Egge Kulbok-Lattik: solidaarsus – müüt või vajadus?
Eesti on väike ühiskond, meie majanduses ja riigis on kõik kõigiga seotud. Meil on vaja üksteise tuge, et majanduse ja ühiskonnana toimida, hoida ülal haridust ja kõrgkultuuri. Hurt ja Jakobson võivad teispoolsuses olla sõbrad ja rõõmsad, sest mõlema unistus on täitunud: meil on kõrgkultuur ja ka riigina oleme kõrvuti suurrahvaste ja riikidega. Ja eduka kuvandiga Eesti riik, nutikas e-riik, uus Põhjamaa, tasakaalus riigieelarve ja ühtlane maksusüsteem jm.
Naabri pidusöök
Riiklik edukuvand ei kajasta väga paljude inimeste igapäevaelu. Suurele osale inimestest on majandusnäitajatega mõõdetav riiklik edu justkui naabri pidusöök, mida vaesed ja hädas inimesed vaatavad läbi akna, ilma et neil endil laua taha asja oleks (parafraseerides Martha Nussbaumi (2011))[1]. Ei pea olema Marx, et taibata: kui majandusel läheb hästi, siis on ka inimestel parem elu ja riik kindlamail jalul, ning vastupidi. Ent Eesti majandusel ei lähe praegu hästi, ja kui suur osa niigi väiksest rahvast maadleb toimetuleku piiril, on riigipidamine päris ränk proovikivi.
Eurostati andmetel on Eestis majanduslik ebavõrdsus – sissetulekute ja ressursside erinevus – viimastel aastatel aina kasvanud ning aastal 2014 olid Eesti ja Läti kaks kõige ebavõrdsemat riiki Euroopas. Seevastu Norras, Tšehhis ja Soomes on inimesed kõige võrdsemad, väidab Oxfordi ülikooli sotsioloog Marii Paškov (2015).[2] Küllap selgitab see vähemalt osaliselt ka Eesti inimeste kasinat õnnetunnet, sest uhkuse asemel, mida riigi edu üle võiks tunda, pakitseb paljudes inimestes alaväärsus- ja luhtumistunne, mis ei lase õnnelik olla (teadlaste hinnangul kujundab majanduslik ebavõrdsus ühiskondliku kontekstina muu hulgas kehva enesehinnangut ja enese väärtustamist (nt staatusärevus)). Nii väidavad Briti sotsiaalteadlased Wilkinson ja Pickett (2010)[3] oma bestselleris „The Spirit Level“, tsiteerides antropoloogi Marshall Sahlinsi tähelepanekut: „Vaesus pole vähene hulk teatud hüvesid, /…/ eelkõige väljendab see inimestevahelisi suhteid. Vaesus on sotsiaalne staatus ...“ (Stone Age Economics)
Vaesus on staatus
Wilkinson ja Pickett uurisid Ameerika viimase majanduskriisi järgseid protsesse, otsides alternatiive inimvaenulikule, paineid tekitavale ja iseendale ohtlikuks muutuvale ekspansiivsele kapitalismi vormile, kus kapital koondub üliväikese protsendi elanike kätte, samal ajal kui enamus jääb järjest vaesemaks. Samuti on majandusteadustes aktuaalsed arutelud selle üle, millised turumajanduse vormid on praeguse globaalse ressursikulutuse ja planeedi ökoloogilise tasakaalu juures jätkusuutlikud. Väidetakse, et ekspansiivsele ja agressiivsele turumajandusele leidub alternatiive.
Arenguteoreetikute Jan Nederveen Pieterse ja Boike Rehbeini (2011)[4] väitel on kapitalismi vorm kultuuriliselt determineeritud. Nad toovad näiteks nn brasiiliastumise: kui arvestatav osa ühiskonnaliikmeid pole põlvkondade kaupa orjaühiskonnas haridusele ligi pääsenud, siis ei kujunda see üksnes sellesama rühma enesehinnangut ja kultuuri, vaid tingib ka kogu ühiskonna majanduslikku rajasõltuvust. Sest selge on, et heale haridusele juurdepääs on raskes majanduslikus olukorras problemaatiline – siis tuleb igapäevast leiba teenida. Sellisel juhul on ühiskonna areng ja innovatsioon pärsitud, sest nüüdismajanduses on suure hulga harimatutega raske ühist arenguhüpet sooritada. Brasiilia on ilmekas näide, et pikaajalisel majanduslikul ebavõrdsusel on kogu ühiskonnale ulatuslik sotsiaal-kultuuriline mõju. Sest ühiskond on kultuuriliselt konstrueeritud, üksikindiviide ja ühiskonda tervikuna vormivad nii majandus- kui ka kultuurikontekst.[5] Seega on majanduslik kihistumine, mis mõjutab hariduslikku kihistumist, üks ühiskonna jätkusuutlikkuse võtmeküsimusi. Poliitika- ja ühiskonnateadlaste (nt Arendt, Habermas) väitel, et ilma peremehetundeta ja erakapitalita inimene (ori) ei saa kehtestada end ei sotsiaalselt ega poliitiliselt, ega suuda luua avalikkust, ühiskonda.
Ühiskondlik kontekst vormib hoiakuid ja ka kapitalismi vormi
Niisiis on kapitalismil palju vorme, mis on võrsunud ajaloolisest rajasõltuvustest ja kultuurierinevustest. Siin artiklis vaatame Eesti majanduse, ühiskonna ja kultuuri süvaseoseid. Missugune on olnud majandusliku ebavõrdsuse mõju meie mõttemallide ja käitumise kujundamisel? Kulturoloog Peeter Toropi sõnul on tervikliku ajalookäsitluseta raske luua sellist identiteedikäsitlust, mis tagaks rahvuse eneseväärikuse.[6] Eneseväärikuseta, teadmiseta oma ajaloost aga ei saa korraldada identiteedil põhinevaid asju, sealhulgas riiki. Millistest rajasõltuvustest lähtub meie kapitalismi vorm ja mida see ütleb meie ühiskonna ja kultuuri kohta? Eesti puhul on päevakorral küsimus: kas kahanev rahvas, kellest suur osa maadleb toimetulekupiiril, jaksab riiki pidada?
Teisisõnu peame endale selgeks tegema oma ajaloolise ja kultuurilise arengu eripärad ning eri poliitiliste süsteemide strateegiad vaesusega võitlemisel. Neid seoseid mõistes suudame ehk selgemalt määratleda ühishuvi ja teha ühiskonnana väljapääsu otsides paremaid valikuid.
Eesti ajalooline kogemus vaesusega võitlemisel
Vaesus kui staatus peegeldab inimestevahelisi suhteid ja on eelkõige sotsiaal-kultuuriline nähtus. See ilmneb kurvastavalt selgelt ka ajaloolase Kersti Lusti (2015)[7] dokumentide kogumikust „Võitlus näljaga. 19. sajandi näljahädad Eesti külas“. Lust rõhutab, et Eesti 19. sajandi näljahädad ei johtunud kunagi üksnes põuast või ikaldusest (nagu nt Soomes), vaid see oli alati inimtekkeline, põhjustatud sotsiaal-kultuuriliselt kujunenud arusaamast, et eri seisuste inimestel on erinevad õigused ja juurdepääs toidule.
Näljahädade sotsiaal-kultuuriline põhjus on ühiskonna ressursside ümberjagamine sel moel, et mõis ja riik omastasid suure osa talupoegade töövilja ning jätsid turusuhted nende käeulatusest välja. Kersti Lust näitab, kuidas Eestis ikalduste ajal voolas vili ja kartul küll sisse, kuid see jäi pidama mõisa viinakööki, mis ei tahtnud tulusid vähendada, ja seetõttu ei jõudnud vajalik toit näljahädalisteni. Kuna tsaaririigi ametlikku näljapoliitikat (magasiaidad ja näljaabi) viisid kohapeal ellu samuti mõisnikud, siis ei tähendanud näljahädast tingitud suremuse kasv mõisnikele head ja seda püüti enamasti varjata. Ka näljahädaliste pered ja lähedased ei julgenud tegelikku surmapõhjust sageli tunnistada (seda on ses raamatus vägagi valus lugeda).
Samuti on Lusti sõnul märgatav piirkondlik kultuuriline erinevus näljahädaga võitlemise strateegiates: kus juhtus olema kuri (või eriti liberaalkapitalistlikult mõtlev?) mõisnik, seal kujunes välja nõrgem külakogukond, sest jõukamad talupojad võtsid üle mõisniku suhtumise hädalistesse kui kultuuriliselt teisesse, võõrasse, kelle ei elu ega surmgi polnud märkimist väärt. Niisiis ilmnes, et hädade puhul on parim strateegia tugev kogukond. Sest seal, kus oli tugev kogukond ja üksteist abistati, oli ka suremus väiksem.
Võib kujutleda eestlaste hulgas aegade jooksul kuhjunud kolmanda staatusega seotud pinget, mis valgustusmõtte levides käivitas võimsa edasipürgimise püüdluse, et pääseda alandavast seisusest. Just see pürgimus lükkas tagant nii majanduslikku, hariduse ja kultuurialast seltsiliikumist, mis lõi pinnase küsimiseks poliitilise enesemääramise järele. Sõdadevahelises Eesti Vabariigis oli arenenud põllumajandus, kus riik toetas ühistulist ettevõtlust, ja märkimisväärselt edenes tööstus, ning ettevõtlus nii linnas kui maal. Olgu mainitud, et tänu suhteliselt radikaalsele maareformile[8] oli Eesti toona üks Euroopa kõige egalitaarsemaid ja vähem kihistunuid tugevate kogukondadega ühiskondi.
Sellele järgnev ligi pool sajandit kestnud plaanimajanduslik eksperiment oli aga taas eestkosteühiskond, kus kõik ressursid koondati partei ja valitsuse kätte. Rahvalt võeti taaskord peremehetunne ja võimalus vabalt elujärge parandada. Totaalset kontrolli taotleva režiimi üks esmaseid sihte oli lõhkuda kogukonna sidemed, tekitada inimestes hirmu, ebakindlust ja usaldamatust – öördamine ja pealekaebamine on igal ajal võimaldanud inimesi lihtsalt manipuleerida ja neid valitseda. Teisalt eksisteerisid Nõukogude Liidus hoolekanne ja sotsiaalsed garantiid. Aja jooksul ka tsentraalne kontroll ja sunnimajandus pehmenes, Nõukogude Eestis kujunesid jõukad majandid ja ettevõtted, hakati rääkima plaanimajandusest distantseeruvast ja isemajandavast Eestist, egalitaarne vaesus tavaelanikkonna ja nomenklatuuri vahel tugevdas ka lõhutud sotsiaalseid sidemeid.
Eesti ajalookogemus kinnitab, et sotsiaal-kultuurilist kontrolli aitab sisse seada majanduslik vaesusse tõukamine, mis on läbi ajaloo olnud tõhus poliitilise allutamise moodus. Laias laastus niisuguse ajaloolise pagasiga, hakati 1991. aastal tegema uusi valikuid. Ilmselge oli ka lünk ühiskonna- ja majandusteadustes.
Seetõttu on põhjendatud küsimus, kas meie kapitalismi vorm, mida iseloomustab peamiselt liberaalsus ehk piiritu usk turu võimesse reguleerida kõiki ühiskonna probleeme, on tulenenud ühelt poolt teadmatusest ja ebapiisavast majanduslikust pädevusest ja teiselt poolt soovist iga hinna eest distantseeruda ebaõnnestunud plaanimajanduslikust eksperimendist, või on hoolimatust inimesesse kultiveerinud varasemad sunni – ja eestkosteühiskonnad? Kas hoolimatus inimkannatustesse, mis teadaolevalt kaasneb üliliberaalse turumajandusega on varasemate, eestlaste nö. sajanditepikkuse sotsiaal-kultuurilise ühiskonnakogemuse rajasõltuvuslik tulem? See küsimus aimdus ka musta huumorina Tujurikkuja laulus „Kõik me kannatame ära …“
Meie poliitikute põhisõnum rahvale 25 viimase aasta jooksul on lähtunud liberaalse kapitalismi retoorikast, mis jätab kodanikele suure vabaduse ise hakkama saada. Valdavalt oleme kuulnud jätkem virin ja hakakem ettevõtlikuks! Saagem ise hakkama ja võtkem oma elu eest vastutus! See sõnum on kehtinud nii kodukaitses, tervisekäitumises, tööhõives, pea igas eluvaldkonnas.
Ja nüüdseks olemegi selle retoorikaga kohanenud: me usume, et „raha ei tule seina seest!“, me oleme õppinud kirjutama projekte igal elualal, meie kool ja haridussüsteem koolitab ettevõtlikku inimest alates lasteaiast, ettevõtlikkuse õpe on elukestev ja me teemegi mis me võime ja ilmselt suudamegi enamasti häda korral hakkama saada ka riigita!
Kuna aktiivne riiklik tegevus tööhõive tagamisel, ei ole ka olnud kuni viimaste aastateni eriline prioriteet, siis on tegelikkuses hulk ajaloolisi asualasid juba suhteliselt hõredalt asustatud. Seetõttu on seal ka raske ettevõtlust edendada – pole tootjaid ega teenuste tarbijaid. Ilmneb tuntud tõsiasi, et majanduse kese on INIMENE: tema jaoks, tema abil funktsioneerib majandus, ja selgelt nähtub, et inimeste kihistumine ja suure hulga inimeste vaesumine pärsib Eesti nii majanduslikku edasiminekut kui ka demokraatia arengut. Võib öelda, et ülimalt liberaalne kapitalismivorm pole loodetud majandusimet loonud, nt regionaalpoliitikat turumajandus ei ole reguleerinud.
Aga kas liberaalse mantra korrutamine polegi põhjuseks, et me oleme jäänud kinni mõttemustritesse, mis ei võimalda näha uusi lahendusi ja mille tulemusel aina enam tõmbub kokku ühiskonnas niigi vähene ressurss – nii vaimne, kui ka materiaalne? Kust tulevad ühiskonna üldist edasiminekut pakkuvad lahendused, meetmed, mis võimaldavad inimestel oma elu väärikalt ja tähendusrikkalt elada?
Kokkuvõtteks: riigipidamine on jõukohane jõukale (või selle poole pürgivale) ja haritud rahvale. Jõukust loov majanduselu tugineb eelkõige heale haridusele ja soodsale ettevõtluskeskkonnale, mida saab tagada riik. Eestis pole kapitali ajalooliste rajasõltuvuste tõttu jõudnud kuigi palju koguneda ja vaesusega rinda pistvad ning ellujäämisega tegelevad inimesed aga ei pääse reeglina juurde heale haridusele. Just majandus- ja regionaalpoliitika nõrkus ning suure hulga inimeste vaesumine pärsib Eesti demokraatia arengut ja ühiskonna üldist edasiminekut.
Seetõttu tuleb meil riikliku eduelamuse foonil otsa vaadata ka vähem edukate probleemidele ja otsida lahendusi: kuidas võimestada oma elanikkond (Martha Nussbaum)? Kuidas pöörata ajalooliste asualade tühjenevad piirkonnad taas elujõulisteks? Kuidas tagada vananeva elanikkonnaga riigis tööhõive, et aidata välja inimesed palgavaesusest? Kuidas muuta suhtumist inimkannatustesse, mis eri põhjusil – ideoloogilistel või seisuslikel konstrueeritud kultuuriline teine, muutis inimese kas inimfaktoriks või tööloomaks, igal juhul mitte võrdväärseks inimeseks, kelle elu ja saatus on tähenduslikud. Selle üle arutleb ka Martha Nussbaum[9] oma raamatus „Creating Capabilities. The Human Development Approach.“ Seda viisi otsitakse ka uusi jätkusuutliku majandusega tegelevates teaduskeskustes.
Meie ettevõtjad otsivad lahendusi ja see peaks olema ka poliitikute põhimure (mitte mõni muu asendustegevus). On eliidi kohus määratleda ning teenida ühishuvi, keskenduda visioonide ja meetmete loomisele, mis tagavad inimestele tööhõive, et oma elu väärikalt ja tähendusrikkalt elada.
[1] Nussbaum, Martha (2011). Creating Capabilities. The Human Development Approach. Harvard University Press
[2] Paškov Marii (2015) doktoritöö “Majandusliku ebavõrdsuse roll enesekesksete ja solidaarsete väärtushinnangute kujunemisel“ http://www.mariipaskov.com/research/. Ajakiri Mihus 2016/18
[3] Wilkinson, Richard ja Pickett, Kate (2010, 15). The Spirit Level. Bloomsbury Press.
[4] Nederveen Pieterse, Jan and Rehbein, Boike (2011). Globalization and Emerging Societies. Palgrave Macmillan
[5] Kollektiivselt jagatud lugudest, kommetest, uskumustest, väärtussüsteemist jm moodustub kultuuriline enesetaju, enesehinnang, mis omandatakse kasvukeskkonnas. Meenutagem Mowgli efekti: inimlaps, keda kasvatavad hundid, kasvab hundiks, ta omandab vaevaga inimkeele ja elementaarsed kombed, kuid teadlaste sõnul ei suuda ta üles ehitada teistmoodi suhteid kui need, mis valitsevad hundikarjas.
[6]Torop, Peeter. (2011) Tõlge ja kultuur, lk 152, TÜ kirjastus.
[7] Näljahädaks kvalifitseerub toidunappusest põhjustatud haigustega kaasnenud elanikkonna hüppeline suremuse kasv, Eestis 1805–1805, 1832–35, 1840-47, 1867-69. Lust, Kersti (2015) Võitlus näljaga. 19. sajandi näljahädad Eesti külas. Rahvusarhiiv
[8] Kõll, Anu Mai (1994). Peasants on the World Market: Agricultural Experience of Independent Estonia 1919-1939. Acta Universitas Stockholmiensis Studia Baltica Stockholmiensia, Stockholm: Almqvist & Wiksell Int
[9] Kõll, Anu Mai & Valge, Jaak (1998) Economic Nationalism and Industrial Growths of State and Industry in Estonia (1934-39). Acta Universitas Stockholmiensis Studia Baltica Stockholmiensia, Stockholm: Almqvist & Wiksell Int
Toimetaja: Valner Valme