Arvustus. Haudvaikne jumal ja kõrvulukustav armastus ({{commentsTotal}})

Jan Uuspõld
Jan Uuspõld "Talvevalguses". Autor/allikas: Theatrum

Uus lavastus

Ingmar Bergman, "Talvevalgus"

Lavastaja: Andri Luup

Kunstnik: Pille Jänes

Muusika: Ene Salumäe

Osades: Jan Uuspõld, Maria Peterson, Helvin Kaljula, Anneli Tuulik, Tiit Alte jt.

Theatrumi esietendus 30. märtsil Tallinna Transpordikoolis

Kui Theatrumi "Joobnute" groteskselt moonutatud maailmas lalisevad deliiriumi veerel vaakuvad tegelased vahetpidamata Jumala sosinast, siis Ingmar Bergmani "Talvevalguse" karmil kõnnumaal valitseb talumatu Jumala vaikus. On üksnes pastor, kes ei kuule enam Jumala häält ega oska kuulda inimeste omi.

Andri Luubi lavastus algab Bergmani filmi avakaadritega. Vaikuses jooksvad tiitrid, üksildane kirik kevadtalviselt lohutul maastikul, sõnatult tagalavale ekraani ette rivistuvad tegelased. Ja siis oleme me ühtäkki selle kiriku sees, filmist väljas ja teatris. Vaatajad, aga võibolla ka kogudus, sest oma esimese jutluse ning pika, rõhutatult ja rõhuvalt monotoonse armulaua, peab pastor Tomas Ericsson (Jan Uuspõld) saalitulede põledes.

Seda vaataja või osalise kahestumist, mõlema üheaegset võimalikkust, toetab ka Pille Jänese vaimustavalt napp, ent mänguline kujundus. Ristikujuline mängupind markeerib kiriku põhiplaani: kaugelt istmeridade vahelt algab pikk altarini viiv poodium, mis suubub Transpordikooli statsionaarse lava ette paigutatud mängupinnale ja lõpeb mõni aste kõrgemal asuva kantsliga. Lisaks valge harmoonika mängupinna vasakus servas ja neli erkvalget skandinaavialikult napi joonega puutooli. Ning viiskümmend halli varjundit kostüümides. Ülimalt lakooniliste vahenditega loodud maailm, range, aga samas väga teatraalne ja kujundlik.

Just siin peitub ka Andri Luubi lavastuse suurim voorus: "Talvevalgus" on sisimas, tunnetuselt autoritruu, täpselt bergmanlik töö. Halastamatu. Karge. Sentimendivaba. Bergman ega Luup ei mõista kohut ega anna armu. Laval on kitsikuses, abitud ja enesekesksed inimesed, kes talitavad oma parimat äratundmist mööda. Ja teevad sellega tahtmatult, aga julmalt haiget nii iseendale kui teistele.

Jumala kaotanud pastor, kes tõukab jõhkralt eemale armastava naise. Globaalse kurjuse kinnisideesse klammerdunud kalur, kes laseb endale kuuli pähe ja jätab ihuüksi oma kolmandat last ootava abikaasa. Trotslikult jumalat eitav õpetajapreili, kes nõuab piiritu armastuse eest kasvõi pisut hoolimist. Võibolla on pastor neist kõigist kõige egoistlikum, aga... võibolla ka mitte.

“Talvevalguse” kõige peenema näitlejatöö teeb Maria Peterson – see kuklasse lükatud kootud baretiga jumalasulase armastust ihkav koolipreili on ju toosama väike ja kange Antigone, keda Maria Peterson 20 aastat tagasi mängis. Sama jonnakalt eitav ja jaatav. Aga suureks sirgunud. Naine, kes teab, et armastus maksab hingehinda, ja ei kohku tagasi. Petersoni osalahenduses ei ole ühtki forte't, see on intensiivne hall. Ja tema pikk monoloog, kiri pastorile, mille ettelugemist alustavad Maria Peterson ja Jan Uuspõld sünkroonis, kahehäälselt, on ilmselt pilt, mis sellest lavastusest ka kahekümne aasta pärast meelde tuleb.

Jan Uuspõllu pastori puhul püüavad pilku detailid – pikad plastilised sõrmed, kui Ericsson armulaualeiba jagab, nurgeliselt kammitsetud poosid, kui õpetaja uinub või köhahoos vappub. Tervikuna mõjub Uuspõllu osalahendus siiski kraadi võrra liiga väliselt ja groteskselt. Kohati on see pigem saatan ise kui vaimust vaevatu, rohkem Mefisto kui Tomas Ericsson.

Lavastuslikke liiasusi on ka "Talvevalguses" tervikuna. Mõni kujund – vikatiga üle tagalava sammuv kalur, groteskne tumm pantomiim pastori siseheitluste näitlikustamiseks – tundub liigne. Videokasutuse selget kargust lõhub üks pikk ja kunstlik episood, kus kaamera jälgib suures plaanis Jan Uuspõllu ekslevat-otsivat pilku. Lavastuse minimalistliku lihtsuse taustal mõjuvad need pildid magusalt teatraalseina.

Sest finaal – pastor Ericssoni jutlus tühjas kirikus – on täpne Bergman. Olgu või tühjas ruumis, mees teeb, mis on tema kohus. Või õigupoolest, Ericssonil ei ole valikut. See on ainus, mida ta suudab. Rääkida jumalast ja jumalaga, vaikigu see pealegi. Ainsale kuulajale – õpetajapreili Lundbergile – , kes ei usu Jumalat, aga usub Ericssoni.

Ja siis järgnevad tiitrid. Vaikuses nagu Bergmani filmiski. Aga seekord Theatrumi lavastuse tegijate nimedega. Väga ilus ja stiilne raam.

Toimetaja: Valner Valme



Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.