Arvustus. Erki Pärnoja konfliktitu romantika ({{commentsTotal}})

PÖFF 2016 lõputseremoonia
PÖFF 2016 lõputseremoonia Autor/allikas: Anna Aurelia Minev

Uus plaat
Erki Pärnoja
"Efterglow" (Erik Lindström Music)
5/10

Erki Pärnoja loomingu puhul võetakse tihtipeale rõhutada selle muusika võimet kuulajat fantaseerima õhutada. See tekitavat vaimusilmas muinasjutulisi pilte ning olevat valmis, vastavalt kuulaja individuaalsele profiilile, mõttekujutelma vähem või rohkem sulnitele, imetabastele radadele juhtima. Inimesed unistavat tema muusika saatel ning see silitavat õrnalt hinge ja intervjuudes laseb Pärnoja täie raha eest selsamal kelgul liugu. See, kui teadlikult ja mil määral ta seejuures loosunglikkusele toetub, jäägu kõigi enda otsustada, sest see ei ole esteetiline, vaid eetiline küsimus.

"Efterglow´d" ümbritsevad ideed viivad igal juhul tagasi abstraktset sorti loodusromantismi, seejuures suurema inimliku puuteta, sest isikliku tasandi ekspressiivne karakter jääb vähemalt muusikas küll kättesaamatuks. Kuhu jääb mõni Julie või Werther, kellega samastuda? Järjekordse mallüleskutse (ekraanisõltuvuses ühiskonda tagasi metsa poole pöörama) varjus pakub album eelkõige anonüümset tunnet, näiteks nostalgiat, mis on kõiki hõlmav, aga peaks samaaegselt justkui igaühe peal eraldi "toimima". Pole ime, et see sobib filmimuusikaks.

Ütleme, et kõnealuse albumi puhul on tegu ekspressiooni impressionistliku visandiga. See püüab jäädvustada mingit telepaatilist laadi ühiskogemust, olemasolevale tundevärelusele rõhke asetada, mitte aga uusi ilminguid esile kutsuda. Pärnoja skitseerib muusikassse novelli ülesehituse, aga jätab selle sisuga täitmata nii, et kulminatsioonist, puändist ja pingelangusest moodustuv figuur näib hirmsa mäe asemel hoopis armsama voorena.

Helivoog pürib ehk mingisuguse kontrollitud intensiivsuse poole, aga see nõuab olla ratsionaalsuse jaoks vist niivõrd peen asi, et pudeneb enamikul kuulamiskordadel näppude vahelt, sest okkad, mis takistaks kukkuda, on enamjaolt maha viilitud. Katsu siit kuskilt kinni haarata ja sikutada, et tüli norida. Ei saa – konfliktist (nagu laps kommist) igaveseks ilma jäetud muusika. Nagu sarved maha jooksnud ja moraaliabsolutistlikku abieluranda sõudnud inimene.

Siiski, mõningal määral ootamatut progressiooni leiab näiteks lugudes "Doors Dance" (vt alt videot) ja "Solid Dry Idea". Tumedamat, võimalik, et isegi sakraalset nooti pakub "Recognition". Hea meelega lisaks siia näiteks ansambli Eeter tüdrukute pühhootilist mana, et õud endast nati kurjemalt teada annaks.

Sest läbivalt ei ole see tõus kunagi nii järsk, see tipp ei ole kunagi nii kõrge, see langus pole kunagi nii ehmatav, kui ta meie ettekujutuses olla võiks, kui me mõtleme suurelt. Aga Pärnoja muusika ei mõtle suurelt. See ei mõtlegi suurt, vaid apelleerib tundmisele. Hoiab egoistlikult eemale, ei kommunikeeri ning ega teised teda huvita, välja arvatud juhul, kui nad teda imetledes just suud ammuli piidlema ei jää.

Siis laseb ta ajapikku sisse astuda ja pakub neutraalset keskkonda n-ö positiivseks eneseavastuseks. Mina leian selle funktsiooni rahuldamiseks kõlaliselt mitmekülgsemaid allikaid, aga parema puudumisel ehk suudaks ka siinsest midagi välja võtta.

See tähendab, et "Efterglow" on välismaailmale avatud rangelt binaarsust eeldava pakkumisena: a la, kas tahad suveõhtul päikeseloojangus heinte sees suikuda ja hurmavalt hobuste või kallima põske paitada või mitte. Kui ei taha, siis...

Need kolm punkti (...) on vahest see, mis mind Pärnoja tegevuse juures kõige enam huvitab, aga samas, vähemalt muusikasiseselt, nendega kohtuda pole võimalik. Albumi ümber on (kas teadlikult tekitatud?) puutumatuse halo. (Plaadikaanel kujutab seda hobuse näost moodustuv päevaveeru kuma.) Ja selle reaktsioonil tekkiv ärritus märgib ehk põnevaimat osa kõnealuse albumi kogemusest. "Miks siin juba midagi ei juhtu? Miks midagi meelde ei jää? Mida ta soiub?" tahaks raevunult küsida, eks.

Kavandatud toimele vastupidine mõju alistab sisu, kuigi ka plaadi produktsioon paistab himustavat risti vastupidist. Ta esitleb end professionaalselt teostatuna, aga sobiva eelhäälestuse korral lihtsasti ligipääsetavana. "Efterglow" küsib tungivalt, et me teda ise huvitavaks ja sügavaks mõtleksime. Kel jaksu ja viitsimist, see ehk jõuab.

Mis on kogu eelkõneldu põhjus? Need ohutud saundid, need korrapärased arranžeeringud, need kaduvad popmeloodiad, see emotsionaalne kaalutletus, piiratud väljendusvahendid, see kompromissialdis heakõla, see tsipa vettinud Skandinaavia touch ja suhteline ideedevaegus.

Positiivseks jääb seik, et kui rakendada tulemuslikult aktiivse kuulamise tehnikaid, siis võib tabada kõrvas paralleelselt kaikumas näiteks Broken Social Scene´i parimat albumit "You Forgot It in People". Ka Vaiko Epliku vaim ilmutab end korduvalt. Teisalt on siin kuulda ettevaatlikku sirutust americana pärimuse poole ning sellega seoses meenub ka Fleet Foxese tähelennu algus. Sellest saab varsti juba kümme aastat...



Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”
Galerii. Jaan Toomik avas Keskturul näituse vasakpoolsest läänest

Täna, 23. augustil avas Jaan Toomik oma uue näitus "Kuidas lääs oli vasak" Tallinna Keskturu peahoone teisel korrusel. Lastekodu 1 ehk Temnikova & Kasela galeriis avatakse samal pärastlõunal ka Moskva kunstniku Olga Tšernõševa väljapanek “Algunas Canciones Lindas”.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Lavastus etendub ka lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna
Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas

Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.