Jürgen Rooste. Kuidas naised maailma muutsid IV: La Ribot fenomen ({{commentsTotal}})

La Ribot
La Ribot Autor/allikas: Kaader videost

Sõltumatu Tantsu Laval lavastuva "Femmaaži" liim ning siduv võte on Hispaaniast pärit koreograaf ja performance-kunstnik La Ribot. Üks asi on kunstnikutöö, teine vahepalade formaat: imeilusad ja nukkernaljakad on need miniatuurid-etüüdid, mis publikuga mängivad.

Tantsulavastus Femmaaž tuleb lavale veel kahel korral: 5. ja 6. aprillil. Jürgen Rooste jätkab sel puhul naiste tantsukunsti ajaloo tutvustamist.

Kui ta oli kuskil kuue- või kaheksa-aastane, käis ta emaga mingit Vene tantsufilmi vaatamas – oli see nüüd "Luikede järv" või "Uinuv kaunitar", tal pole meeles – igatahes ta nuttis, sest see oli nii põrgulikult ilus. Ja ta arvas, et ta peab selleks Moskvasse elama minema, et midagi sama ilusat teha. Ja õppis hiljem kaua balletti, et saada kunstnikuks ning luua ilu, nagu selles lapsepõlvefilmis. 

Noh, ta teeb hullemat-ilusamatki, ainult et tõenäoliselt Moskvas teda hästi vastu ei võetaks, kummalisel kombel oleks tal just seal pea võimatu oma asja teha. See on ju kaasaegne kunst. Aga nüüdiskunst on ohtlik, sest see eeldab aktiivset kohalolu, mõtlemist. Kui me kõik niiviisi poliitikale läheneks, siis ei saaks süsteem enam toimida, me ei valiks samu inimesi ega nende sabarakke. La Ribot on ohtlik, sest tema kunst on suunatud mõtlevale inimesele.

"Neis tükkides püüan ma aru saada, kuidas ja miks ma kunstnik olen, kus ma kunstnikuna seisan, kuidas ma ehitan oma ruumi." La Ribot küsib kunstnikuna kõige olulisemaid mina-küsimusi, aga see ei ole nartsissism (ega seegi, et ta oma asju enamasti alasti esitab) või egotrippimine, vaid paratamatu inimeseks olemise järele küsimine, milleni kunstnik tänapäeva ühiskonnas jõuab.

Hispaanlane, Madridis sündinud (Maria Ribot Lanzano, 1962). Need on hullud, muidugi. 1990. aastatel lavastas ta oma "13 eriilmelist pala", soolotüki, mis koosnes soolodest, miniatuuridest. Põhimõtteliselt on see tänases mõttes ühe inimese performance-õhtu, sest kõik objektidega seotud palad – ta ütleb, et need pole väikse lood, vaid pigem väiksed "ülesvõtted", noh, nagu väljalõiked – puudutavad galeriiruumis miskit meie erilist vaistu või taju. Nad sünnivad korraks, nad lähtuvad objektist, mis on pakketeibiga seina kleebitud: muide, see pole vaid visuaalne efekt, vaid La Ribot tunnistab, et objektid lihtsalt võtaks liialt ruumi, st et sel on kunsti mõttes praktiline alus.

Muide, seda laadi või stiili või oma kindlat käekirja kasutab ta tänaseni. Ja La Ribot’l on palju järgijaid-matkijaid. Selleks, et sind matkitaks ja järgi tehtaks, peab olema isiksus, peab olema läbi ja lõhki raju ja kunstnik.

"Femmaažis", mida sel nädalal viimaseid kordi mängitakse, kasutas Eesti tänase teatri üks põnevam kunstnik Artur Arula, kes ongi teinud kõige rajumatega koos asju (Kertu Moppel ja Sveta Grigorjeva on teda mitme asja juures usaldanud), La Ribot pakketeibinippi ja n-ö galeriiruumi (kuigi publik ikkagi istub enamasti) kogu lavastuse lahendusena. See annab asjale raami, struktuuri.

Muide, et isiksus loeb ja mängib, paistab "Femmaažis" põrgulikult hästi silma: keegi neist ei tee üks-ühele La Ribot’ tükke järele, ja igaühe natuur, kohalolu ning energia hakkab neis miniatuurides silma. Joanna Kalm, Mari Mägi, Madleen Teetsov-Faulkner, Sveta Grigorjeva – igaüks on selles miniatuuriasjas väga tugevalt oma käekirjaga.

Mingis väga selges arenguloolises mõttes on La Ribot üks tänase kunsti lipulaev: see on korraga performance, tants, teater, see on see, kuhu me teel oleme, kui see teekond ei katke. Ja loodetavasti ei katke. Minu jaoks on see kunstide häll, koht, kus inimeseks olemise väljendamine on üks, olgu see muusika või lavakunst või luule, me teeme suures plaanis sama inimlikku asja.  

Ta võib "keppida" tooliga, juua vett, võtta oma ihust polaroide ja kleepida noid samadele kohtadele … ta võib liikuda blasfeemilisele maale nagu miniatuuris "Another Bloody Mary". Ta võib nõnda kokku võtta kogu kaasaegse kunsti. Lavakunsti. Tantsu. Performance’i, jah, ma olen näinud performance-õhtuid, kus kümme erinevat kunstnikku ei suuda saavutada seda pinget ja põnevust ja kohalolu ja kirge, mis La Ribot üksi ära teeb. Asi on isiksuses, inimese põlemises. Ilus. Alastuses. Ja ma ei mõtle seda, et La Ribot jaoks on alastus loomulik seisund ja rõivastumine mask või kostüüm. Kuigi ka see on tõesti nii. 

La Ribot on alasti selles mõttes, et ta kõneleb meiega kunstnikuna otse, valusalt, riivamisi ja riivatult. Ta on üks neid, keda ma tahaks veel oma elus n-ö laivis näha. Seal Tom Waitsi kõrval. 

Toimetaja: Kaspar Viilup



Renate Keerd

Tartu Uus Teater avas hooaja Renate Keerdi tantsulavastusega

Tartu Uues Teatris esietendus kümnenda hooaja esimene uuslavastus, mille lavastaja Renate Keerd ei andnud publikule enne teatrimajja jõudmist teada ei etenduse sisu ega pealkirja. Hooaeg on eriline veel selle poolest, et Tartu Uus teater loodab ühisrahastuskampaania abil saada kokku üle 300 000 euro, et teatrimaja, kus praegu rentnikena tegutsetakse, päriseks endale osta.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: