Arvustus. Erki Pärnoja konfliktitu romantika ({{commentsTotal}})

PÖFF 2016 lõputseremoonia
PÖFF 2016 lõputseremoonia Autor/allikas: Anna Aurelia Minev

Uus plaat
Erki Pärnoja
"Efterglow" (Erik Lindström Music)
5/10

Erki Pärnoja loomingu puhul võetakse tihtipeale rõhutada selle muusika võimet kuulajat fantaseerima õhutada. See tekitavat vaimusilmas muinasjutulisi pilte ning olevat valmis, vastavalt kuulaja individuaalsele profiilile, mõttekujutelma vähem või rohkem sulnitele, imetabastele radadele juhtima. Inimesed unistavat tema muusika saatel ning see silitavat õrnalt hinge ja intervjuudes laseb Pärnoja täie raha eest selsamal kelgul liugu. See, kui teadlikult ja mil määral ta seejuures loosunglikkusele toetub, jäägu kõigi enda otsustada, sest see ei ole esteetiline, vaid eetiline küsimus.

"Efterglow´d" ümbritsevad ideed viivad igal juhul tagasi abstraktset sorti loodusromantismi, seejuures suurema inimliku puuteta, sest isikliku tasandi ekspressiivne karakter jääb vähemalt muusikas küll kättesaamatuks. Kuhu jääb mõni Julie või Werther, kellega samastuda? Järjekordse mallüleskutse (ekraanisõltuvuses ühiskonda tagasi metsa poole pöörama) varjus pakub album eelkõige anonüümset tunnet, näiteks nostalgiat, mis on kõiki hõlmav, aga peaks samaaegselt justkui igaühe peal eraldi "toimima". Pole ime, et see sobib filmimuusikaks.

Ütleme, et kõnealuse albumi puhul on tegu ekspressiooni impressionistliku visandiga. See püüab jäädvustada mingit telepaatilist laadi ühiskogemust, olemasolevale tundevärelusele rõhke asetada, mitte aga uusi ilminguid esile kutsuda. Pärnoja skitseerib muusikassse novelli ülesehituse, aga jätab selle sisuga täitmata nii, et kulminatsioonist, puändist ja pingelangusest moodustuv figuur näib hirmsa mäe asemel hoopis armsama voorena.

Helivoog pürib ehk mingisuguse kontrollitud intensiivsuse poole, aga see nõuab olla ratsionaalsuse jaoks vist niivõrd peen asi, et pudeneb enamikul kuulamiskordadel näppude vahelt, sest okkad, mis takistaks kukkuda, on enamjaolt maha viilitud. Katsu siit kuskilt kinni haarata ja sikutada, et tüli norida. Ei saa – konfliktist (nagu laps kommist) igaveseks ilma jäetud muusika. Nagu sarved maha jooksnud ja moraaliabsolutistlikku abieluranda sõudnud inimene.

Siiski, mõningal määral ootamatut progressiooni leiab näiteks lugudes "Doors Dance" (vt alt videot) ja "Solid Dry Idea". Tumedamat, võimalik, et isegi sakraalset nooti pakub "Recognition". Hea meelega lisaks siia näiteks ansambli Eeter tüdrukute pühhootilist mana, et õud endast nati kurjemalt teada annaks.

Sest läbivalt ei ole see tõus kunagi nii järsk, see tipp ei ole kunagi nii kõrge, see langus pole kunagi nii ehmatav, kui ta meie ettekujutuses olla võiks, kui me mõtleme suurelt. Aga Pärnoja muusika ei mõtle suurelt. See ei mõtlegi suurt, vaid apelleerib tundmisele. Hoiab egoistlikult eemale, ei kommunikeeri ning ega teised teda huvita, välja arvatud juhul, kui nad teda imetledes just suud ammuli piidlema ei jää.

Siis laseb ta ajapikku sisse astuda ja pakub neutraalset keskkonda n-ö positiivseks eneseavastuseks. Mina leian selle funktsiooni rahuldamiseks kõlaliselt mitmekülgsemaid allikaid, aga parema puudumisel ehk suudaks ka siinsest midagi välja võtta.

See tähendab, et "Efterglow" on välismaailmale avatud rangelt binaarsust eeldava pakkumisena: a la, kas tahad suveõhtul päikeseloojangus heinte sees suikuda ja hurmavalt hobuste või kallima põske paitada või mitte. Kui ei taha, siis...

Need kolm punkti (...) on vahest see, mis mind Pärnoja tegevuse juures kõige enam huvitab, aga samas, vähemalt muusikasiseselt, nendega kohtuda pole võimalik. Albumi ümber on (kas teadlikult tekitatud?) puutumatuse halo. (Plaadikaanel kujutab seda hobuse näost moodustuv päevaveeru kuma.) Ja selle reaktsioonil tekkiv ärritus märgib ehk põnevaimat osa kõnealuse albumi kogemusest. "Miks siin juba midagi ei juhtu? Miks midagi meelde ei jää? Mida ta soiub?" tahaks raevunult küsida, eks.

Kavandatud toimele vastupidine mõju alistab sisu, kuigi ka plaadi produktsioon paistab himustavat risti vastupidist. Ta esitleb end professionaalselt teostatuna, aga sobiva eelhäälestuse korral lihtsasti ligipääsetavana. "Efterglow" küsib tungivalt, et me teda ise huvitavaks ja sügavaks mõtleksime. Kel jaksu ja viitsimist, see ehk jõuab.

Mis on kogu eelkõneldu põhjus? Need ohutud saundid, need korrapärased arranžeeringud, need kaduvad popmeloodiad, see emotsionaalne kaalutletus, piiratud väljendusvahendid, see kompromissialdis heakõla, see tsipa vettinud Skandinaavia touch ja suhteline ideedevaegus.

Positiivseks jääb seik, et kui rakendada tulemuslikult aktiivse kuulamise tehnikaid, siis võib tabada kõrvas paralleelselt kaikumas näiteks Broken Social Scene´i parimat albumit "You Forgot It in People". Ka Vaiko Epliku vaim ilmutab end korduvalt. Teisalt on siin kuulda ettevaatlikku sirutust americana pärimuse poole ning sellega seoses meenub ka Fleet Foxese tähelennu algus. Sellest saab varsti juba kümme aastat...



Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. 

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Kersti Rattus "Vend Jaan"

Intervjuu. Kersti Rattus: pendeldan maalide ja vormide vahel

Viljandis, Kondase keskuse aias on üks kummaline objekt, mille autoriks on hiljuti oma juubelit tähistanud Kersti Rattus (65), kelle loomingulist portreed kirjeldades tuleb appi võtta väga erinevaid märksõnu: teatrikunstnik, maalikunstnik, Viljandi pärimusmuusika festivali ja Tartu hansapäevade esinemispaikade kujundaja, Viljandi kunstnike ühenduse ja kunstifestivali Kiriküüt üks algatajaid. Täna töötab Kersti Rattus TÜ Viljandi kultuuriakadeemias maalimise õppejõuna.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: