Jevtušenko – riigitruu dissident ({{commentsTotal}})

Jevgeni Jevtušenko.
Jevgeni Jevtušenko. Autor/allikas: TASS/Scanpix

Äsja USAs surnud Jevgeni Jevtušenkot (18. juuli 1932 – 1. aprill 2017) võiksime nimetada vene (nõukogude) luule kauaaegseks sümbolkujuks ja lipulaevaks. Tema ande mastaabi üle on palju vaieldud, tema tohutus populaarsuses eriti 1960.-70. aastatel aga pole kahtlust.

Võimu ja vaimu vahelistes pingeväljades jäi Jevtušenko osaks pidev kahevahelolek, psühholoogid võiksid ehk rääkida koguni isiksuse kahestumisest; nõukogude kirjanikule tüüpilised siseheitlused leidsid tema juures iseäranis ereda väljenduse. Pidevalt lubatu ja keelatu piiril balansseerides sooritas ta vahel tõeliselt lummavaid piruette ja salto mortalesid.

Alustanud debüütkoguga (1952) veel tõsiusklikult stalinlikus vaimus, võeti ta juba 20-aastaselt kirjanike liidu liikmeks, tõeline kuulsus aga saabus niinimetatud Hruštšovi sula päevil, mil ta kiiresti muutus oma põlvkonna üliviljakaks ja -menukaks trubaduuriks. Arvi Siig on kinnitanud: „Jevtušenko ütles kord, et noorena tarvitses tal vaid kolm tundi magada, et seejärel kolm ööd ja päeva kirjutada ning deklameerida.”1 Luuletaja neljast järjestikusest abielust (neist esimene poetess Bella Ahmadulinaga) sündis viis poega.

Paljudesse keeltesse tõlgitud poeem „Babi Jar” (1961) käsitles N. Liidus seni suuresti tabuteemana püsinud antisemitismi, 21. oktoobril 1962 ajalehes Pravda ilmunud luuletus „Stalini pärijad” aga oli tõeline sõjakuulutus „isakese” austajatele, mis näikse ärritavat isegi praegusi staliniste.

Aastal 1963 Pariisis avaldatud emotsionaalne ja kõmuline „Enneaegne autobiograafia”2 kippus paljastama nõukogude kirjanduspoliitika telgitaguseid. Leiame siit mõtteavalduse: „Kõik vene türannid on pidanud luuletajaid oma hullemateks vaenlasteks”3; tollane parteijuht Nikita Hruštšov nuhtles ülekäte läinud poeeti mitmes oma kõnes.

Jevtušenko taunis 1968. aasta Praha kevade mahasurumist ja astus välja Solženitsõni kaitseks. Liigub mitmeid versioone tema protestitelegrammidest „ustavale leninlasele” Leonid Brežnevile ja söakatest telefonikõnedest KGBd juhtinud Juri Andropovile.

Ent kõigi nende julgustükkide kõrval ja järel kaldus poeet sooritama arvukaid kompromisse ametliku „sotsiaalse tellimusega”, tema dissidentlikke hüüatusi tasakaalustas liigagi tihti riigitruu poeetiline trummipõrin, ta suutis produtseerida ilmatu hulga surnult sündinud poliitilisi värsse täis õõnsat päevakajalist paatost, moraliseerimist ja deklaratiivset retoorikat. Nii et kui ta oma publitsistikas uhkelt kuulutas, et „kodanikutunne ei õigusta kirvetööd” ning et „tsirkus võib üllatada, ent mitte päästa, aga retoorika ei suuda ei üllatada ega päästa,”4 siis käib see paraku suuresti ka luuletaja enese kohta.

Imeline pääs lugematutele välisreisidele (enda sõnul külastas ta ligi sadat riiki) ajal, mil lihtkodanikele olid piirid rangelt suletud, on tekitanud tõsiseid kahtlusi poeedi ja „organite” soojadest suhetest, mida luuletaja ise küll alati eitas. „Minu kuulsus kaitses mind”, on ta korduvalt väitnud, kuid selle seletusega pole tahetud leppida. Eks aeg annab arutust. Vaapo Vaher on leidnud, et „Jevtušenkost sai KGB mängukann. Kohati lasti tal demonstreerida demokraati, siis aga mõnitati jõhkralt.”5

Jevtušenko oli multitalent: poeet, prosaist, fotograaf, filmirežissöör, -stsenarist ja -näitleja (kehastas 1979. aasta mängufilmis „Lendutõus” „kosmonautika isaks” nimetatud Konstantin Tsiolkovskit). Tema luulelugemistes – sageli hiigelpubliku ees – oli ehtsat hüpnootilist jõudu.

Eestis kujunes Jevtušenko peamiseks „maaletoojaks” teda mitmeti jäljendanud luuletaja Arvi Siig (1938 – 1999), avaldades tõlkevalimikud „Loits” (1977) ja „Kolmas mälu” (1985). Ent vahendajana proovisid kätt ka sellised sõnameistrid nagu Jaan Kross ja Artur Alliksaar, toogem viimaselt stiilinäide:

 

Vandenõus vihureid

terve hord

kokku kihutab

igast kaarest.

Kuu pilvisse poeb

nagu hulkur-orb,

kes tahab

end peita

tšekaa eest.6

Luuletaja massihüsteeriani küündiva populaarsuse kohta on Arvi Siig kirjutanud: „1965. aastal avaldab Jevtušenko ajakirjas „Junost” mammutpoeemi „Bratskaja GES” (pealkiri kujundlikult tõlgitav ka kui „Sõpruse jõujaam”). Selle ilmumise järel sai ta lugejatelt tohutu hulga kirju, sõitis uuesti Bratskisse ja luges poeemi peatükiti hüdroelektrijaama tammilt ette tuhandetele ja tuhandetele, ka paarisaja kilomeetri raadiusest kõikvõimaliku transpordiga saabunud elanikele-ehitajatele. Peatüki ajal, mis räägib vallasemast ja ta pojast, kelle brigaad võttis oma kasvatada, tõstsid kümned emad oma lapsed kõrgele üles ja hüüdsid: „Siin ta on, brigaadi poeg!”7

Ent Jevtušenkol on ka rohkesti suurepärast isiku- ja intiimlüürikat, mis jääb ajavoolus ilmselt püsima (ja vääriks veelgi ühe korraliku valikkogu mahus eestindamist). Mõned tema filosoofilisemad luuletused haakusid minu jaoks noil kaugetel 1970-ndatel koguni eksistentsialistliku maailmatunnetusega.

„Jevtušenkol on harukordselt terav silm detaili nägemisel, selle rakendamisel ja arendamisel kujundiks, samuti luuletuste puän- teerimisel pole talle võrdset. Ta pole erudiit, ta pole kodus abstraktses mõtlemises, kuid tal on huumorimeelt, eneseirooniatki, tal on äärmiselt erk ajastutaju, ta on väga mitmekülgne ja vastuoluline, kuid temas on õnnelikult ühendunud jesseninlik siirus ja südamevalu ning majakovskllik julgus ja oraatorlikkus” – seegi iseloomustus pärineb Arvi Siia sulest.8

Olen ka ise omal ajal üritanud Jevtušenkot pisut tõlkida ja ehk sobiks lõpetuseks ära tuua üks luuletaja 50. sünnipäeva märkinud lühipala, mis võtab hästi kokku võimude, kriitikute ja tsensuuriga sageli lausa maadlusmaratone pidanud luuletaja enesetunde.9

 

Kui

maadleja

haardest rebib käe,

kõlab vaimustushüüdeid:

„Oo, ennäe!”

Kui aga on saatuse haardes

poeet,

kes andestaks tema nõrkusi veel?

Hõikab:

„Ära vingerda,

vastu pea!”

see,

kes vingerdand kogu eluea.

 

1 Arvi Siig, „Lisajooni portreele” – Sirp ja Vasar 12. detsember 1980, nr 50, lk 6

2 Pealkirjaga „Ennatlikud memuaarid” ilmus see eesti keeles Ivo Iliste (1935-2002) tõlkes läbi pagulasajakirja Mana kolme numbri (1963, nr 3/4, 1964, nr 1 ja 2). Mana numbreid on nüüd võimalik lugeda ka digitaalarhiivis DIGAR.

3 Mana 1964/2, lk 113

4 Jevtušenko aforismialbum – Noorus 1983/7, lk 25

5 Vaapo Vaher, „Viimne nõukogude poeet” – Sirp 24. mai 2002, lk 3

6 Looming 1965/4. lk 499

7 Arvi Siig, „Poeetide kuningas” – Sirp ja Vasar 14. veebruar 1975, nr 7, lk 4

8 Samas.

9 Ilmunud: Sirp ja Vasar 15. juuli 1983, nr 28, luuleveerg lk 7. Luuletaja sünniaastaks arvati tollal olevat 1933, mida on hiljem nihutatud aasta võrra varasemaks.

 

 

Lisa: katkend Jevtušenko autobiograafiast Ivo Iliste tõlkes

 

 

 

Tänav hoolitses mu kasvatuse eest.

 

Tänav õpetas mind vanduma, suitsetama, osavalt hammaste vahelt sülitama ja rusikaid kaklusvalmis hoidma. Ta õpetas mind ei midagi ega kedagi kartma. Sellest olen ma tänaseni kinni pidanud. Ma jõudsin arusaamisele, et elus on tähtsaim endas hirm tugevama ees maha suruda.

 

Meie tänavat valitses tookord umbes kuueteistaastane poiss, keda punapeaks hüüti. ,,Punapea” oli oma vanuse kohta haruldaselt laiaõlgne. Ta kõndis meie tänaval nagu kuuluks see talle, jalad harkis ja meremehe õõtsuva kõnnakuga. Tal oli alati soge peas, nokk kuklasse keeratud. Soge alt voolas ta lakk nagu leegitsev kosk. Ta rohelised kassisilmad välkusid ümmarguses ja rõugearmilises näos täis põlgust kõige vastu.

 

Punapea sabas jõlkusid tavaliselt kaks või kolm „adjutanti”. Ka nemad kandsid soget nokk kuklas.

 

Punapea võis ükstapuha missuguse poisikese kinni pidada ja pruukis siis vaid niisama rõhuga öelda: ”Raha”... Ta „adjutandid” pöörasid siis poisil taskud pahupidi. Kes vastu katsus hakata, sai hirmsa keretäie osaliseks.

 

Kõik kartsid Punapead. Mina kah. Ma teadsin, et ta rasket nukirauda taskus kandis.

 

Et hirmust Punapea ees jagu saada, kirjutasin tast luuletuse. Esimene, mille avalikuks tegin. Järgmisel päeval oskas terve tänav luuletust peast ja rõkkas võidurõõmutsevast vihast.

 

Ühel hommikul läksin kooli ja seisin äkitselt Punapea ja ta ”adjutantidega” silm silma vastu. Ta rohelised silmad tundusid minust läbi puurivat.

 

„Kae, luuletaja ise. . .”, sisises Punapea ja irvitas. „Nii et sa kirjutad värsse või? Riimidega?” Punapea käsi sukeldus taskusse ja ta nukirauaga rusikas välgatas mulle pähe.

 

Ma kukkusin verisena pikali ja kaotasin meelemärkuse. See oli mu esimene honorar.

 

Mõned päevad olin ma voodis maas. Kui ma siis kinniseotud peaga tänavale ilmusin, nägin Punapead uuesti. Ma katsusin ennast valitseda, aga instinkt oli tugevam ja ma panin plagama. Ma jooksin koju, märatsesin voodil, lõin hambad patja ja peksin rusikatega võimetust vihast ja häbist enda hirmu pärast. Aga ma olin otsustanud iga hinna eest võitjaks jääda.

 

Ma hakkasin käsikutega ja võimlemiskangil harjutama ja katsusin igal hommikul oma muskleid. Aga see kestis minu jaoks liialt kaua, enne kui nad tugevamaks said. Siis tuli mulle meelde, et ma mingis raamatus kord midagi ühe võrratu jaapani maadlemismeetodi kohta lugenud olin, mille abil nõrgem tugevamast üle oli. Ma vahetasin oma nädalatoidukaardi džiu-džitsuõpiku vastu. Kolme nädala jooksul lahkusin vaevalt korterist. Ma treenisin. Siis lõpuks läksin jälle välja tänavale.

 

Punapea istus meie maja õuel rohus ja mängis oma „adjutantidega” atškood. Ta oli täiesti mängu kiindunud.

 

Hirm oli mul siiski kõvasti kontides. Hirm nõudis, et ma ümber keeraks. Aga ma lähenesin mängijatele ja lükkasin jalaga kaardid segamini. Punapea tõstis pead ja nägi üllatunult ja kahtlevalt mind, kes ma alles hiljuti tema eest plagama olin pistnud.

 

„Kas veel tahad või?” küsis ta ähvardavalt. Ta käsi lendas nagu eelmine kord tasku nukiraua järele. Aga ma tegin lühikese liigutuse ja Punapea vähkres valust karjatades maas. Ta ei saanud aru, mis juhtunud oli, tõusis ja tormas pulli moodi vihaselt peaga võngutades mulle peale. Ma haarasin ta käerandmest kinni. Surusin seda aeglaselt kokku, nagu õpikust lugenud olin.

 

Nukiraud kukkus ta jõuetute sõrmede vahelt. Punapea katsus oma kätt ja kukkus jälle pikali. Ta hakkas uluma ja hõõrus oma musta rusikaga pisarad rõugearmilisel näol laiali. Ta "adjutandid” taganesid. Sellest silmapilgust peale ei olnud Punapea enam tänava kuningas.

 

Sellest ajast saadik tean ma täitsa kindlasti, et tugevaid ei pruugi karta. On ainult vaja meetod kätte saada, mis neid võidab. Iga tugeva jaoks on oma džiu-džitsu. Sellest ajast peale tean ma ka, et kui tahan luuletaja olla, on mul vaja mitte ainult luuletusi kirjutada osata, vaid neid ka kaitsta.

 

Toimetaja: Valner Valme



Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.