Arvustus. Pilguheit teadlase hingellu ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: wellcomeimages/Creative Commons

Uus raamat
Jaan Aru
"Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust"
Argo

Esmapilgul jäi mulje, et tegu on gümnaasiumiealistele suunatud teosega ajufunktsioonidest ja inimese bioloogilisest olemusest. Mida kaugemale lugeda, seda huvitamaks läks, sest tegu on ühtlasi uurimusega Jaan Arust ja tema maailmast. Seega üsna isiklik raamat, kus autor paljastab endast üpris palju. See tähendab, et raamat püüab teadust "inimlikustada" ja eks selle sihiga seda vast ka kirjutati. Kuigi esimestes peatükkides jääb mulje, nagu annaks autor üldise ülevaate juba aastakümneid olemasolevatest andmetest inimaju uuringute kohta, satub sisse ka isiklikke paljastusi. Järelikult on teos minu jaoks jaotatud teadvus/alateadvus-süsteemi, mille tavaolekus räägitakse justkui inimese enesetunnetusest, kuid selle all on vast autorilegi märkamatuks jääv alltekst, mis on palju huvitavam ning seega inimlikum.

Toonist saab mõista, et autor üritab teosega populariseerida teadust ning lugemise ajal tekib paratamatult mõte, et säärane raamat on sihilikult loodud vastukaaluks Eestis vohavale kristalliusule ja igasugusele new age'i hämale. Raamat ise ei sisalda uut informatsiooni viimaste arengute kohta ajuuuringutest, tehisintellektist ega muust reklaamitust. Pigem võtab autor ülesandeks jutustada kokkuvõtvalt igale lollilegi selgeks teaduse seisukohad võimalikult meeldivas võtmes: teose saanuks kokku panna ka teaduskraadita inimene, tsiteerides kokkuvõtteid une, tehisintellekti ja ajukeemia uuringuist. Säärane lähenemine on ilmselt vajalik autori sõnumiks, mis seisneb materialistlikus maailmavaates, kus inimene ise on juhuslikult kokkupandud universumi biorobot, keda on võimalik programmeerida ja parandada. Autor toob raamatus tihti näiteks oma lapse ja abikaasa. Oleks huvitav vaadata, kuidas ta kummalegi armastust avaldab: "Teis olevad juhuslikud bioloogilised faktorid vallandavad minu ajukeemias ahelreaktsiooni, mille tulemusena eelistan teid hetkel kõigile teistele inimestele, keda tunnen!" Samuti on üsna kummaline lugeda tema lähenemist inimese olemusele: kui aju ehk intellekt on arenenud piisava piirini, saabki temast inimene. Aju = inimene.

Ühest küljest selgitab autor käitumismustrite kujunemist ja samas eitab ta inimolemuse sügavamat tähendust. Kohe algul nendib Aru, kuidas ta kunagi üritas leida hinge või seda salapärast Miskit, mis teeb inimesest justkui inimese. Aga ta ei leidnud, temas toimus pettumine. Kui ta räägiks vaid sellest, mis teda sellele teele juhtis, mis kogemusi ta läbi elas: minu arust on siit raamatust puudu julgemini isiklikumaks minek. Sest see raamat on isiklikum, kui algul paista võib. Tegu on võrdlemisi noore mehe isiksuse kujunemisega, kes üritab leppida teadmatusega ja ülistada juba teatut: seetõttu üritab ta ilu näha aju keerukuses ja bioloogilistes detailides, sest ta ei leidnud endast seda Miskit. Ja kui endast ei leia, siis ei näe sa seda ka endast väljaspool asuvas maailmas. Selline võltsentusiasm hakkab raamatus pikapeale rusuvaks muutuma, sest laused nagu "Kas pole mitte põnev!" kõlavad tõesti ülalt alla vaatavatena ja lugejat tagantutsitavatena. Autor räägib oma sisemise lapsega, kes kompenseerib salapära kadu oma maailmast ja on seega sada protsenti pühendunud vähemalt katsutava ja tõestatava maailma nautimisega.

Eriti paljastub autori teaduslik dogmaatilisus intuitsioonist kõneldes, kus ta palub seda mitte usaldada ja selle tegelikult täiesti kõrvale lükata. Siinkohal jääb mulje pigem religioossest usukuulutamisest, kus autor on kunagi saanud haavata ja nüüd seda teemat väldib. Seetõttu võinukski teos olla väike autobiograafia, milles tibake teaduslikku teooriat. Hetkel on raamatusse kuhjatud 80 protsenti juba ammu teada juttu aju kujunemisest, une võimalikest funktsioonidest ja teaduse arvamusest teadvuse kohta. Autor ignoreerib igasuguseid teaduse dogmast väljapoole jäävaid nähtusi nagu kehaväliste kogemuste õigsust, intuitsiooni rolli teaduslike avastuste puhul ja muid tema jaoks ilmselt müstikasse kalduvaid teooriaid. Samuti üritab ta kramplikult selgitada, et on olemas ametlik teadus ja siis "mitteametlik". Laiema silmaringi omamise juures olnuks ta teadlik asjaolust, et kõiki neid käitumise ja teadvuse muutmise aspekte tunti juba tuhandeid aastaid tagasi erinevate vaimsete praktikate kaudu. Nüüd jõuab teadus lihtsalt tasapisi järele.

Muidugi saab väita, et niisugune raamat on teretulnud Eestit vallutava new age-loba valguses: "Ajust ja arust" peaksid tõesti lugema need inimesed, kes kulutavad raha erinevate poolvääriskivide ostmisele ja neile maagiliste omaduste kinnitamisele. Igasugused "maagilised" efektid tulevad pigem ajust, kuid kui sul puudub baasteadmine enda organismi toimemehhanismide kohta, täidab selle lünga ähmane udujutt. Eks ole aju ja isiksuse kujunemist puudutavatest seostest avalikkust ka kindlasti teavitada tarvis. Kuid elu pole kontrollitud keskkond. Eks lugeja võibki oma peas autoriga vaidlema jääda ja eks see olegi edasiviiv ja teretulnud nähtus. Kahjuks võib ennustada, et ega seda ei loe n-ö kristalliusku inimene, samamoodi, nagu ei loe pendliraamatut Aru või mina. Just selle tõttu oleks soovinud näha autorilt sama plastilisust ja visiooni oma väidetes ja lähenemises kirjapandule. Autor jätab tihti mulje kui pimedast inimesest, kelle vaimne masinavärk ei suuda tajuda teatud toone ja väidab, et neid polegi olemas ja kui sa seda tooni näed, siis sa tegelikult ikka ei näe. Mingis mõttes saaks laskuda kvantmehaanikasse ja teaduse sellistesse osadesse, kus reaalsus laguneb laiali ja vaatleja/teadlane ei saa rõhuda objektiivsusele. Ehk on see harivam, kainestavam ja valgustavam kui inimkeha masinolemuse huvitaks muutmise katse nende kaante vahel.

Üks huvitav mõttekäik veel siia lõppu: tehisintellektist rääkides arutavad säärased teadlased alati, kuidas masinat inimlikumaks teha, kuigi näiteks autori nägemus inimese olemusest just tehisintellekti kirjeldabki. Autor eitab vaimset teadust, mis on minu jaoks inimolemuse üheks tunnusmärgiks. Aju kasvab ise, kuid eitades oma kogenematuse põhjal ka armastuse, intuitsiooni ja muud "käega mitte katsutavad" ja testimatud seisundid, on juba küljest lõigatud säärane inimlikkuse osa, mida puhtalt bioloogiaga seletada ei saa. Ehk saab see teos kunagi isiklikuma järje, mida oleks palju harivam lugeda.

Toimetaja: Valner Valme



Renate Keerd

Tartu Uus Teater avas hooaja Renate Keerdi tantsulavastusega

Tartu Uues Teatris esietendus kümnenda hooaja esimene uuslavastus, mille lavastaja Renate Keerd ei andnud publikule enne teatrimajja jõudmist teada ei etenduse sisu ega pealkirja. Hooaeg on eriline veel selle poolest, et Tartu Uus teater loodab ühisrahastuskampaania abil saada kokku üle 300 000 euro, et teatrimaja, kus praegu rentnikena tegutsetakse, päriseks endale osta.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: