Arvustus. "Unistajad" käivad piiri peal ({{commentsTotal}})

"Unistajad" Autor/allikas: Petri Tuhkanen

Uuslavastus

"Unistajad"

Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater)
Valgus- ja videokunstnik Petri Tuhkanen
Kostüümikunstnik ja joonistused Kärt Hammer
Dramaturg Eero Epner

Laval ja muusika Jakob Juhkam, Jörgen Liik, Rea Lest, Simeoni Sundja

Esietendus 8. aprillil Teater NO99s

Juhan Ulfsaki "Unistajad", inspireerituna Bernardo Bertolucci filmist "The Dreamers" ja Jean Cocteau teosest "Les enfants terribles", loob klassikutele uue konteksti, aegruumi ja väärtuse.

"Unistajad" kõnnivad elu ja surma, lapsepõlve ja täiskasvanuea, muusika ja teatri, valikute piiril.

Lavastus koosneb selgelt kahest poolest - näitemängust ja kontserdist. Viimse detaili ja peensuseni viimistletud lavastuse pool - väikses valge lina all kujuteldavas lasteoas, kinnises ja omaette aegruumis filmitud ja samal ajal seinale projekteeritud etendus on täpne, nauditav ja meisterlik.

Nii õnnestunud näitlejatöödega ja ka tehniliselt täpset ja meisterlikku lavastust näeb harva. Tegemist on intelligentse, tundliku, kihilise ja haarava teatriga. Kõik näitlejad on suurepärased, eriti hea meel oli näha Simeoni Sundja etteastet, mis võrreldes tema eelnevate NO99 egiidi all tehtud töödega on nüansirikkam ja enesekindlam. Siit ka kiidusõnad Ulfsakile, kes igasuguse kahtluseta oskab näitlejaga töötada ning temasse loomerõõmu süstida, kutsudes esile parima. Trupp loob publiku ette poeetilise paleti eneseotsinguist, konfliktist enda ja ümbritseva maailma, siiruse ja näitemängu vahel ning hirmust, mis vägisi kontrolli kipub võtma - ehk Elust.

Kuid nagu ka elus kipub olema, tundub, et "Unistajate" probleem peitub doseerimises - suurepärase tulemi jaoks on komponendid kokku kogutud ja omavahel segatud, kahtlemata on tegemise rõõm samuti rikkalik, aga kuidas see kõik ka lõpuks kokku mekib? Pärast etendust jääb kriipima kahjutunne, et teatri osa nii väike oli. Teemasid ja nüansse, mida edasi arendada ja lahata, piire, mida veel kaugemale lükata, oleks küll.

Üks pluss üks on kaks

Salmile annab refrääni aga noorte näitlejate enda loodud bändi muusika, mis moodustab keskeltläbi umbes poole lavastusest. Kahest poolest ühtset tervikut aga ei teki. Need osad küll teenivad sama eesmärki, olles kumbki näide kinnisest süsteemist, justkui sektist, mille magusmõrkjas labürint-raamis inimene ringiratast askeldab, tahtmata ja julgemata näha, et ka sellest väljaspool on elu; kuid kahe eri maailmana nad teineteisest ei täienda ega loo ka konflikti kaudu dialoogi, vaid jäävad sihitult eraldi hulpima.

Juhan Ulfsak teab, mida ta tahab ja oskab oma nägemust näitlejatele edasi anda. Ja trupp suudab seda ka publikule edastada. Etendust vaadates jääb tunne, et nii lavastaja kui näitlejad on lavastuse tööprotsessi nautinud. See on juba pool võitu. Kuid kas trupi enda rahulolu tehtust ka vaatajale korda läheb ja esteetilis-kunstilist naudingut pakub, on iseasi.

Kunstnik peabki heas mõttes egoist olema ja tegema seda, mis teda ennast puudutab. Kust läheb aga piir omavahelise kvaliteetaja veetmise, mil protsess on tulemusest tähtsam, ja publikule väärtusliku kunstilise elamuse pakkumise vahel? Vaataja saab julgelt poole lavastuse ajast osa heavy metal/ punk-kontserdist (pigem psühh-drõun - VV), selline kangemat sorti kraam. Näitlejate sõnul oligi kogu muusikaline pool nende kanda ja kuudepikkuse harjutamise tulem on publiku ees minikontserdi näol. Professionaalne näitleja ei ole aga tingimata veel professionaalne muusik. Kontserti kuulates tekkis tunne, et lavastuses jäi puudu uutest ideedest ja olemasolevaga kaugemale minemisest, mille täiteks muusikaline osa hästi passis. "Kui tervet ei jõua, tee pool", meenub meie kirjandusklassika lehekülgedelt. Teatrilava ei ole aga kool ning kui inspiratsiooni terveks teekonnaks ei jätku, siis mida teha, kui maratonirajale lastud sprinteril võhm poolel teel otsa saab?

Rännak saladuseni

Kui aga võrrelda ka mõningaid Ulfsaki eelnevaid töid - "Kadunud sõbra juhtum" NO99s või "Kaart ja territoorium" Draamateatris, siis "Unistajatel" on konkreetsem ja struktuursem ülesehitus ning rütm ja kontsentreeritus on "Unistajate" tugevus. Samuti nagu meisterlikud rollisooritused ning Kärt Hammeri ja Petri Tuhkaneni kunstnikutöö.

Ulfsaki teater on aja ja ruumi tajumise teater. Atmosfääri ja õhkkonna teater, mis vaataja endaga viib, mitte ei jäta distantsilt hindaja ja pealtvaataja positsioonile. Ulfsaki teater usaldab vaatajat, paotab ukse oma salajasse maailma ja ootab ka vastu usaldust ja süvenemist, kaasa rändamist. Ulfsaki loodud maailm on intiimne. Justkui võlumaailm, kuhu pääsevad vaid valitud hinged ning kes usalduse vastu saavad loa heita pilgu inimeksistentsi haprale maastikule, kus annavad vaheldumisi tooni otsingud ja jõulised avaldused. Ulfsaki maailm sisaldab sõnulseletamatut esteetilist lõplikkust, see maailm on stiilne kunstiteos, mille vaataja raamatuna avab, et see siis hämmeldunult ja segaduses, märkamatult viimase leheküljeni jõudnuna, käest panna. Ükskõikseks see teater ei jäta.

Toimetaja: Valner Valme



San HaniSan Hani
Kalana Saund toob paradiisi elektroonilist romantikat

Hiiumaal Kalana külas Paradiisirannas leiab juuli lõpus aset teine Kalana Saundi festival, mis toob kokku Eesti põnevamad elektroonikamuusikud ja DJ-d.

Politsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest äraPolitsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest ära
Kalle Kurg. Maastik

Hõberemmelgaga seotud sündmuste valguses avaldame Kalle Kure luuletuse "Maastik".

FILM
Kaamerad
ERR kuulutab välja konkursi uute portreefilmide tootmiseks

Eesti Rahvusringhääling koostöös Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitaliga kuulutab taas välja konkursi uute portreefilmide tootmiseks.

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Reidi tee projekti vaidlustajad on sidunud teele ette jäävate puude külge lindid
Toomas F. Aru. Kolige ära

Haabersti remmelga saaga jätkuks mõni luulerida vestemeister Toomas F. Arult.

KUNST
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

Vilen KünnapuVilen Künnapu
Värskel näitusel näeb Vilen Künnapu tervendavalt mõjuvaid maale

30. juunil kell 19:00 avatakse Fahle galeriis Vilen Künnapu näitus "Loov energeetika".

MUUSIKA
Elis Vesik Prantsuse Raadio orkestrin ees.
Pariisis esitatakse Elis Vesiku teost "Fluchtpunkt"

Juuni lõpuni leiab Pariisis aset multidistsiplinaarne festival Manifeste 2017. Eestist valiti Manifestele osalema Helena Tulve ja Toivo Tulevi õpilane Elis Vesik, kes on kirjutanud peamiselt kammermuusikat. 

Arvamus
Puukaitsja remmelga otsas.Puukaitsja remmelga otsas.
Jürgen Rooste. Remmelgabluus

Kirjutet Vilniuses kodu-uudiseid lugedes.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.