Arvustus. "Unistajad" käivad piiri peal ({{commentsTotal}})

"Unistajad" Autor/allikas: Petri Tuhkanen

Uuslavastus

"Unistajad"

Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater)
Valgus- ja videokunstnik Petri Tuhkanen
Kostüümikunstnik ja joonistused Kärt Hammer
Dramaturg Eero Epner

Laval ja muusika Jakob Juhkam, Jörgen Liik, Rea Lest, Simeoni Sundja

Esietendus 8. aprillil Teater NO99s

Juhan Ulfsaki "Unistajad", inspireerituna Bernardo Bertolucci filmist "The Dreamers" ja Jean Cocteau teosest "Les enfants terribles", loob klassikutele uue konteksti, aegruumi ja väärtuse.

"Unistajad" kõnnivad elu ja surma, lapsepõlve ja täiskasvanuea, muusika ja teatri, valikute piiril.

Lavastus koosneb selgelt kahest poolest - näitemängust ja kontserdist. Viimse detaili ja peensuseni viimistletud lavastuse pool - väikses valge lina all kujuteldavas lasteoas, kinnises ja omaette aegruumis filmitud ja samal ajal seinale projekteeritud etendus on täpne, nauditav ja meisterlik.

Nii õnnestunud näitlejatöödega ja ka tehniliselt täpset ja meisterlikku lavastust näeb harva. Tegemist on intelligentse, tundliku, kihilise ja haarava teatriga. Kõik näitlejad on suurepärased, eriti hea meel oli näha Simeoni Sundja etteastet, mis võrreldes tema eelnevate NO99 egiidi all tehtud töödega on nüansirikkam ja enesekindlam. Siit ka kiidusõnad Ulfsakile, kes igasuguse kahtluseta oskab näitlejaga töötada ning temasse loomerõõmu süstida, kutsudes esile parima. Trupp loob publiku ette poeetilise paleti eneseotsinguist, konfliktist enda ja ümbritseva maailma, siiruse ja näitemängu vahel ning hirmust, mis vägisi kontrolli kipub võtma - ehk Elust.

Kuid nagu ka elus kipub olema, tundub, et "Unistajate" probleem peitub doseerimises - suurepärase tulemi jaoks on komponendid kokku kogutud ja omavahel segatud, kahtlemata on tegemise rõõm samuti rikkalik, aga kuidas see kõik ka lõpuks kokku mekib? Pärast etendust jääb kriipima kahjutunne, et teatri osa nii väike oli. Teemasid ja nüansse, mida edasi arendada ja lahata, piire, mida veel kaugemale lükata, oleks küll.

Üks pluss üks on kaks

Salmile annab refrääni aga noorte näitlejate enda loodud bändi muusika, mis moodustab keskeltläbi umbes poole lavastusest. Kahest poolest ühtset tervikut aga ei teki. Need osad küll teenivad sama eesmärki, olles kumbki näide kinnisest süsteemist, justkui sektist, mille magusmõrkjas labürint-raamis inimene ringiratast askeldab, tahtmata ja julgemata näha, et ka sellest väljaspool on elu; kuid kahe eri maailmana nad teineteisest ei täienda ega loo ka konflikti kaudu dialoogi, vaid jäävad sihitult eraldi hulpima.

Juhan Ulfsak teab, mida ta tahab ja oskab oma nägemust näitlejatele edasi anda. Ja trupp suudab seda ka publikule edastada. Etendust vaadates jääb tunne, et nii lavastaja kui näitlejad on lavastuse tööprotsessi nautinud. See on juba pool võitu. Kuid kas trupi enda rahulolu tehtust ka vaatajale korda läheb ja esteetilis-kunstilist naudingut pakub, on iseasi.

Kunstnik peabki heas mõttes egoist olema ja tegema seda, mis teda ennast puudutab. Kust läheb aga piir omavahelise kvaliteetaja veetmise, mil protsess on tulemusest tähtsam, ja publikule väärtusliku kunstilise elamuse pakkumise vahel? Vaataja saab julgelt poole lavastuse ajast osa heavy metal/ punk-kontserdist (pigem psühh-drõun - VV), selline kangemat sorti kraam. Näitlejate sõnul oligi kogu muusikaline pool nende kanda ja kuudepikkuse harjutamise tulem on publiku ees minikontserdi näol. Professionaalne näitleja ei ole aga tingimata veel professionaalne muusik. Kontserti kuulates tekkis tunne, et lavastuses jäi puudu uutest ideedest ja olemasolevaga kaugemale minemisest, mille täiteks muusikaline osa hästi passis. "Kui tervet ei jõua, tee pool", meenub meie kirjandusklassika lehekülgedelt. Teatrilava ei ole aga kool ning kui inspiratsiooni terveks teekonnaks ei jätku, siis mida teha, kui maratonirajale lastud sprinteril võhm poolel teel otsa saab?

Rännak saladuseni

Kui aga võrrelda ka mõningaid Ulfsaki eelnevaid töid - "Kadunud sõbra juhtum" NO99s või "Kaart ja territoorium" Draamateatris, siis "Unistajatel" on konkreetsem ja struktuursem ülesehitus ning rütm ja kontsentreeritus on "Unistajate" tugevus. Samuti nagu meisterlikud rollisooritused ning Kärt Hammeri ja Petri Tuhkaneni kunstnikutöö.

Ulfsaki teater on aja ja ruumi tajumise teater. Atmosfääri ja õhkkonna teater, mis vaataja endaga viib, mitte ei jäta distantsilt hindaja ja pealtvaataja positsioonile. Ulfsaki teater usaldab vaatajat, paotab ukse oma salajasse maailma ja ootab ka vastu usaldust ja süvenemist, kaasa rändamist. Ulfsaki loodud maailm on intiimne. Justkui võlumaailm, kuhu pääsevad vaid valitud hinged ning kes usalduse vastu saavad loa heita pilgu inimeksistentsi haprale maastikule, kus annavad vaheldumisi tooni otsingud ja jõulised avaldused. Ulfsaki maailm sisaldab sõnulseletamatut esteetilist lõplikkust, see maailm on stiilne kunstiteos, mille vaataja raamatuna avab, et see siis hämmeldunult ja segaduses, märkamatult viimase leheküljeni jõudnuna, käest panna. Ükskõikseks see teater ei jäta.

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Eestlased kasutavad tesitest rahvustest rohkem retoorilisi küsimusi, mis väljendavad hinnangut ja tunnet.

Peeter Helme: identiteet kui eitus

Mihkel Mutt avaldas nädala eest Postimehes arvamusloo „Hämaruse kaks kämmalt“, kus ta arutles Eesti avalikus arvamusvahetuses valitseva kahe konkureeriva mõttesuuna või maailmanägemuse üle. Teiste seas ütleb Mutt enda loos, et „Pikemas perspektiivis ei saa identiteeti rajada negatiivsele hoiakule – juhul kui on tegemist normaalse avatud ühiskonnaga.“

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: