Silvia Federici. Miks seksuaalsus on töö ({{commentsTotal}})

Seks kui töö.
Seks kui töö. Autor/allikas: REUTERS/ Scanpix

Seksuaalsus tähendab meie vabastamist töötamise distsipliinist. See on rutiinse, üksluise töönädala hädavajalik täiendus. See on luba „hulluda“, „lasta minna“, et siis esmaspäeval värskena tööle naasta.

„Laupäev“ tähendab „spontaansuse“ vallapäästmist. See on meie elude kapitalistliku ratsionaliseerimise irratsionaalne osa. See peaks olema meie töötasu, seda müüakse ideoloogiliselt kui töö vastandit, vabadusvälja, kus me saame eeldatavasti olla meie ise, kus tekib võimalus intiimsuseks ühiskondlike suhete maailmas, milles peame pidevalt oma ihasid alla suruma, kõrvale asetama, edasi lükkama, peitma iseendigi eest.

Selline on siis lubadus, tegelikkus on aga ootustest kaugel. Nagu pole võimalik riideid seljast võttes loodusesse naasta, nii ei muutu me ka „iseendaks“ lihtsalt sellepärast, et kätte jõuab armatsemisaeg. Spontaansuse jaoks ei jää palju ruumi, kui armastuse jaoks antud aeg, tingimused ja energiahulk on meie kontrolli alt väljas. Asi pole lihtsalt selles, et pärast pikka töönädalat on meie kehad ja tunded tuimestunud ning neid niisama masinlikult juba sisse ei lülita. See, mis vabaneb siis, kui me „minna laseme“, on sageli meie enda allasurutud vägivald ja frustratsioon, mitte mingi salajane mina, mis on valmis voodis uuesti sündima.

Muuhulgas oleme me alati teadlikud selle näilise spontaansuse petlikkusest. Kui palju me ka ei karjuks ja oigaks, kui palju erootilisi harjutusi me ka voodis ei teeks, teame ometi, et tegemist on vaid erandjuhuga ning et homme oleme mõlemad taas oma tsiviliseeritud rõivastes – joome koos kohvi ja valmistume tööle minema. Mida rohkem me teadvustame, et tegu on erandiga, mida ülejäänud päev või nädal meile keelab, seda keerulisem on sotsiaalselt sanktsioneeritud seksiajal loomastuda ja kõike ülejäänut unustada. On võimatu mitte tunda ennast ebamugavalt. See on seesama piinlikkustunne, mida tunneme siis, kui riietame ennast lahti, teades, et läheb armatsemiseks, seesama piinlikkustunne, mis ilmneb järgmisel hommikul, kui taastame hoolega distantsi, ja (lõpuks) piinlikkustunne, kui teeskleme, et oleme täiesti teistsugused kui kogu ülejäänud päeva jooksul.

Naiste jaoks on see üleminek eriti valuline; mehed tunduvad olevat selles profid, võib-olla seepärast, et neid on oma töös õpetatud alluma rangemale distsipliinile. Naised on alati mõelnud, kuidas on võimalik, et pärast öist kirelõõma ärkab mees üles täiesti teises maailmas, ajuti nii distantseeritult, et keeruline on temaga isegi füüsilist kontakti saavutada. Igal juhul on naised need, kes kannatavad seksuaalsuhete skisofreenilise olemuse tõttu kõige rohkem, mitte ainult seetõttu, et lõpuks kanname me oma õlgadel rohkem tööd ja rohkem muresid, vaid ka seetõttu, et seksuaalakti mehe jaoks nauditavaks tegemine on samuti meie ülesanne. Sestap on naised reeglina ka seksuaalselt vähem vastuvõtlikud kui mehed. Seks on meie jaoks töö, see on kohustus. Kohustus meele järele olla on meie seksuaalsusesse nii sisse ehitatud, et me oleme õppinud nautima naudingu pakkumist, meile on hakanud meeldima meeste erutamine.

Kuna meilt oodatakse rahulduse pakkumist, siis muutume paratamatult objektiks, millel mehed elavad välja oma allasurutud vägivalda. Meid vägistatakse, nii voodites kui tänavatel, just sellepärast, et meid on asetatud seksuaalse rahulduse pakkujate rolli, me oleme kaitseventiil kõigi valesti läinud asjade vastu ja meestel on alati olnud lubatud oma viha meie vastu pöörata, kui me oma rolli korralikult täita ei suuda, eriti aga siis, kui me keeldume kaasa mängimast.

Lahtritesse surumine on vaid üks meie seksuaalsuse moonutamise viise. Seksuaalsuse allutamine tööjõu taastootmisele tähendab, et heteroseksuaalsusest on tehtud ainus aktsepteeritav seksuaalkäitumise vorm. Tegelikkuses on igal ehtsal suhtlusel seksuaalne aspekt, sest meie kehad ja emotsioonid on lahutamatud ja me väljendame ennast kõigil tasanditel kogu aeg. Seksuaalne kontakt naistega on keelatud, sest kodanlik moraal sildistab kõik mittetootlikud tegevused obstsöönseiks, ebaloomulikeks, perversseiks. See on surunud meile peale skisofreenilise olukorra, kus peame juba nooruses õppima eristama inimesi, keda me võime armastada, inimestest, kellega lihtsalt räägime; neid, kellele me võime avada oma kehad, nendest, kellele võime avada vaid oma „hinged“, oma sõpru oma armsamatest. Sestap oleme oma naissõprade jaoks kehatud hinged ja oma meesarmsamate jaoks hingetud kehad. See jaotus ei erista meid mitte ainult teistest naistest, vaid ka iseendist, arvestades, mida me oma kehades ja hingedes tunnistame või ei tunnista – „puhtaid“ kehaosi, mis on avalikkusele näidata, ja „räpaseid“, „salajasi“ kehaosi, mida võib avada vaid abieluvoodis, tootmishetkel.

Seesama mure tootmise pärast nõuab, et seksuaalsus, eriti naistes, oleks piiratud teatud eluetappidega. Lastes, teismelistes ja vanemates naistes surutakse seksuaalsus maha. Seetõttu langevad aastad, mil meil on lubatud seksuaalselt aktiivsed olla, kokku aastatega, mil me teeme kõige rohkem tööd, nii et seksuaalsuhete nautimine muutub pingutuseks.

Aga peamiselt ei naudi me seksi sellepärast, et naiste jaoks on seks töö; naudingu pakkumine on asi, mida igalt naiselt oodatakse. Seksuaalne vabadus ei aita. Muidugi on hea, et meid ei loobita kividega surnuks, kui me pole olnud „truud“ või kui avastatakse, et me ei olegi neitsid. Aga seksuaalvabadus tähendab rohkem tööd. Minevikus oodati meilt vaid laste kasvatamist. Nüüd oodatakse meilt, et teeme täiskohaga tööd ja koristame jätkuvalt tube, kasvatame lapsi ja selle kahekordse tööpäeva lõpuks oleme valmis voodisse kargama ning seksuaalselt ahvatlevad olema. Lisaks peame seda kõike veel nautima (asjaolu, mida üldiselt töölt ei oodata), sest meie igavlev sooritus oleks solvang meheaule. Seetõttu on viimastel aastatel tehtud ka niivõrd palju uuringuid saamaks teada, mis osa meie kehast – kas tupp või kliitor – on seksuaalselt tootlikum. Olgu liberaalsemas või represseeritumas vormis, meie seksuaalsus on ikka teiste kontrolli all. Seadusandlus, meditsiin ja meie majanduslik sõltuvus meestest garanteerivad, et isegi kui reegleid lõdvendatakse, jääb spontaansus seksuaalelus jätkuvalt võimatuks. Seksuaalne repressioon perekonna sees moodustab ühe osa sellest kontrollist. Selles mõttes on isad, vennad, abikaasad, sutenöörid kõik riigi agendid, meie seksitöö ülevaatajad, kes jälgivad, et me pakuks seksuaalteenuseid vastavalt ettenähtud, sotsiaalselt sanktsioneeritud tootmisnormidele.

Majanduslik sõltuvus on kõige tugevam viis meie seksuaalsuse kontrollimiseks. Seepärast on seksitöö jätkuvalt üks naiste põhilisi majandustegevusi ja iga seksuaalsuhte taga kumab prostitutsioon. Niisugustes tingimustes ei saa meie jaoks olla seksis mingit spontaansust ja seksuaalne rahuldus ei saa olla midagi rohkemat kui üürike tunne.

Vahetussuhte ja meeste rahuldamise kohustuse tõttu käib seksuaalsusega naiste jaoks alati kaasas ängistus. Tegemist on kodutööde selle osaga, mis tekitab kõige rohkem eneseviha. Lisaks teeb naisekeha kaubastamine võimatuks end oma kehas mugavalt tunda selle kujust või vormist hoolimata. Vähesed naised saavad mehe ees lahti riietudes end hästi tunda, teades, et neid hinnatakse laialt reklaamitud ilustandardite järgi, mis on kõigile, nii meestele kui naistele, üksikasjaliselt tuttavad, kuna neid levitatakse meie ümber igal linnaseinal, igal ajakirjakaanel ja igal televisiooniekraanil.

Teadmine, et meie välimust kriitiliselt hinnatakse ja et mingil moel oleme alati müügis, on hävitanud meie enesekindluse ja meie oskuse oma keha nautida. Sellepärast, olgu me sihvakad või matsakad, väikese või suure ninaga, pikad või lühikesed, vihkame me kõik oma keha. Me vihkame seda, sest oleme harjunud vaatlema seda väljastpoolt, tuttavate meeste silmadega, mõeldes alati kehaturule. Me vihkame seda, sest oleme harjunud mõtlema sellest kui millestki, mis on müügiks, mis on meist peaaegu et sõltumatu ja mis on alati letil. Me vihkame seda, sest teame, kui palju sellest sõltub. Sõltuvalt oma kehast võime saada kas hea või halva töökoha (kas abieluturul või väljaspool kodu), mõnevõrra sotsiaalset võimu, seltskonda, mille abil põgeneda meid ühiskonnas ootavast üksildusest. Meie keha võib pöörduda meie vastu, minna paksuks, jääda vanaks, muuta inimesed meie vastu ükskõikseks, kaotada õiguse intiimsusele, õiguse saada puudutatud või kallistatud.

Kokkuvõttes oleme liiga hõivatud soorituse ja meeldimisega ning kardame liialt läbikukkumist, et armatsemist nautida. Igas seksuaalsuhtes on kaalul meie väärtus. See, kui mees ütleb, et oleme voodis head, pakub alati suurt rahuldust, sõltumata sellest, kas meil oli hea või mitte; see tõstab meie võimutunnet, isegi kui teame, et pärast peame ikka ise nõud ära pesema.

Meil ei lubata kunagi unustada suhte kaubanduslikku olemust, sest oma armastussuhtes mehega ei ületa me kunagi väärtussuhet. „Kui palju?“ on küsimus, mis valitseb meie seksikogemusi. Enamik seksuaalsuhteid mööduvad kalkuleerides. Me oigame, õhkame, hingeldame, vedrutame voodis üles ja alla, aga samal ajal arvutame sisimas, „kui palju“: kui palju võime endast anda, enne kui ennast kaotame või liiga odavalt müüme, kui palju saame vastutasuks. Kui tegemist on esimese kohtinguga, siis kui palju võib talle kätte anda? Kas võime lasta tal seeliku alt katsuda, särgi lahti nööpida, näpud rinnahoidja alla libistada? Mis hetkel peaksime paluma tal lõpetada, kui jõuliselt keelduma? Kui sageli võime talle öelda, et ta meeldib meile, ilma et ta hakkaks mõtlema, et oleme „odavad“? Hoia hind kõrgel, see on reegel, või vähemasti nii meile õpetati. Kui oleme jõudnud voodisse, muutuvad kalkulatsioonid veelgi keerulisemaks, sest peame pidama silmas ka rasestumise riski, nii et kogu oigamise ja hingeldamise ja muu kireväljendamise kõrvalt peame oma peas arvutama ka menstruatsioonitsüklit. Orgasmi puudumisel on seksi ajal naudingu teesklemine lisatöö, ja sealjuures raske töö. Teeseldes ei tea sa kunagi, kui kaugele tuleb minna, ja nii mängid alati üle, kartes teha liiga vähe. Kui palju võitlusi ja meie kollektiivse ühiskondliku jõu hüppelist kasvu oli vaja, enne kui viimaks oli võimalik tunnistada, et mitte midagi ei juhtunudki.

Inglise keelest tõlkinud A. V.

Silvia Federici, Why Sexuality is Work. Rmt-s: S. Federici, Revolution at Point Zero: Housework, Reproduction, and Feminist Struggle. Oakland (CA): PM Press, 2012, lk 23–27. Esmakordselt ette kantud liikumise Palka Kodutöö Eest teisel konverentsil 1975. aasta jaanuaris.

SILVIA FEDERICI (1942) on itaalia-ameerika päritolu feminist ja õpetlane, kelle radikaallsed ideed on mõjutanud terveid põlvkondi aktiviste. Tema karjääri teravik on keskendunud kodutöö kriitikale ning kaasaegsete soorollide majanduslike aluste analüüsile. Eeskätt on ta tuntud liikumise Palka Kodutöö Eest juhina, mis 1970. aastatel võitles nn naistetöö – lastekasvatamise, koristamise jmt – tasustamise eest, väites, et kapitalistliku korra stabiilsus põhineb naiste töö süstemaatilisel võõrandamisel. Lühidalt kokku võetuna: mees saab veeta terveid päevi vabrikus või kontoris vaid seetõttu, et naised hoolitsevad palka saamata, mehe armust, tulevaste põlvkondade eest. Seksuaalvägivalda, vägistamist, nõiaprotsesse jmt näeb Federici kui viise, mille abil hoitakse naisi alistatuna ja nende tööd jätkuvalt tasustamata. Prostitutsioon, pornograafia ja teised seksitöö vormid ei ole seega kodanliku pereelu vastandid, vaid selle lahutamatu osa. Federici tuntuim teos on ilmselt 2004. aastal avaldatud „Caliban ja nõid: naised, keha ja primitiivne akumulatsioon“ („Caliban and the Witch: Women, the Body, and Primitive Accumulation“).

Essee ilmus värskes Vikerkaare seksinumbris.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. 

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: