Arvustus. Pilguheit teadlase hingellu ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: wellcomeimages/Creative Commons

Uus raamat
Jaan Aru
"Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust"
Argo

Esmapilgul jäi mulje, et tegu on gümnaasiumiealistele suunatud teosega ajufunktsioonidest ja inimese bioloogilisest olemusest. Mida kaugemale lugeda, seda huvitamaks läks, sest tegu on ühtlasi uurimusega Jaan Arust ja tema maailmast. Seega üsna isiklik raamat, kus autor paljastab endast üpris palju. See tähendab, et raamat püüab teadust "inimlikustada" ja eks selle sihiga seda vast ka kirjutati. Kuigi esimestes peatükkides jääb mulje, nagu annaks autor üldise ülevaate juba aastakümneid olemasolevatest andmetest inimaju uuringute kohta, satub sisse ka isiklikke paljastusi. Järelikult on teos minu jaoks jaotatud teadvus/alateadvus-süsteemi, mille tavaolekus räägitakse justkui inimese enesetunnetusest, kuid selle all on vast autorilegi märkamatuks jääv alltekst, mis on palju huvitavam ning seega inimlikum.

Toonist saab mõista, et autor üritab teosega populariseerida teadust ning lugemise ajal tekib paratamatult mõte, et säärane raamat on sihilikult loodud vastukaaluks Eestis vohavale kristalliusule ja igasugusele new age'i hämale. Raamat ise ei sisalda uut informatsiooni viimaste arengute kohta ajuuuringutest, tehisintellektist ega muust reklaamitust. Pigem võtab autor ülesandeks jutustada kokkuvõtvalt igale lollilegi selgeks teaduse seisukohad võimalikult meeldivas võtmes: teose saanuks kokku panna ka teaduskraadita inimene, tsiteerides kokkuvõtteid une, tehisintellekti ja ajukeemia uuringuist. Säärane lähenemine on ilmselt vajalik autori sõnumiks, mis seisneb materialistlikus maailmavaates, kus inimene ise on juhuslikult kokkupandud universumi biorobot, keda on võimalik programmeerida ja parandada. Autor toob raamatus tihti näiteks oma lapse ja abikaasa. Oleks huvitav vaadata, kuidas ta kummalegi armastust avaldab: "Teis olevad juhuslikud bioloogilised faktorid vallandavad minu ajukeemias ahelreaktsiooni, mille tulemusena eelistan teid hetkel kõigile teistele inimestele, keda tunnen!" Samuti on üsna kummaline lugeda tema lähenemist inimese olemusele: kui aju ehk intellekt on arenenud piisava piirini, saabki temast inimene. Aju = inimene.

Ühest küljest selgitab autor käitumismustrite kujunemist ja samas eitab ta inimolemuse sügavamat tähendust. Kohe algul nendib Aru, kuidas ta kunagi üritas leida hinge või seda salapärast Miskit, mis teeb inimesest justkui inimese. Aga ta ei leidnud, temas toimus pettumine. Kui ta räägiks vaid sellest, mis teda sellele teele juhtis, mis kogemusi ta läbi elas: minu arust on siit raamatust puudu julgemini isiklikumaks minek. Sest see raamat on isiklikum, kui algul paista võib. Tegu on võrdlemisi noore mehe isiksuse kujunemisega, kes üritab leppida teadmatusega ja ülistada juba teatut: seetõttu üritab ta ilu näha aju keerukuses ja bioloogilistes detailides, sest ta ei leidnud endast seda Miskit. Ja kui endast ei leia, siis ei näe sa seda ka endast väljaspool asuvas maailmas. Selline võltsentusiasm hakkab raamatus pikapeale rusuvaks muutuma, sest laused nagu "Kas pole mitte põnev!" kõlavad tõesti ülalt alla vaatavatena ja lugejat tagantutsitavatena. Autor räägib oma sisemise lapsega, kes kompenseerib salapära kadu oma maailmast ja on seega sada protsenti pühendunud vähemalt katsutava ja tõestatava maailma nautimisega.

Eriti paljastub autori teaduslik dogmaatilisus intuitsioonist kõneldes, kus ta palub seda mitte usaldada ja selle tegelikult täiesti kõrvale lükata. Siinkohal jääb mulje pigem religioossest usukuulutamisest, kus autor on kunagi saanud haavata ja nüüd seda teemat väldib. Seetõttu võinukski teos olla väike autobiograafia, milles tibake teaduslikku teooriat. Hetkel on raamatusse kuhjatud 80 protsenti juba ammu teada juttu aju kujunemisest, une võimalikest funktsioonidest ja teaduse arvamusest teadvuse kohta. Autor ignoreerib igasuguseid teaduse dogmast väljapoole jäävaid nähtusi nagu kehaväliste kogemuste õigsust, intuitsiooni rolli teaduslike avastuste puhul ja muid tema jaoks ilmselt müstikasse kalduvaid teooriaid. Samuti üritab ta kramplikult selgitada, et on olemas ametlik teadus ja siis "mitteametlik". Laiema silmaringi omamise juures olnuks ta teadlik asjaolust, et kõiki neid käitumise ja teadvuse muutmise aspekte tunti juba tuhandeid aastaid tagasi erinevate vaimsete praktikate kaudu. Nüüd jõuab teadus lihtsalt tasapisi järele.

Muidugi saab väita, et niisugune raamat on teretulnud Eestit vallutava new age-loba valguses: "Ajust ja arust" peaksid tõesti lugema need inimesed, kes kulutavad raha erinevate poolvääriskivide ostmisele ja neile maagiliste omaduste kinnitamisele. Igasugused "maagilised" efektid tulevad pigem ajust, kuid kui sul puudub baasteadmine enda organismi toimemehhanismide kohta, täidab selle lünga ähmane udujutt. Eks ole aju ja isiksuse kujunemist puudutavatest seostest avalikkust ka kindlasti teavitada tarvis. Kuid elu pole kontrollitud keskkond. Eks lugeja võibki oma peas autoriga vaidlema jääda ja eks see olegi edasiviiv ja teretulnud nähtus. Kahjuks võib ennustada, et ega seda ei loe n-ö kristalliusku inimene, samamoodi, nagu ei loe pendliraamatut Aru või mina. Just selle tõttu oleks soovinud näha autorilt sama plastilisust ja visiooni oma väidetes ja lähenemises kirjapandule. Autor jätab tihti mulje kui pimedast inimesest, kelle vaimne masinavärk ei suuda tajuda teatud toone ja väidab, et neid polegi olemas ja kui sa seda tooni näed, siis sa tegelikult ikka ei näe. Mingis mõttes saaks laskuda kvantmehaanikasse ja teaduse sellistesse osadesse, kus reaalsus laguneb laiali ja vaatleja/teadlane ei saa rõhuda objektiivsusele. Ehk on see harivam, kainestavam ja valgustavam kui inimkeha masinolemuse huvitaks muutmise katse nende kaante vahel.

Üks huvitav mõttekäik veel siia lõppu: tehisintellektist rääkides arutavad säärased teadlased alati, kuidas masinat inimlikumaks teha, kuigi näiteks autori nägemus inimese olemusest just tehisintellekti kirjeldabki. Autor eitab vaimset teadust, mis on minu jaoks inimolemuse üheks tunnusmärgiks. Aju kasvab ise, kuid eitades oma kogenematuse põhjal ka armastuse, intuitsiooni ja muud "käega mitte katsutavad" ja testimatud seisundid, on juba küljest lõigatud säärane inimlikkuse osa, mida puhtalt bioloogiaga seletada ei saa. Ehk saab see teos kunagi isiklikuma järje, mida oleks palju harivam lugeda.

Toimetaja: Valner Valme



Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

Anna ŠkodenkoAnna Škodenko
Selgusid Köler Prize´i nominendid

Näituse "Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum" avamisel selgusid järgmise aasta kevadel EKKMis toimuva "Köler Prize 2018" nominendid – EKKMi juhatus otsustas Köler Prize’i kaasaegse kunsti auhinnale nomineerida järgnevad kunstnikud: Anna Škodenko, Holger Loodus, Taavi Talve, Tanja Muravskaja ja Tarvo Hanno Varres.

FILM
Kaader filmist "Matilda".
Duumasaadik üritab keelata Nikolai Teisest rääkivat filmi

Sel sügisel peaks ekraanidele jõudma režissöör Aleksei Utšiteli film "Matilda", mis räägib viimase Venemaa tsaari Nikolai Teise ja baleriin Matilda Kšesinskaja armastusest. Kuid duumasaadik Natalja Poklonskaja püüab teha kõik, et film vaatajateni ei jõuaks, kuna tema hinnangul solvab film usklike tundeid.

TEATER
Triinu Sikk
Teatraalne kaamera. Triinu Sikk, "Unistajad"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

KUNST
Banksy töö Calais´ põgenikelaagris.
Arvatakse, et Goldie paljastas tänavakunstnik Banksy identiteedi

Suurbritannia trummi ja bassi produtsent Goldie viitas interneti audio-vestlussaates "Distraction Pieces" poolkogemata Banksy kunstist rääkides kellelegi Robile. Nüüd arvatakse, et muusik pidas silmas oma head sõpra Robert Del Najat, keda on varasemaltki Banksy nime all tegutsevaks peetud.

Arhitektuur
JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Esimese Haapsalu Tšaikovski festivali väljakuulutamine Tšaikovski restoranis.
Haapsalus tuleb esimene Tšaikovski festival

Peatselt saab Haapsalus osa omal ajal selles kuurortlinnas suvitanud vene helilooja Pjotr Tšaikovskile pühendatud festivalist.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.