Ivan Novak: Põhja-Koreasse reisides tuleb eelarvamused maha jätta ({{commentsTotal}})

"Liberation Day" Autor: Kaader filmist

Andrei Liimets vestles dokumentaalfilmi "Liberation Day" idee autori Morten Traaviku, läti kaaslavastaja Uģis Olte ja Laibachi liikme Ivan Novakiga Põhja-Koreast ja sealsest eluolust.

"Mida kinkida riigile, kus on kohustus arvata, et seal on kõik olemas?“ küsis koomik John Oliver Põhja-Korea vabanemise 70. aastapäeva eel. Selgus, et see kingitus on kõigi aegade esimese välismaise bändi kontsert, ja bändiks on Sloveenia industriaalansambel Laibach, keda on süüdistatud muu hulgas ka natsismis.

Kontserdist valmis meeleolukas dokumentaalfilm "Vabaduspäev Põhja-Koreas“.1 Idee autor, kodumaal Norras kollaborandiks nimetatud Morten Traavik ja läti kaaslavastaja Uģis Olte nõustusid Sirbile rääkima kunsti ja propaganda laupkokkupõrkest sündinud kildudest. Aruteluga liitus erandkorras Laibachi liige Ivan Novak, kes tavaliselt annab intervjuudele vastuseid vaid kirjalikult ja koos Laibachiga.

Üks filmi sissejuhatavatest tsitaatidest manitseb, et igasugune kunst on propaganda.
Uģis Olte: See on Orwelli esseest pärit mõte, millele lisasime ka Laibachi täienduse: igasugune propaganda on kunst. Kogu kunst on manipuleeritav peale sellise, mis valib ise manipulatsiooni keele. Küllap on ka meie filmis propagandat ja ma tooks sealt mõttena välja inimestevahelise suhtlusvajaduse murede lahendamisel.
Ivan Novak: Ka seda filmi võib võtta propagandana: propageerime vastupidist levinud arusaamale Põhja-Koreast ja Laibachist. See on üks filmi keskne teema: asjad ei ole alati nii, nagu näivad.

Mil viisil on ekslik tavapärane arusaam Põhja-Koreast?
Novak: Põhja-Korea on käepärane näide kõigile, kes tahavad ennast paremini tunda. Nende üle tehakse pidevalt nalja, esitletakse neid täielikult hullumeelse ja ohtliku, tagurliku ja ajas mahajäänuna. Need on eelarvamused ilma teadmiseta, mis tegelikult kohapeal toimub. Muidugi on see osaliselt ka Põhja-Korea enda süü, sest nende propaganda on, nagu on. Lõpuks on oluline, kas me lähtume tavaarusaamast või üritame kaadri taha vaadata, nagu tehakse siin filmis.

Aga mis on peamine valearusaam Laibachi kohta?
Novak: Ma pean nentima, et meid ei häiri ükski valearusaam meist. Vahel on valearusaam parem tõlgendus kui kellegi sellise oma, kes arvab meist kõike teadvat.

Morten, sul oli Põhja-Koreas kontakte juba varem. Sind usaldab väga umbusklik režiim. Kuidas sa selle usalduse oled võitnud?
Morten Traavik: Palju tuli suhu võtta. Tegelikult on vaja aega, kannatlikkust ning riskivalmidust, mitte ainult Põhja-Koreas olles. Peab olema valmis saama sildistatud maailma kõige kurjema režiimi nukuks või kollaborandiks.

Saksa meedia on nimetanud sind Kim Jŏng-uni õukonnanarriks.
Traavik: Oi, mulle see meeldib! Kaalun sellise kirjaga visiitkaartide valmistamist.
Olte: Mu sõbrad küsisid kohe alguses, kas film on ikka kriitiline. Ma mõtlesin, kust tuleb selline küsimus.
Traavik: See pole küsimus, vaid nõue.
Olte: Just. Ma vastasin, et muidugi tuleb kriitiline, aga kõigi osaliste suhtes.

Uģis, kas sina olid reisi sihtkohaga varem tuttav?
Olte: See oli minu esimene kokkupuude nii Laibachi kui Põhja-Koreaga. Pidin kiirelt õppima, aga lõpuks on oma meeltega kogutud teave kõige kasulikum. Ajal, mil informatsioon on kõige suurem relv, muutub see ainult olulisemaks.

Kas te ei kartnud ise propagandamängu etturiteks saada?
Olte: Olla saad ikka ainult omaenda piiratuse ettur.
Traavik: Orwelli tsitaadil on veel üks tahk. Küsimus, mis on kunst, on samaväärne kui küsida, mis on tõde või mis on elu. See on pidevalt muutuv, seega võimatu definitsioon. Kunsti eristab muudest kommunikatsioonivormidest minu meelest aga selle alatine tõlgendusteks valmisolek. Ühest küljest saab meie filmi loomulikult tõlgendada propagandana, aga teisalt pole see üldse nii. Meil ei ole agendat Põhja-Korea poolt ega vastu. Tahame toimunut näidata tegelikele sündmustele kõige lähemal viisil. Iga mängu- või dokumentaalne film, artikkel või kunstiline eneseväljendus manipuleerib tegelikkusega. Midagi tuleb tõelisusest välja lõigata, et see narratiiviks muuta, ja see ongi juba manipulatsioon. Me oleme tegelikkuse ümberjutustamise või tõlgendamise juures valivad. Teeb rõõmsaks, et publik saab kõikjal sellest filmist aru ja võtab tõsiseid teemasid hea huumoriga. Mänguline tasakaal eristab meie filmi enamikust teistest Põhja-Korea filmidest. Me ei varja raskusi, aga näitame ka, et Põhja-Korea ühiskonnal on jooni, mis pole halvad. Üritame näidata kogu pilti.
Novak: Laibachi ei saa sellises tähenduses ära kasutada.

Miks?
Novak: Laibach on väga spetsiifiline projekt, kus tegeldakse kultuuri ja poliitika kõigi suhete ja aspektidega. Me oleme 35 aasta järel immuunseks muutunud.

Laibach kasutab nii kunsti kui poliitika keelt. Kunstnik saab peituda mitmetähenduslikkuse taha, aga poliitikal on konkreetsed tagajärjed. Kas te ei tundnud seetõttu suuremat vastutust?
Novak: Ei, meil polnud sellega muret. Kogu meie vastutus on iseenda ees, et püsida vastutustundetuna. Me ei üritagi olla vastutustundlikud, et rahuldada kellegi teise vajadusi. Selles osas oleme väga egoistlikud.

Kuulus filosoof Slavoj Žižek viitab filmis sellele, et Laibach ei muiga ainult paremradikaalse ideoloogia üle, vaid näitab, kuidas diktatuuri on mingil määral igas riigivormis …
Olte: Ja igas inimeses! Mu kuueaastane poeg on sada protsenti Laibachi fänn. Ta kuulab neid igal hommikul lasteaeda minnes, kannab kapuutsi ja vuntse. Kui see kunst resoneerib juba kuueaastasega, siis ei saa olla tegu pelgalt süsteemi, režiimi, poliitika, ühiskonna produktiga – need kontseptsioonid on talle tundmatud. Tegemist on millegagi inimloomuses, mida Laibach esindab oma liialdatud, valjul ja eredal moel. See on osa inimhingest, mitte sotsiaalsetest konstruktsioonidest.
Traavik: Fašist on meist igaühes.

Põhja-Koread seostatakse autoritaarsusega ja te üritate hukkamõistvat pilti filmiga muuta. Kas lääneriigid tunnevad siin moraalset üleolekut või meeldib meile ennast oma "vabas maailmas“ lohutada?
Traavik: Ma ei usu, et tunneme moraalset üleolekut, küll aga seda, et meil on enamikule kodanikest parem ühiskond. Aga moraalse üleoleku tunne on üks peamisi tegureid väga suurte geopoliitiliste vigade taga. Eriti viimase 30–40 aasta jooksul. Külma sõja ajal oldi vähemalt kavatsustes ausad: ei tahetud Nõukogude Liidu või USA suhtes sõbralikke režiime. Nüüd on olukord palju silmakirjalikum, kõik peituvad humanitaarmaski taha. Vabastame vaeseid rõhutuid Iraagis, Liibüas ja mujal. Üks väga oluline hoop Euroopale ja USA-le on, et isegi diktaatorid on vahel väga populaarsed. Ja mis tuleb pärast neid, on hullemgi.
Novak: Läksime Põhja-Koreasse oma eelarvamustega. Ootasime väga pinges, hermeetiliselt suletud ühiskonda, aga kohalpeal oli tunne teistsugune. Me ei teadnud neist väga palju, aga seal inimestega suheldes tuli arusaamine, kui arutud on eelarvamused. Asjad pole enamasti nii, nagu neid suure vahemaa tagant näidatakse. Põhja-Korea suhtes on palju eelarvamusi ja suurem osa neist on valed. On lihtne öelda, et vaadake, milline ajupesu Põhja-Koreas käib. Vaadake aga, mis toimub USAs – see on imeliselt ajupestud ühiskond. Ja neil on kõik võimalused olla sellest vabad.

Kas pole ikkagi parem elada demokraatias, kus võib valida ignorantsuse või mitte, režiimi asemel, kus tuleb püsida infodieedil?
Novak: Läänes on täielik informatsiooniuputus. Inimesed ei registreeri seda enam ja pole võimelisedki eristama olulist ebaolulisest, halba heast, tõde väärast. Seis on sarnane: ühel pool üleküllus, kus miski päriselt ei jää ega midagi tähenda, ja teisal infopuudus, kus on igal infojupil tähendus. Üles kasvanuna kommunistlikus Jugoslaavias, tean seda omast kogemusest. Siis oli oluliselt vähem infot, aga iga infokild oli palju väärtuslikum. Inimesed olid kokkuvõttes ometi informeeritumad.

Kas te kartsite, et kiidate heaks Trumani show-laadse2 ühiskonna?
Traavik: Aga see ei ole Trumani show laadne ühiskond!

Vitali Manski filmis "Päikese all"3 näidatakse, kuidas kaadris manipuleeritakse kõigega. Kõik on vaatemäng ja režiimi kardinate taha ei näe.
Olte: Me filmisime Põhja-Koreas toimunud sündmusi, mis hõlmasid nii kohalikke kodanikke kui ka külalisi läänest. Manski palgati tegema propagandafilmi riigis, kus tehaksegi ainult propagandafilme. Mida siis oodata? Filtreerimata tegelikkust? Manski oli väga kibestunud.
Traavik: Manski probleem on see, et ta läks Põhja-Koreasse propagandafilmi tegema, ja kaebas tagasi tulles, et kogu Põhja-Korea on propagandafilm. Nagu filmiks Tallinnas Mercedese reklaami, et teha siis film sellest, kuidas kõik eestlased sõidavad Mercedesega. Stereotüüp ütleb, et Põhja-Korea on üks suur Trumani show, seetõttu saab Manski teha oma filmi nii ja seda võetakse tõsidokumendina Põhja-Korea elu kohta. See räägib rohkem, nagu tõdeb ka Žižek, meie enda silmakirjalikkuse ja deemonite kohta. "Vabaduspäevas“ näete palju manipuleerimata, lavastamata tegelikkust. Meil ei palutud ülevaatuseks esitada ühtki minutit sadakonnast filmitud tunnist.
Olte: Kuigi kartsime, et meid sunnitakse. Seetõttu tegime materjalist neli koopiat ja jagasime inimeste vahel ära.
Traavik: Nende tagumike vahel.
Olte: Tegelikult oli Põhja-Koreast lahkumine kergem kui ühestki teisest riigist. Neid ei huvitanud üldse, mida me kaasa viime. Nende meelest ei ole võimalik Põhja-Koreast midagi halba kaasa viia. Sisenemisega on teine lugu: iPadis filmid vaadati üle.

Kas see film võinuks valmida ka mõne teise bändiga peale Laibachi?
Olte: Ei, see poleks huvitav. Võib-olla Michael Jacksoni teisikuga, kes esineks tõelise Jacksonina, sest põhjakorealased ei tea veel, et ta surnud on. Laibachi visiidi erilisus seisneb selles, et põhjakorealasi valikus veendes ja neile lugusid lastes tundsid nad ära paljud elemendid. Põhja-Koreas on palju militaristlikku muusikat, pompoossete arranžeeringutega ollakse harjunud. YouTube’is on isegi klipp laulvast Kim Il-sŏngist, tema hääl on väga sarnane Laibachi vokalisti Milaniga.

Kas kohalikud said aru irooniakihist Laibachi loomingus?
Olte: Teadlikult kindlasti mitte, aga võib-olla alateadlikult. See oleks paremgi, juurdub sügavamale. Aga sel kontserdil oli väga palju tahke, millest Põhja-Korea publik kuidagi aru ei saa. Igasugune kunst on propaganda ja sellena kasutatav, aga tõeline kunst on midagi enamat.
Novak: Keeruline öelda. Osa muusikast oli neile kindlasti arusaadav ja osa täielikult võõras. Ma arvan, et enamik olid meie muusika suhtes siiski uudishimulik. Nautimiseks ei pea tingimata kõigest aru saama.

Morten on öelnud, et riigi ja kultuuri muutmiseks läheb tuhandeid aastaid. Kuna meil sellist aega pole, mis muutust te filmiga taotlete?
Olte: Miks peaks tahtma mõnd riiki muuta? Maksimaalselt on võimalik midagi muuta oma peres, suuremad organismid korrastavad end väikeste rakkude kaudu. Ma pole kunagi näinud inimhulka ühe organismina, kus indiviidi väärtus on palju väikesem grupi omast. Pärast seda olen hakanud oma kodumaal nähtusi uutmoodi märkama. Näiteks nii meil kui ka Eestis on laulupidu. Esinejaid on sama palju kui vaatajaid ja see on ilus näide olemasolust grupi, mitte indiviididena. Põhja-Koreas on see kõik lihtsalt äärmuses. Nagu kasvuhoones – taimed on samad, aga tingimused pisut kunstlikud.
Traavik: Ma tsiteeriksin 1970ndate Hiina peaministrit Zhou Enlaid, kellelt küsiti Prantsuse revolutsiooni mõju kohta. Ta vastas, et on liiga vara öelda.

Seda tsitaati on küll pisut vääralt tõlgendatud.
Traavik: Aga see on hea tsitaat!

Kas Laibachil oli kohalikele oma sõnum?
Novak: Muidugi, aga olulisem oli öelda midagi muule maailmale. Põhja-Korea ei muutu lihtsalt niisama. Iseküsimus, kas peakski.

Ja sinu vastus?
Novak: Kui on vajadus, siis muutub. Põhjakorealased peavad seda ise tegema, väljastpoolt ei saa seda teha.

Siin on muidugi probleemiks kahe Korea vahelised pinged ja Põhja-Korea püüe saada tuumariigiks.
Novak: See pole peaprobleem. Põhja-Korea on olnud pikalt kaasatud suurte jõudude geopoliitilisse mängu. Korea sõda ei päästetud valla lihtsalt niisama: kahjuks on see maailmanurk geostrateegiliselt väga oluline. Ameeriklastele annab Põhja-Korea suurepärase vabanduse hoida oma armeed seal, Lõuna-Koreas ja edendada Lõuna-Hiina merel Hiina vastu oma majanduslikke huvisid. Põhja-Korea on nende huvide vang ja muutunud pikapeale ka iseenda poliitika vangiks. Isegi kui nad tahaksid avaneda, ei laseks teised sel juhtuda.

Milline on olnud filmi vastuvõtt teie kodumaal?
Olte: Inimesi üllatab see, et Põhja-Koreas on nii palju inimlikkust ja nendega saab läbi rääkida ja kompromisse leida. Vaatajad saavad aru, et ei tohi liialt sõltuda ühestki infoallikast. Igaühel on oma eesmärk ning kui arvad, et tead, mis toimub Trumpi Ameerikas, Prantsusmaal, Süürias või Põhja-Koreas, siis mõtle uuesti, kust see info tuli. Meie film võiks teha ettevaatlikuks.

Eestil on nagu Lätilgi idapiiril keeruline suhe diktatuuri kalduva naabriga. Kas teie film õpetab, kuidas sellega hakkama saada?
Olte: Mitte idapiiril, vaid meie riikides sees! Mulle õpetas seda, et kui me elame samal pinnasel ja peame jagama ühist ruumi, siis ei tohi lähtuda üksnes ajaloo õppetundidest, sest tänapäeva inimestel ei pruugi olla midagi ühist raamatusse kirjutatud ajalooga. Küsimus on kommunikatsioonis. Kui leiame viisi naabritega suhelda, ei pruugi me konflikti üldse leida.
Traavik: Lahendus on Laibach. On vaja Laibachi kontserte kõikjal üle maailma ja meist kõigist saab lõpuks üks.

Väga zenbudistlik.
Traavik: Ja totalitaarne.
Novak: Loomulikult oli Eesti NSV Liidu poolt okupeeritud ja teil on pikk ajalugu. Teisalt ei olnud NSV Liit ainus riik, kes teid on okupeerinud. See on väga keeruline teema, aga ma tahan rõhutada, et tuleb olla väga ettevaatlik millegi rangelt diktatuuriks nimetamisega. Oleme skeptilised selliste liigituste suhtes, elutähtis on suhelda ka nendega, keda peetakse oma surmavaenlaseks.

Kas ei peaks olema valvel, jälgides ebademokraatlikke tendentse, mis piiravad isiklikke vabadusi?
Novak: Ei saa rääkida demokraatiast ühel pool ja diktatuurirežiimidest teisel. See ei toimi nii, demokraatia on ülehinnatud, eriti kui vaadata kas või USAd pärast 9/11.
Demokraatia ei ole nii väärtuslik, kui seda üritatakse näidata. See pole nii erinev diktatuurist, on lihtsalt teistsugused funktsioneerimismehhanismid, mis loovad illusiooni isiklikust vabadusest.

Mis oleks sellisel juhul ideaalne režiim?
Novak: Väga keeruline öelda. Miski, mida me kogu aeg otsime. Võib-olla seda ei olegi. Ehk on see utoopia, mis ei täitu kunagi. Kapitalism on samuti utoopia – peaks olema õnnelik ühiskond, aga kas on?

Mõnel juhul ilmselt küll, mõnel mitte.
Novak: Kui uskuda, et uue auto ostmine teeb õnnelikuks ja materiaalsed väärtused toovad lunastuse, siis küll. Tegelikkuses on enamik kapitalistlikke riike katastroofilises sotsiaal-majanduslikus olukorras.

Mida te tahaksite, et kõik Põhja-Korea kohta teaksid, mida ilmselt ei teata?
Olte: Hiljuti tuli uudis, et üks kindral hukati raketiga. Ma ei tea, kas see on tõde või mitte, aga oleksin tahtnud seda väga näha. Mu kujutlusvõime ei küüni selleni. Aga kui see oli uudistes, siis see kindlasti toimus, eks?
Traavik: Inimestel võib olla Põhja-Korea suhtes ükskõik milline seisukoht. Meie film võiks neid suunata toetuma oma arvamustes teadmistele, mitte emotsioonidele. Põhjakorealastele meeldib suitsetada, juua, keppida ja lõbutseda. Ühtlasi on neil huumorimeelt. Seega on pinnas ühiseks keeleks olemas.
Novak: Kõik peaksid sinna reisima. See on suurepärane võimalus näha täiesti teistsugust süsteemi, ühiskonda, mõtteviisi, kultuuri. Ainult eelarvamused tuleb maha jätta.

Lähete ise Põhja-Koreasse tagasi?
Morten: Tegelikult otsustasime eile, et teeme filmile järje, kus Laibach esineb Lõuna-Koreas. Kohalikul festivalilinastusel mängib Laibach 2000 inimesele, kui võrrelda Põhja-Korea kontserdiga, kus oli ainult poolteist tuhat inimest. Saab selgeks, et lõuna tahab põhjale ära panna. Loodame kaasa tuua võidurelvastumise, "Vabaduspäevast Põhja-Koreas“ saab frantsiis. Teeme animatsiooni. Ja pornoversiooni. Pane kirja: casting tuleb Tallinnas.

1  "Liberation Day“, Morten Traavik, Ugis Olte, 2016.

2 "The Truman Show“, Peter Weir, 1998.

3 " В лучах солнца“, Vitali Manski, 2015.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Michael Dudok de Wit "Punane kilpkonn" ("The Red Turtle")Michael Dudok de Wit "Punane kilpkonn" ("The Red Turtle")
Tõnu Karjatse filmikomm. JAFFi ja HÕFFi teejuht

Kevad on filmikavade valiku poolest väga rikas, sest äsja lõppes Hayao Miyazaki retrospektiiv, jätkub aga uuemat Jaapani animet ja mängufilmi pakkuv JAFF ning Haapsalus algab 28. aprillil siinse žanrifilmiaasta suursündmus Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival HÕFF. Tuleval nädalal näitab ka teater NO99 oma erikava Jaapani filmidest.

Jüri Engelbrecht Tartu observatooriumi renoveeritud peahoone avamisel aastal 2012.Jüri Engelbrecht Tartu observatooriumi renoveeritud peahoone avamisel aastal 2012.

Arvustus. "Teadlase" sildi alt "inimese" alla

Uus raamat
Jüri Engelbrecht
"Akadeemilised mõtisklused"
Ilmamaa (488 lk)

Kaader videostKaader videost
Merle Jääger kehastub meheks

Mais esietendub Tartus vanas anatoomikumis lavastus "Vaim masinas. G.F. Parrot", mille lavastaja on Tiit Palu ja meespeaosaline Merle Jääger.

Kaader videostKaader videost
Aleksander Suumani peidetud maalid jõudsid avalikkuse ette

Kuressaare linnateatris avati kunstnik ja luuletaja Aleksander Suumani 90. sünniaastapäeva puhul üks erilise taustaga näitus.

FILM
"Kõrboja peremees"
ERR.ee video: vestlus Kaie Mihkelsoniga "Kõrboja peremehe" teemal

25. aprillil toimus Eesti Kinoliidus saalis järjekordne linastus sarjast "Viva la Diva!", kus sel korral sai näha filmi "Kõrboja peremees".

TEATER
Märt-Matis Lill
Vanemuise lavale jõuab Eesti algupärane ooper "Tulleminek"

22. aprillil kell 19 esietendub Sadamateatris ooper "Tulleminek", mille helilooja on Märt-Matis Lill, libreto autor Jan Kaus, muusikajuht Paul Mägi ja lavastaja Taago Tubin.

KIRJANDUS
Lauri Sommer
Lauri Sommer: räpist on kohati kõrgpoeesia saanud

Kirjandusfestivali Prima Vista patroon on sel aastal kirjanik ja muusik Lauri Sommer. 8.–13. maini peetava festivali tänavune teema "Seitsme maa ja mere taga" viitab rännakutele nii ruumis, ajas kui iseenda sees.

KUNST
Voronja galerii esimese suvenäituse, Kiwa kureeritud väljapaneku „Ajutine valitsus. Nelikend aastat punki“ avamine.
Kas vasakpoolne neoliberalism või solidaarsus?

Kultuuriministeerium korrastas kunsti rahastussüsteemi, kunstnikud ja väikeste omaalgatuslike galeriide juhid ei ole rahul, vahendab Sirp.

Arhitektuur
Näituse reklaamfotoNäituse reklaamfoto
Arhitektuurimuuseum kutsub ringkäigule Tartus

Möödunud aasta sügisel esmakordselt Tartmusis esitletud näitus "Kes loob linna?" uurib, kes, milliste eesmärkide, vahendite ja tulemustega kujundavad linnaruumi. 22. aprillil kell 16 oodatakse huvilisi aga arhitektuurimuuseumisse sellekohasele ringkäigule kuraator Kaja Paega.

"Narvainen""Narvainen"
Selgus Narva vanalinna südame arhitektuuriline ideekavand

Narva vanalinna südame arhitektuurikonkursi võitjaks kuulutati ideekavand märgusõnaga „Narvainen“, mille autoriteks on Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Eleriin Tekko, Liis Uustal, Lisete Kivimägi, Lilian Männikust, Sirkka Siimso ja Tõnis Malkov büroost KOKO arhitektid OÜ. Arhitektuurivõistlus hõlmas Narva kesklinnas asuva Stockholmi platsi ja Raekoja platsi piirkonda. Lahendust pakuti ka Raekoja pargi arendamiseks, mille ehitus jääb esialgu kaugemale tulevikku.

Uuendatud: 19:27 
MUUSIKA
Dianne Reeves
Täna Jazzkaarel: Dianne Reeves, Yemen Blues, Erki Pärnoja

Mitmekordne Grammy võitja Dianne Reeves esineb täna kell 19 Nordea kontserdimajas. Telliskivi Loomelinnaku kontsertidel köidavad tähelepanu Iisraeli klubibänd Yemen Blues ja Erki Pärnoja uue albumiga "Efterglow".

Arvamus
Tamur Tohver. Perpleks!

Polygon Teatris esietendub 27. aprillil "Perplex". Lavastaja ja teatrijuht Tamur Tohver kirjutas kultuuriportaalile, kust need mõtted moodsa aja absurdikomöödiaks tulid.

Meelis Oidsalu.Meelis Oidsalu.
Meelis Oidsalu: konflikt on iga loomingulise protsessi loomulik osa

"Ringvaates" oli külas kultuurikriitik Meelis Oidsalu, kelle 20. aprillil avaldatud Vikerraadio päevakommentaarist selgus, et Henrik Kalmet on esitanud lahkumisavalduse Tallinna Linnateatrisse. Stuudios selgitas ta selle konflikti tagamaid.

EMTA rektorikandidaadid "MI-s".EMTA rektorikandidaadid "MI-s".
"MI": Veerandsada aastat ülikooli juhtinud rektor saab mantlipärija

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat ootab ees ajalooline verstapost – 25-aastase ametiaja järel annab Peep Lassmann teatepulga üle uuele rektorile. Enne veel kui rektorikandidaadid kogunevad 25. aprillil avalikuks väitluseks, korraldas muusikasaade "MI" nendega teledebati.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektoriteks kandideerivad pianist Marje Lohuaru, muusikateadlane Kerri Kotta, pianist Ivari Ilja ning klarnetist ja dirigent Toomas Vavilov.

Arvustus. Kadastiku karma

Mart Kadastik. Nüüd ma siis kirjutan. Elutööraamat. Tallinn: Varrak, 2016. 400 lk. 26.75 €; Paradokside puntras: Mart Kadastik kirjutab. Koost. Juku-Kalle Raid. Tallinn: Ema & Isa, 2016. 102 lk. 1.00 €.

Html Plokk