Jevtušenko – riigitruu dissident ({{commentsTotal}})

Jevgeni Jevtušenko.
Jevgeni Jevtušenko. Autor/allikas: TASS/Scanpix

Äsja USAs surnud Jevgeni Jevtušenkot (18. juuli 1932 – 1. aprill 2017) võiksime nimetada vene (nõukogude) luule kauaaegseks sümbolkujuks ja lipulaevaks. Tema ande mastaabi üle on palju vaieldud, tema tohutus populaarsuses eriti 1960.-70. aastatel aga pole kahtlust.

Võimu ja vaimu vahelistes pingeväljades jäi Jevtušenko osaks pidev kahevahelolek, psühholoogid võiksid ehk rääkida koguni isiksuse kahestumisest; nõukogude kirjanikule tüüpilised siseheitlused leidsid tema juures iseäranis ereda väljenduse. Pidevalt lubatu ja keelatu piiril balansseerides sooritas ta vahel tõeliselt lummavaid piruette ja salto mortalesid.

Alustanud debüütkoguga (1952) veel tõsiusklikult stalinlikus vaimus, võeti ta juba 20-aastaselt kirjanike liidu liikmeks, tõeline kuulsus aga saabus niinimetatud Hruštšovi sula päevil, mil ta kiiresti muutus oma põlvkonna üliviljakaks ja -menukaks trubaduuriks. Arvi Siig on kinnitanud: „Jevtušenko ütles kord, et noorena tarvitses tal vaid kolm tundi magada, et seejärel kolm ööd ja päeva kirjutada ning deklameerida.”1 Luuletaja neljast järjestikusest abielust (neist esimene poetess Bella Ahmadulinaga) sündis viis poega.

Paljudesse keeltesse tõlgitud poeem „Babi Jar” (1961) käsitles N. Liidus seni suuresti tabuteemana püsinud antisemitismi, 21. oktoobril 1962 ajalehes Pravda ilmunud luuletus „Stalini pärijad” aga oli tõeline sõjakuulutus „isakese” austajatele, mis näikse ärritavat isegi praegusi staliniste.

Aastal 1963 Pariisis avaldatud emotsionaalne ja kõmuline „Enneaegne autobiograafia”2 kippus paljastama nõukogude kirjanduspoliitika telgitaguseid. Leiame siit mõtteavalduse: „Kõik vene türannid on pidanud luuletajaid oma hullemateks vaenlasteks”3; tollane parteijuht Nikita Hruštšov nuhtles ülekäte läinud poeeti mitmes oma kõnes.

Jevtušenko taunis 1968. aasta Praha kevade mahasurumist ja astus välja Solženitsõni kaitseks. Liigub mitmeid versioone tema protestitelegrammidest „ustavale leninlasele” Leonid Brežnevile ja söakatest telefonikõnedest KGBd juhtinud Juri Andropovile.

Ent kõigi nende julgustükkide kõrval ja järel kaldus poeet sooritama arvukaid kompromisse ametliku „sotsiaalse tellimusega”, tema dissidentlikke hüüatusi tasakaalustas liigagi tihti riigitruu poeetiline trummipõrin, ta suutis produtseerida ilmatu hulga surnult sündinud poliitilisi värsse täis õõnsat päevakajalist paatost, moraliseerimist ja deklaratiivset retoorikat. Nii et kui ta oma publitsistikas uhkelt kuulutas, et „kodanikutunne ei õigusta kirvetööd” ning et „tsirkus võib üllatada, ent mitte päästa, aga retoorika ei suuda ei üllatada ega päästa,”4 siis käib see paraku suuresti ka luuletaja enese kohta.

Imeline pääs lugematutele välisreisidele (enda sõnul külastas ta ligi sadat riiki) ajal, mil lihtkodanikele olid piirid rangelt suletud, on tekitanud tõsiseid kahtlusi poeedi ja „organite” soojadest suhetest, mida luuletaja ise küll alati eitas. „Minu kuulsus kaitses mind”, on ta korduvalt väitnud, kuid selle seletusega pole tahetud leppida. Eks aeg annab arutust. Vaapo Vaher on leidnud, et „Jevtušenkost sai KGB mängukann. Kohati lasti tal demonstreerida demokraati, siis aga mõnitati jõhkralt.”5

Jevtušenko oli multitalent: poeet, prosaist, fotograaf, filmirežissöör, -stsenarist ja -näitleja (kehastas 1979. aasta mängufilmis „Lendutõus” „kosmonautika isaks” nimetatud Konstantin Tsiolkovskit). Tema luulelugemistes – sageli hiigelpubliku ees – oli ehtsat hüpnootilist jõudu.

Eestis kujunes Jevtušenko peamiseks „maaletoojaks” teda mitmeti jäljendanud luuletaja Arvi Siig (1938 – 1999), avaldades tõlkevalimikud „Loits” (1977) ja „Kolmas mälu” (1985). Ent vahendajana proovisid kätt ka sellised sõnameistrid nagu Jaan Kross ja Artur Alliksaar, toogem viimaselt stiilinäide:

 

Vandenõus vihureid

terve hord

kokku kihutab

igast kaarest.

Kuu pilvisse poeb

nagu hulkur-orb,

kes tahab

end peita

tšekaa eest.6

Luuletaja massihüsteeriani küündiva populaarsuse kohta on Arvi Siig kirjutanud: „1965. aastal avaldab Jevtušenko ajakirjas „Junost” mammutpoeemi „Bratskaja GES” (pealkiri kujundlikult tõlgitav ka kui „Sõpruse jõujaam”). Selle ilmumise järel sai ta lugejatelt tohutu hulga kirju, sõitis uuesti Bratskisse ja luges poeemi peatükiti hüdroelektrijaama tammilt ette tuhandetele ja tuhandetele, ka paarisaja kilomeetri raadiusest kõikvõimaliku transpordiga saabunud elanikele-ehitajatele. Peatüki ajal, mis räägib vallasemast ja ta pojast, kelle brigaad võttis oma kasvatada, tõstsid kümned emad oma lapsed kõrgele üles ja hüüdsid: „Siin ta on, brigaadi poeg!”7

Ent Jevtušenkol on ka rohkesti suurepärast isiku- ja intiimlüürikat, mis jääb ajavoolus ilmselt püsima (ja vääriks veelgi ühe korraliku valikkogu mahus eestindamist). Mõned tema filosoofilisemad luuletused haakusid minu jaoks noil kaugetel 1970-ndatel koguni eksistentsialistliku maailmatunnetusega.

„Jevtušenkol on harukordselt terav silm detaili nägemisel, selle rakendamisel ja arendamisel kujundiks, samuti luuletuste puän- teerimisel pole talle võrdset. Ta pole erudiit, ta pole kodus abstraktses mõtlemises, kuid tal on huumorimeelt, eneseirooniatki, tal on äärmiselt erk ajastutaju, ta on väga mitmekülgne ja vastuoluline, kuid temas on õnnelikult ühendunud jesseninlik siirus ja südamevalu ning majakovskllik julgus ja oraatorlikkus” – seegi iseloomustus pärineb Arvi Siia sulest.8

Olen ka ise omal ajal üritanud Jevtušenkot pisut tõlkida ja ehk sobiks lõpetuseks ära tuua üks luuletaja 50. sünnipäeva märkinud lühipala, mis võtab hästi kokku võimude, kriitikute ja tsensuuriga sageli lausa maadlusmaratone pidanud luuletaja enesetunde.9

 

Kui

maadleja

haardest rebib käe,

kõlab vaimustushüüdeid:

„Oo, ennäe!”

Kui aga on saatuse haardes

poeet,

kes andestaks tema nõrkusi veel?

Hõikab:

„Ära vingerda,

vastu pea!”

see,

kes vingerdand kogu eluea.

 

1 Arvi Siig, „Lisajooni portreele” – Sirp ja Vasar 12. detsember 1980, nr 50, lk 6

2 Pealkirjaga „Ennatlikud memuaarid” ilmus see eesti keeles Ivo Iliste (1935-2002) tõlkes läbi pagulasajakirja Mana kolme numbri (1963, nr 3/4, 1964, nr 1 ja 2). Mana numbreid on nüüd võimalik lugeda ka digitaalarhiivis DIGAR.

3 Mana 1964/2, lk 113

4 Jevtušenko aforismialbum – Noorus 1983/7, lk 25

5 Vaapo Vaher, „Viimne nõukogude poeet” – Sirp 24. mai 2002, lk 3

6 Looming 1965/4. lk 499

7 Arvi Siig, „Poeetide kuningas” – Sirp ja Vasar 14. veebruar 1975, nr 7, lk 4

8 Samas.

9 Ilmunud: Sirp ja Vasar 15. juuli 1983, nr 28, luuleveerg lk 7. Luuletaja sünniaastaks arvati tollal olevat 1933, mida on hiljem nihutatud aasta võrra varasemaks.

 

 

Lisa: katkend Jevtušenko autobiograafiast Ivo Iliste tõlkes

 

 

 

Tänav hoolitses mu kasvatuse eest.

 

Tänav õpetas mind vanduma, suitsetama, osavalt hammaste vahelt sülitama ja rusikaid kaklusvalmis hoidma. Ta õpetas mind ei midagi ega kedagi kartma. Sellest olen ma tänaseni kinni pidanud. Ma jõudsin arusaamisele, et elus on tähtsaim endas hirm tugevama ees maha suruda.

 

Meie tänavat valitses tookord umbes kuueteistaastane poiss, keda punapeaks hüüti. ,,Punapea” oli oma vanuse kohta haruldaselt laiaõlgne. Ta kõndis meie tänaval nagu kuuluks see talle, jalad harkis ja meremehe õõtsuva kõnnakuga. Tal oli alati soge peas, nokk kuklasse keeratud. Soge alt voolas ta lakk nagu leegitsev kosk. Ta rohelised kassisilmad välkusid ümmarguses ja rõugearmilises näos täis põlgust kõige vastu.

 

Punapea sabas jõlkusid tavaliselt kaks või kolm „adjutanti”. Ka nemad kandsid soget nokk kuklas.

 

Punapea võis ükstapuha missuguse poisikese kinni pidada ja pruukis siis vaid niisama rõhuga öelda: ”Raha”... Ta „adjutandid” pöörasid siis poisil taskud pahupidi. Kes vastu katsus hakata, sai hirmsa keretäie osaliseks.

 

Kõik kartsid Punapead. Mina kah. Ma teadsin, et ta rasket nukirauda taskus kandis.

 

Et hirmust Punapea ees jagu saada, kirjutasin tast luuletuse. Esimene, mille avalikuks tegin. Järgmisel päeval oskas terve tänav luuletust peast ja rõkkas võidurõõmutsevast vihast.

 

Ühel hommikul läksin kooli ja seisin äkitselt Punapea ja ta ”adjutantidega” silm silma vastu. Ta rohelised silmad tundusid minust läbi puurivat.

 

„Kae, luuletaja ise. . .”, sisises Punapea ja irvitas. „Nii et sa kirjutad värsse või? Riimidega?” Punapea käsi sukeldus taskusse ja ta nukirauaga rusikas välgatas mulle pähe.

 

Ma kukkusin verisena pikali ja kaotasin meelemärkuse. See oli mu esimene honorar.

 

Mõned päevad olin ma voodis maas. Kui ma siis kinniseotud peaga tänavale ilmusin, nägin Punapead uuesti. Ma katsusin ennast valitseda, aga instinkt oli tugevam ja ma panin plagama. Ma jooksin koju, märatsesin voodil, lõin hambad patja ja peksin rusikatega võimetust vihast ja häbist enda hirmu pärast. Aga ma olin otsustanud iga hinna eest võitjaks jääda.

 

Ma hakkasin käsikutega ja võimlemiskangil harjutama ja katsusin igal hommikul oma muskleid. Aga see kestis minu jaoks liialt kaua, enne kui nad tugevamaks said. Siis tuli mulle meelde, et ma mingis raamatus kord midagi ühe võrratu jaapani maadlemismeetodi kohta lugenud olin, mille abil nõrgem tugevamast üle oli. Ma vahetasin oma nädalatoidukaardi džiu-džitsuõpiku vastu. Kolme nädala jooksul lahkusin vaevalt korterist. Ma treenisin. Siis lõpuks läksin jälle välja tänavale.

 

Punapea istus meie maja õuel rohus ja mängis oma „adjutantidega” atškood. Ta oli täiesti mängu kiindunud.

 

Hirm oli mul siiski kõvasti kontides. Hirm nõudis, et ma ümber keeraks. Aga ma lähenesin mängijatele ja lükkasin jalaga kaardid segamini. Punapea tõstis pead ja nägi üllatunult ja kahtlevalt mind, kes ma alles hiljuti tema eest plagama olin pistnud.

 

„Kas veel tahad või?” küsis ta ähvardavalt. Ta käsi lendas nagu eelmine kord tasku nukiraua järele. Aga ma tegin lühikese liigutuse ja Punapea vähkres valust karjatades maas. Ta ei saanud aru, mis juhtunud oli, tõusis ja tormas pulli moodi vihaselt peaga võngutades mulle peale. Ma haarasin ta käerandmest kinni. Surusin seda aeglaselt kokku, nagu õpikust lugenud olin.

 

Nukiraud kukkus ta jõuetute sõrmede vahelt. Punapea katsus oma kätt ja kukkus jälle pikali. Ta hakkas uluma ja hõõrus oma musta rusikaga pisarad rõugearmilisel näol laiali. Ta "adjutandid” taganesid. Sellest silmapilgust peale ei olnud Punapea enam tänava kuningas.

 

Sellest ajast saadik tean ma täitsa kindlasti, et tugevaid ei pruugi karta. On ainult vaja meetod kätte saada, mis neid võidab. Iga tugeva jaoks on oma džiu-džitsu. Sellest ajast peale tean ma ka, et kui tahan luuletaja olla, on mul vaja mitte ainult luuletusi kirjutada osata, vaid neid ka kaitsta.

 

Toimetaja: Valner Valme



Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”
Galerii. Jaan Toomik avas Keskturul näituse vasakpoolsest läänest

Täna, 23. augustil avas Jaan Toomik oma uue näitus "Kuidas lääs oli vasak" Tallinna Keskturu peahoone teisel korrusel. Lastekodu 1 ehk Temnikova & Kasela galeriis avatakse samal pärastlõunal ka Moskva kunstniku Olga Tšernõševa väljapanek “Algunas Canciones Lindas”.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Fund ehitusFund ehitus
Marko Mäetamm: superministeerium & surnud mees

August on käes. Lapsed hakkavad kooli minema. Ilmad on sügiseselt meeleolukad – sajab paduvihma, tuul lennutab katuseid ja puid. Kööki tikuvad moosikärbsed. Vannitoa trapp haiseb rohkem kui tavaliselt. Õhus on tunda peatselt algavat kõdu ja hääbumist.

FILM
"Ma olen siin" ("Es esmu šeit")
Artises näeb hinnatud Läti ja Leedu filme

23. ja 24. augustil toimuvad kinos Artis esmakordselt Balti filmipäevad, kus näidatakse kahel õhtul tasuta Läti ja Leedu auhinnatud filme. Kohal on ka filmitegijad ise, kelle käest saab küsimusi küsida.

TEATER
See on trupitükk, kambatükk, isegi kambavaimu tükk: nukuteatri vahendeid kasutades luuakse koos lavakujud, mängitakse mängus mängu ja räägitakse loos lugu.
Arvustus. Kuidas teha vähem, kuidas teha mitte midagi?

NUKU "Mees, kes ei teinud mitte midagi", Mehis Heinsaare teoste ainetel, autor ja lavastaja Aare Toikka, laulude ja monoloogide autor Lauri Saatpalu, muusikaline kujundaja Paul Daniel, kunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Triin Hook, koreograaf Marge Ehrenbusch. Mängivad Märt Müürisepp, Lauli Otsar, Mihkel Vendel, Taavi Tõnisson, Laura Nõlvak, Anti Kobin, Liivika Hanstin. Kaasa teeb bänd koosseisus Tanel Ruben, Paul Daniel, Marti Tärn ja Madis Muul. Esietendus 2. VII Ferdinandi saalis.

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
Eduard Ole "Pariisi vaade"
Eesti kunstiklassikud rändavad Soome

24. augustil avatakse Eesti Vabariigi suursaatkonnas Helsingis näitus "Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades", mis teeb kummarduse 20. sajandi esimese poole Eesti kunstnike loomingu- ja reisikirele.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.