Arvustus. Pilguheit teadlase hingellu ({{commentsTotal}})

Autor: wellcomeimages/Creative Commons

Uus raamat
Jaan Aru
"Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust"
Argo

Esmapilgul jäi mulje, et tegu on gümnaasiumiealistele suunatud teosega ajufunktsioonidest ja inimese bioloogilisest olemusest. Mida kaugemale lugeda, seda huvitamaks läks, sest tegu on ühtlasi uurimusega Jaan Arust ja tema maailmast. Seega üsna isiklik raamat, kus autor paljastab endast üpris palju. See tähendab, et raamat püüab teadust "inimlikustada" ja eks selle sihiga seda vast ka kirjutati. Kuigi esimestes peatükkides jääb mulje, nagu annaks autor üldise ülevaate juba aastakümneid olemasolevatest andmetest inimaju uuringute kohta, satub sisse ka isiklikke paljastusi. Järelikult on teos minu jaoks jaotatud teadvus/alateadvus-süsteemi, mille tavaolekus räägitakse justkui inimese enesetunnetusest, kuid selle all on vast autorilegi märkamatuks jääv alltekst, mis on palju huvitavam ning seega inimlikum.

Toonist saab mõista, et autor üritab teosega populariseerida teadust ning lugemise ajal tekib paratamatult mõte, et säärane raamat on sihilikult loodud vastukaaluks Eestis vohavale kristalliusule ja igasugusele new age'i hämale. Raamat ise ei sisalda uut informatsiooni viimaste arengute kohta ajuuuringutest, tehisintellektist ega muust reklaamitust. Pigem võtab autor ülesandeks jutustada kokkuvõtvalt igale lollilegi selgeks teaduse seisukohad võimalikult meeldivas võtmes: teose saanuks kokku panna ka teaduskraadita inimene, tsiteerides kokkuvõtteid une, tehisintellekti ja ajukeemia uuringuist. Säärane lähenemine on ilmselt vajalik autori sõnumiks, mis seisneb materialistlikus maailmavaates, kus inimene ise on juhuslikult kokkupandud universumi biorobot, keda on võimalik programmeerida ja parandada. Autor toob raamatus tihti näiteks oma lapse ja abikaasa. Oleks huvitav vaadata, kuidas ta kummalegi armastust avaldab: "Teis olevad juhuslikud bioloogilised faktorid vallandavad minu ajukeemias ahelreaktsiooni, mille tulemusena eelistan teid hetkel kõigile teistele inimestele, keda tunnen!" Samuti on üsna kummaline lugeda tema lähenemist inimese olemusele: kui aju ehk intellekt on arenenud piisava piirini, saabki temast inimene. Aju = inimene.

Ühest küljest selgitab autor käitumismustrite kujunemist ja samas eitab ta inimolemuse sügavamat tähendust. Kohe algul nendib Aru, kuidas ta kunagi üritas leida hinge või seda salapärast Miskit, mis teeb inimesest justkui inimese. Aga ta ei leidnud, temas toimus pettumine. Kui ta räägiks vaid sellest, mis teda sellele teele juhtis, mis kogemusi ta läbi elas: minu arust on siit raamatust puudu julgemini isiklikumaks minek. Sest see raamat on isiklikum, kui algul paista võib. Tegu on võrdlemisi noore mehe isiksuse kujunemisega, kes üritab leppida teadmatusega ja ülistada juba teatut: seetõttu üritab ta ilu näha aju keerukuses ja bioloogilistes detailides, sest ta ei leidnud endast seda Miskit. Ja kui endast ei leia, siis ei näe sa seda ka endast väljaspool asuvas maailmas. Selline võltsentusiasm hakkab raamatus pikapeale rusuvaks muutuma, sest laused nagu "Kas pole mitte põnev!" kõlavad tõesti ülalt alla vaatavatena ja lugejat tagantutsitavatena. Autor räägib oma sisemise lapsega, kes kompenseerib salapära kadu oma maailmast ja on seega sada protsenti pühendunud vähemalt katsutava ja tõestatava maailma nautimisega.

Eriti paljastub autori teaduslik dogmaatilisus intuitsioonist kõneldes, kus ta palub seda mitte usaldada ja selle tegelikult täiesti kõrvale lükata. Siinkohal jääb mulje pigem religioossest usukuulutamisest, kus autor on kunagi saanud haavata ja nüüd seda teemat väldib. Seetõttu võinukski teos olla väike autobiograafia, milles tibake teaduslikku teooriat. Hetkel on raamatusse kuhjatud 80 protsenti juba ammu teada juttu aju kujunemisest, une võimalikest funktsioonidest ja teaduse arvamusest teadvuse kohta. Autor ignoreerib igasuguseid teaduse dogmast väljapoole jäävaid nähtusi nagu kehaväliste kogemuste õigsust, intuitsiooni rolli teaduslike avastuste puhul ja muid tema jaoks ilmselt müstikasse kalduvaid teooriaid. Samuti üritab ta kramplikult selgitada, et on olemas ametlik teadus ja siis "mitteametlik". Laiema silmaringi omamise juures olnuks ta teadlik asjaolust, et kõiki neid käitumise ja teadvuse muutmise aspekte tunti juba tuhandeid aastaid tagasi erinevate vaimsete praktikate kaudu. Nüüd jõuab teadus lihtsalt tasapisi järele.

Muidugi saab väita, et niisugune raamat on teretulnud Eestit vallutava new age-loba valguses: "Ajust ja arust" peaksid tõesti lugema need inimesed, kes kulutavad raha erinevate poolvääriskivide ostmisele ja neile maagiliste omaduste kinnitamisele. Igasugused "maagilised" efektid tulevad pigem ajust, kuid kui sul puudub baasteadmine enda organismi toimemehhanismide kohta, täidab selle lünga ähmane udujutt. Eks ole aju ja isiksuse kujunemist puudutavatest seostest avalikkust ka kindlasti teavitada tarvis. Kuid elu pole kontrollitud keskkond. Eks lugeja võibki oma peas autoriga vaidlema jääda ja eks see olegi edasiviiv ja teretulnud nähtus. Kahjuks võib ennustada, et ega seda ei loe n-ö kristalliusku inimene, samamoodi, nagu ei loe pendliraamatut Aru või mina. Just selle tõttu oleks soovinud näha autorilt sama plastilisust ja visiooni oma väidetes ja lähenemises kirjapandule. Autor jätab tihti mulje kui pimedast inimesest, kelle vaimne masinavärk ei suuda tajuda teatud toone ja väidab, et neid polegi olemas ja kui sa seda tooni näed, siis sa tegelikult ikka ei näe. Mingis mõttes saaks laskuda kvantmehaanikasse ja teaduse sellistesse osadesse, kus reaalsus laguneb laiali ja vaatleja/teadlane ei saa rõhuda objektiivsusele. Ehk on see harivam, kainestavam ja valgustavam kui inimkeha masinolemuse huvitaks muutmise katse nende kaante vahel.

Üks huvitav mõttekäik veel siia lõppu: tehisintellektist rääkides arutavad säärased teadlased alati, kuidas masinat inimlikumaks teha, kuigi näiteks autori nägemus inimese olemusest just tehisintellekti kirjeldabki. Autor eitab vaimset teadust, mis on minu jaoks inimolemuse üheks tunnusmärgiks. Aju kasvab ise, kuid eitades oma kogenematuse põhjal ka armastuse, intuitsiooni ja muud "käega mitte katsutavad" ja testimatud seisundid, on juba küljest lõigatud säärane inimlikkuse osa, mida puhtalt bioloogiaga seletada ei saa. Ehk saab see teos kunagi isiklikuma järje, mida oleks palju harivam lugeda.

Toimetaja: Valner Valme



EMTA rektorikandidaadid "MI-s".EMTA rektorikandidaadid "MI-s".
EMTA rektori kandidaatide seisukohad on debattide käigus ühtlustunud

EMTA rekotorikandidaatide debatil olid läbivateks küsimusteks kooli töö parem korraldamine ja rahastamine. Lõpliku valiku nelja kandidaadi vahel teeb kooli valimiskogu.

Lauri SommerLauri Sommer
Lauri Sommer: räpist on kohati kõrgpoeesia saanud

Kirjandusfestivali Prima Vista patroon on sel aastal kirjanik ja muusik Lauri Sommer. 8.–13. maini peetava festivali tänavune teema "Seitsme maa ja mere taga" viitab rännakutele nii ruumis, ajas kui iseenda sees.

John BoormanJohn Boorman
Festival HeadRead toob Tallinna režissöör John Boormani

Kirjandusfestivalile HeadRead saabub külalisena legendaarne Briti režissöör John Boorman. Selleks puhuks toimuvad Artises erilinastused, kus on kohal ka režissöör ise.

"Katakuride perekonnaõnn" ("Katakuri-ke no Kōfuku")"Katakuride perekonnaõnn" ("Katakuri-ke no Kōfuku")
NO99 näitab pöörast Jaapani kino

2. kuni 4. maini näeb NO99 kinos Jaapani filmide eriprogrammi. Näitamisele tulevad neli linateost, mis on korraldajate sõnul vaatamängulised, jaburad ja täis võimast visuaali.

FILM
HÕFFi kunstiline juht Maria Reinup
ERR.ee video: Maria Reinupi soovitused HÕFFiks

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali kunstiline juht Maria Reinup jagas mõned soovitused ja juhised tuleval nädalavahetusel toimuvaks festivaliks

TEATER
"Kolm talve"
Arvustus. Elus teater hindele "kaks"

Tena Štivičić "Kolm talve"
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Osades: Tõnu Oja, Ülle Kaljuste, Ita Ever, Guido Kangur, Kersti Heinloo, Tiit Sukk jt
Esietendus 21. aprillil Eesti Draamateatris

KIRJANDUS
Veiko Märka
Arvustus. Kirjad sõgedate ajast

Uus raamat

Veiko Märka: „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”.

Petrone Print, 2016. 134 lk.

KUNST
Octave Vandeweghe / Belgia "Kultuursed kombed"
Triennaali peapreemia pälvinud töö ühendab ilu ja funktsionaalsuse mõiste

Äsja avatud VII Tallinna rakenduskunsti triennaali peapreemia võitis Belgia kunstnik Octave Vandeweghe oma objektide seeriaga "Kultuursed kombed". Teine koht läks Eestisse ja kolmas Leedusse, neid ja teisi töid saab vaadata Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (ETDM) avatud näitusel "Ajavahe. Time Difference" kuni 23. juulini.

Arhitektuur
Näituse reklaamfotoNäituse reklaamfoto
Arhitektuurimuuseum kutsub ringkäigule Tartus

Möödunud aasta sügisel esmakordselt Tartmusis esitletud näitus "Kes loob linna?" uurib, kes, milliste eesmärkide, vahendite ja tulemustega kujundavad linnaruumi. 22. aprillil kell 16 oodatakse huvilisi aga arhitektuurimuuseumisse sellekohasele ringkäigule kuraator Kaja Paega.

"Narvainen""Narvainen"
Selgus Narva vanalinna südame arhitektuuriline ideekavand

Narva vanalinna südame arhitektuurikonkursi võitjaks kuulutati ideekavand märgusõnaga „Narvainen“, mille autoriteks on Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Eleriin Tekko, Liis Uustal, Lisete Kivimägi, Lilian Männikust, Sirkka Siimso ja Tõnis Malkov büroost KOKO arhitektid OÜ. Arhitektuurivõistlus hõlmas Narva kesklinnas asuva Stockholmi platsi ja Raekoja platsi piirkonda. Lahendust pakuti ka Raekoja pargi arendamiseks, mille ehitus jääb esialgu kaugemale tulevikku.

Uuendatud: 19:27 
MUUSIKA
EMTA rektorikandidaadid "MI-s".
"MI": Veerandsada aastat ülikooli juhtinud rektor saab mantlipärija

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat ootab ees ajalooline verstapost – 25-aastase ametiaja järel annab Peep Lassmann teatepulga üle uuele rektorile. Enne veel kui rektorikandidaadid kogunevad 25. aprillil avalikuks väitluseks, korraldas muusikasaade "MI" nendega teledebati.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektoriteks kandideerivad pianist Marje Lohuaru, muusikateadlane Kerri Kotta, pianist Ivari Ilja ning klarnetist ja dirigent Toomas Vavilov.

Arvamus
Tamur Tohver. Perpleks!

Polygon Teatris esietendub 27. aprillil "Perplex". Lavastaja ja teatrijuht Tamur Tohver kirjutas kultuuriportaalile, kust need mõtted moodsa aja absurdikomöödiaks tulid.

Meelis Oidsalu.Meelis Oidsalu.
Meelis Oidsalu: konflikt on iga loomingulise protsessi loomulik osa

"Ringvaates" oli külas kultuurikriitik Meelis Oidsalu, kelle 20. aprillil avaldatud Vikerraadio päevakommentaarist selgus, et Henrik Kalmet on esitanud lahkumisavalduse Tallinna Linnateatrisse. Stuudios selgitas ta selle konflikti tagamaid.

Stenbocki maja.Stenbocki maja.
Peeter Helme: kus on eesti poliitikateemalised romaanid?

Lugesin hiljuti, et Saksamaal on ilmunud romaan Angela Merkelist. Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitungis ilmunud arvustust uskudes pole tegu kuigi hea raamatuga. Kriitikale vaatamata ütleb arvustuse autor, et kuigi talle Konstantin Richteri romaan ei meeldi, ei tähenda see, et elavatest poliitikutest ei tohiks kirjutada.

"Unistajad""Unistajad"
Valner Valme: mina jään. Vastuseks Mart Helmele

Eestis on jõle ilm, ükskõik, kuidas "Terevisiooni" ja "Aktuaalse kaamera" peenetundelised ilmateadustajad meid lohutada püüavad: mõnus karge või meeldiv vihmarabin. Ei, see on talumatu. Palju olmet ajab iga päev närvi. Ma kohtan iga nädal mingit kilplaslikkust teenindussfääris.

Html Plokk