Tanel Rander: Tants kahe masinavärgi vahel ({{commentsTotal}})

Ebamugavad küsimused
Ebamugavad küsimused Autor/allikas: Tartmus

Tartu kunstimuuseumi Vene noorte kunstnike väljapanekul "Ebamugavad küsimused" näidatakse poliitilise vastandumise ja loomingulise allumatuse viise, millest tuleks õppust võtta.

Vene noorte kunstnike näitus "Ebamugavad küsimused" Tartu kunstimuuseumis kuni 28. V. Kuraator Julia Polujanenkova, kunstnikud Anna Andržievskaja, Aslan Gaisumov, Dmitri Fjodorov, Artjom Loskutov, Katrin Nenaševa, Alissa Joffe ja kunstirühmitus Zip. Kujundanud Jevgeni Zolotko, graafiline disain: Tnxalatte, konsultant Juri Jurkin.

Tartu kunstimuuseumi näitus "Ebamugavad küsimused" on ilmne solidaarsusavaldus Venemaa opositsioonilistele jõududele, ent ma pole kindel, kas ka muidu kriitilisele poliitilise aktivismiga segunenud kunstile. On olemas suur hulk kunsti, mille poliitiline angažeeritus on näiline või lihtsalt kontseptuaalne või retooriline. Täiesti eraldiseisev nähtus on tänavaaktivistide loomingu ja protestide esteetilise materjali uurimine ja eksponeerimine.

Antud juhul on siiski tegemist klassikalise kunstinäitusega, mis loob pildi Venemaa totalitaarsest režiimist, mis avaldub hästi loomingulise allumatuse kontekstis. Näitusetekst räägib ametlikul toonil kunstiteostest, mis käsitlevad tabuteemasid nagu seksuaalsus ja võimukriitika. Väljapaneku sisu valguses võib selline väljenduslaad tunduda liigselt konservatiivne ja formalistlik, ent just sellises keeles peitub institutsionaalne hukkamõist režiimide vastu, kus hoitakse avalikku ruumi, vaba eneseteostust ja loomingulist vabadust oma raudses haardes.

Näituse sisu on võimukonflikt, mille ulatus on tegelikult palju laiem kui Venemaa, ka meie siin Eestis oleme selle konflikti osa. Ühelt poolt seetõttu, et arvame end asuvat vabas maailmas, ent ka vabas maailmas on totalitarismi tendentsid. Meie ühiskonna valdav enamik ei pruugi neid tendentse tähelegi panna, sest kogu tähelepanu on keskendunud problemaatilistele naaberriikidele. Venemaa ebanormaalsus surub meid põlvili ja paneb leppima militariseerimisega, vastumeetmega meie piiri taga toimuvale. Kui tahame militariseerimise vastu protestida, peame seda tegema Peterburis või Moskvas ja teatama Vene võimudele midagi sellist: "Kuulu järgi valmistute meid ründama ning me kõik teame, millise kaose ja vägivalla toob kaasa sõjategevus. Niisiis, kui see tõele vastab, palume teil kohe igasugune meid ohustav tegevus lõpetada. Kui see aga ei vasta tõele, siis teatame liitlasvägedele, et me nende abi ei vaja."

Asjaolu, et selline igati loogiline tekst tundub naiivne ja naeruväärne, tähendab konflikti olemasolu. Seda konflikti ei tasu unustada ega alahinnata, eriti just kõnealuse näituse tõlgendamisel. Samamoodi ei tohiks unustada, et totalitarismil põhinevate riikide nimekiri täieneb pidevalt. Sinna on lisandunud Türgi ning me kõik kardame, et kohe on seal USA, mõned tähtsad Euroopa riigid ning varsti ka meie ise. Niisiis arvan ma, et Tartu kunstimuuseumis ei näidata meile võõrast võitlust, mille üle saame mugavalt veiniklaasi taga pead vangutada. Meile näidatakse hoopis poliitilise vastandumise ja loomingulise allumatuse viise, millest võiksime õppust võtta.

Tsaari tapmine. Näituse keskseima tööna tõstan esile Alissa Joffe maalingu, mis peaks kujutama tsaari tapmist. Kunstniku enda sõnul on see ühiskonnale mõeldamatu süžee. Seda maali tõukasid teda tegema Venemaa praegused sündmused, mille kohta kunstnik ütleb umbes nii: pühakuks kuulutatud tsaari Nikolai II ja Stalini ülistamine on ühiskonnale transleeritav jõud, mis ei allu kriitikale. Teos seisneb selles, et valgele riidele on musta värviga mäkerdatud kujundid, mis kujutavad kõnet pidavat monstrumit tulistavat kantpead. Kokkuvõttes näeb teos aga välja nagu mingi maagilise rituaali jäänuk: seal on mõningaid maagilisena mõjuvaid kujundeid ja üldse on sellesse teosesse kontsentreeritud must energia.

Siinkohal meenub, et Haiti revolutsioon – esimene õnnestunud orjade ülestõus, mille tulemusel sündis esimene mustanahaliste riik – sai alguse voodoo rituaalist, mille käigus ohverdati must siga, kelle verd kas joodi või määriti niisama naha peale. Nõnda võiks ka Venemaa revolutsioon saada alguse loomingulistest rituaalidest, mis hävitavad eeskätt selle tsaari, kes elab inimeste peas ja paneb nad kummardama karmi käega autoriteeti. Seda autoriteeti kannavad ka inimesed ise: tuhanded väikesed tsaarid kõnnivad tänavatel ja sõidavad maanteedel, pesapallikurikas tagaistmel jne.

Tüüpilist postsovetti iseloomustab truualamlik hoiak mis tahes võimu suhtes. Seda hoiakut kohtab kõikjal, kus kunagi on kehtinud nõukogude võim – ka Eestis. Inimese usaldus jõustruktuuride vastu kajastub väga hästi (antud näitusesse küll mittepuutuvates) ukraina kunstniku Nikita Kadani kuulsates taldrikutes "Protseduuriruum" (2009–2010). Taldrikutel on kujutatud piinamisviise, mida Ukraina jõuorganid on tarvitanud. Joonistused meenutavad nõukogudeaegsete meditsiiniõpikute illustratsioone, kus kuulekad patsiendid alluvad protseduuridele, sest doktor teab paremini, mis neile hea on.

Just selline on keskmise režiimimeelse kodaniku usaldus: mõnel pool põhjendatakse seda usaldust professionalismiga (väljaõppinud spetsialistid teevad oma tööd), mõnel pool tuleb mängu uhkus oma riigi üle ja lisandub paar krõbedat sõna vaenlase – näiteks lääne vastu. Kodanikel on alati ka mingi töökoht – ja Venemaal on riigiaparaat väga suur. Niisiis on see aparaat täidetud režiimile ustavate kodanikega, kel on veel eraldi kohus tagada avalik kord, režiimi toimimine jne.

Minu elukogemuse kohaselt on ametnikud tihti põhjendamatult neurootilised ja paranoilised, isegi rohkem, kui seadus või ülemus käsib, sest mõnel on vaja teha karjääri, mõnel töökohta hoida, mõnel isiklike probleemidega toime tulla. Nõnda on Venemaa riigisüsteem kohati näidanud üles täielikku nõdrameelsust, lastes end provotseerida näiteks Artjom Loksutovi organiseeritud "monstratsioonidest", mis tähendab absurdsete loosungitega pseudodemonstratsioone. Loomulikult on tegemist provokatsiooniga, mille abil on kerge meedia tähelepanu saavutada ja Venemaa jõustruktuuride arutust paljastada. Igaüks saab aru, et riigil oleks targem naljaga kaasa minna ja mitte sekkuda. Aga Venemaa näib olevat selline kaval ja pealtnäha korratu süsteem, mille üks osa annab "monstrantidele" preemia, teine osa arreteerib neid, kolmas kritiseerib olukorda. Võimalik, et selle taga ei peitu kavalus ja tegemist on lihtsalt kaosega, sest režiim on nõrk ja suudabki toimida vaid toore jõu abil.

Õigus tappa. Üha enam riike on hakanud tähelepanu pöörama sisevaenlasele ja jõustruktuurid on saanud voli realiseerida oma "õigus tappa" vastavalt erakorralise olukorra loogikale. Suveräänsusest räägitakse enamasti kui saarekesest keset vaenulikku ookeani või kui monstrumist, mille vastu nagunii ei saa, ent elu tuleb elada. Suveräänse saarekese kujutluspilt on seotud autonoomia ja iseseisvusega, ent igal sellisel saarekesel elab ka monstrum, kes vahel tungib ka teistele saarekestele ja hävitab sealse monstrumi või lööb temaga käed.

See on sedasorti suveräänsus, mida Kameruni päritolu filosoof Achille Mbembe on nimetanud õiguseks tappa. Mbembe käsitluses ilmnes õigus tappa kõige selgemalt lääne kolooniates ja Natsi-Saksamaal (korraks on mainitud ka Stalinit). Natsi-Saksamaa on hea näide sellest, kuidas sõda ja poliitika üksteisest läbi põimuvad ja kuidas surma tootmine ratsionaliseeritakse ning see omandab tööstuslikud mõõtmed. Mbembe sõnul loodi sellega teatav suveräänsuse arhetüüp, mida saab kõrvutada praegusaegse sõjariigi kontseptsiooniga.

Tundub loogiline, et Venemaa kui sõjariigi lätted on seotud nii Vene impeeriumi kolonialismi kui ka Stalini režiimiga, mis erinevalt Hitleri režiimist ei saanud hävingu osaliseks, vaid omandas sõja võiduka lõpu tõttu hoopis aupaiste. Vene kolonialismi diskursus ei olegi saanud õigupoolest areneda, sest nõukogude ajal projitseeriti kolonialism läänele ja iseseisvunud Venemaal on akadeemilised prioriteedid olnud ilmselt teist laadi.

Kolonialism on tugevalt kultuuris kinnistunud: palju koloniaalset vägivalda sisaldavat vene kirjandusklassikat ümbritseb pühaduse oreool isegi Eestis ning kolonialismi ja rassismi problemaatikat seostatakse vaid lääne heaoluühiskonna poliitkorrektsuse ja vasakpoolsete propagandaga. Siiski arvan, et meiegi vanemad põlvkonnad võiksid näiteks rääkida sellest, kuidas sattus nende leksikasse sõna "tšurka" ja mida arvati nõukogude ajal kaukaaslastest. Põhja-Kaukaasia on üleüldiselt alarepresenteeritud piirkond ja teema. Vene rassismi ja imperialismi asemel tõusevad selles kontekstis esile pigem rahvuslus ja terrorism.

Näitus "Ebamugavad küsimused" rõhub just nimelt ala- ja väärrepresentatsioonile, tõstes esile Tšetšeenia sõja. Aslan Gaisumovi suurepärane video "Volga" toob efektse kujundi kaudu – 21 inimest sisenevad Volgasse ja sõidavad ära – ühiskondlikku teadvusse Venemaa imperiaalse süü ja vastutuse Tšetšeenia sõja eest. See on väga ebaõiglaselt summutatud ja normaliseeritud teema, mida võiks võrrelda sellega, kuidas lõvidel oleks lõvijahi lõpetamiseks ajaloolasi ja muuseumi vaja. Kunstnik Gaisumov tegeleb oma loomingus teadlikult Tšetšeeniale kuvandi loomise ja ajaloolise ebaõigluse (näiteks tšetšeenide massiküüditamine) väljendamisega.

Tõkestatud liikumine. Selle näituse kõige erandlikum, aga väga tõepärane teos on Kirill Savtšenkovi video "Laviin", mis koosneb Youtube’i videoklippidest ja edastab hästi seda, mis toimub suurema osa oma elust internetis veetvate inimeste peas ajal, kui inforuumis peetakse sõda. Piltide, videote, helide ja info maailmas on võimalik panna kokku maastikke inimese vaimuseisunditest. Need maastikud on pidevas muutumises, püüdes pidevalt leida tasakaalu. Kui videoklipp Krimmi tungivatest kopteritest annab ärevat signaali, kulub päris palju muusikavideoid ja kassipilte, et sellega edasi elada. Aga seda saab näha ka vastupidi: kui laviin meelelahutuslikku meediat on meie meeled täitnud, on ka Krimmi tungivad kopterid lihtsalt üks adrenaliiniallikas. Raske on ette kujutada, milline elu praegu Krimmis on. Savtšenkovi videos on klipp animaseriaalist "Rick ja Morty", kus ühest reaalsusest teise liikuvad tegelased näevad pealt iseenda surma, matavad end ise maha ja peavad selle kõigega edasi elama. Savtšenkov on oma veebilehel rääkinud apokalüpsisest ja selle irreaalsusest. Videos "Laviin" ei ole midagi sellist, mis erineks sadade tuhandete inimeste praegusest elutunnetusest. Näitusel täidab see video vahest fooni loovat ülesannet, nii nagu ka Jevgeni Zolotko näitusekujundus – mõlemad kinnitavad seda, mida me kõik teame.

Samamoodi toimivad rühmituse Zip nuputamisülesanded ning Dmitri Fjodorovi homofoobiateemalised maalid: mõlemaga kinnitatakse, et Venemaal ongi kõik täpselt nii, nagu teame, ainult et seda ei ütle meile meediamüra, vaid kunstnikud. Ning asitõenditena näeme seinal maale, mille autorit on paduparempoolsed rünnanud, kusjuures OMON on seda tuimalt jälginud ja miilits ignoreerinud.

Katrin Nenaševa kunstnikupositsioon on näitusel esitatuist kõige sekkuvam ja poliitiliselt kõige laetum. Ta on ka juba maailmameedia huviorbiiti jõudnud oma 2016. aasta aktsiooniga "Karistus", mis keskendub lastekodude piinamisprotseduuridele. Teine näitusel esindatud aktsioon "Ära karda" (2015) on keskendatud naisvangide elule vanglas ja sellest väljaspool. Kunstnik elas 30 päeva vanglariietes, käis ringi ja pildistas end mitmetes olukordades avalikes kohtades. Hiljem saatis pildid vanglatesse, märkega "Ära karda". Aktsioon pööras tähelepanu endiste naisvangide ühiskondlikule stigmatiseerimisele. Koos Nadja Tolokonnikovaga, kellele määrati vanglakaristus kuulsa Pussy Rioti kiriku-performance’i eest, on Nenaševa avalikult protestinud ka vanglate ebainimlike tingimuste vastu. See protest lõppes arreteerimisega.

Minu arvates võtab näituse kokku Anna Andržievskaja performance’i "Tõkestatud liikumine" dokumentatsioon, performance’it ma ise kahjuks ei ole näinud. See töö sümboliseerivat nõukogude pärandi aeglast lagunemist ja nostalgiat ajajärgu järele, mille koht on minevikus. Ühtlasi protestib see toidust koosnev töö kunsti kasvava kommertsialiseerumise vastu.

On tõsi, et sõjakolletest (Balkan, Ukraina) ja totalitaarsetest režiimidest (Ukraina, Valgevene, Venemaa) kunstiga tehakse praegu mõnusat äri, mistõttu sedasorti kunsti võib vaadelda kui ebaõiglusest, kannatustest ning vägivallast korjatud nektarit, mis toidab kunstiturgu, rikkaid lääne kunstiinstitutsioone ja nende töötajaid. See on mehhanism, mis seob kaasaegse kunsti nekrokapitalistliku masinavärgiga, mille ühes otsas on laibahunnik, teises otsas valge kuup.

Probleemsete ühiskondade kunstnikud, kes peavad nii vaimselt kui materiaalselt ellu jääma, tantsivad justkui kahe masinavärgi vahel: kodus istuvad nad vangis, kuskil kaugel ootab neid punane vaip, mis sunnib neid eksootilist materjali üha apetiitsemas vormis juurde tootma.

Lõpetuseks võiksin ju leida sellele kõigele lohutava õigustuse: näiteks öelda, et kunst on ettekääne rääkida valupunktidest või et kunst on haige süsteemi terve, rikkumata osa indikaator. Aga see ei ole õigustus süsteemile, see on õigustus kunstile. Konkreetsemalt sellele kunstile, mille Julia Polujanenkova on Tartusse toonud. Suur tänu talle selle eest.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: www.sirp.ee



Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.