Ivan Novak: Põhja-Koreasse reisides tuleb eelarvamused maha jätta ({{commentsTotal}})

"Liberation Day" Autor/allikas: Kaader filmist

Andrei Liimets vestles dokumentaalfilmi "Liberation Day" idee autori Morten Traaviku, läti kaaslavastaja Uģis Olte ja Laibachi liikme Ivan Novakiga Põhja-Koreast ja sealsest eluolust.

"Mida kinkida riigile, kus on kohustus arvata, et seal on kõik olemas?“ küsis koomik John Oliver Põhja-Korea vabanemise 70. aastapäeva eel. Selgus, et see kingitus on kõigi aegade esimese välismaise bändi kontsert, ja bändiks on Sloveenia industriaalansambel Laibach, keda on süüdistatud muu hulgas ka natsismis.

Kontserdist valmis meeleolukas dokumentaalfilm "Vabaduspäev Põhja-Koreas“.1 Idee autor, kodumaal Norras kollaborandiks nimetatud Morten Traavik ja läti kaaslavastaja Uģis Olte nõustusid Sirbile rääkima kunsti ja propaganda laupkokkupõrkest sündinud kildudest. Aruteluga liitus erandkorras Laibachi liige Ivan Novak, kes tavaliselt annab intervjuudele vastuseid vaid kirjalikult ja koos Laibachiga.

Üks filmi sissejuhatavatest tsitaatidest manitseb, et igasugune kunst on propaganda.
Uģis Olte: See on Orwelli esseest pärit mõte, millele lisasime ka Laibachi täienduse: igasugune propaganda on kunst. Kogu kunst on manipuleeritav peale sellise, mis valib ise manipulatsiooni keele. Küllap on ka meie filmis propagandat ja ma tooks sealt mõttena välja inimestevahelise suhtlusvajaduse murede lahendamisel.
Ivan Novak: Ka seda filmi võib võtta propagandana: propageerime vastupidist levinud arusaamale Põhja-Koreast ja Laibachist. See on üks filmi keskne teema: asjad ei ole alati nii, nagu näivad.

Mil viisil on ekslik tavapärane arusaam Põhja-Koreast?
Novak: Põhja-Korea on käepärane näide kõigile, kes tahavad ennast paremini tunda. Nende üle tehakse pidevalt nalja, esitletakse neid täielikult hullumeelse ja ohtliku, tagurliku ja ajas mahajäänuna. Need on eelarvamused ilma teadmiseta, mis tegelikult kohapeal toimub. Muidugi on see osaliselt ka Põhja-Korea enda süü, sest nende propaganda on, nagu on. Lõpuks on oluline, kas me lähtume tavaarusaamast või üritame kaadri taha vaadata, nagu tehakse siin filmis.

Aga mis on peamine valearusaam Laibachi kohta?
Novak: Ma pean nentima, et meid ei häiri ükski valearusaam meist. Vahel on valearusaam parem tõlgendus kui kellegi sellise oma, kes arvab meist kõike teadvat.

Morten, sul oli Põhja-Koreas kontakte juba varem. Sind usaldab väga umbusklik režiim. Kuidas sa selle usalduse oled võitnud?
Morten Traavik: Palju tuli suhu võtta. Tegelikult on vaja aega, kannatlikkust ning riskivalmidust, mitte ainult Põhja-Koreas olles. Peab olema valmis saama sildistatud maailma kõige kurjema režiimi nukuks või kollaborandiks.

Saksa meedia on nimetanud sind Kim Jŏng-uni õukonnanarriks.
Traavik: Oi, mulle see meeldib! Kaalun sellise kirjaga visiitkaartide valmistamist.
Olte: Mu sõbrad küsisid kohe alguses, kas film on ikka kriitiline. Ma mõtlesin, kust tuleb selline küsimus.
Traavik: See pole küsimus, vaid nõue.
Olte: Just. Ma vastasin, et muidugi tuleb kriitiline, aga kõigi osaliste suhtes.

Uģis, kas sina olid reisi sihtkohaga varem tuttav?
Olte: See oli minu esimene kokkupuude nii Laibachi kui Põhja-Koreaga. Pidin kiirelt õppima, aga lõpuks on oma meeltega kogutud teave kõige kasulikum. Ajal, mil informatsioon on kõige suurem relv, muutub see ainult olulisemaks.

Kas te ei kartnud ise propagandamängu etturiteks saada?
Olte: Olla saad ikka ainult omaenda piiratuse ettur.
Traavik: Orwelli tsitaadil on veel üks tahk. Küsimus, mis on kunst, on samaväärne kui küsida, mis on tõde või mis on elu. See on pidevalt muutuv, seega võimatu definitsioon. Kunsti eristab muudest kommunikatsioonivormidest minu meelest aga selle alatine tõlgendusteks valmisolek. Ühest küljest saab meie filmi loomulikult tõlgendada propagandana, aga teisalt pole see üldse nii. Meil ei ole agendat Põhja-Korea poolt ega vastu. Tahame toimunut näidata tegelikele sündmustele kõige lähemal viisil. Iga mängu- või dokumentaalne film, artikkel või kunstiline eneseväljendus manipuleerib tegelikkusega. Midagi tuleb tõelisusest välja lõigata, et see narratiiviks muuta, ja see ongi juba manipulatsioon. Me oleme tegelikkuse ümberjutustamise või tõlgendamise juures valivad. Teeb rõõmsaks, et publik saab kõikjal sellest filmist aru ja võtab tõsiseid teemasid hea huumoriga. Mänguline tasakaal eristab meie filmi enamikust teistest Põhja-Korea filmidest. Me ei varja raskusi, aga näitame ka, et Põhja-Korea ühiskonnal on jooni, mis pole halvad. Üritame näidata kogu pilti.
Novak: Laibachi ei saa sellises tähenduses ära kasutada.

Miks?
Novak: Laibach on väga spetsiifiline projekt, kus tegeldakse kultuuri ja poliitika kõigi suhete ja aspektidega. Me oleme 35 aasta järel immuunseks muutunud.

Laibach kasutab nii kunsti kui poliitika keelt. Kunstnik saab peituda mitmetähenduslikkuse taha, aga poliitikal on konkreetsed tagajärjed. Kas te ei tundnud seetõttu suuremat vastutust?
Novak: Ei, meil polnud sellega muret. Kogu meie vastutus on iseenda ees, et püsida vastutustundetuna. Me ei üritagi olla vastutustundlikud, et rahuldada kellegi teise vajadusi. Selles osas oleme väga egoistlikud.

Kuulus filosoof Slavoj Žižek viitab filmis sellele, et Laibach ei muiga ainult paremradikaalse ideoloogia üle, vaid näitab, kuidas diktatuuri on mingil määral igas riigivormis …
Olte: Ja igas inimeses! Mu kuueaastane poeg on sada protsenti Laibachi fänn. Ta kuulab neid igal hommikul lasteaeda minnes, kannab kapuutsi ja vuntse. Kui see kunst resoneerib juba kuueaastasega, siis ei saa olla tegu pelgalt süsteemi, režiimi, poliitika, ühiskonna produktiga – need kontseptsioonid on talle tundmatud. Tegemist on millegagi inimloomuses, mida Laibach esindab oma liialdatud, valjul ja eredal moel. See on osa inimhingest, mitte sotsiaalsetest konstruktsioonidest.
Traavik: Fašist on meist igaühes.

Põhja-Koread seostatakse autoritaarsusega ja te üritate hukkamõistvat pilti filmiga muuta. Kas lääneriigid tunnevad siin moraalset üleolekut või meeldib meile ennast oma "vabas maailmas“ lohutada?
Traavik: Ma ei usu, et tunneme moraalset üleolekut, küll aga seda, et meil on enamikule kodanikest parem ühiskond. Aga moraalse üleoleku tunne on üks peamisi tegureid väga suurte geopoliitiliste vigade taga. Eriti viimase 30–40 aasta jooksul. Külma sõja ajal oldi vähemalt kavatsustes ausad: ei tahetud Nõukogude Liidu või USA suhtes sõbralikke režiime. Nüüd on olukord palju silmakirjalikum, kõik peituvad humanitaarmaski taha. Vabastame vaeseid rõhutuid Iraagis, Liibüas ja mujal. Üks väga oluline hoop Euroopale ja USA-le on, et isegi diktaatorid on vahel väga populaarsed. Ja mis tuleb pärast neid, on hullemgi.
Novak: Läksime Põhja-Koreasse oma eelarvamustega. Ootasime väga pinges, hermeetiliselt suletud ühiskonda, aga kohalpeal oli tunne teistsugune. Me ei teadnud neist väga palju, aga seal inimestega suheldes tuli arusaamine, kui arutud on eelarvamused. Asjad pole enamasti nii, nagu neid suure vahemaa tagant näidatakse. Põhja-Korea suhtes on palju eelarvamusi ja suurem osa neist on valed. On lihtne öelda, et vaadake, milline ajupesu Põhja-Koreas käib. Vaadake aga, mis toimub USAs – see on imeliselt ajupestud ühiskond. Ja neil on kõik võimalused olla sellest vabad.

Kas pole ikkagi parem elada demokraatias, kus võib valida ignorantsuse või mitte, režiimi asemel, kus tuleb püsida infodieedil?
Novak: Läänes on täielik informatsiooniuputus. Inimesed ei registreeri seda enam ja pole võimelisedki eristama olulist ebaolulisest, halba heast, tõde väärast. Seis on sarnane: ühel pool üleküllus, kus miski päriselt ei jää ega midagi tähenda, ja teisal infopuudus, kus on igal infojupil tähendus. Üles kasvanuna kommunistlikus Jugoslaavias, tean seda omast kogemusest. Siis oli oluliselt vähem infot, aga iga infokild oli palju väärtuslikum. Inimesed olid kokkuvõttes ometi informeeritumad.

Kas te kartsite, et kiidate heaks Trumani show-laadse2 ühiskonna?
Traavik: Aga see ei ole Trumani show laadne ühiskond!

Vitali Manski filmis "Päikese all"3 näidatakse, kuidas kaadris manipuleeritakse kõigega. Kõik on vaatemäng ja režiimi kardinate taha ei näe.
Olte: Me filmisime Põhja-Koreas toimunud sündmusi, mis hõlmasid nii kohalikke kodanikke kui ka külalisi läänest. Manski palgati tegema propagandafilmi riigis, kus tehaksegi ainult propagandafilme. Mida siis oodata? Filtreerimata tegelikkust? Manski oli väga kibestunud.
Traavik: Manski probleem on see, et ta läks Põhja-Koreasse propagandafilmi tegema, ja kaebas tagasi tulles, et kogu Põhja-Korea on propagandafilm. Nagu filmiks Tallinnas Mercedese reklaami, et teha siis film sellest, kuidas kõik eestlased sõidavad Mercedesega. Stereotüüp ütleb, et Põhja-Korea on üks suur Trumani show, seetõttu saab Manski teha oma filmi nii ja seda võetakse tõsidokumendina Põhja-Korea elu kohta. See räägib rohkem, nagu tõdeb ka Žižek, meie enda silmakirjalikkuse ja deemonite kohta. "Vabaduspäevas“ näete palju manipuleerimata, lavastamata tegelikkust. Meil ei palutud ülevaatuseks esitada ühtki minutit sadakonnast filmitud tunnist.
Olte: Kuigi kartsime, et meid sunnitakse. Seetõttu tegime materjalist neli koopiat ja jagasime inimeste vahel ära.
Traavik: Nende tagumike vahel.
Olte: Tegelikult oli Põhja-Koreast lahkumine kergem kui ühestki teisest riigist. Neid ei huvitanud üldse, mida me kaasa viime. Nende meelest ei ole võimalik Põhja-Koreast midagi halba kaasa viia. Sisenemisega on teine lugu: iPadis filmid vaadati üle.

Kas see film võinuks valmida ka mõne teise bändiga peale Laibachi?
Olte: Ei, see poleks huvitav. Võib-olla Michael Jacksoni teisikuga, kes esineks tõelise Jacksonina, sest põhjakorealased ei tea veel, et ta surnud on. Laibachi visiidi erilisus seisneb selles, et põhjakorealasi valikus veendes ja neile lugusid lastes tundsid nad ära paljud elemendid. Põhja-Koreas on palju militaristlikku muusikat, pompoossete arranžeeringutega ollakse harjunud. YouTube’is on isegi klipp laulvast Kim Il-sŏngist, tema hääl on väga sarnane Laibachi vokalisti Milaniga.

Kas kohalikud said aru irooniakihist Laibachi loomingus?
Olte: Teadlikult kindlasti mitte, aga võib-olla alateadlikult. See oleks paremgi, juurdub sügavamale. Aga sel kontserdil oli väga palju tahke, millest Põhja-Korea publik kuidagi aru ei saa. Igasugune kunst on propaganda ja sellena kasutatav, aga tõeline kunst on midagi enamat.
Novak: Keeruline öelda. Osa muusikast oli neile kindlasti arusaadav ja osa täielikult võõras. Ma arvan, et enamik olid meie muusika suhtes siiski uudishimulik. Nautimiseks ei pea tingimata kõigest aru saama.

Morten on öelnud, et riigi ja kultuuri muutmiseks läheb tuhandeid aastaid. Kuna meil sellist aega pole, mis muutust te filmiga taotlete?
Olte: Miks peaks tahtma mõnd riiki muuta? Maksimaalselt on võimalik midagi muuta oma peres, suuremad organismid korrastavad end väikeste rakkude kaudu. Ma pole kunagi näinud inimhulka ühe organismina, kus indiviidi väärtus on palju väikesem grupi omast. Pärast seda olen hakanud oma kodumaal nähtusi uutmoodi märkama. Näiteks nii meil kui ka Eestis on laulupidu. Esinejaid on sama palju kui vaatajaid ja see on ilus näide olemasolust grupi, mitte indiviididena. Põhja-Koreas on see kõik lihtsalt äärmuses. Nagu kasvuhoones – taimed on samad, aga tingimused pisut kunstlikud.
Traavik: Ma tsiteeriksin 1970ndate Hiina peaministrit Zhou Enlaid, kellelt küsiti Prantsuse revolutsiooni mõju kohta. Ta vastas, et on liiga vara öelda.

Seda tsitaati on küll pisut vääralt tõlgendatud.
Traavik: Aga see on hea tsitaat!

Kas Laibachil oli kohalikele oma sõnum?
Novak: Muidugi, aga olulisem oli öelda midagi muule maailmale. Põhja-Korea ei muutu lihtsalt niisama. Iseküsimus, kas peakski.

Ja sinu vastus?
Novak: Kui on vajadus, siis muutub. Põhjakorealased peavad seda ise tegema, väljastpoolt ei saa seda teha.

Siin on muidugi probleemiks kahe Korea vahelised pinged ja Põhja-Korea püüe saada tuumariigiks.
Novak: See pole peaprobleem. Põhja-Korea on olnud pikalt kaasatud suurte jõudude geopoliitilisse mängu. Korea sõda ei päästetud valla lihtsalt niisama: kahjuks on see maailmanurk geostrateegiliselt väga oluline. Ameeriklastele annab Põhja-Korea suurepärase vabanduse hoida oma armeed seal, Lõuna-Koreas ja edendada Lõuna-Hiina merel Hiina vastu oma majanduslikke huvisid. Põhja-Korea on nende huvide vang ja muutunud pikapeale ka iseenda poliitika vangiks. Isegi kui nad tahaksid avaneda, ei laseks teised sel juhtuda.

Milline on olnud filmi vastuvõtt teie kodumaal?
Olte: Inimesi üllatab see, et Põhja-Koreas on nii palju inimlikkust ja nendega saab läbi rääkida ja kompromisse leida. Vaatajad saavad aru, et ei tohi liialt sõltuda ühestki infoallikast. Igaühel on oma eesmärk ning kui arvad, et tead, mis toimub Trumpi Ameerikas, Prantsusmaal, Süürias või Põhja-Koreas, siis mõtle uuesti, kust see info tuli. Meie film võiks teha ettevaatlikuks.

Eestil on nagu Lätilgi idapiiril keeruline suhe diktatuuri kalduva naabriga. Kas teie film õpetab, kuidas sellega hakkama saada?
Olte: Mitte idapiiril, vaid meie riikides sees! Mulle õpetas seda, et kui me elame samal pinnasel ja peame jagama ühist ruumi, siis ei tohi lähtuda üksnes ajaloo õppetundidest, sest tänapäeva inimestel ei pruugi olla midagi ühist raamatusse kirjutatud ajalooga. Küsimus on kommunikatsioonis. Kui leiame viisi naabritega suhelda, ei pruugi me konflikti üldse leida.
Traavik: Lahendus on Laibach. On vaja Laibachi kontserte kõikjal üle maailma ja meist kõigist saab lõpuks üks.

Väga zenbudistlik.
Traavik: Ja totalitaarne.
Novak: Loomulikult oli Eesti NSV Liidu poolt okupeeritud ja teil on pikk ajalugu. Teisalt ei olnud NSV Liit ainus riik, kes teid on okupeerinud. See on väga keeruline teema, aga ma tahan rõhutada, et tuleb olla väga ettevaatlik millegi rangelt diktatuuriks nimetamisega. Oleme skeptilised selliste liigituste suhtes, elutähtis on suhelda ka nendega, keda peetakse oma surmavaenlaseks.

Kas ei peaks olema valvel, jälgides ebademokraatlikke tendentse, mis piiravad isiklikke vabadusi?
Novak: Ei saa rääkida demokraatiast ühel pool ja diktatuurirežiimidest teisel. See ei toimi nii, demokraatia on ülehinnatud, eriti kui vaadata kas või USAd pärast 9/11.
Demokraatia ei ole nii väärtuslik, kui seda üritatakse näidata. See pole nii erinev diktatuurist, on lihtsalt teistsugused funktsioneerimismehhanismid, mis loovad illusiooni isiklikust vabadusest.

Mis oleks sellisel juhul ideaalne režiim?
Novak: Väga keeruline öelda. Miski, mida me kogu aeg otsime. Võib-olla seda ei olegi. Ehk on see utoopia, mis ei täitu kunagi. Kapitalism on samuti utoopia – peaks olema õnnelik ühiskond, aga kas on?

Mõnel juhul ilmselt küll, mõnel mitte.
Novak: Kui uskuda, et uue auto ostmine teeb õnnelikuks ja materiaalsed väärtused toovad lunastuse, siis küll. Tegelikkuses on enamik kapitalistlikke riike katastroofilises sotsiaal-majanduslikus olukorras.

Mida te tahaksite, et kõik Põhja-Korea kohta teaksid, mida ilmselt ei teata?
Olte: Hiljuti tuli uudis, et üks kindral hukati raketiga. Ma ei tea, kas see on tõde või mitte, aga oleksin tahtnud seda väga näha. Mu kujutlusvõime ei küüni selleni. Aga kui see oli uudistes, siis see kindlasti toimus, eks?
Traavik: Inimestel võib olla Põhja-Korea suhtes ükskõik milline seisukoht. Meie film võiks neid suunata toetuma oma arvamustes teadmistele, mitte emotsioonidele. Põhjakorealastele meeldib suitsetada, juua, keppida ja lõbutseda. Ühtlasi on neil huumorimeelt. Seega on pinnas ühiseks keeleks olemas.
Novak: Kõik peaksid sinna reisima. See on suurepärane võimalus näha täiesti teistsugust süsteemi, ühiskonda, mõtteviisi, kultuuri. Ainult eelarvamused tuleb maha jätta.

Lähete ise Põhja-Koreasse tagasi?
Morten: Tegelikult otsustasime eile, et teeme filmile järje, kus Laibach esineb Lõuna-Koreas. Kohalikul festivalilinastusel mängib Laibach 2000 inimesele, kui võrrelda Põhja-Korea kontserdiga, kus oli ainult poolteist tuhat inimest. Saab selgeks, et lõuna tahab põhjale ära panna. Loodame kaasa tuua võidurelvastumise, "Vabaduspäevast Põhja-Koreas“ saab frantsiis. Teeme animatsiooni. Ja pornoversiooni. Pane kirja: casting tuleb Tallinnas.

1  "Liberation Day“, Morten Traavik, Ugis Olte, 2016.

2 "The Truman Show“, Peter Weir, 1998.

3 " В лучах солнца“, Vitali Manski, 2015.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.
Galerii: Kanutis vormusid sõnad ühisloomeks

Kanuti Gildi SAAL-i ees sai teoks Kadri Noormetsa, Asia Baśi ja Gabriel da Luzi sõnadesse vormuv ühisruumi loome "AIR WITH CONTENT 10 degree something".

Kino ja Viktor Tsoi lauludKino ja Viktor Tsoi laulud
Elamus. Mama Anarhia

Kontsert

Tsoi laulud

Vennaskond, Like & Share, Огни большого города, DND, Идеальные люди

Tallinn, Harjumägi

15. august

Filmilindifestival 2016Filmilindifestival 2016
Kinosõbrad peavad Järva-Jaanis unenäolist Filmilindifestivali

Homme, 19. augustil Järva-Jaanis toimuva Filmilindifestivali keskmes on unenäolised filmid ja seisundimuusika, projektorite vahelt jookseb läbi 20 kilomeetrit filmilinti.

FILM
Carlotta (Marion Cotillard) tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatants
Tõnu Karjatse filmikomm. "Ismaeli vaimud" tungivad vaataja pähe

Prantsuse filmilooja Henry Clouzot on öelnud, et filmi jaoks pole vaja mingit kindlat tehnikat peale jätkuva avastamise, režissöör leiutab ise viisi ja tehnika, mis just talle kõige paremini sobib. Clouzot ütles seda küll Jean Cocteau filmi “Orpheus” (1945) kohta, kuid mõnes mõttes on see sobitatav ka universaalse loomevalemina, sest igal kunstnikul tekib tihti probleem just sobiva vormi leidmisega. Arnaud Desplechin on “Ismaeli vaimude” juures läinud isegi mitut teed, raamides ja lavastades ühte fiktsiooni ka teistlaadi, žanrilt ja stiililt erinevalt.

TEATER
Itaalia trupp MOTUS
Algas etenduskunstide festival SAAL Biennaal 2017

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal leiab aset 15. - 27. augustil Tallinna teatrites ja linnaruumis.

Uuendatud: 21:38 
KIRJANDUS
Hans Luik
Suri kirjanik Hans Luik

Hans Luik
26.03.1927 – 13.08.2017

KUNST
Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Arhitektuur
lendlend
Fotovõistlus bioTallinn ootab töid ja küsib, kas loodus on olemas

TAB 2017 teema on sel korral bioTallinn, mis seab küsimuse alla arusaamad loodusliku ja tehisliku piiridest. Antud fotovõistlus on inspireeritud samast ideest - selmet käsitleda loodust tasakaalus süsteemina, mida inimtegevus häirib ja lõhub, oletab bioTallinn, et loodust kui sellist ei ole olemas.

Uuendatud: 12:22 
Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Aet Annist saates "Globaalne eestlane"Aet Annist saates "Globaalne eestlane"
Aet Annist: kuidas toimib inimene ühiskonnaliikmena?

Rainer Sternfeldi külaline podcast´i "Globaalsed eestlased" 23. saates oli sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes oli hiljuti Inglismaal asuva Bristoli ülikooli õppejõud ning ühtlasi ka Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur. 

"Deadpool""Deadpool"
Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)

Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

Väikelaps ei oska ohtu tajuda. Väikelaps ei oska ohtu tajuda.
Tallinnas ja Helsingis toimub konverents kunstilisest moderniseerumisest

Täna algab Tallinna Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis konverents "End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts", mis keskendub küsimusele, kuidas mõjutab meie häälestatus (tajud, meeleolud, aistingud, emotsioonid) meie maailmakogemust ja meie tegutsemist erinevates tähendusstruktuurides.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.