Kuidas rääkida nõukogude aja kunstist, kultuurist, Ida-Lääne suhetest? ({{commentsTotal}})

Lenin ja Coca-Cola.
Lenin ja Coca-Cola. Autor/allikas: Reuters/ Scanpix

24.–25.veebruarini toimus Jyväskylä Ülikoolis konverents pealkirjaga "Kultuurisuhetest, kunsti- ja kultuuridiplomaatias 1945-2017", mis kutsus kokku kunsti- ja kultuuriuurijad endisest Nõukogude Liidust, Kesk-, Ida- ja Lääne-Euroopast, Ameerikast ja keskendus II maailmasõja järgsetele Ida-Lääne suhetele. Avaldame konverentsil osalenud Egge Kulbok-Lattiku ja Heli Reimanni mõtted sellega seoses.

Konverents oli osa suuremast projektist: "Trauma ja Taassünd", mille raames lisaks ümarlaudadele Brüsselis ja Moskvas toimub 2017. aastal veel sarnane ettevõtmine Krakowis. Projekti tuumaks on kunstinäitus Brüsselis BOZAR-is, mis esitleb Ida ja Lääne erinevaid kunstivorme aastail 1945-1968. Näituse eesmärgiks on kajastada raudse eesriidega kaheks jagatud Euroopa kunstiajalugu ja kultuurisidemeid läbi mõlema poole pilgu. [1]

Jyväskyläs toimunud kahepäevane konverents mahutas 15 paneeli ja 54 ettekannet, millest suur osa keskendus muusikale ja kunstile, kumbki oli esindatud nelja paneeliga. Fookuses olid Ida-Lääne kultuuripoliitikad ja rahvusloome projektid, propaganda, tsensuur ja kultuuridiplomaatia, külma sõja dünaamika, transnatsionalism, pehme võim, kui nimetada mõned märksõnad. Konverentsi üldmuljena võib öelda, et tajutav oli uute narratiivide, ajalookäsitluse otsing ja seniste fookuste diskursiivne muutus.

Kolm ettekannet puudutas ka otseselt Eestit, esinesid kolm kultuuri- ja ajaloouurijat: Heli Reimann (Helsingi Kunstide Ülikool, Sibeliuse Akadeemia) rääkis Tallinn-67 jazzifestivalist ja tsensuurist; Triin Tark (Tartu Ülikool) rääkis II maailmasõja järgsest Nõukogude Eesti kultuuridiplomaatiast, väliseestlaste suunalisest propagandast pagulaskogukondades ja VEKSAs; Egge Kulbok-Lattik asetas Eesti ja Baltikumi riikliku kultuuripoliitika eri poliitilistes süsteemides võrdlevasse perspektiivi erinevates modernsustes, tuues välja sarnasused ja erisused lääneliku ja Nõukogude kultuuripoliitika eesmärkides.

Nagu ikka, püüab iga kuulaja kõrv kinni just tema huvidega resoneeruva informatsiooni, seetõttu vahendame paratamatult subjektiivseid muljeid.

Heli Reimann: Kõige enam tõstaks esile ettekannetes kuuldu põhjal seda, et nõukogude aja uurimuses seni prevaleerinud totalitaarsele ideoloogilisele kontrollile ja propagandale keskendunud vaatenurk on asendumas palju mitmekihilisema käsitlusviisi ja perspektiividega. Rõõmustas, et on üle saadud külma sõja aegsest ja idabloki lagunemise järgsetest stereotüüpidest, kus ühiskonda vaadeldakse valdavalt võimu perspektiivist ja indiviide selles käsitletakse võimu kontrolli all olevatena. Tänu sellele muutusele on üha vähem kasutusel termineid nagu trauma, vastupanu, repressioonid ja sunnimehhanismid. Pigem on oluliseks saanud rääkida viisidest, kuidas indiviidid etteantud tingimustes toime tulid ja oma eesmärke realiseerisid. Nii nagu temaatika, on mitmekesistunud ka kultuurigeograafia. Oli kuulda nii Ida kui ka Lääne sarnasusi ja erisusi. Ida puhul ei piirdutud üksnes tsentrist kostva häälega.

Egge Kulbok-Lattik: Nõustun, et teemade ja käsitluste ampluaa ning kultuurigeograafia on oluliselt laienenud. Kui mõned huvitavad näited tuua, siis põnev oli noore itaalia uurija Marco Biasioli võrdlus Briti ja Vene (nt Tattoo ja Kookoo) popmuusikute pingutustest Lääne muusikatööstuses läbi lüüa, mis Vene popmuusikutel valdavalt ei õnnestu. Ilmnes ühesuunaline Lääne mõjuvool, ettekanne päädis Biasioli nukravõitu kokkuvõttega angloameerika massikultuuri absoluutsest hegemooniast ning üleskutsega kuulajate poole, et need laskuksid akadeemilisest vandlitornist ja suunduksid praktilisel kultuuriväljal teadlikult samme astuma kultuurilise mitmekesisuse säilimise eest ja üheülbastumise vastu.

Minu jaoks olid kõige põnevamad käsitlused, mis kirjeldasid ida- ja lääneriikide propagandistlikke strateegiaid. Ilmnes, et need olid üsnagi sarnased Nõukogude Liidu metoodiliste vahenditega nõukogude inimese identiteedi kujundamiseks (Soviet nation-building). Väga huvitav oli Nina Vurdelja ettekanne Tito-aegse Jugoslaavia filmitööstuse arendamisest Tito enda juhtimisel, mille käigus tegeldi väga kaalutletult Jugoslaavia rahvusloome projektiga. Vurdelja avas värvikate näidete toel, kuidas Jugoslaavia ühiskodu ja -kultuuri identiteeti kahe hegemooniat taotleva leeri – Nõukogude ja Ameerika – massikultuuride mõju vahel kaalutletult balansseerides kokku pandi. Nõnda kajastati Jugoslaavia kunstilistes ja propagandafilmides võrdse heroismiga nii Neil Armstrongi esimesi samme kuul kui ka Juri Gagarini õhulende. Ühtviisi võrdselt ülistati nii USA tarbimiskultuuri ja Coca-Cola reklaame, kui ka nõukogude rahva kangelaslikkust, mis tõi võidu fašistliku Saksamaa üle II maailmasõjas.

Ettekandest ilmnes kui metoodiline, süstemaatiline ja lõpuks ikkagi ambivalentne oli strateegilise propaganda roll Jugoslaavia filmikunstis, mis tänu riiklikule rahastamisele saavutas kõrge taseme. Tipuks peetakse nn Musta Laine linateoseid, mis olid kriitilised nii Ida-Euroopa sotsialistliku riigimudeli kui ka Lääne turumajanduse suhtes. Vurdelja sõnul valitseb tänapäeval Balkanil nii mõnelgi pool kadunud riigi (Jugoslaavia) ja selle kunstišedöövrite suhtes suur nostalgia, sest sellist filmikunstiõitsengut pole ette näidata ei praegusel Serbial ega ühelgi teisel Balkani poolsaare väikesel rahvusriigil.

Samas paneelis oli häid näiteid ka Lääne ühiskonna strateegilistest ideedest, mida kunsti abil propageeriti. Berni ülikooli teaduri, Benedetta Zucconi ettekanne andis aimu II maailmasõja järgsest Lääne-Saksamaa ja Itaalia vahelisest kunsti- ja muusikadiplomaatiast šlaager-filmide abil. Ühelt poolt siluti nii kahe riigi suhteid ja teisalt süstiti filmitööstuse abil optimismi ja elurõõmu, et aidata sakslastel toime tulla kohuva süü- ja sõjakaotusega kaasneva alaväärsustundega ja asendada painajad hedonistliku lääneliku tarbimiskultuuriga. Kui siinjuures meenutada 50-60ndate nõukogude kinoklassikat, siis tekib huvitav paralleel – optimismi süstivad ja ülesehitustööle kutsuvad olid ka kõik nõukogude sõjajärgsed muusikafilmid, sest ka võitjariigi rahvastel tuli ületada nii sõjakoledustega seotud depressioon kui ka ideoloogiliste repressioonidega seotud hirmud. Kuid tarbimiskultuuri asemel oli fookus sotsialistlikul võistlusel ja tööl, millega loodeti puuduvat turumehhanismi asendada majanduse käitamiseks.

Konverentsi tipuks kujunes minu jaoks Vadim Mikhailini (Saratovi Ülikool) muljetavaldav ettekanne sümbolismist Andrei Tarkovski filmiloomingus kui hilis-sovetiaegse intellektuaali dilemmadest – kuidas mõtestada Marxi ideid kujunenud nõukogude reaalsuses ja Lääne turumajanduse kontekstis. Esmaklassilised olid ka plenaarettekandjad, kellest esimene oli Leideni Ülikooli professor Giles Scott-Smith ja teine Eestis semiootikutele ja kultuuriuurijatele hästi tuntud Columbia Ülikooli professor Boris Gasparov. Neist esimene käsitles vaimukalt Lääne-Saksa miljonärivõsukesest seikleja Mathias Rusti maandumist Kremli ees Punasel väljakul 1987. aastal kui ideelist sillaloomist Lääne ja Ida vahel. Nii põhjendas seda ju ka Rust ise. Boris Gasparov arutles Juri Lotmani Tartu-Moskva koolkonna teooriatele tuginedes tähenduse konstrueerimisest kultuuris ja "teise" loomisest narratiivide abil 20. sajandi polariseerunud maailmas ja nüüd.

Muljeid kokkuvõttes võib öelda, et avara ampluaaga ja teoreetiliselt liiga kitsalt piiritlemata vaade oli rikastav. Selgelt ilmnes, et kui presenteerida kõrvuti Ida-Euroopa kunstiloomingut ja kunstiajalugu kõrvuti Lääne modernse kunstiklassikaga, siis on ühisosa suurem kui siiani levinud käsitlustes modernse kunsti kaanoni kohta seda näidatakse. [2]

Sellise dialoogilise Ida ja Lääne jagatud ajalookäsitluse ja kultuuriajaloo püüdleva projekti taustal on hea paari sõnaga puudutada, kuidas Eestis nõukogude aja kultuurielu mõtestatakse ja millised vaatenurgad siinse ühiskonna avatud arutelule kaasa aitavad.

Heli Reimann: Lähtudes mu enda uurimise valdkonnast – populaarmuusikast – märgin rõõmuga, et viimasel ajal on suurenenud huvi nõukogudeaegsest popmuusikast rääkimise vastu. [3] On ilmunud mitu mälestusteraamatut, tehtud dokumentaale, korraldatud kõnefoorumeid. Sellised ilmingud on kindlasti olulised nõukogudeaegse mälu jäädvustamisel. Ent suur arenguruum on nõukogudeaegse kultuuri lahti mõtestamisel. See peaks olema teadurite ülesanne: tungida sügavamale ajastu olemusse ja näha sügavaimaid nähtusi juhtivaid allhoovuseid, aga ka kontekstualiseerida kohalikke arenguid mujal maailmas toimunud suundumuste taustal. Ma ei oska täpselt väita, millest tuleneb uurijate puuduv huvi popmuusika vastu. Kas on see nõukogudeajast pärit negatiivne suhtumine "madala" vastu kõrge-madal kultuurilises hierarhias, on see uurijaameti ebapopulaarsus ja perspektiivitus Eesti kontekstis või on see finantseeringu puudumine? Ei tea. Ent olen kindel, et populaarmuusikal (-kultuuril) on suur potentsiaal nõukogudeaegse ühiskonna lahti mõtestamisel. Kahjuks on see potentsiaal senini kasutamata jäetud. Rääkides oma uurimustöö taustal, tahaksin välja tuua kaks olulist momenti, millest oma töös lähtun ja mis võiksid kaasa aidata nõukogudeaegse dzässi ja laiemalt kultuuri mõtestamisele.

Esimene moment on terviklik lähenemine. See tähendab seda, et mingi kultuurinähtuse toimimise mõistmiseks nõukogude aja tingimustes tuleks sellele läheneda erinevatest perspektiividest. Ei piisa vaid "ülaltpoolt" tulevatest kultuuri reguleerimise aspektidest, vaid oluline on ka kultuuris osalejate tegutsemine ning mingi kindla kultuurilise praktikaga kaasas käivad diskursused. Tervikliku pildi saavutamine saab võimalikuks nende kolme aspekti sümbioosi tulemusel.

Mu teine argument on see, et nõukogude ühiskond toimis tegelikkuses väga mitmekihilisena ja omas suuri erinevusi ajaliste perioodide lõikes. Erinevused valitsesid ka geograafilises plaanis. Seega esitades väiteid nõukogudeaegse kultuuri kohta tuleks alati täpsustada, millisele ajale, kohale ja nähtusele tuginedes me midagi väidame. Minu töö esindab n-ö perifeeriast tulenevat lähenemist, mida ma aga ei näe vastanduvana tsentrile, vaid pigem osana tervest nõukaaegsest kultuurist.

Egge Kulbok-Lattik: Nõustun Heliga. Ühelt poolt kostub lisaks Nõukogude Liidu kultuuripoliitika repressiivsete mehhanismide kirjeldustele tõepoolest rohkem seda, kuidas inimesed režiimi etteantud raamides toime tulid. [4] Teisalt, pean ebapiisavaks vaadet, mis mälu-, identiteedi- ja kunstipraktikaid kirjeldades ei seosta ega mõtesta neid poliitilise diskursuse kontekstis.

Muidugi kujundavad inimesed alati mistahes režiimi poolt etteantud raamides endale toimetulekustrateegiad. Ses osas meenub kahjuks hiljuti meie hulgast lahkunud kunstimeister Henno Arraku intervjuu käigus jutustatud seik vangilaagrielust, küüditatuna Siberis vasekaevanduses (kus ta muide elas samas barakis koos Solženitsõniga). Arraku sõnul õnnestus tal sisse seada talutavad elulised rutiinid, nii, et kui ta juurde tuldi kaevandusse vabastusteatega, siis tabas teda šokk ning mitte suurest kergendusest, vaid pigem hirmust tundmatu ees.

See kinnitab, et inimese evolutsiooniliselt sättumuslik kohanemisvõime laseb tal riiklike struktuuride poolt seatud raamistuses kujundada välja oma toimetulekustrateegiad. On ka täheldatud, et väline poliitiline diskursus seguneb isikliku narratiiviga, vaatamata konfliktile isiklike mälestuste ja üldise narratiivi vahel, sest inimene saa lakkamatult toimida n-ö kognitiivse dissonantsi tingimustes. Isikliku ja üldise narratiivi segunemist toodi esile mitmes ettekandes ka äsjalõppenud, narratiividele keskendunud sümpoosionil Tallinna Ülikoolis.

Näiteks Leedu metsavendade ja vastupanuliikumisega seotud küüditatute mälestusi ja narratiive analüüsiv Neringa Klumbyte (Miami Ülikool) rõhutas, et kuigi isiklikud mälestused sisaldasid kannatusi, nii piinamisi, nälga ja külma Siberis, trööstitut naasmist, jutustasid inimesed oma lugu segunenud nostalgia elementidega ametliku narratiivi suhtes, mis 50-60ndatel aastatel oli kantud optimistliku ülesehitustöö õhinast. Siit ka järeldus, et indiviidide toimetulekut saab vaadata keskendumata poliitiliste režiimide seatud raamidele, kuid tervikpildiks on vaja seda raamistikku uurida ja nähtavaks teha. Ehk siis tuleb mõista, mis oli võimu eesmärk ja mil moel nende taotlusteni loodeti jõuda.

Minu meelest pole Euroopa 20. sajandi modernse riigi massipraktikaid arvestamata võimalik käsitleda enamikku selle ajastu kunsti- või kultuurielu tahkudest ei Idas ega Läänes. Nüüdki liberaalse turumajanduse tingimustes tunnetame survet kunstile ja kultuurielule: sotsialismi jutlustava ideoloogilise surve asemel tajume teisi maailmavaatelisi, retoorilisi (Eesti ja Euroopa Liidu kultuuri- ja teaduspoliitikatest lähtuvat) või ka lihtsalt struktuurset, n-ö turumajanduse "nähtamatu käe" survet ja ikka oleme sunnitud võimu ja struktuuridega suhestuma – ühel moel või teisel.

 

[1] Kuraatorid on lähtunud ideest, et igas ühiskonnas on kunsti- ja loomeinimesed olnud eesliinil inimeste ühendamisel, lähendamisel ja uute ideede levitamisel. Pärast Brüsselit rändab näitus Saksamaale ja Venemaale.

[2] https://ewcr2017.wordpress.com/programme/

[3] Heli Reimann kaitses 2015. aastal Helsingi Ülikoolis doktoriväitekirja Nõukogude Eesti jazzist.

[4] Egge Kulbok-Lattik kaitses 2015.aastal Jyväskylä Ülikoolis doktoriväitekirja Eesti kultuuripoliitika ajaloolisest kujunemisest ja arengust.

Vaadake ka: https://uniarts.academia.edu/HeliReimann

Toimetaja: Madis Järvekülg



Sergei Zavjalov Põhjamaade luulefestivalil aastal 2005.Sergei Zavjalov Põhjamaade luulefestivalil aastal 2005.
Mida ma ka ei ütleks, loodan minagi millelegi

Intervjuu ühe mõjukaima ulguvene poeedi Sergei Zavjaloviga juuni Vikerkaarest.

Banco De GaiaBanco De Gaia
Banco De Gaia: kipun käsitlema helisid nende kultuurilist konteksti silmas pidamata

Tänavuse Kukemuru Ambienti peaesineja, Inglismaa eksootilise ambient-techno pioneer Banco De Gaia räägib kultuuriportaalile oma loome printsiipidest, aga kiidab muu hulgas ka Meisterjaani uut albumit.

FILM
Christopher Nolan "Dunkirk"
Arvustus. "Dunkirk" - visuaalse loojutustamise meistriklass

Uus film kinolevis
"Dunkirk"
Režissöör: Christopher Nolan
Osades: Tom Hardy, Mark Rylance, Kenneth Branagh, Fionn Whitehead, Cillian Murphy, Harry Styles, Barry Keoghan
8,5/10

TEATER
R.A.A.A.M "Vanapagan"
Ivo Uukkivi kehastub Kernu mõisas vanapaganaks

Juulis kehastub Ivo Uukkivi vaid seitsmel korral taas vanapaganaks. Kernu mõisas mängitakse sel ja järgmisel nädalal Jakuutia lavastaja Sergei Potapovi lavastust "Vanapagan".

KIRJANDUS
E-raamatud.
E-raamatut teenusena käsitlev seadus pidurdab e-raamatukogude arengut

Eesti e-raamatukogude arengut pidurdab ajale jalgu jäänud seadusandlus, mis käsitleb e-raamatut kui teenust, mitte raamatut - autorid ei saa laenutamise eest hüvitist ning e-raamatutele ei kehti paberraamatute käibemaksusoodustus. Kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits loodab laenutushüvitistele lähemale jõuda järgmisel aastal.

KUNST
17. Kohila sümpoosion
Arvustus. Kohila sümpoosion ja Karin Kalmani isikunäitus

17. Kohila sümpoosion
Tohisoo mõisas 29.06–16.07.

ja

Karin Kalmani isikunäitus "Ideaalmaastik. Maa, puu, tuli, vesi"
HOP galeriis 17.07–1.08.

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

MUUSIKA
Mägede Hääl
Arvustus. Mägede Hääl muutis festivaliplatsi jaburate sümbolite keeriseks

Festival Mägede Hääl
15. juulil Eesti kaevandusmuuseumis

Arvamus
öööööööö
Tamur Tohver. Suveöö unenägu

Ennegi olen viidanud, et eesti keel on lisaks kaunidusele ka ülitabav. "Vaimustama" tähendab kedagi või midagi vaimuga täitma. "Vaimustuma" tähendab toredat seisundit: vaim tuli peale. Oled ju kuulnud küll, et no ei tule vaimu peale... või vastupidi, minu vaim on küll valmis!

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

Riigikogu hoone.Riigikogu hoone.
Jaak Valge. Tee teise rahvahääletuseni: ekslike otsuste paraad

13.-15. augustil 1932. aastal toimus Eesti rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses. Riigikogus välja töötatud eelnõu kukkus referendumil ülinapilt läbi. Lugege ajalooartikli kokkuvõtet, täismaterjal ilmus värskes Tunas number 75.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.