Kuidas rääkida nõukogude aja kunstist, kultuurist, Ida-Lääne suhetest? ({{commentsTotal}})

Lenin ja Coca-Cola.
Lenin ja Coca-Cola. Autor: Reuters/ Scanpix

24.–25.veebruarini toimus Jyväskylä Ülikoolis konverents pealkirjaga "Kultuurisuhetest, kunsti- ja kultuuridiplomaatias 1945-2017", mis kutsus kokku kunsti- ja kultuuriuurijad endisest Nõukogude Liidust, Kesk-, Ida- ja Lääne-Euroopast, Ameerikast ja keskendus II maailmasõja järgsetele Ida-Lääne suhetele. Avaldame konverentsil osalenud Egge Kulbok-Lattiku ja Heli Reimanni mõtted sellega seoses.

Konverents oli osa suuremast projektist: "Trauma ja Taassünd", mille raames lisaks ümarlaudadele Brüsselis ja Moskvas toimub 2017. aastal veel sarnane ettevõtmine Krakowis. Projekti tuumaks on kunstinäitus Brüsselis BOZAR-is, mis esitleb Ida ja Lääne erinevaid kunstivorme aastail 1945-1968. Näituse eesmärgiks on kajastada raudse eesriidega kaheks jagatud Euroopa kunstiajalugu ja kultuurisidemeid läbi mõlema poole pilgu. [1]

Jyväskyläs toimunud kahepäevane konverents mahutas 15 paneeli ja 54 ettekannet, millest suur osa keskendus muusikale ja kunstile, kumbki oli esindatud nelja paneeliga. Fookuses olid Ida-Lääne kultuuripoliitikad ja rahvusloome projektid, propaganda, tsensuur ja kultuuridiplomaatia, külma sõja dünaamika, transnatsionalism, pehme võim, kui nimetada mõned märksõnad. Konverentsi üldmuljena võib öelda, et tajutav oli uute narratiivide, ajalookäsitluse otsing ja seniste fookuste diskursiivne muutus.

Kolm ettekannet puudutas ka otseselt Eestit, esinesid kolm kultuuri- ja ajaloouurijat: Heli Reimann (Helsingi Kunstide Ülikool, Sibeliuse Akadeemia) rääkis Tallinn-67 jazzifestivalist ja tsensuurist; Triin Tark (Tartu Ülikool) rääkis II maailmasõja järgsest Nõukogude Eesti kultuuridiplomaatiast, väliseestlaste suunalisest propagandast pagulaskogukondades ja VEKSAs; Egge Kulbok-Lattik asetas Eesti ja Baltikumi riikliku kultuuripoliitika eri poliitilistes süsteemides võrdlevasse perspektiivi erinevates modernsustes, tuues välja sarnasused ja erisused lääneliku ja Nõukogude kultuuripoliitika eesmärkides.

Nagu ikka, püüab iga kuulaja kõrv kinni just tema huvidega resoneeruva informatsiooni, seetõttu vahendame paratamatult subjektiivseid muljeid.

Heli Reimann: Kõige enam tõstaks esile ettekannetes kuuldu põhjal seda, et nõukogude aja uurimuses seni prevaleerinud totalitaarsele ideoloogilisele kontrollile ja propagandale keskendunud vaatenurk on asendumas palju mitmekihilisema käsitlusviisi ja perspektiividega. Rõõmustas, et on üle saadud külma sõja aegsest ja idabloki lagunemise järgsetest stereotüüpidest, kus ühiskonda vaadeldakse valdavalt võimu perspektiivist ja indiviide selles käsitletakse võimu kontrolli all olevatena. Tänu sellele muutusele on üha vähem kasutusel termineid nagu trauma, vastupanu, repressioonid ja sunnimehhanismid. Pigem on oluliseks saanud rääkida viisidest, kuidas indiviidid etteantud tingimustes toime tulid ja oma eesmärke realiseerisid. Nii nagu temaatika, on mitmekesistunud ka kultuurigeograafia. Oli kuulda nii Ida kui ka Lääne sarnasusi ja erisusi. Ida puhul ei piirdutud üksnes tsentrist kostva häälega.

Egge Kulbok-Lattik: Nõustun, et teemade ja käsitluste ampluaa ning kultuurigeograafia on oluliselt laienenud. Kui mõned huvitavad näited tuua, siis põnev oli noore itaalia uurija Marco Biasioli võrdlus Briti ja Vene (nt Tattoo ja Kookoo) popmuusikute pingutustest Lääne muusikatööstuses läbi lüüa, mis Vene popmuusikutel valdavalt ei õnnestu. Ilmnes ühesuunaline Lääne mõjuvool, ettekanne päädis Biasioli nukravõitu kokkuvõttega angloameerika massikultuuri absoluutsest hegemooniast ning üleskutsega kuulajate poole, et need laskuksid akadeemilisest vandlitornist ja suunduksid praktilisel kultuuriväljal teadlikult samme astuma kultuurilise mitmekesisuse säilimise eest ja üheülbastumise vastu.

Minu jaoks olid kõige põnevamad käsitlused, mis kirjeldasid ida- ja lääneriikide propagandistlikke strateegiaid. Ilmnes, et need olid üsnagi sarnased Nõukogude Liidu metoodiliste vahenditega nõukogude inimese identiteedi kujundamiseks (Soviet nation-building). Väga huvitav oli Nina Vurdelja ettekanne Tito-aegse Jugoslaavia filmitööstuse arendamisest Tito enda juhtimisel, mille käigus tegeldi väga kaalutletult Jugoslaavia rahvusloome projektiga. Vurdelja avas värvikate näidete toel, kuidas Jugoslaavia ühiskodu ja -kultuuri identiteeti kahe hegemooniat taotleva leeri – Nõukogude ja Ameerika – massikultuuride mõju vahel kaalutletult balansseerides kokku pandi. Nõnda kajastati Jugoslaavia kunstilistes ja propagandafilmides võrdse heroismiga nii Neil Armstrongi esimesi samme kuul kui ka Juri Gagarini õhulende. Ühtviisi võrdselt ülistati nii USA tarbimiskultuuri ja Coca-Cola reklaame, kui ka nõukogude rahva kangelaslikkust, mis tõi võidu fašistliku Saksamaa üle II maailmasõjas.

Ettekandest ilmnes kui metoodiline, süstemaatiline ja lõpuks ikkagi ambivalentne oli strateegilise propaganda roll Jugoslaavia filmikunstis, mis tänu riiklikule rahastamisele saavutas kõrge taseme. Tipuks peetakse nn Musta Laine linateoseid, mis olid kriitilised nii Ida-Euroopa sotsialistliku riigimudeli kui ka Lääne turumajanduse suhtes. Vurdelja sõnul valitseb tänapäeval Balkanil nii mõnelgi pool kadunud riigi (Jugoslaavia) ja selle kunstišedöövrite suhtes suur nostalgia, sest sellist filmikunstiõitsengut pole ette näidata ei praegusel Serbial ega ühelgi teisel Balkani poolsaare väikesel rahvusriigil.

Samas paneelis oli häid näiteid ka Lääne ühiskonna strateegilistest ideedest, mida kunsti abil propageeriti. Berni ülikooli teaduri, Benedetta Zucconi ettekanne andis aimu II maailmasõja järgsest Lääne-Saksamaa ja Itaalia vahelisest kunsti- ja muusikadiplomaatiast šlaager-filmide abil. Ühelt poolt siluti nii kahe riigi suhteid ja teisalt süstiti filmitööstuse abil optimismi ja elurõõmu, et aidata sakslastel toime tulla kohuva süü- ja sõjakaotusega kaasneva alaväärsustundega ja asendada painajad hedonistliku lääneliku tarbimiskultuuriga. Kui siinjuures meenutada 50-60ndate nõukogude kinoklassikat, siis tekib huvitav paralleel – optimismi süstivad ja ülesehitustööle kutsuvad olid ka kõik nõukogude sõjajärgsed muusikafilmid, sest ka võitjariigi rahvastel tuli ületada nii sõjakoledustega seotud depressioon kui ka ideoloogiliste repressioonidega seotud hirmud. Kuid tarbimiskultuuri asemel oli fookus sotsialistlikul võistlusel ja tööl, millega loodeti puuduvat turumehhanismi asendada majanduse käitamiseks.

Konverentsi tipuks kujunes minu jaoks Vadim Mikhailini (Saratovi Ülikool) muljetavaldav ettekanne sümbolismist Andrei Tarkovski filmiloomingus kui hilis-sovetiaegse intellektuaali dilemmadest – kuidas mõtestada Marxi ideid kujunenud nõukogude reaalsuses ja Lääne turumajanduse kontekstis. Esmaklassilised olid ka plenaarettekandjad, kellest esimene oli Leideni Ülikooli professor Giles Scott-Smith ja teine Eestis semiootikutele ja kultuuriuurijatele hästi tuntud Columbia Ülikooli professor Boris Gasparov. Neist esimene käsitles vaimukalt Lääne-Saksa miljonärivõsukesest seikleja Mathias Rusti maandumist Kremli ees Punasel väljakul 1987. aastal kui ideelist sillaloomist Lääne ja Ida vahel. Nii põhjendas seda ju ka Rust ise. Boris Gasparov arutles Juri Lotmani Tartu-Moskva koolkonna teooriatele tuginedes tähenduse konstrueerimisest kultuuris ja "teise" loomisest narratiivide abil 20. sajandi polariseerunud maailmas ja nüüd.

Muljeid kokkuvõttes võib öelda, et avara ampluaaga ja teoreetiliselt liiga kitsalt piiritlemata vaade oli rikastav. Selgelt ilmnes, et kui presenteerida kõrvuti Ida-Euroopa kunstiloomingut ja kunstiajalugu kõrvuti Lääne modernse kunstiklassikaga, siis on ühisosa suurem kui siiani levinud käsitlustes modernse kunsti kaanoni kohta seda näidatakse. [2]

Sellise dialoogilise Ida ja Lääne jagatud ajalookäsitluse ja kultuuriajaloo püüdleva projekti taustal on hea paari sõnaga puudutada, kuidas Eestis nõukogude aja kultuurielu mõtestatakse ja millised vaatenurgad siinse ühiskonna avatud arutelule kaasa aitavad.

Heli Reimann: Lähtudes mu enda uurimise valdkonnast – populaarmuusikast – märgin rõõmuga, et viimasel ajal on suurenenud huvi nõukogudeaegsest popmuusikast rääkimise vastu. [3] On ilmunud mitu mälestusteraamatut, tehtud dokumentaale, korraldatud kõnefoorumeid. Sellised ilmingud on kindlasti olulised nõukogudeaegse mälu jäädvustamisel. Ent suur arenguruum on nõukogudeaegse kultuuri lahti mõtestamisel. See peaks olema teadurite ülesanne: tungida sügavamale ajastu olemusse ja näha sügavaimaid nähtusi juhtivaid allhoovuseid, aga ka kontekstualiseerida kohalikke arenguid mujal maailmas toimunud suundumuste taustal. Ma ei oska täpselt väita, millest tuleneb uurijate puuduv huvi popmuusika vastu. Kas on see nõukogudeajast pärit negatiivne suhtumine "madala" vastu kõrge-madal kultuurilises hierarhias, on see uurijaameti ebapopulaarsus ja perspektiivitus Eesti kontekstis või on see finantseeringu puudumine? Ei tea. Ent olen kindel, et populaarmuusikal (-kultuuril) on suur potentsiaal nõukogudeaegse ühiskonna lahti mõtestamisel. Kahjuks on see potentsiaal senini kasutamata jäetud. Rääkides oma uurimustöö taustal, tahaksin välja tuua kaks olulist momenti, millest oma töös lähtun ja mis võiksid kaasa aidata nõukogudeaegse dzässi ja laiemalt kultuuri mõtestamisele.

Esimene moment on terviklik lähenemine. See tähendab seda, et mingi kultuurinähtuse toimimise mõistmiseks nõukogude aja tingimustes tuleks sellele läheneda erinevatest perspektiividest. Ei piisa vaid "ülaltpoolt" tulevatest kultuuri reguleerimise aspektidest, vaid oluline on ka kultuuris osalejate tegutsemine ning mingi kindla kultuurilise praktikaga kaasas käivad diskursused. Tervikliku pildi saavutamine saab võimalikuks nende kolme aspekti sümbioosi tulemusel.

Mu teine argument on see, et nõukogude ühiskond toimis tegelikkuses väga mitmekihilisena ja omas suuri erinevusi ajaliste perioodide lõikes. Erinevused valitsesid ka geograafilises plaanis. Seega esitades väiteid nõukogudeaegse kultuuri kohta tuleks alati täpsustada, millisele ajale, kohale ja nähtusele tuginedes me midagi väidame. Minu töö esindab n-ö perifeeriast tulenevat lähenemist, mida ma aga ei näe vastanduvana tsentrile, vaid pigem osana tervest nõukaaegsest kultuurist.

Egge Kulbok-Lattik: Nõustun Heliga. Ühelt poolt kostub lisaks Nõukogude Liidu kultuuripoliitika repressiivsete mehhanismide kirjeldustele tõepoolest rohkem seda, kuidas inimesed režiimi etteantud raamides toime tulid. [4] Teisalt, pean ebapiisavaks vaadet, mis mälu-, identiteedi- ja kunstipraktikaid kirjeldades ei seosta ega mõtesta neid poliitilise diskursuse kontekstis.

Muidugi kujundavad inimesed alati mistahes režiimi poolt etteantud raamides endale toimetulekustrateegiad. Ses osas meenub kahjuks hiljuti meie hulgast lahkunud kunstimeister Henno Arraku intervjuu käigus jutustatud seik vangilaagrielust, küüditatuna Siberis vasekaevanduses (kus ta muide elas samas barakis koos Solženitsõniga). Arraku sõnul õnnestus tal sisse seada talutavad elulised rutiinid, nii, et kui ta juurde tuldi kaevandusse vabastusteatega, siis tabas teda šokk ning mitte suurest kergendusest, vaid pigem hirmust tundmatu ees.

See kinnitab, et inimese evolutsiooniliselt sättumuslik kohanemisvõime laseb tal riiklike struktuuride poolt seatud raamistuses kujundada välja oma toimetulekustrateegiad. On ka täheldatud, et väline poliitiline diskursus seguneb isikliku narratiiviga, vaatamata konfliktile isiklike mälestuste ja üldise narratiivi vahel, sest inimene saa lakkamatult toimida n-ö kognitiivse dissonantsi tingimustes. Isikliku ja üldise narratiivi segunemist toodi esile mitmes ettekandes ka äsjalõppenud, narratiividele keskendunud sümpoosionil Tallinna Ülikoolis.

Näiteks Leedu metsavendade ja vastupanuliikumisega seotud küüditatute mälestusi ja narratiive analüüsiv Neringa Klumbyte (Miami Ülikool) rõhutas, et kuigi isiklikud mälestused sisaldasid kannatusi, nii piinamisi, nälga ja külma Siberis, trööstitut naasmist, jutustasid inimesed oma lugu segunenud nostalgia elementidega ametliku narratiivi suhtes, mis 50-60ndatel aastatel oli kantud optimistliku ülesehitustöö õhinast. Siit ka järeldus, et indiviidide toimetulekut saab vaadata keskendumata poliitiliste režiimide seatud raamidele, kuid tervikpildiks on vaja seda raamistikku uurida ja nähtavaks teha. Ehk siis tuleb mõista, mis oli võimu eesmärk ja mil moel nende taotlusteni loodeti jõuda.

Minu meelest pole Euroopa 20. sajandi modernse riigi massipraktikaid arvestamata võimalik käsitleda enamikku selle ajastu kunsti- või kultuurielu tahkudest ei Idas ega Läänes. Nüüdki liberaalse turumajanduse tingimustes tunnetame survet kunstile ja kultuurielule: sotsialismi jutlustava ideoloogilise surve asemel tajume teisi maailmavaatelisi, retoorilisi (Eesti ja Euroopa Liidu kultuuri- ja teaduspoliitikatest lähtuvat) või ka lihtsalt struktuurset, n-ö turumajanduse "nähtamatu käe" survet ja ikka oleme sunnitud võimu ja struktuuridega suhestuma – ühel moel või teisel.

 

[1] Kuraatorid on lähtunud ideest, et igas ühiskonnas on kunsti- ja loomeinimesed olnud eesliinil inimeste ühendamisel, lähendamisel ja uute ideede levitamisel. Pärast Brüsselit rändab näitus Saksamaale ja Venemaale.

[2] https://ewcr2017.wordpress.com/programme/

[3] Heli Reimann kaitses 2015. aastal Helsingi Ülikoolis doktoriväitekirja Nõukogude Eesti jazzist.

[4] Egge Kulbok-Lattik kaitses 2015.aastal Jyväskylä Ülikoolis doktoriväitekirja Eesti kultuuripoliitika ajaloolisest kujunemisest ja arengust.

Toimetaja: Madis Järvekülg



EMTA rektorikandidaadid "MI-s".EMTA rektorikandidaadid "MI-s".
EMTA rektori kandidaatide seisukohad on debattide käigus ühtlustunud

EMTA rekotorikandidaatide debatil olid läbivateks küsimusteks kooli töö parem korraldamine ja rahastamine. Lõpliku valiku nelja kandidaadi vahel teeb kooli valimiskogu.

Lauri SommerLauri Sommer
Lauri Sommer: räpist on kohati kõrgpoeesia saanud

Kirjandusfestivali Prima Vista patroon on sel aastal kirjanik ja muusik Lauri Sommer. 8.–13. maini peetava festivali tänavune teema "Seitsme maa ja mere taga" viitab rännakutele nii ruumis, ajas kui iseenda sees.

John BoormanJohn Boorman
Festival HeadRead toob Tallinna režissöör John Boormani

Kirjandusfestivalile HeadRead saabub külalisena legendaarne Briti režissöör John Boorman. Selleks puhuks toimuvad Artises erilinastused, kus on kohal ka režissöör ise.

"Katakuride perekonnaõnn" ("Katakuri-ke no Kōfuku")"Katakuride perekonnaõnn" ("Katakuri-ke no Kōfuku")
NO99 näitab pöörast Jaapani kino

2. kuni 4. maini näeb NO99 kinos Jaapani filmide eriprogrammi. Näitamisele tulevad neli linateost, mis on korraldajate sõnul vaatamängulised, jaburad ja täis võimast visuaali.

FILM
HÕFFi kunstiline juht Maria Reinup
ERR.ee video: Maria Reinupi soovitused HÕFFiks

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali kunstiline juht Maria Reinup jagas mõned soovitused ja juhised tuleval nädalavahetusel toimuvaks festivaliks

TEATER
"Kolm talve"
Arvustus. Elus teater hindele "kaks"

Tena Štivičić "Kolm talve"
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Osades: Tõnu Oja, Ülle Kaljuste, Ita Ever, Guido Kangur, Kersti Heinloo, Tiit Sukk jt
Esietendus 21. aprillil Eesti Draamateatris

KIRJANDUS
Veiko Märka
Arvustus. Kirjad sõgedate ajast

Uus raamat

Veiko Märka: „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”.

Petrone Print, 2016. 134 lk.

KUNST
Octave Vandeweghe / Belgia "Kultuursed kombed"
Triennaali peapreemia pälvinud töö ühendab ilu ja funktsionaalsuse mõiste

Äsja avatud VII Tallinna rakenduskunsti triennaali peapreemia võitis Belgia kunstnik Octave Vandeweghe oma objektide seeriaga "Kultuursed kombed". Teine koht läks Eestisse ja kolmas Leedusse, neid ja teisi töid saab vaadata Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (ETDM) avatud näitusel "Ajavahe. Time Difference" kuni 23. juulini.

Arhitektuur
Näituse reklaamfotoNäituse reklaamfoto
Arhitektuurimuuseum kutsub ringkäigule Tartus

Möödunud aasta sügisel esmakordselt Tartmusis esitletud näitus "Kes loob linna?" uurib, kes, milliste eesmärkide, vahendite ja tulemustega kujundavad linnaruumi. 22. aprillil kell 16 oodatakse huvilisi aga arhitektuurimuuseumisse sellekohasele ringkäigule kuraator Kaja Paega.

"Narvainen""Narvainen"
Selgus Narva vanalinna südame arhitektuuriline ideekavand

Narva vanalinna südame arhitektuurikonkursi võitjaks kuulutati ideekavand märgusõnaga „Narvainen“, mille autoriteks on Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Eleriin Tekko, Liis Uustal, Lisete Kivimägi, Lilian Männikust, Sirkka Siimso ja Tõnis Malkov büroost KOKO arhitektid OÜ. Arhitektuurivõistlus hõlmas Narva kesklinnas asuva Stockholmi platsi ja Raekoja platsi piirkonda. Lahendust pakuti ka Raekoja pargi arendamiseks, mille ehitus jääb esialgu kaugemale tulevikku.

Uuendatud: 19:27 
MUUSIKA
EMTA rektorikandidaadid "MI-s".
"MI": Veerandsada aastat ülikooli juhtinud rektor saab mantlipärija

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat ootab ees ajalooline verstapost – 25-aastase ametiaja järel annab Peep Lassmann teatepulga üle uuele rektorile. Enne veel kui rektorikandidaadid kogunevad 25. aprillil avalikuks väitluseks, korraldas muusikasaade "MI" nendega teledebati.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektoriteks kandideerivad pianist Marje Lohuaru, muusikateadlane Kerri Kotta, pianist Ivari Ilja ning klarnetist ja dirigent Toomas Vavilov.

Arvamus
Tamur Tohver. Perpleks!

Polygon Teatris esietendub 27. aprillil "Perplex". Lavastaja ja teatrijuht Tamur Tohver kirjutas kultuuriportaalile, kust need mõtted moodsa aja absurdikomöödiaks tulid.

Meelis Oidsalu.Meelis Oidsalu.
Meelis Oidsalu: konflikt on iga loomingulise protsessi loomulik osa

"Ringvaates" oli külas kultuurikriitik Meelis Oidsalu, kelle 20. aprillil avaldatud Vikerraadio päevakommentaarist selgus, et Henrik Kalmet on esitanud lahkumisavalduse Tallinna Linnateatrisse. Stuudios selgitas ta selle konflikti tagamaid.

Stenbocki maja.Stenbocki maja.
Peeter Helme: kus on eesti poliitikateemalised romaanid?

Lugesin hiljuti, et Saksamaal on ilmunud romaan Angela Merkelist. Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitungis ilmunud arvustust uskudes pole tegu kuigi hea raamatuga. Kriitikale vaatamata ütleb arvustuse autor, et kuigi talle Konstantin Richteri romaan ei meeldi, ei tähenda see, et elavatest poliitikutest ei tohiks kirjutada.

"Unistajad""Unistajad"
Valner Valme: mina jään. Vastuseks Mart Helmele

Eestis on jõle ilm, ükskõik, kuidas "Terevisiooni" ja "Aktuaalse kaamera" peenetundelised ilmateadustajad meid lohutada püüavad: mõnus karge või meeldiv vihmarabin. Ei, see on talumatu. Palju olmet ajab iga päev närvi. Ma kohtan iga nädal mingit kilplaslikkust teenindussfääris.

Html Plokk