Jürgen Rooste. Eesti luule mootor ({{commentsTotal}})

Ivar Sild
Ivar Sild Autor/allikas: PM/Scanpix

Jürgen Rooste pidas 5. aprillil Ivar Silla luuleõhtul "Mutant ehk olgu jääv meile päike" pidukõne. Avaldame selle kõne.

Ivar Sild, paljutõotav lapshull. Kohtume 1983. või 1984. aastal Hiiul kuskil haiglas. Mul on atsetoneemiline oksendamine, olen juba tollal väga tundlik laps. Ivaril … mingi opetatsioon? Igatahes me mängime. Ivar on dominantne ja pisut mind kiusand. Mina seda ei mäleta, peaaegu ei mäleta. Ema mäletab. Ta tunneb aastaid hiljem ära Ivari sõrmed. Ja silmad. Neid silmi on raske mitte ära tunda.

1997. Teen sisseastumiseksameid ülikooli. Veider pikkade mustade lokkidega ja suure naeratava suuga poiss ütleb, et ta on luuletaja. Ivar. Korraks jookseb mul juhe kokku. Otsin teda kirjandusajaloo raamatust. Leian Ivar Ivaski. Ivar ei ole Ivask, ta on Sild, ta ei ole kirjutand "Verandaraamatut", ta ei eland Tolmu talus. Tolmu talus Rõngus käin ma mõned aastad hiljem, kui Mati Hint meid sinna viib. Hoopis Veronikaga. Rõngusse saab läbi Elva, sääl elab Kajar Pruul. Pruuli me toona läbisõites ei näe. Ega hiljemgi. Pruuli näen ma aint Tallinnas. Korra ka Tartus. Minu luuletusi ta miskipärast enam Vikerkaarde ei pane ega vasta mu kirjadele. Vahel laigib mõnd teksti Facebookis, aga mis on mul tost tolku? Tolmu talu mõtlime toona Veronikaga korra päris tõsiselt ära osta. See maksnuks umbes 8000 krooni. Maja oli kohutavas seisukorras, pättide ja joodikute laastatud.

Ivar kingib mulle 1997. aasta suvel oma "Valimata luule" raamatu, see on teist korda elus, kui keegi mulle luuleraamatu kingib. Esimene oli Ott Arder. "Mine metsa". 1986. Ott oli isa sõber ja joomakaaslane, ta kirjutas rohelise pastakaga – tollal oli roheline pastakas kättesaamatu suurus – mulle raamatusse: "Väike Jürgen, tule metsa, mina olen juba metsas. Onu Ott", hiljem püüdis ta mind isaga lepitada, kui täiskasvand pääst taga läbi ei käind. Ivar lepitus oma isaga suurest pääst ise. See on tore.

Ivari esikkogu eessõnas ülteb alter ego Won-tolla: "Te hoiate käes noore autori esikkogu. Et te päris tundmatus kohas vette ei hüppaks, siis paar sõna ka antud autori tutvustamiseks. Ivar Sild sündis Tallinnas 24.03.1977. aastal. Esimesed kolm klassi õppis Tallinna 47. Keskkoolis. Põhikooli lõpetas Orissaare Sanatoorses Internaatkoolis. Praegu õpib Luua Kõrgemas Metsakoolis. Ei tea, et ta oleks lapsepõlves silma paistnud mingi erilise ande või olekuga. Tean, et kuni 13 eluaastani ei olnud tal pisimatki huvi luule vastu ja siis äkki 14-aastaselt hakkas ta kirjutama. Lihtsalt uudishimust. Ajapikku aga on luule haaranud Ivarit jäägitult. Tulemus on Teie ees."

Tulemuseks on kummaline raamat, mis mõjutas väga palju minu luulet ja mõtlemist luulest. See õpetas mulle kõige tähtsamat: et kõik, mis minu jaoks on luule, minu enese keel, ongi seda. Keegi ei saa mult seda ära võtta. Ivar Sild on mu esimene luuleõpetaja näost näkku, nagu Buddha-munga vaimne teejuht. Minu luuleriitus käis läbi tema.

Esimene tekst ses raamatus läeb nii:

Sinistes kohvikutes
võlurid sinises,
punastes punases
ja kollastes kollases,
kõik võluvad õnne
ja raha
ja armastust
kuid luulet
ja kunsti
ja laulu
ei võlu neist keegi,
milleks – kellele.
Jah, tõesti,
KELLELE?

Minu kuulsaima luuletuse põhimotiiv ja lõpp on siit luuletusest varastatud. Aga seda avastasin ma alles praegu.

Selle raamatu viimane luuletus läeb nii:

Kisisisalikud –
pruunid saledad vilkad neegritarid –
tantsivad kuutantsu ümber suure kivi.
Kivisisalikud
limpsavad kaheharuliste keeltega higi
külma lauba päält.
Tõuseb päike, kuu tukub pohmellis
kivi kõrval porilombis.
Kivi soeneb,
tuleb Donatello ja puistab ta pääle
sisalikukujukesed.
Donatello lahkub,
tulen mina.
Sisalikud kaovad halli kivi sisse,
sabad veavad laubale vaod,
vagudes voolab violetne higi.

Ivar kirjastab end koguaeg ise. Mäletan eriti, kuidas ta paljunduskojast tuli, kaasas "Minu erinnüsed", see oli vist nullindail, olime kolinud samasse majja. Mis pealkiri, mida pekki. Kas ta mõtleb, et ta on mingi Uku Masing või Pentti Saarikoski, mõtlin ma, adudes vast alles toona, et Sild on neist mõlemast poeedina üle. Lihtsalt, ta ei ole selline edev ahv. Või, ta on väga edev, aga kasutab vähe oma edevusepotentsiaali.

1998. aasta kevadel (Kristjan Jaagu sünnipäeval) kutsus Ivar Sild kokku TNT, mille vedajaiks me hiljem koos olime. Meie ja Wimberg. Vahepääl ka Kätlin Kaldmaa (Kätlin Kätlin). Muide, kui TNTlased mässu algatasid ja me ideed maha hääletasid, lahkusime mina ja Wimberg (Jaak Urmet) esimestena erakonnast. Ivar liitus meiega veidi hiljem. Ivar ja Wimberg ei ole kunagi üksteist sallind ega teineteise luulest aru saand. Ivari jaoks on Wimberg liiga lihtne. Wimbergi jaoks on Ivar liiga keeruline. Aga ilmselge, et TNT olemasolu Erakkonna ja Tartu NAKi ja Õigema Valema kõrval andis põhjuse rääkida rühmituse-põlvkonnast. Ivar on ehk selles süüdi: muidu saaksime peamiselt rääkida Tartu rühmituste põlvkonnast.

Nõnda avaldab Ivar raamatuid aastaid ise neid trükkides ja paljundades, kuni alles 2006. aastal annab (:)kivisildnik välja valimiku "Spermaga ja puha", mille saateks kirjutab:

"Luuletaja, homoseksuaal, kriitik ja paljutõotav prosaist Ivar Sild sündis möödunud sajandil okupeeritud Eestis ja õppis... Vaevalt, et kedagi huvitab, mida väga austatud professor Toomas Liiv talle õpetas.

Kohaliku klubikultuuri hea tundjana on Ivar oma loominguga oluliselt laiendanud eesti luule frivoolset ja promiskuiteetset haaret, velmates motiive ja modelle Kukust Angelini.

Ivari lüürika kõlvatus on eesti luule kontekstis erakordne, see varjutab Underi libudeluule, Suitsu ja Adamsi masturbatsioonid ning läheb oluliselt kaugemale kui Tode suurejooneline, ent frigiidne retoorika.

Aitab. Loomulik sündsustunne ei luba mul autori eraelul ja loomingul pikemalt peatuda."

Olen Sveni üle sel hetkel väga uhke ja mõistan – kuni elu lõpuni – et tegemist on ühe soojema ja parema inimesega üldse.

Meie Ivariga, me elasime kõrvuti. Ma tundsin vahel, et mind on hoitud nagu sitta pilpa peal. Mu ema on Anne, ta on kuri, ta hoidis mind ja ei luband mulle midagi, ei lubaks tänini, kui tema teha oleks. Ivari ema oli Luule. Ta oli kuri, ta ei hoidnud Ivarit üldse ja lubas endale kõike.

Me käisime Ivariga pea iga teine õhta mu koeraga jalutamas. Jõime siis vahel õlut, uitasime tänavaid. Koer oli õnnelik.

Ivar pool aega oligi mu juures. Ma olin rõõmus. Mul on elus harva mõne inimesega nii klappind, et saame suure jao aega koos veeta. Ivar harva mind tüütab, siis tüütab täiega, sest ta on jaurama hakanud. Ivaril on kole komme elu asjade üle jaurata. Ja solvuda. Ta solvub kuradi kergesti, mul ei ole siin lihtne seda öelda.

Igatahes mingi hetk, vist kuskil 2003. aastal, kolis Ivar Sild minuga samasse majja, Koidu tänav 84, n-ö vaeste kirjanike maja, mind tõi sinna Tarmo Teder. Täna elavad seal nt Jaan Pehk, Peeter Sauter, Andrei Hvostov … Nero Urke, Marko Martinson muidugi – mu sõber ja südames poeet – ühesõnaga, see maja on andest laetud! Toona tuli sinna Ivar, veel oli Kalju Kruusa ... Ivar on hoidnud mu last, ta on aidand mul tassida briketti ja puid. Ta on olnud olemas. Ta on joonud end minuga koos seisundisse, kus meile kutsuti laulmise pärast politsei. Me oleme pidand politseile kinnitama, et Tarmo Tuuma Teder ei üritand 90-aastast naabriprouat vägistada, nagu avalduses kirjas oli. See läks tegelt nii, et meie jaurasime Tarmo köögis, siis naabriproua tuli koputama. Mina, kes ma olen alati viisakas, vabandasin, ja siis Tarmo, kes oli öisest külalisest üllatund, küsis talt: mis sa tahad, nussi vai? Ja mingit vägistamisohtu ei olnud. Proua pages kohe oma tuppa tagasi. Ja meie jaurasime palju vaiksemalt edasi. Ühesõnaga.

Minu ja Ivari ühine armastus on Walt Whitman. Tema "Rohulehed", teate küll: ülistan ihu elektrilist! Ivar Sillal ilmus läind aastal "Rohukõrred", mis on taaskord mulle oluline raamat. Selle viimane tekst läeb nii:

KULTIVEERIT INIMENE

loeb kolmevärvilist loitsu
ühel päeval kui tavaliselt talv
mõtleb et Maaemal hakkab sest parem
ja Toorul

palju on valgunud loosungeid
katmaks külma puistunud rõhkunud kihti
esimene veidi nässus akvarellisoga
ei näe enam raagus puidki
ega taevast
ega muidki

loeb riigijuhtide kõnesid
väärutab pead
tigedusest hämmeldusest
õndsusest või kombe pärast

palju on valgunud aega
üle isamaa-armu truuduste
nii palju erinevaid kui koeratõuge
unustet ja ripakil keeltega
klähvivad et nad tõesti tõesti
teavad tõde

metsistuv Marakratt loeb ka
et kadakatuttidel või suusehekil
pole miskit pistmist
pole pehkind kestmist riigiga

palju on valgunud vett üle näo
olgu siis vihmast või muust
korrakski hägustab kurbtunud nukrust
sü’ame vatsakesed lõõrid tühjaks uhab
kergem on teade
et riigiga või riigita
teisega või teisteta
veel on see tükike maad ta jalge all
ja meri taamal
see päris ehtne mõtteline piir
hõimuline hoolimine

Sundisin sel läind sügisel Ivari näitlejana lavale. Ja ta rabas mind. Ivar on loomulik lavakuju, ta on narr rohkem kui kunagi varem, ta on narr ja ta on kurblik depressiivik ja ta on poeet ülimõõtmeis. Ja ta elab juba üle kümne aasta maal ja ei tee sääl suurt midagi, aint ehitab maja ja hooldab aeda ja tõstab harrastuskulturistina pomme, vahel luuletab ikka, ma loodan. Enne seda töötas ta Prismas laomehena, Õhtulehes reporterina ja tegi muid koledaid asju. Nüüd on Ivar hääks hakanud ja leppind sellega, et luule on nagu parasiit, mis temas elab. Ja mina, loll, olen siukse õppind ohvri sõber. Tahaksin talle kinkida mõne hää raamatu, aga ei oska. Tal on kõik hääd raamatud vist juba olemas.

Muide, kunagi kutsus Ivar mind päriselt ka välja, käisime veini joomas ja alles õhta teises osas sain aru, et see on romantiline kohting. Noh, mu jaoks kahjuks pold, mu sätung ja sihtumus ja iha on teised. Aga tost pole midagi, too pole me armastust kunagi mõjutand. Vanad mehed oleme juba tänase nooruse jaoks. Nood ent peavad teadma, et nende kõrval säherdune geenius elab ja on.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Tallinna Ülikool

Värsiteadlase Jaak Põldmäe mälestuseks korraldatakse rahvusvaheline konverents

Väljapaistev eesti värsiteadlane Jaak Põldmäe oleks sellel aastal saanud 75-aastaseks. Tema mälestuseks peetakse Tallinna Ülikoolis 29.–30. septembril rahvusvaheline konverents „Frontiers in Comparative Metrics 3“. Konverentsil esinevad juhtivad värsiteadlased Austriast, Eestist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Tšehhist, USAst ja Venemaalt. Ettekandjaid on veel Hollandist, Norrast, Rootsist, Suurbritanniast ja isegi Colombiast.

Vanalinn

Raamat kutsub aardejahile

Seoses Reeli Reinausi äsja ilmunud raamatuga "Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid" toimub sel nädalavahetusel Tallinna vanalinnas aardejaht.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: