Loe katkendit: Aki Ollikainen, "Must muinasjutt" ({{commentsTotal}})

Kirjanik Aki Ollikainen
Kirjanik Aki Ollikainen Autor/allikas: Laura Malmivaara

Loomingu Raamatukogus ilmus Soome nüüdiskirjaniku Aki Ollikaise "Must muinasjutt". Avaldame teosest lühikese katkendi.

Soome kirjaniku Aki Ollikaise (sünd. 1973) tumekaunis lugu üksikisiku, pere, põlvkondade ahela ja ühiskonna lagunemisest. Minevik vormib meie iseloomu ja valikuid, igaühes on peidus sünge soo. Sinna võib uppuda, sealt võib leida aardekirstu, seal võib lõpuks jõuda lepituse ja rahuni. Näiliselt väike romaan, millest kasvab suur ja mitmeplaaniline inimsaatuste lugu.

Sama autori 2012. aastal ilmunud "Nälja-aasta" sai "Helsingin Sanomate" esikteoseauhinna ning oli nomineeritud Finlandia auhinnale. “Must muinasjutt" ilmus 2015. aastal. Soome keelest tõlkinud Mihkel Mõisnik 

Katkend:

Loorkull liugleb Tattarisuo kohal. Kõrgelt taevast näeb ta suveöös kahte kõndijat, meest ja naist. Mees on väikest kasvu, vanemapoolne, tagapool astuv naine mehest kogukam. Mehel on käes väike nutsakas, midagi räpasesse pakkimispaberisse keeratut.

On südasuvi, päike annab veel valgust, ehkki on oma pale hetkeks ära peitnud. Võib-olla ta aimab, et peagi juhtub midagi, mida ta ei taha näha. Mees vaatab oma väikeste, torkiva pilguga silmadega taevasse, märkab punetava taevakaare taustal liuglevat kulli. Ta märkab kulli tiibu, nende asendit, sellele siiski pikemalt mõtlemata. Kui ta pilgu jälle taevast maha langetab, sööstab kull alla.

Paar jõuab allikale. Mees alustab palvega, mida naine püüab sõnu vahele jättes kaasa pomiseda.

"Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi. Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal..." kuulutab mees selgel häälel ja avab samal ajal oma nutsakat.

"...Meie igapäevast leiba anna meile, tänapäev! Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Ja
ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast!"

Mees vakatab hetkeks. Ta paneb avatud nutsaka enda ette maha, võtab seljast kuue ning jalast kingad ja sokid. Ta käärib särgi varrukad üles ja rullib püksisääred põlvedeni. Siis astub ta allikasse ja lausub samal ajal:

"Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen."

Kusagil lähedal, kasepuu alumisel oksal istub mõrtsuka vaim. Mees ja naine seda ei näe, suvise varahommiku esimesed päikesekiired
paistavad sellest läbi, see muutub linnuks, sööstab kiljatades läbi lehtede ja kaob enne lõplikku päikesetõusu.

Naine ehmatab linnu peale, ent mees on oma mõtetesse süvenenud. Ta kahlab sügavamale allikasse, püksisääred saavad juba märjaks, ehkki ta püüab neid aina ülespoole kiskuda. Ta on oma nutsakast midagi kaasa võtnud. See on maha lõigatud käelaba, ja nüüd lükkab mees selle allika põhja. Mehe käe küljest langeb vette kivitolmu, mis laotub mahalõigatud käelaba kohal veepinnal loorina laiali.

Mees ajab selja sirgu ja vahib allika pinda. Pitser on nüüd oma kohal.

"Sest kui teie andestate inimestele nende kuriteod, siis annab teie taevane isa ka teile andeks. Ainult siis, kui teie ei anna inimestele nende kuritegusid andeks, ei anna ka teie isa andeks teie kuritegusid," pomiseb mees oma palve lõpuni.

Mõlemad vahivad ainiti allika pinda. Naine on palve ajaks käed risti pannud. Nüüd tõstab ta siiski parema käe suu ette ja närib pöidlal turritavat küünenahka.

Kui Jumal neid just praegu pilvepiirilt vaatab, paistavad nad kindlasti prussakatena Issanda alustassil. Aga võib-olla on Jumal just piinlikkust tundes oma pilgu Tattarisuost eemale pööranud. Viimaks tuleb mees allikast välja. Ta paneb kingad jalga ja läheb sõnagi lausumata tagasi selles suunas, kust nad enne tulid, ja niisama vaikselt kõnnib naine tema järel.

Nende selja taga tuleb käelaba põhjamudast lahti ja hakkab aeglaselt veepinna poole hõljuma.

 

 

Valgus tantsitab tolmukübemeid, minu naer keerleb nende keskel. Istun isa süles, või leban, mu pea puhkab isa vasaku küünarnuki peal. Isal on habe aetud, aga ma näen tema lõual musti täppe, sealt kasvabki habe tagasi. Isal on vuntsid nagu linnutiivad.

"Issi, tee veel, et kull see lendab..."

Ma kihistan naerda ja jälgin isa käelaba, see on kull, kes liugleb üle mu näo, pöörab kaarega mu kõhu poole, ma panen käe kaitseks
ette, naer katkeb hetkeks põnevusest, algab uuesti, kui kull pöörab tagasi taeva poole.

"Kull see lendab, liugleb seal, liugleb seal..." kordab isa.

Kas ta teeb pesa mu kõhu peale või kaenla alla? Ma näen aknast jääpurikat, selle otsas tilka, mis ootab kukkumist. Sellesse koguneb päikese valgus, tilk särab nagu ehe. On kevad, ma tunnen selle lõhna, tunnen, sest aken on jäänud praokile. Ma vaatan hõljuvat kullatolmu, kuulan õuest naabrilaste hääli. Mõtlen, kas minna ojasid ehitama, neile võiks panna papist veskeid, kui paluksin isal neid mulle teha. Aga praegu ma küll ei taha isa sülest üles tõusta.

Kull on minu märkamata laskunud, ta puhkab mu kõhu peal.

Isa vaatab välja, kuhugi kaugele, kaugemale kui tehase majade õuelt näeb, kaugemale kui üle järve ja vastaskalda puude, tühjusse teisel pool aega.

"Issi, kull lendab," nõuan mina.

Ja kull tõuseb uuesti tiivule, isa suunurkadesse tekib jälle naeratusevirve.

Kull tiirutab jälle taevas, mina jälgin isa kätt, selle liikumist, ja kihistan.

"Kull see lendab, liugleb seal, liugleb seal..."

Toimetaja: Kaspar Viilup



Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: