Peeter Helme: kus on eesti poliitikateemalised romaanid? ({{commentsTotal}})

Lugesin hiljuti, et Saksamaal on ilmunud romaan Angela Merkelist. Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitungis ilmunud arvustust uskudes pole tegu kuigi hea raamatuga. Kriitikale vaatamata ütleb arvustuse autor, et kuigi talle Konstantin Richteri romaan ei meeldi, ei tähenda see, et elavatest poliitikutest ei tohiks kirjutada.

Jäin mõtlema – kus on Eesti poliitikateemalised romaanid? Jajah, 2007. aastal ilmus vanameister Aarne Biini sulest "Linna valitsemine", mis räägib poliitiintriigidest, kuid rohkem midagi hiljuti ilmunud teostest pähe ei tulegi.

Aga tegelikult kuluksid sellised raamatud meile ära küll. Jah, iseenesest võib ju mõelda, et kindlasti on huvitavamaid ja tähtsamaid teemasid, mis on vaja ilukirjanduslike vahenditega selgeks ja lahti kirjutada. Jätkuvalt on ajaloos valgeid laike, ühiskonnas on selgeks vaidlemata teemasid ning pingeid, mida ehk aitaks lahendada või arusaadavamaks teha mõni läbimõeldud ja empaatiline romaan. Kõik õige, aga siiski...

Teadupärast näitavad uuringud ja küsitlused, et Eesti elanikud usaldavad enim päästeteenistust, politseid, kaitseväge ja kaitseliitu. Turu-uuringute Aktsiaseltsi kodulehelt võib leida möödunud suvel avaldatud andmeid, mis näitavad, et kõiki neid institutsioone usaldab valdav enamus Eesti elanikke. Päästjaid 96 protsenti, politseid 86, kaitseväge 77 ja kaitseliitu 71 protsenti. Usaldus poliitiliste institutsioonide ja ametite vastu on palju madalam, jäädes viiekümne protsendi piirimaile või alla selle.

Hale värk, mis paneb küsima, miks see on nii. Jah, miks? Erinevatel põhjustel muidugi ning nende selgitamine võtaks rohkem aega, kui päevakommentaarile on eraldatud. Küll aga küsin, kas võib usaldus poliitikute vastu olla madal ka seetõttu, et neist ei kirjutata romaane, ei vändata kinofilme ega teleseriaale? Teisisõnu: nad pole meie kangelased. Ilmselt tundub see oletus veider ja elukauge, aga rahu – ma kohe selgitan.

Lisaks kõikidele muudele olukordadele, kus kohtume politseinike, tuletõrjujate, sõjaväelaste ja muude mundrikandjatega, näeme neid ka siis, kui päevatöö on tehtud, räntsatame koju jõudes diivanile ja lülitame sisse teleri. Meil on selle vahendusel võimalik vaadata kodumaiseid politseisarju, aga ka kaitseväest jutustavat seriaali "Vabad mehed". Lisaks leidub kodumaist krimikirjandust, milles esineb politseinikest tegelasi, ilmunud on ka valdavalt mälestusliku koega raamatuid ajateenistusest ja sõjaväelase elust.

Kõik need sarjad ja raamatud toovad mundrikandjad meile lähemale. Muudavad arusaadavaks ja omaseks. Ka inimene, kes ei ole kokku puutunud sõjaväelase ametiga ega tea midagi politseitööst, saab ometi kunsti vahendusel aimu sellest, mis seal toimub, miks tehakse asju nii nagu tehakse ja – mis kõige tähtsam – näeb, et ka need mundritesse topitud tegelased on inimesed nagu meie.

Poliitikuid aga sageli nõnda ei tajuta. Nad mõjuvad võõralt ja tihti ka võltsilt ning teleekraanil, kinolinal või raamatuleheküljel esinevad nad valdavalt karikatuursete tegelastena – kui üldse. Kõik muidugi mitte, on igasuguseid, aga siiski vaadeldakse neid tihti mingi rühmana, millel on teatud – valdavalt negatiivsed – omadused. Ühest küljest me muidugi teame, et Mart Laar ei ole Edgar Savisaar ning Taavi Rõivas ja Jüri Ratas on väga erinevad, aga hästi raske on isegi püüda endale ette kujutada mida nad päriselt mõtlevad ja tunnevad. Veider.

Seetõttu ma arvangi, et kui keegi võtaks kätte ja püüaks kirjutada raamatu kas tegelikest Eesti poliitikutest või ka fiktiivsetest, võiks see olla päris tore. See võiks aidata lammutada poliitikutega seostuvaid müüte, ehk isegi seletada paremini poliitiku tööd ja riigi valitsemise üksikasju ning näidata, et pole ka poliitikaga tegelevatel inimestel üldjoontes häda midagi või kui ka on, jääb see kõik inimlikkuse piiridesse. Aga mine tea – äkki on selline raamat isegi kirjutatud ning ootab trükijärge. Loodame.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride kodulehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio kultuuriteemaline kommentaar



Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. 

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: