Jürgen Rooste. Eesti luule mootor ({{commentsTotal}})

Ivar Sild
Ivar Sild Autor/allikas: PM/Scanpix

Jürgen Rooste pidas 5. aprillil Ivar Silla luuleõhtul "Mutant ehk olgu jääv meile päike" pidukõne. Avaldame selle kõne.

Ivar Sild, paljutõotav lapshull. Kohtume 1983. või 1984. aastal Hiiul kuskil haiglas. Mul on atsetoneemiline oksendamine, olen juba tollal väga tundlik laps. Ivaril … mingi opetatsioon? Igatahes me mängime. Ivar on dominantne ja pisut mind kiusand. Mina seda ei mäleta, peaaegu ei mäleta. Ema mäletab. Ta tunneb aastaid hiljem ära Ivari sõrmed. Ja silmad. Neid silmi on raske mitte ära tunda.

1997. Teen sisseastumiseksameid ülikooli. Veider pikkade mustade lokkidega ja suure naeratava suuga poiss ütleb, et ta on luuletaja. Ivar. Korraks jookseb mul juhe kokku. Otsin teda kirjandusajaloo raamatust. Leian Ivar Ivaski. Ivar ei ole Ivask, ta on Sild, ta ei ole kirjutand "Verandaraamatut", ta ei eland Tolmu talus. Tolmu talus Rõngus käin ma mõned aastad hiljem, kui Mati Hint meid sinna viib. Hoopis Veronikaga. Rõngusse saab läbi Elva, sääl elab Kajar Pruul. Pruuli me toona läbisõites ei näe. Ega hiljemgi. Pruuli näen ma aint Tallinnas. Korra ka Tartus. Minu luuletusi ta miskipärast enam Vikerkaarde ei pane ega vasta mu kirjadele. Vahel laigib mõnd teksti Facebookis, aga mis on mul tost tolku? Tolmu talu mõtlime toona Veronikaga korra päris tõsiselt ära osta. See maksnuks umbes 8000 krooni. Maja oli kohutavas seisukorras, pättide ja joodikute laastatud.

Ivar kingib mulle 1997. aasta suvel oma "Valimata luule" raamatu, see on teist korda elus, kui keegi mulle luuleraamatu kingib. Esimene oli Ott Arder. "Mine metsa". 1986. Ott oli isa sõber ja joomakaaslane, ta kirjutas rohelise pastakaga – tollal oli roheline pastakas kättesaamatu suurus – mulle raamatusse: "Väike Jürgen, tule metsa, mina olen juba metsas. Onu Ott", hiljem püüdis ta mind isaga lepitada, kui täiskasvand pääst taga läbi ei käind. Ivar lepitus oma isaga suurest pääst ise. See on tore.

Ivari esikkogu eessõnas ülteb alter ego Won-tolla: "Te hoiate käes noore autori esikkogu. Et te päris tundmatus kohas vette ei hüppaks, siis paar sõna ka antud autori tutvustamiseks. Ivar Sild sündis Tallinnas 24.03.1977. aastal. Esimesed kolm klassi õppis Tallinna 47. Keskkoolis. Põhikooli lõpetas Orissaare Sanatoorses Internaatkoolis. Praegu õpib Luua Kõrgemas Metsakoolis. Ei tea, et ta oleks lapsepõlves silma paistnud mingi erilise ande või olekuga. Tean, et kuni 13 eluaastani ei olnud tal pisimatki huvi luule vastu ja siis äkki 14-aastaselt hakkas ta kirjutama. Lihtsalt uudishimust. Ajapikku aga on luule haaranud Ivarit jäägitult. Tulemus on Teie ees."

Tulemuseks on kummaline raamat, mis mõjutas väga palju minu luulet ja mõtlemist luulest. See õpetas mulle kõige tähtsamat: et kõik, mis minu jaoks on luule, minu enese keel, ongi seda. Keegi ei saa mult seda ära võtta. Ivar Sild on mu esimene luuleõpetaja näost näkku, nagu Buddha-munga vaimne teejuht. Minu luuleriitus käis läbi tema.

Esimene tekst ses raamatus läeb nii:

Sinistes kohvikutes
võlurid sinises,
punastes punases
ja kollastes kollases,
kõik võluvad õnne
ja raha
ja armastust
kuid luulet
ja kunsti
ja laulu
ei võlu neist keegi,
milleks – kellele.
Jah, tõesti,
KELLELE?

Minu kuulsaima luuletuse põhimotiiv ja lõpp on siit luuletusest varastatud. Aga seda avastasin ma alles praegu.

Selle raamatu viimane luuletus läeb nii:

Kisisisalikud –
pruunid saledad vilkad neegritarid –
tantsivad kuutantsu ümber suure kivi.
Kivisisalikud
limpsavad kaheharuliste keeltega higi
külma lauba päält.
Tõuseb päike, kuu tukub pohmellis
kivi kõrval porilombis.
Kivi soeneb,
tuleb Donatello ja puistab ta pääle
sisalikukujukesed.
Donatello lahkub,
tulen mina.
Sisalikud kaovad halli kivi sisse,
sabad veavad laubale vaod,
vagudes voolab violetne higi.

Ivar kirjastab end koguaeg ise. Mäletan eriti, kuidas ta paljunduskojast tuli, kaasas "Minu erinnüsed", see oli vist nullindail, olime kolinud samasse majja. Mis pealkiri, mida pekki. Kas ta mõtleb, et ta on mingi Uku Masing või Pentti Saarikoski, mõtlin ma, adudes vast alles toona, et Sild on neist mõlemast poeedina üle. Lihtsalt, ta ei ole selline edev ahv. Või, ta on väga edev, aga kasutab vähe oma edevusepotentsiaali.

1998. aasta kevadel (Kristjan Jaagu sünnipäeval) kutsus Ivar Sild kokku TNT, mille vedajaiks me hiljem koos olime. Meie ja Wimberg. Vahepääl ka Kätlin Kaldmaa (Kätlin Kätlin). Muide, kui TNTlased mässu algatasid ja me ideed maha hääletasid, lahkusime mina ja Wimberg (Jaak Urmet) esimestena erakonnast. Ivar liitus meiega veidi hiljem. Ivar ja Wimberg ei ole kunagi üksteist sallind ega teineteise luulest aru saand. Ivari jaoks on Wimberg liiga lihtne. Wimbergi jaoks on Ivar liiga keeruline. Aga ilmselge, et TNT olemasolu Erakkonna ja Tartu NAKi ja Õigema Valema kõrval andis põhjuse rääkida rühmituse-põlvkonnast. Ivar on ehk selles süüdi: muidu saaksime peamiselt rääkida Tartu rühmituste põlvkonnast.

Nõnda avaldab Ivar raamatuid aastaid ise neid trükkides ja paljundades, kuni alles 2006. aastal annab (:)kivisildnik välja valimiku "Spermaga ja puha", mille saateks kirjutab:

"Luuletaja, homoseksuaal, kriitik ja paljutõotav prosaist Ivar Sild sündis möödunud sajandil okupeeritud Eestis ja õppis... Vaevalt, et kedagi huvitab, mida väga austatud professor Toomas Liiv talle õpetas.

Kohaliku klubikultuuri hea tundjana on Ivar oma loominguga oluliselt laiendanud eesti luule frivoolset ja promiskuiteetset haaret, velmates motiive ja modelle Kukust Angelini.

Ivari lüürika kõlvatus on eesti luule kontekstis erakordne, see varjutab Underi libudeluule, Suitsu ja Adamsi masturbatsioonid ning läheb oluliselt kaugemale kui Tode suurejooneline, ent frigiidne retoorika.

Aitab. Loomulik sündsustunne ei luba mul autori eraelul ja loomingul pikemalt peatuda."

Olen Sveni üle sel hetkel väga uhke ja mõistan – kuni elu lõpuni – et tegemist on ühe soojema ja parema inimesega üldse.

Meie Ivariga, me elasime kõrvuti. Ma tundsin vahel, et mind on hoitud nagu sitta pilpa peal. Mu ema on Anne, ta on kuri, ta hoidis mind ja ei luband mulle midagi, ei lubaks tänini, kui tema teha oleks. Ivari ema oli Luule. Ta oli kuri, ta ei hoidnud Ivarit üldse ja lubas endale kõike.

Me käisime Ivariga pea iga teine õhta mu koeraga jalutamas. Jõime siis vahel õlut, uitasime tänavaid. Koer oli õnnelik.

Ivar pool aega oligi mu juures. Ma olin rõõmus. Mul on elus harva mõne inimesega nii klappind, et saame suure jao aega koos veeta. Ivar harva mind tüütab, siis tüütab täiega, sest ta on jaurama hakanud. Ivaril on kole komme elu asjade üle jaurata. Ja solvuda. Ta solvub kuradi kergesti, mul ei ole siin lihtne seda öelda.

Igatahes mingi hetk, vist kuskil 2003. aastal, kolis Ivar Sild minuga samasse majja, Koidu tänav 84, n-ö vaeste kirjanike maja, mind tõi sinna Tarmo Teder. Täna elavad seal nt Jaan Pehk, Peeter Sauter, Andrei Hvostov … Nero Urke, Marko Martinson muidugi – mu sõber ja südames poeet – ühesõnaga, see maja on andest laetud! Toona tuli sinna Ivar, veel oli Kalju Kruusa ... Ivar on hoidnud mu last, ta on aidand mul tassida briketti ja puid. Ta on olnud olemas. Ta on joonud end minuga koos seisundisse, kus meile kutsuti laulmise pärast politsei. Me oleme pidand politseile kinnitama, et Tarmo Tuuma Teder ei üritand 90-aastast naabriprouat vägistada, nagu avalduses kirjas oli. See läks tegelt nii, et meie jaurasime Tarmo köögis, siis naabriproua tuli koputama. Mina, kes ma olen alati viisakas, vabandasin, ja siis Tarmo, kes oli öisest külalisest üllatund, küsis talt: mis sa tahad, nussi vai? Ja mingit vägistamisohtu ei olnud. Proua pages kohe oma tuppa tagasi. Ja meie jaurasime palju vaiksemalt edasi. Ühesõnaga.

Minu ja Ivari ühine armastus on Walt Whitman. Tema "Rohulehed", teate küll: ülistan ihu elektrilist! Ivar Sillal ilmus läind aastal "Rohukõrred", mis on taaskord mulle oluline raamat. Selle viimane tekst läeb nii:

KULTIVEERIT INIMENE

loeb kolmevärvilist loitsu
ühel päeval kui tavaliselt talv
mõtleb et Maaemal hakkab sest parem
ja Toorul

palju on valgunud loosungeid
katmaks külma puistunud rõhkunud kihti
esimene veidi nässus akvarellisoga
ei näe enam raagus puidki
ega taevast
ega muidki

loeb riigijuhtide kõnesid
väärutab pead
tigedusest hämmeldusest
õndsusest või kombe pärast

palju on valgunud aega
üle isamaa-armu truuduste
nii palju erinevaid kui koeratõuge
unustet ja ripakil keeltega
klähvivad et nad tõesti tõesti
teavad tõde

metsistuv Marakratt loeb ka
et kadakatuttidel või suusehekil
pole miskit pistmist
pole pehkind kestmist riigiga

palju on valgunud vett üle näo
olgu siis vihmast või muust
korrakski hägustab kurbtunud nukrust
sü’ame vatsakesed lõõrid tühjaks uhab
kergem on teade
et riigiga või riigita
teisega või teisteta
veel on see tükike maad ta jalge all
ja meri taamal
see päris ehtne mõtteline piir
hõimuline hoolimine

Sundisin sel läind sügisel Ivari näitlejana lavale. Ja ta rabas mind. Ivar on loomulik lavakuju, ta on narr rohkem kui kunagi varem, ta on narr ja ta on kurblik depressiivik ja ta on poeet ülimõõtmeis. Ja ta elab juba üle kümne aasta maal ja ei tee sääl suurt midagi, aint ehitab maja ja hooldab aeda ja tõstab harrastuskulturistina pomme, vahel luuletab ikka, ma loodan. Enne seda töötas ta Prismas laomehena, Õhtulehes reporterina ja tegi muid koledaid asju. Nüüd on Ivar hääks hakanud ja leppind sellega, et luule on nagu parasiit, mis temas elab. Ja mina, loll, olen siukse õppind ohvri sõber. Tahaksin talle kinkida mõne hää raamatu, aga ei oska. Tal on kõik hääd raamatud vist juba olemas.

Muide, kunagi kutsus Ivar mind päriselt ka välja, käisime veini joomas ja alles õhta teises osas sain aru, et see on romantiline kohting. Noh, mu jaoks kahjuks pold, mu sätung ja sihtumus ja iha on teised. Aga tost pole midagi, too pole me armastust kunagi mõjutand. Vanad mehed oleme juba tänase nooruse jaoks. Nood ent peavad teadma, et nende kõrval säherdune geenius elab ja on.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”
Galerii. Jaan Toomik avas Keskturul näituse vasakpoolsest läänest

Täna, 23. augustil avas Jaan Toomik oma uue näitus "Kuidas lääs oli vasak" Tallinna Keskturu peahoone teisel korrusel. Lastekodu 1 ehk Temnikova & Kasela galeriis avatakse samal pärastlõunal ka Moskva kunstniku Olga Tšernõševa väljapanek “Algunas Canciones Lindas”.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Fund ehitusFund ehitus
Marko Mäetamm: superministeerium & surnud mees

August on käes. Lapsed hakkavad kooli minema. Ilmad on sügiseselt meeleolukad – sajab paduvihma, tuul lennutab katuseid ja puid. Kööki tikuvad moosikärbsed. Vannitoa trapp haiseb rohkem kui tavaliselt. Õhus on tunda peatselt algavat kõdu ja hääbumist.

FILM
"Ma olen siin" ("Es esmu šeit")
Artises näeb hinnatud Läti ja Leedu filme

23. ja 24. augustil toimuvad kinos Artis esmakordselt Balti filmipäevad, kus näidatakse kahel õhtul tasuta Läti ja Leedu auhinnatud filme. Kohal on ka filmitegijad ise, kelle käest saab küsimusi küsida.

TEATER
See on trupitükk, kambatükk, isegi kambavaimu tükk: nukuteatri vahendeid kasutades luuakse koos lavakujud, mängitakse mängus mängu ja räägitakse loos lugu.
Arvustus. Kuidas teha vähem, kuidas teha mitte midagi?

NUKU "Mees, kes ei teinud mitte midagi", Mehis Heinsaare teoste ainetel, autor ja lavastaja Aare Toikka, laulude ja monoloogide autor Lauri Saatpalu, muusikaline kujundaja Paul Daniel, kunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Triin Hook, koreograaf Marge Ehrenbusch. Mängivad Märt Müürisepp, Lauli Otsar, Mihkel Vendel, Taavi Tõnisson, Laura Nõlvak, Anti Kobin, Liivika Hanstin. Kaasa teeb bänd koosseisus Tanel Ruben, Paul Daniel, Marti Tärn ja Madis Muul. Esietendus 2. VII Ferdinandi saalis.

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
Eduard Ole "Pariisi vaade"
Eesti kunstiklassikud rändavad Soome

24. augustil avatakse Eesti Vabariigi suursaatkonnas Helsingis näitus "Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades", mis teeb kummarduse 20. sajandi esimese poole Eesti kunstnike loomingu- ja reisikirele.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.