Kunstiministeerium: mis siin naerda on? ({{commentsTotal}})

Koomiksinäitus
Koomiksinäitus "Hall tsoon" Autor/allikas: ERR

Klassikaraadio "Kunstiministeerium" püstitas küsimuse, mis on koomiksi juures Eesti kontekstis kõige kriitilisem punkt, see, kus üritatakse tõmmata joont karikatuuri ja koomiksi vahele. Ning just seetõttu, et Eestis puudub tähelepanuväärne koomiksiajalugu, ent on olnud erakordselt viljakaid karikatuuri perioode, on mõistlik neid kaht nähtust võimalikult lähestikku ja kui mitte koos, siis paralleelselt vaadelda.

Näiteks on kunstiteadlase Andreas Trosseki poolt hetkel Tartu Kunstimuuseumis eksponeeritud Eesti koomiksi näituse "Hall tsoon" kataloogis ilmunud intervjuus toodud range definitsioon, mille kohaselt koomiks on paberile trükitud, küll pädev, ent samas on paberkandja massitarbemeediumina taandumas. Koomiksid, mida mingigi regulaarsusega jälgin, nimelt Existencialist Comics ning PHD Comics, ilmuvad internetis. Viimasest on küll ilmunud ka mitu paberile trükitud raamatut, koomiksi tegelaste põhjal on tehtud paar mängufilmi, ja samad autorid toodavad populaarteaduslikku saatesarja.

Ent kõik see sündis pärast seda, kui koomiks internetis kuulsaks sai. Koomiksi paberikeskne definitsioon sarnaneb sisuliselt olukorraga vinüülisõprade tegelikkuses, kus haruldasi vinüülileide jagatakse digiteerituna sotsiaalmeedia vahendusel. Olukord, mille võttis efektselt kokku Austraalia koomikute duo Van Vuuren Bros sketš, kus nad, olles entusiastlikult oma vinüülikogu kiitnud, poetavad kaamerataguse intervjueerija küsimusest segadusse aetult puändiks fraasi: "Ma ei usu, et selline masin, mis mängib vinüüli üldse eksisteerib."

Üks omapärane ja huvitav nähtus, millest Eesti koomiksiajaloos rääkida ei saaks, kui lähtuda rangest definitsioonist, oleks kunstnike grupp Tallinnfilmi sürreralistid, sest lisaks sellele, et neis pole ranges mõttes koomikslikku kaadrist kaadrisse kulgevat narratiivsust, nad ei töötanud ka paberil, vaid tegid leidobjektidest kokku pandud ruumilisi karikatuure.

Tallinnfilmi sürreralistidest kirjutas Eest Kunstiakadeemias bakalaureusetööna 2013. aastal uurimuse Elise Eimre, kelle tööle ja bibliograafiale käesolev essee suuresti toetub. Eesti koomiksi ja karikatuuri olulisim uurija, kellele käesolev essee samuti palju oma sisust võlgneb, on ülal juba viidatud koomiksi näituse "Hall tsoon" kuraator Mari Laaniste. Laaniste mahukas "Lühiülevaade Eesti koomiksi ajaloost" ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 1; 4; 7 / 2001.

Tallinnfilmi sürrealistide gruppi kuulusid Heiki Ernits, Rao Heidmets, Miljard Kilk, Mati Kütt, Hillar Mets, Priit Pärn, Tõnu Talivee, Riho Unt ja Hardi Volmer, kes formeerusid grupiks pärast seda, kui Priit Pärn oli saanud ettepaneku esineda Tallinnas Tantsutares isiknäitusega. Eimre ei täpsusta, miks või kuidas, ent ilmselt polnudki selleks ühtki muud selget põhjust kui kollektiivne vaim, ent Pärna isiknäituse asemel sündis hoopis Tallinnfilmi sürrrealistide grupinäitus.

1986. toimus Tallinnas Tantsutares kümnes karikaturistide igaaastane näitus "Mis siin naerda on?", sellega paralleelselt astusid eraldi ruumis üles Tallinnfilmi sürrealistid.

Minuealise inimese jaoks on kõigepealt üllatus, et karikaturistidel üldse olid igaaastased ülevaatenäitused. Kuid näitusetegevus ei piirdunud sellega. Vaatlusalusel 1986. aastal toimus lisaks "Mis siin naerda on?" näitusele Tantsutares ilmselt rohkem harrastajaile suunatud näitus "Tallinnlane naerab" Matkamajas ning Kirjanikemaja fuajees eksponeeriti Kiievi karikatuuriklubi Arhigum töid.

Kusjuures on võimalik, et karikatuurinäitusi toimus sel aastal veelgi. Loetletu põhineb teiste uurijate viidatul ja juhuslikult leitud materjalil.

Tagasivaatavalt on "Mis siin naerda on?" näituse kõige naljakam, ent karikatuuri toonase rolli suhtes ka kõige kõnekam osa näitusega seoses välja antud preemiate loetelu: tsiteerin 27. VI 1986. ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud teatest: "Karikatuurimonarhi trooni saab ETKV-i Kaubandusinvetari tehaselt viimase kümne aasta jooksul kõige rohkme silma paistnud karikaturist Edgar Valter. Eripreemia soolaseima nalja eest annab Kirovi-nimeline näidiskalurikolhoos Roman Ohlaule; "Salvo" kaitsekiiver kuulub võitlevaima nalja eest Vladimir Nenaševile ja tort ETKVL-i leivatehaselt "Valga Leib" kaalukaima nalja autorile Olavi Vaherile; noorima osalejana saab vaba sissepääsu "Pikri" toimetusse ERKI üliõpilane Heigo Jelle."

Tõsi, kaasaegne kriitika on nii Matkamajas toimunud näituse "Tallinnlane naerab" kui Tantsutare karikatuuri aastanäituse "Mis siin naerda on?" suhtes väga kriitiline! Humoristi ning toonaSE ajakirja Pikker peatoimetaja Kaido Liiva hinnang "Tallinnlane naerab" näitusele on nii julm, et ma hakkan aru saama, mida peetakse silmas, kui kurdetakse, et tänapäeval, tõeliselt kriitilist kriitikat ei ilmu: "Neile, kes tunnevad Eesti karikaturistide loomingut rahvusvaheliste näituste (ning nende auhinnatööde) kaudu, kes on lehitsenud Heinz Valgu, Edgar Valteri ja teiste vaimukaid naljaraamatuid, meie autorite kodu ja välismaal ilmunud huumorivalimikke, kogumikke "Händikäpp" ja "Kuueteistkümnemäng", võib selgesti täheldatav vaimne tühik ehk tõesti tunduda generatsioonide vahetumisel mõnikord tekkida võiva vaakumina. Kuid hakates uute tegijate töödest otsima uusi lahendusi, uute ideede, võtete ja arusaamade algeid, langetad peagi häbelikult pilgu. Neid pole." (Sirp ja Vasar, 27. VI 1986)

Tantsutares eksponeeritud näituse sulgemise järel ilmunud – enesele osutava pealkirjaga retsensiooni "Parem hilja kui mitte kunagi" – alustab Olev Remsu lausega: "Tantsutare sellesuvise näituse esimene pool - traditsiooniline karikatuuride väljapanek - on igav (ehk seegitõttu, et terasemad najamehed on seekord tagasaali selekteeritud). Sarikatega hallis on stendidel enese ja teiste kordusi, üllatada suudavad vähesed." (Sirp ja Vasar, 5. IX 1986)

 

Kuid Tantsutare põhiekspositsiooni kõrval eraldi ruumis, nagu Remsu ütles – tagasaalis tegutsenud grupp Tallinnfilmi Sürrrealistid sai märksa soosivama vastukaja. Nii lõpetab Harry Liivrand 1986. aasta kümnendas Teater. Muusika. Kinos ilmunud artikli "Sürrealism Tallinna moodi" lausega: "Tallinnfilmi lõbusalt tõsiste kunstnike näitus jääb meelde kauaks, erinevalt samaaegsetest näitustest "Mis siin naerda on?" ja "Tallinnlane naerab"."

Muideks, kes tahab näitusel eksponeeritust aimu saada, siis Teater. Muusika. Kino nr 10/1986 sisaldab valikut värvifotosid näitusetöödest.

Nii karikaturistide ülevaatenäitus "Mis siin naerda on?" kui Tallinnfilmi sürrealistlike objektide ekspositsioon jõudis 1986. aastal ka Tartu Kunstimuuseumisse. Nii et tinglikult öeldes ei ole praegu muuseumis avatud "Hall tsoon" sugugi esimene koomiksinäitus muuseumis. Ja see on kunstilooliselt oluline fakt!

Kultuurisaade "OP" (25.1.2017) avas koomiksit käsitleva saatelõigu küsimusega, kas koomiks ikka on kunst? Olukorras, kus selline küsimus on endiselt aktuaalne, saab koomiksit ja karikatuuri koos vaadeldes märksa tõhusamalt argumenteerida ajaloolisusele ja vältida tänapäevalisuse kultustamist. Ehk argumenteerimise asemel, et kui tänapäeval on auk saali põrandas kunst, siis on seda ka koomiks – nagu põhjendas olukorda "OPis" koomiksist kõnelnud Andreas Trossek – on minu hinnangul märksa tõhusam argumenteerida, et juba aastakümneid pole kunstikriitika kahelnud karikatuuri kui formaadi kunstiväärtuses, ning ei ole mingit põhjust nüüd selles järsku kahtlema hakata.

Muideks, viimane väide on sõna otseses mõttes ehitatud liivale. Nimelt lõpetab Kaido Liiva oma hävitava artikli "Tallinnlane naerab" näitusest tõdemusega, et karikatuur on siiski kunst ning nõuab näitustele rangemat kunstilist järelvalvet. Samas eesti karikatuuri uurinud Mari Laaniste ja Elise Eimre viitavad oma uurimustes korduvalt kaasaegsete kunstnikega tehtud intervjuudele, kus viimased väidavad, et karikatuur ei olnud kunstina aktsepteeritud.

Kunstikriitika ei ole kunstiteadus, mis peab ajaloo tõepärase esitamise pärast muretsema, kuid mööndusena võib käesoleva essee puändi ümber sõnastada vormi: jutustavate piltide esitamises mitte ainult kunstinäitusel, vaid ka kunstimuuseumis ei ole midagi uut. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio



San HaniSan Hani
Kalana Saund toob paradiisi elektroonilist romantikat

Hiiumaal Kalana külas Paradiisirannas leiab juuli lõpus aset teine Kalana Saundi festival, mis toob kokku Eesti põnevamad elektroonikamuusikud ja DJ-d.

Tallinna Jaani kiriku uued kellad.Tallinna Jaani kiriku uued kellad.
Tallinna Jaani kirik sai 25 uut kella

Tallinna Jaani kirik sai annetajate abil 25 uut kellamängu kella, mis hakkavad juba detsembris iga päev linnarahvale kaunist helipilti pakkuma.

FILM
Kaamerad
ERR kuulutab välja konkursi uute portreefilmide tootmiseks

Eesti Rahvusringhääling koostöös Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitaliga kuulutab taas välja konkursi uute portreefilmide tootmiseks.

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Reidi tee projekti vaidlustajad on sidunud teele ette jäävate puude külge lindid
Toomas F. Aru. Kolige ära

Haabersti remmelga saaga jätkuks mõni luulerida vestemeister Toomas F. Arult.

KUNST
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

Vilen KünnapuVilen Künnapu
Värskel näitusel näeb Vilen Künnapu tervendavalt mõjuvaid maale

30. juunil kell 19:00 avatakse Fahle galeriis Vilen Künnapu näitus "Loov energeetika".

MUUSIKA
Elis Vesik Prantsuse Raadio orkestrin ees.
Pariisis esitatakse Elis Vesiku teost "Fluchtpunkt"

Juuni lõpuni leiab Pariisis aset multidistsiplinaarne festival Manifeste 2017. Eestist valiti Manifestele osalema Helena Tulve ja Toivo Tulevi õpilane Elis Vesik, kes on kirjutanud peamiselt kammermuusikat. 

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Puukaitsja remmelga otsas.Puukaitsja remmelga otsas.
Jürgen Rooste. Remmelgabluus

Kirjutet Vilniuses kodu-uudiseid lugedes.

Politsei on juurdepääsu Manchester Arenale tõkestanud.Politsei on juurdepääsu Manchester Arenale tõkestanud.
Keelesäuts. Kas ISIS ikka võtab vastutuse?

Kuidas selle vastutuse võtmisega meie keelepruugis õieti on? Kui te kuulete või loete lauset, et Manchesteri rünnaku eest võttis vastutuse ISIS, siis kas see on ikka nii? Kas ISIS tõesti vastutab ja on nõus tehtud kahju heastama? Sest seda ju vastutuse võtmine tähendab.

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.