Janno Bergmann: tagasivaatamine on enda mõtestamine ({{commentsTotal}})

Janno Bergmann
Janno Bergmann Autor/allikas: Rae kultuurikeskus

Möödunud nädalal avati Rae kultuurikeskuse fuajeegaleriis uus näitus, tegu on kaasaegse kunstniku Janno Bergmanni töödega. Mart Niineste tegi autoriga intervjuu.

Kõigist kunstivormidest valisid seekord näitamiseks kaks fotoseeriat. Miks nii ja miks just need?

Üks põhjus oli kindlasti see, et kui pakkumine tuli, siis ma parasjagu tegelesin nende seeriatega. Teiseks põhjuseks oli see, et Rae Kunsti Platsi tundusid need hästi sobivat.

Fotoseeria "Punane ja must" on algselt olnud üks teine teos, tahad sa sellest rääkida?

Algupärane teos valmis 1999. aastal ja sai loodud 35mm kinofilmile. Kogu loomeprotsess oli manuaalne ja füüsiline, mingit digitaalset sekkumist ega ka kaamerat ma protsessis ei kasutatud. Oli vaid tühja pildi ja heliribaga filmilint, värv, teip ning trükimasin.

Sellel ajal olin ma juba teinud mitmeid videoteoseid ja omandanud videomontaaži oskused. Samas tundus arvutiga montaaži tehes, et kogu protsess on kuidagi liialt etteaimatav ja tulemus kohati ehk isegi lamedavõitu või elutu. Seega huvitas mind töötamine low-tech vahenditega ja eksperimenteerimine. 

Sina ligi paarkümmend aastat tagasi ja sina nüüd – mis see on, mis "Punase ja musta" edasitöötlemisvääriliseks muutis?

Teose loomise järgselt 1990ndate aastate lõpus sai seda näidatud vaid kaks korda: Nongrata korraldatud Fideo ja Vilmi festivalil Pärnus Mai kinos ja Raivo Kelomehe korraldatud French-Baltic-Nordic Media festivalil offline@online Tallinna Kinomajas. Seda lihtsalt sellel põhjusel, et töö oli 35mm kinofilmil ja selle näitamiseks oli vaja kinoprojektorit, mis enamasti olid aga kinosaalides ja ligipääs neile üsna piiratud. Nii jäigi taies riiulile rohkem kui 15 aastaks tolmu koguma.

Eelmise aasta kevadel pöördus minu poole sõber Indrek Palu, kes otsis mingit liikuva pildiga visuaali, millele komponeerida heliteos Merepäevadel Kultuurikatlas toimuva kontserdi jaoks. Materjal sai selleks tarbeks digitaliseeritud ja taiesele uuesti otsa vaadates sai mulle hetkega selgeks, et see väärib uut tegelemist ja tähelepanu.

Et siis kaasaegsest kunstnikust on saanud tagasivaataja?

Võib nii öelda küll, kui sa tahad näha siin mingeid vastuolusid. Mina neid ei näe – tagasivaatamine on loomulik protsess, millega kunstnik mõtestab enda loomingulist teekonda, mõtestab kaasaega ja ka ennast selles voolamises. Seega ma usun, et ei tule kahjuks ka kaasaegsel kunstnikul teha vahel väike tagasivaade. Peamine, et oleks, kuhu tagasi vaadata.

Hästi, see teine fotoseeria "Kosmiline köök" on alustatud mullu ning jätkuvalt töös. Esitled nagu poolikuvõitu tööd näitusel?

Poolikuvõitu? Ei, kindlasti mitte! Teos on juba terviklikuna vaadeldav, muidu ma poleks seda näitusele üles pannud. Kõik oluline, mis teeb selle teose tervikuna vaadeldavaks, on juba seal: narratiiv, visuaalne esteetika, kujuteldav aegruum jne. Küll aga, jah, on mul plaanis selle seeriaga edasi töötada. Võib-olla muutub tulevikus ka vormistus, sõltuvalt võimalustest.

Hetkel aga, ehk siis kaasajal, on ta valmidus 100% – mis juhtub homme või paari kuu pärast, on veel teadmata. Võib-olla lisandub seeriale veel pildimaterjali, võib-olla mitte – õnneks on see kunstniku enda otsustada.

Kas kuidagi kaasaegsem polnuks astuda üles mõne videokunstiteose või installatsiooniga?

Pean tõdema, et mulle jääb kahjuks hetkel üsna ähmaseks, mis võtmes sa määratled seda nn kaasaegsust. Kas sa viitad meediumile, sisule, vormistusele, interaktiivsuse defitsiidile või veel mingile väljakujunenud praktikale? Videoteosed on näitusel esindatud, minu hinnangul on neid seal kogunisti kaks. Mis puudutab installatsioonikunsti, siis sellega ma olen tegelenud viimased seitse aastat – viimase installatsiooni võtsin maha galeriist Metropol nädal enne selle näituse avamist.

Vahel on hea ja isegi vajalik teha ka midagi muud. Kindlasti on näituse tegemisel oma osa ka ruumi spetsiifikal. Rae Kunsti Plats on hea eksponeerimispind, kuid siin peab silmas pidama, et kunsti eksponeerimine ei ole kõnealuse ruumi ainus funktsioon – märkimisväärse osa ajast on ta ka kontserdi või etenduse külastaja jalutamise saal. Selliseid esmapilgul kõrvalisena näivaid nüansse tuleb tihti arvesse võtta, neid annab ületada, mugandada või kaaperdada, aga alati pole seda vaja teha, eriti veel, kui puudub taoline ülesandepüstitus.

Milline on tuleviku kunst?

Tuleviku kunst on tajusümbolite keeles, informatsiooni kadu saab seal olema praktiliselt olematu, tõlgendused võivad varieeruda vähesel määral ja seda tänu tõlgendaja assotsiatsioonidele!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: kultuur.rae.ee



Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Ivar Veermäe. Replica. 2017

Kumu blogi: Eesti kunst Brüsselis ja Roomas

Kahe näituse omavaheline keemia: kui "Ekraani arheoloogia" panustab kaasaegse kunsti vahenditega eelkõige Eesti kui edumeelse tehnoloogiamaa kuvandisse, siis Konrad Mäe näitus tõstab esiplaanile Eesti kunsti individuaalse ja emotsionaalse poole ning müstilise, pea pühaliku kontakti loodusega.

FILM
TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: