Jaak Allik: viimaste aastate lavastajaõpe on suures osas juhuslik ({{commentsTotal}})

Postimees/Scanpix
Postimees/Scanpix

Millises seisus on Eesti lavastajaõpe? Erle Loonurm esitas raadio kultuuriuudiste tarbeks Jaak Allikule selle kohta paar küsimust.

Allik arvab, et lavastajaõppe juures peaks õpilast suunama ja jälgima mõni suurmeister, lavastajaõpe peaks olema teine kõrgharidus ning lavastajaks pürgijaid peaks innukamalt välismaale õppima saatma.

Te kirjutasite möödunud aasta lõpus ilmunud arvustuses "Lavastajaõppest "Tasujate" näitel", et noori häid lavastajaid tuleb Eesti teatripilti juurde vähe ning esitasite küsimuse, kas ja kuivõrd saab üldse lavastajaks õppida/ õpetada. Mis täpsemalt selle olukorra nii nukraks Eesti lavastajaõppes teeb?

Minu meelest on põhiline see, et kui me räägime Eestis lavastajaks õppimisest või õpetamisest, siis selle juures on vajalik suure meistri kõrvalolek. Andeka lavastaja ja pedagoogi juuresolek, kes õpilase kujunemist suunab, jälgib, annab talle ülesandeid, annab talle töid ja vaatab tema lavastusi, oskab teda stažeerima suunata ja annab talle kirjandust.

Siis võib tulla näitlejast tõepoolest hea lavastaja, samuti nagu võib hea lavastaja tulla ka lavastajõppe läbinust. Kui vaadata kasvõi viimasel aastakümnel tegutsenud eesti lavastajaid, siis igaühe puhul oskame me nimetada meistri, kelle kõrval nad kasvanud on: Kaarin Raidi õpetaja oli Maria Knebel, Ingo Normetil Anatoli Efros, Jaan Toomingal ja Kalju Komissarovil, Merle Karusool, Lembit Petersonil Voldemar Panso.

Kui aga peaaegu sama noored kui teatrikoolist tulnud ise on, lähevad teatrikooli õpetajateks, ning asi toimub rohkem grupitöö põhimõttel omavahel tehes ning see ei leia lavastajapoolset aastatepikkust suunatud analüüsi, siis mulle ongi jäänud mulje, et viimastel aastatel on lavastajaõpe olnud teatrikoolis suures osas juhuslik: justkui uppuja päästmine oleks uppuja enese asi. Süsteemset tööd nendega viimase aastakümne vältel ei ole tehtud, mulle tundub.

Näitlejad lavastavad järjest enam. Äkki on tegu meie ajastule iseloomuliku tendentsiga, et n-ö kõik teevad kõike ja noored peavadki läbi löömiseks suutma end mitmel rindel tõestada? Või viitab see sellele, et lavastajaõpe ei suuda ajaga kaasas käia? Mida teha, et olukord paraneks?

Paljud lavastajad tulevadki näitlejaõppest ja samas on selge, et kõigil näitlejatel ei ole lavastamiseks annet, mõnel jälle on. Kuid sel juhul peaks lavastajaks õppimine olema siiski õpetaja poolt suunatud. See, et näitlejad ise lavastada tahavad, on täiesti normaalne.

Lavastajaõpe peaks olema teine kõrgharidus. Tal peaks olema kas näitlejabaas või mõne teise eriala baas all. Lavastajaks ei saa tulla õppima 18-aastaselt. Teine asi, mida meil üldse pole tehtud, on lavastajaks õppida tahtjaid stažeerima saata, kas aastaks või pooleks, ehk kauemakski. Saata nad kooli ajal välismaale – Venemaale, Saksamaale, Poola, kus on tugevad lavastajakoolkonnad, et toimuks üliõpilasvahetus kooli ajal, aga muidugi ka pärast kooli. Ma ei tea ühtegi meie noort lavastajat viimasest aastakümnest, kes oleks olnud aasta-kaks-kolm välismaal, vaadanud, kuidas seal suured lavastajad lavastavad. See aste on meil üldse puudu.

Kokku on aastail 2000–2016 Tallinnas lõpetanud 13 lavastajat, kellest praeguseks on jäänud oma eriala juurde kaheksa inimest (Ojasoo, Keller, Lennuk, Klemets, Koldits, Uusberg, Pukk, Mets), neile lisanduvad 11 dramaturgidiplomiga noort, kellest vähemati neli (Leesalu, Piik, Pihla, Koppelmaa) on asunud samuti lavastama.

Asja teeb mõtlemisväärseks aga fakt, et enam-vähem samal ajavahemikul (1998–2012) on Toompea kooli nende kolme lennu lõpetanutest, kus lavastajaõpet polnud, hakanud koguni seitse inimest lavastama (Aardam, Võigemast, Kõrve, Lagle, Lill, Moppel, Toompere jr). Nimekirjad on üsna võrdväärsed. – väljavõte arvustusest.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Kuberneri aed

Kuberneri aia monumendi konkurss jäi tulemuseta

Riigikogu kantselei korraldatud konkurss Kuberneri aeda omariikluse monumendi leidmiseks ei toonud otsitud tulemust. Kolm kunstiliselt paremat võistlustööd saavad auhinnaraha kätte, kuid žürii otsustas üksmeelselt, et ükski neist ajaloolisesse aeda ei sobi.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: