Tõnu Karjatse filmikomm. "Logani" verepulma varjus hargneb südamlik lugu ({{commentsTotal}})

James Mangold
James Mangold "Logan" Autor/allikas: Kaader filmist/outnow.ch

James Mangoldi "Loganit" on võimalik vaadata ka eelnevaid kümmet Marveli "X-meeste" filmi nägemata. See on eksperiment, mis õigustab end küll harvadel kordadel, pealegi jääb sellisel valimatul ja järjepidetul vaatamisel saamata intertekstuaalne seostemeri frantsiisi teiste osadega, olgu need siis paberil või ekraanil.

Samas pole mitte kõik koomiksifilmid neile kulutatud aega ja raha väärt, ning kui siia juurde tuua ka mangade põhjal valminud mängufilmid, siis on kindlasti alati parem tutvuda algallika enda kui selle kahvatu töötlusega. Pealegi, Marveli koomiksid on raamatupoodides juba mõned aastad olnud saadaval, ehkki mitte sellises mahus ja hinnas kui võiks.

James Mangoldi "Logan", mida on nimetatud ka parimaks "X-meeste" sarja ekraniseeringuks üldse, räägib vananeva mutandi Logani viimase missiooni loo, kus mutantmees leiab oma bioloogilise tütre. Vormilt on "Logan" fantastikaelementidega märul, milles igasuguste erivõimetega mutandid sõdivad nende loojatega, kelle ainus eesmärk on mässama löönud sõjamasinad hävitada.

Film mängib äraspidi läbi kontrolli alt väljunud robotite loo, mis tuttav juba Karel Čapeki näidendist "R.U.R." (1920). "Loganis" on pooled vahetunud, geneetiliselt sõjamasinaiks muundatud põgenejad pagevad kurja teadlase ja tema kaaslaste eest, kellest enamik on lihtsad (ja rumalad) inimesed. Film nagu annakski signaali, et kurjus on inimese sisse kodeeritud ja seda saab ületada vaid juhul, kui inimesele anda mingid erivõimed. Kuid ka siis on see ületus sügavalt isiklik, isegi egoistlik protsess, ja enese päästmiseks on need erivõimetega mutandid valmis kahjustama ka süütuid kõrvalviibijaid. Õigemini, need süütud kannatajad on justkui loodusõnnetuse ohvrid, kusjuures õnnetuse on põhjustanud oma isiklikest huvidest lähtuvad inimesed ise.

"Loganis" hukub lugematul hulgal tavalisi sõdureid, kes on pelgalt käsutäitjad kurja teadlase ja ta kambajõmmi, tehiskäega kurikaela juures. Logani enesekaitse vastab muidugi ohule ja tegudele, mida teadlane Zander Rice ja ta kaaslane Donald Pierce korda saadavad, ka nemad ei säästa oma eesmärgini jõudmisel inimelusid ning ei kohku tagasi ka piinamistest.

Verepulma varjus hargneb aga südamlik ning üdini inimlik lugu isa ja tütre kohtumisest. Lugu saab alguse sellest, kui üks mehhiklanna palub Loganil aidata viia Ühendriikide põhjapiirile kümneaastane Laura. Logan avastab, et tüdrukul on samasugused võitlejageenid nagu tal endalgi ja selgubki, et tegemist on Logani vere põhjal loodud klooniga. Kogu filmi jooksul ei räägi tüdruk peaaegu sõnakestki, Logan eeldab, et tegu on keelebarjääriga, kuna tüdruk kasvas latiinost õe käe all ja teda kandis mehhiklannast doonorema.

Üle piiri põgenemisest ja latiinode vastandamisest ei pea siinjuures välja lugema filmitegijate poliitilist kommentaari või seisukohavõttu Ühendriikide uue administratsiooni mentaalsetele eksirännakutele, sest filmi aluseks on siiski 2008. aastal ilmunud Wolverine'i koomiks ("Old Man Logan". Mark Millar, Steve McNiven), kuid eraldatus, äärmuslik konservatiivsus ja rahvuslikud eelarvamused on juba pikemat aega podisenud teemad Ameerika ühiskonnas.

Olemuselt on "Logan" siiski kangelasfilm, kantud Ameerika kultuurile väga olulisest üksikisikut ülistavast paatosest, mida on kujutatud juba 20. sajandi esimese poole vesternites. Logan on mees, kes päästab elu hinnaga oma lapse, võimaldades seeläbi paremat tulevikku.

Filmi südantmurdev lõpp lisab dramaatikat, osutades võimalusele traditsiooniks kujunenud "happy end'i" varieerida. Loganit kehastavale Hugh Jackmanile on see kokkulepete kohaselt viimane kord seda rolli mängida, ta on seda teinud juba 2003. aastast peale ja "Old Man Logan" annab hea võimaluse sari väärikalt kokku tõmmata.

Kui aga küsida, kas pühendamatuid paneb "Logan" sarja eelnevaid osi otsima ja järele vaatama, siis sellele kohest jaatavat vastust anda ei saa. Dramaturgiliselt ei erine "Logan" lugematutest samadel teemadel vändatud märulitest ja selle väärtus jääb siiski eelkõige Marveli universumi raamidesse.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Nite JewelNite Jewel
Kaspar Viilupi plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

2017. aasta hakkab vaikselt poole peale jõudma ja uut muusikat lendab ustest ja akendest kogu aeg juurde. Kõigega ei ole seejuures võimalik kursis olla, see on paratamatus, millega tuleb leppida. Pärast halbade ja veel halvemate plaatide vahelt põiklemist jäid silma aga 20 albumit ja 5 EP-d, mis aitavad loodetavasti kodu- ja välismaises muusikameres paremini orienteeruda.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

FILM
Pääru Oja filmis "Viimased"
Veiko Õunpuu uus film sai Eurimages filmifondist 240 000 eurot toetust

Euroopa komisjoni filmifond Eurimages andis Bratislavas peetud kogunemisel toetused kahele Eesti filmile. Režissöör Veiko Õunpuu "Viimased" sai 240 000 eurot ja Vene-Eesti-Prantsuse koostööfilm "Mees, kes üllatas kõiki" 160 000 eurot.

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

KUNST
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Laulupidu.
Noorte laulu- ja tantsupeo nädal toob Tallinna 37 000 peolist

Esmaspäeval saab alguse XII noorte laulu- ja tantsupeo nädal, mis toob Tallinnasse kokku ligi 37 000 peolist ja kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Enam kui 19 000 noort majutatakse peonädalal koolimajadesse üle Tallinna.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.