatri juures, aga päris oma loominguni jõudis tegelikult hiljem. Teda on võlunud mittetantsijad, fragmentaarne muusika, tavaliigutuste korduvad mustrid, mida esitatakse pinge all. Hay on 1970ndate hakul lavastand väikse kogukonnaga nt "10 ringtantsu", kus publik kui selline puudus. Kümnel õhtul järjest olid kõik ühtlasi ka osalised. Hay on sellest seltskonnast ka enim kirjutanud raamatuid tantsust (alates 1975. aastal ilmunud "Liikudes paljajalu läbi universumi"), katsunud tantsu kui fenomeni avada. Töötanud nt kirja pandud, poeetiliste partituuridega.

Joanna Kalm lähtuski oma "Femmaaži" tükki tehes sellest praktikast. Tõsi küll, tal on tantsija treenitud keha, ta ei kasuta siin mittetantsijat enda asemel, aga põhimõtteliselt on meetod sarnane: kirja pandud partituuri järgi liigub ta tolle teekonna proovides iga päev läbi, see on praktikakeskne, samas filosoofiline lähenemine tantsule, Kalmu enda põhjalikkusega, kirega, sisima usuga haakuv-haakiv.

Lucinda Childsi (1940) on samuti nagu Raineritki nimetatud minimalistiks. Ta võib pisima liigutuse muuta tantsuks, koreograafiaks – kordustest ja mustreist ja variatsioonidest on kujunenud oma käekiri, mida tihti matkitakse. Aga selleks, et sind matkitaks, peabki olema isiksus! Alguses tegi Childs kaasa Cunninghami trupis, aga just Rainer kehutas tedagi Judsonisse. Päris oma laadini, käekirjani jõudis Childs 1970ndail tehes koostööd Phillip Glassi ja meilgi Pärdiga jännanud Robert Wilsoniga. Childsi täpsus, mõõdetus, koreograafiline keha andis Mari Mägile aluse teha (Childsi loomingus erandlikust, asisest-performatiivsest) "Carnation´ist" oma, sugugi mitte (ainult) sotsiaalselt-feministlikult tõlgenduva versiooni. Ega originaalgi allu vulgaarsotsioloogilisele kriitikupilgule vastuhakuta.

1960ndate USAs pandi alus tänase maailma inimlikele väärtustele: inimõigused, inimeseks olemise õigused ja vabadused jõudsid mustanahalisteni, homodeni ja ka naisteni… Mingis mõttes loodi tänase ühiskonna vundament. Samamoodi ka kunstis ja popkultuuris. Ses mõttes oli nüüdistantsu uue laine sünd parlanksis kõige muuga ja paratamatu. Nood tüdrukud kõnelesid kehakeelt õhina ja kirega, nad otsisid midagi uut ja klaari, neis oli toda kevadrahutust. Seda on tänini tunda.

Toda tunnet meenutavad, taasloovad, mängivad ümber Eesti tantsijad veel 5. ja 6. aprillil Sõltumatu Tantsu Laval.

Deborah Hay performance aastast 2011:

Toimetaja: Madis Järvekülg



Renate Keerd

Tartu Uus Teater avas hooaja Renate Keerdi tantsulavastusega

Tartu Uues Teatris esietendus kümnenda hooaja esimene uuslavastus, mille lavastaja Renate Keerd ei andnud publikule enne teatrimajja jõudmist teada ei etenduse sisu ega pealkirja. Hooaeg on eriline veel selle poolest, et Tartu Uus teater loodab ühisrahastuskampaania abil saada kokku üle 300 000 euro, et teatrimaja, kus praegu rentnikena tegutsetakse, päriseks endale osta.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: