Mudlum – natuke lapsik, natuke naljakas, natuke hirmus ({{commentsTotal}})

Mudlum
Mudlum Autor/allikas: Ruudu Ulas

Mudlumi esimesed jutud ilmusid 2010. aastal kultuuriblogis ZA/UM ja viimase paari aasta jooksul on ta avaldanud kolm proosaraamatut: esimene jutukogu „Tõsine inimene” (ZA/UM) ilmus 2014, sellele järgnesid burleskne jutustus „Ilus Elviira” (EKSA, 2015) ja jutukogu „Linnu silmad” (EKSA, 2016). Mudlum on õppinud Eesti Humanitaarinstituudis ja Eesti Kunstiakadeemias; kirjanduskriitikat kirjutab ta Made Luiga nime all.

CAROLINA PIHELGAS: Kes on Mudlum? Ja kust ta sellise nime sai?

MUDLUM: Kuna ma olen sellele küsimusele vastanud pea iga kord, kui minult üldse midagi on küsitud, siis ma püüaksin nüüd vastata kuidagi universaalsemalt. Näiteks vastuküsimusega. Miks on sinu nimi Carolina? Kas inimese nimi saab olla võti tema olemuse mõistmiseks? Miks on nimi nii tähtis? See on päriselt väga huvitav. „Müürilehe” intervjuus läks nime probleemi alla vähemalt kolmandik terve artikli mahust. Oleks ma hinges teadnud, kui palju tülinat sellest tuleb, ma vist ei oleks varjunime kasutanud. Teisalt jäetakse „normaalse” pseudonüümiga inimesed üsna rahule: Mari Saat, Kalju Kruusa, Indrek Hargla. Vaene P. I. Filimonov aga ei pääse niisama lihtsalt, juba kümmekond aastat peab ta muudkui oma nime kohta aru andma. „Kirjandusministeeriumis” küsis härra Mart Juur: „Kes on Mudlum ja kust ta tuleb?” Vaatasin vist nii lolli näoga vastu, et see koht lõigati halastavate montaažikääridega hiljem välja. Küsimusele „Kes sa oled?” ei ole ju ühtegi mõistlikku vastust.

Niisamuti küsimusele, miks sa oled just see. Kui ma lõpuks suu lahti sain, vastasin telepurgis: „Olen tavaline inimene…” Vastan ka praegu nii: olen tavaline inimene ja nimigi on mul päris harilik. Sellega on vaja lihtsalt ära harjuda.

C. P.: Enamasti ei ole ju nimi enda valitud. Eks seepärast pseudonüüm veidike elevust tekitabki, et hakkad kohe mõtlema: kas ta valis endale teise nime, sest tahab hoida lahus oma kodanikunime ja kirjanikunime, erinevaid rolle? Või tahab autor luua hoopis teise persona, nii nagu Pessoa? Või hoopis midagi kolmandat? Muide, Kalju Kruusa on minu meelest täiesti geniaalne pseudonüüm, sest see mõjub ühelt poolt nii tagasihoidlikult ja tavaliselt, samas on see otsapidi oksüümoron. Seevastu Mudlum on niivõrd omapärane nimi, et tahes-tahtmata tekib tunne, et sellega on seotud mingi lugu.

M.: Tegelikult ei ole mingit lugu ega salapära. Mind kutsuvad Mudlumiks enam-vähem kõik mu tuttavad viimased viisteist aastat kindlasti. Tegemist on tavalise internetinimega, mis oli ju kõigil enne Facebooki, mõnele jäi ta kõvasti külge. Ma tean oma sõprade hulgas ikka päris palju inimesi, kellele nende netialias on saanud pärisnimeks. ZA/UM-is kirjutasin Mudlumina, ja hiljem „Vikerkaares” kasutasin samuti seda nime, mille all inimesed mind juba tundsid. Nii ta läks ka raamatukaanele. Aga Mudlumi nimi on vist ajapikku mulle teise persona kujundanud küll. Kas seda eelmist enam alles ongi...

C. P.: Sinu lugusid lugesingi esimest korda ZA/UM-ist, kus ilmusid väga populaarsed järjejutud, nagu „Mudlum ja kodu”, „Mudlum ja riided” jne. Need lood olid detailsed, värviküllased ja ääretult haaravad — asjade ja kohtade mikro­ajalood. Kuidas sa õieti kirjutama hakkasid? Ja kas kirjandusse tulek oli pigem hüpe või aeglane kasvamine?

M.: Täpselt niimoodi hakkasingi. Kõige esimene oli „Mudlum ja töö”, see on praegu e-raamatuna saadaval. Väljendist „kirjandusse tulemine” ma täiel määral aru ei saa. Kirjanduse piirid on alati olnud sellised ujuvad: mis ühel hetkel on sealt väljas, on teisel hetkel juba selle osa. Kas ei olnud niimoodi näiteks kirjakirjutamise žanriga, mis kunagi oli puhas tarbetekst, siis aga hakkas vaikselt kirjandusse imbuma, kuni kiriromaanideni välja? Kohe tuleb meelde üks suurepärane kiriromaan „Marienbad”, autor Šolom Aleihhem, kui kellelgi kunagi peaks elutüdimus peal olema, siis lugegu seda ja tema meel läheb õige rõõmsaks. Aga küsimuse juurde tagasi — ka algselt blogide, oma sõprade, iseenese või jumal teab mis tarbeks kirjutatud tekstid võivad hakata kuuluma kirjandusse. Mina neid esimesi kirjutades kindlasti ei mõelnud, et ma „teen kirjandust”, ma olin lihtsalt inimene, kes jutustas. Oma asju olen ikka juttudeks nimetanud. Aga ega jutuvestja alati päris tõtt ei räägi, ta ei ole kroonik.

C. P.: Kirjandusse tulekust võiks ehk rääkida lugeja seisukohast, st kirjandusajakirjade ja raamatute kontekstis. Või polnud sul vahet, „Vikerkaarele” kirjutasid niisamuti kui blogisse? Raamatu avaldamine eeldab siiski juba suuremat tööd. Kas kirjutamine on muutunud ka teatavat laadi tööks?

M.: Ka netitekstidel olid lugejad ja küllap olid just nemad ka esimesed raamatuostjad. Ma ei tõmbaks nii teravat eraldusjoont nende meediumite vahele. See, et kirjandusse arvatakse ametlikult kaante vahele jõudnud tekste, on puhas formaalsus. Kui ma oleksin jäänudki kirjutama internetti, tekstid oleksid aga täpipealt needsamad, mida nad ju paljudel juhtudel ongi, kas siis ei oleks kohe sugugi kirjandus?

Tegelikult jah, enesetunde mõttes ei olnud vahet, kirjutasin „Vikerkaarde” tõepoolest niisamuti kui blogisse, vahe oli selles, et Kajar Pruul tegi mulle selgeks, et ajakirja tekst peab rohkem iseenda eest väljas olema. Blogis töötavad tekstid sageli teineteise toel, moodustavad suuremaid mõtteahelaid, ajakirjas on aga kontekst teine ja tekst peab suutma ka üksinda tervikelamuse pak­kuda. Muidugi on „Vikerkaare” eripäraks samuti see, et iga number püüab moodustada temaatilise terviku. Tänu Kajari suunistele hakkasin ma rohkem „kirjandust” tegema küll, võib-olla üldse mõtlema sellele, milline üks lugu olla võiks. Aga „Vikerkaares” ilmunud „Minu tädi Ellen” oli puhas blogitekst ja avaldati suuremate muutusteta, lihtsalt blogis oli ta ilmunud kolmes jaos nagu järjejutt.

Kas selles oleks midagi halba, kui kirjutamine oleks muutunud tööks? Ka siis, kui kirjutasin pidevalt ZA/UM-i, oli see teatavas mõttes töö. Me määratlesime ise ennast ikka eelkõige kui netis ilmuvat kultuuriajakirja, ja hoolitsesime, et selle sisu oleks võimalikult hea. See nõudis päris palju tööd nii nagu iga tavalise ajakirja juures, pealegi ei maksnud me tasu.

Raamatute kirjutamine erineb rühmituse kollektiivsest tööst ilmselt nõnda­sama kui sooloartisti ja bändi oma. On palju üksildasem, ei ole kellegagi asju arutada, puudub toetav seljatagune. Ilma ZA/UM-ita ei oleks ma kirjutama hakanud, see on selge. Seda, kui palju me seal viie aasta jooksul üksteist mõjutasime, üksteise najal kasvasime, on võimatu alahinnata.

Muuseas, kui sa ennist viitasid, et ZA/UM-i lood olid väga populaarsed, siis see on pisut liialdatud. Meil oli lugude keskmine vaatajaarv 600—700, mõnel edukamal mõni tuhat, kõige suurem number — ligi 40 000 — oli Robert Kurvitza ingliskeelsel lool „The pale shadow of pleistocene megafauna”, kõik teised vähegi popimad lood olid ainult skandaaliga seotud ja enne seda olime siiski väike kohake üksildastele peadele.

C. P.: Mõned aastad tagasi kirjutasid ZA/UM-is, et ootad „aega, millal keegi julge inimene võtab kätte ja analüüsib ZA/UM-i mõju ka muu nurga alt, kui Sirbi-kaaperdamine. Või Nihilisti mõju poliitika-areenil.” Kuna seda pole endiselt keegi teinud, siis ehk tahaksid rääkida, mida need kaks veebilehte või portaali sulle on tähendanud.

M.: Mina olen asjasse puutuv isik ja minu analüüs ei ole objektiivne. Mul ei ole selleks tegelikult õigustki. Meid oli ju palju, rohkem selline taruorganism, ma ei saa kõnelda kogu kollektiivi nimel. Ja kollektiiv oli meil hajus ja mitmepalgeline, autoreid kokku üle viiekümne. „Nihilistile” saan veel vähem sisulist hinnangut anda, selle aktiivne kaastööline ma ei olnud, see tõi endaga kaasa hoopis uue laine inimesi, uued teemad. Lugesin „Nihilistist” peamiselt tõlkeartikleid, poliitikat. Nüüdseks on see valdkond neil täiesti kadunud, paistab, et Niagara on kokku kuivamas.

Portaalide ja blogide temaatikat olen riivamisi puudutanud „Sirbis” ilmunud artiklis „Uksed ühisele väljale”. Aga niipalju kui tagasisidet on tulnud, on meie endised lugejad väitnud, et ZA/UM oli sündmus, mingi lootus paremale tulevikule. Selline väga üleüldine lootus. Aeg oli niivõrd teine, me alustasime 2009, mina liitusin 2010, mul ei ole veel piisavat ajalist distantsi, et saaksin rahulikult rääkida neist asjust. Praegu kisuks ikka emotsionaalseks. Aga vaja on külma pead.

C. P.: Kui minna nüüd korraks päris algusesse, siis ehk räägiksid natuke sellest, kus sa üles kasvasid, millisena mäletad oma lapsepõlve. Olid vist juba varakult suur lugeja?

M.: Sündisin Pärnus, 8. klassi lõpetasin Paides ja tulin Tallinnasse 46. keskkooli kunsti õppima. Siis sain lapse, siis käisin viis aastat EHI-s, ainevalikus olid filosoofia, semiootika, uus ja vana testament, usundilugu, kirjanduse, kunsti ja muusika ajalood jne. Hiljem läks põhirõhk teatriõppele, aga kõrval­eriala oli mul ikka filosoofia. Ei lõpetanud, kuigi ainepunktid olid täis ja ülegi, aga keelepunktid jäid puudu. Ma ei saanud kuidagi keeltega vedama. Siis sain teise lapse, siis käisin tööl ja läksin jälle kooli, 2012 lõpetasin EKA, formaalselt on mul nüüd paber olemas. Teha pole sellega muidugi midagi. Aga kui sa küsid, millisena ma mäletan oma lapsepõlve, siis ma eeldan, et sa ei pea „Tõsist inimest” dokumentaaljutustuseks. Muidugi olin ma suur lugeja, sest ma olin suur koolist puuduja, olin muudkui tõbine ja täitsin oma pikki üksildasi päevi lugemisega. Lisaks juturaamatutele oli asendamatu abimees igavuse vastu vana suur pruun ENE, praegu tundub võimatu uskuda, et see nii huvitav oli, aga ta oli! Mitte ainult värvitahvlid meritähtedest ja koorikloomadest või koeratõugudest, aga kõik need vahvad väiksed hallid vanamehenäod, pisikesed joonised küljeribal, kõik sai läbi uuritud ja puuritud. Samuti meeldis mulle hullupööra võõrsõnade leksikon, üldse kõiksugu leksikonid, filosoofia, esteetika, A&O taskuteatmik, ÕS ja muud sellised paduigavad asjad. Kui ma parasjagu ei lugenud, siis ma joonistasin või mängisin koeraga. Või õppisin koolitükke. Või sõin. Või käisin vannis. Või kunstiringis. Või kaklesin emaga. Või küpsetasin pirukaid. Kõige parem pirukas oli vorsti-juustupärg. Kuuma saia juurde külma piima, vaat see ongi lapsepõlv!

C. P.: Kes su lemmikkunstnikud on? Mis sind kunstis kõnetab?

M.: Tädi Elleni juures oli palju suuri raskeid kunstiraamatuid. Tretjakovi galerii, Louvre, Vaga „Üldine kunstiajalugu”, Monet, Manet, vähemalt kümme Picasso-raamatut — vedasin neid õhtuti voodisse ja lappasin nõrkemiseni (sest mõnda sellist jaksas vaevu käes hoida!). Kahjuks lõppevad mu kunstialased baasteadmised eelmise sajandi algusaastatega ära. Ja lemmikraamatut, lemmikkunstnikku, lemmikvärvi ega lemmikkirjanikku mul ei ole.

Kes kingib enam töökaaslastele 50. aasta juubeliks graafilise lehe? Maali pensionile mineku puhul? Korralik kunst jõudis kodudesse samamoodi, nagu igas kodus oli häid raamatuid. Aga eks see oli üks lühikene periood ja meie kestmine kultuurrahvana on ülepea olnud lüheldane. Vähesedki head harjumused lükati 1990-ndatel laiali. Kui palju lugenud inimesel on lugemus, siis ehk võiks palju kunsti näinul olla nägemus? Neil asetuvad asjad kergemini paika, nad suudavad nautida mitte ainult silmale ilusat, vaid ka teisi tasandeid, näevad, mida kunstnik on otsinud, see on ju samamoodi lugu, kunstilugu.

Pidevusjoon on katkenud, inimesed ei saa aru, mis lugusid neile räägitakse. See läbi ajaloo kestnud pikk-pikk joon, kus kunst oli peaasjalikult mütoloogia ja usuga piiratud ja seal sees oli hulganisti mänguruumi, mulle meeldib see tegelikult väga. Lugu oli hoomatav hetkega ja siis hakkasid leidma sinna peidetud alljutustusi. Ma saan aru küll, et esitan üht spetsiifiliselt kitsast vaadet kunstile, sest nii laia diapasooni, nagu on kunstil praegu, kus kunst on põhimõtteliselt ennast kunstnikuks nimetava isiku tegevuse jälg, on raske hoomata.

C. P.: Kogumikus „Tõsine inimene” on päris palju juttu asjadest. Asjad ei tundu olevat lihtsalt objektid, vaid teatava kogemuse talletajad ja kandjad. Loos „Ainult asjadest” öeldakse lausa: „...kuidagi on nii, et maailm ei ole minu jaoks tegu, ta on asjadest tehtud.” Kas asjad on vahend, et otsida kadunud aega, või on neil omaette väärtus väljaspool sinu enda kogemust? Kas nad oleksid olemas ka siis, kui keegi neid ei meenutaks? Oleksid nad teistsugused?

M.: Mina arvan, et kirjanik ise ei pea oma tekste analüüsima. Ta ei pea seda oskama seletada, miks tal on kirjas nii ja mitte teisiti. Ma ei ole ju spetsiaalselt otsinud ega leiutanud seda viisi, kuidas ma juhtun maailma nägema ja kirja panema. See on niimoodi antud. Asjad on kahtlemata mõlemat, nii kogemuse kandjad kui objektid, lihtsustatult võiks öelda, et kui su asi läheb kahe päevaga katki, siis tal erilist emotsionaalset väärtust ei ole. Ja muidugi on asjadel väärtus ka väljaspool minu kogemust. Ma ei ole näinud Oppenheimeri sinist teemanti, aga see olevat 40 miljoni taala eest oksjonil maha müüdud.

Viimasele filosoofilisele küsimusele ei ole ma veel vastust leidnud, aga otsin. Mulle näib küll, et asju, olgu see asi siis kas või terve maailm, ei ole olemas, kui ei ole olemas neid tunnetavat mõistust või meelt. Aga, siin on väga mitu aga. Sest tegelikult on mõlemad olemas ühekorraga — nii olemine kui mitteolemine. Rohkema külafilosoofiaga ei tahaks kedagi koormata.

C. P.: „Ilusa Elviira” kohta ütlesid ühes intervjuus, et see on raamat „nagu elu ise — sel ei ole kindlat narratiivi, vaid asjad lihtsalt juhtuvad”. Su raamatud mõjuvad väga eluliselt, lugeja tunneb ära või arvab end ära tundvat kohti, aegu ja inimeste mõttelaade. Kui olulisel kohal on sinu loomingus autobiograafia? Ja kuidas kirjandus ja elu sinu arvates omavahel suhestuvad?

M.: See ei ole minu meelest üldse tähtis, palju seda kellegi loomingus on. Aus vastus oleks: ma ei tea. Ma tõesti ei tea, kas autobiograafiline on ka näiteks see, kui sa jutustad edasi kellegi teise mälestusi kellegi teise mälestustest. See on pigem pärimus kui autobiograafia. Ka sellistes juttudes nagu „Mudlum ja riided” või „Mudlum ja toit” või „Minu tädi Ellen” ma ju ainult vahendan midagi. Tõuge on tulnud millestki reaalsest, kui mälestusi muidugi saab reaalseks pidada. Kuidas inimene oma mälestusi mõtestab, kuidas ta neid esitab, see on jälle kindlasti reaalsusest päris kaugel, see on ikka mingi idee teenistuses ja selle tarvis ta (kirjutaja) maailma väänab. Kõlab praalivalt, aga pigem nimetaks ma neid lugusid ilmutusteks. Mingid asjad lihtsalt ilmuvad, järsku, teadmata kust. Mingis mõttes ma ei meenuta asju, vaid need juhtuvad just praegu, siis, kui ma kirjutan.

Loomulikult ei ole ma (seni) selline autor, kes kirjutaks Ümera lahingust või tuumasõjast. Kui nüüd hoolega vaadata, siis on „Tõsises inimeses” (mis näib olevat alustekst, millest küsijate huvi lähtub — uues raamatus on mu meelest ikka päris raske jutte mingi tegelikkuse konksu otsa riputada) rohkem kui pooled lood mitte Mudlumist, vaid kellestki teisest. Teistest inimestest. Teistest asjadest. Ma ei ürita kõigest väest tõrjuda kahtlustust autobiograafias, ma püüan seletada, et tavaliselt on asjad natuke keerulisemad. Poleks midagi lihtsamat, kui öelda, et jah, kirjutasin otse elust maha. Mitte ainumat asja ei mõelnud välja, kõik oli täpipealt nii. Lugejatele annaks sellist kaupa ju pareminigi sööta. (Tuli meelde, et väiksest nuklearist olen juba kirjutanud!) Ilmselt ei aita mingi seletamine, ja ma ei oska ka veenvalt selgitada, mis mind häirib. Ütleksite „memuaarid”, oleks täpsem. Veel peenem termin on „mälukirjandus”. Seda oleks juba raskem pareerida. Paljugi, mis inimene mäletada võib, autobiograafia oleks ikka just nagu iseendast ja ainult iseendast kirjutamine, nii see aga sugugi ei ole. Ja üsna järjekindlalt on „Tõsise” kohta öeldud, et see peegeldab mitte üksikut, vaid üldist. Need on teatavas mõttes ühe põlvkonna mälestused ja elutaju.

„Mõjuvad eluliselt” — hm. Pole mul eriti ei otsekõnet, ei reaalseid sündmusi. Midagi muidugi juhtub, aga aeglaselt. Ja raamatud on siiski erinevad, ka jutud pole omavahel üks ühele sarnased, viimane raamat kõlgub žanriliselt juba väga kahtlasel piiril — kuskil essee ja pajatuse vahemail. Ja tegeleb vist rohkem mõistete kui asjadega.

C. P.: Mis on need mõisted, mis „Linnu silmades” on sinu jaoks kesksel kohal?

M.: Selle uue raamatuga on nihuke lugu, et ma ei taha sugugi öelda, millest seal juttu on või mida ma mõtlesin. Täiesti teadlikult ei pannud tagakaanele mingit teksti, eks see „Ilusa Elviira” fopaa tegi ka ettevaatlikuks — keerad nalja pärast vindi üle ja igas arvustuses vaatab sulle pärast vastu mingi Jenoveeva. No ehk mitte igas. Viimane raamat on küll natuke süngem ja natuke vähem lugeja­sõbralik kui eelmised, kuigi ka Mudlumi tavastiili armastajad midagi ikka leiavad: „Naiste saun” on täitsa harilik jutt. Osa juttude kohta olen kuulnud, et olevat pisut „liiga hullud”.

Aga kõige lihtsamini öeldes: ma mõtlen maailma üle. Nii nagu seda on teinud lugematud inimpõlved enne ja nagu seda teevad kõik tulevased. Minu mõtted on natuke lapsikud ja natuke naljakad ja natuke hirmsad.

C. P.: Mis on kõige hirmsam praeguses maailmas?

M.: Ta on väga vähe reaalne. Kas see nüüd tingimata hirmus on, aga see muudab maailma kapitaalselt. Enamik vaimseid mõjutajaid ei tule mitte elust, vaid elu simulatsioonist — film, arvuti, arvutimängud, aga ka raamatud käivad sinna alla. Ümberringi on kõike näiliselt tohutus külluses, tegelikult on inimesed üsna üksi ja väga ahaste tegevuspiiridega. Determineeritud, kui võõrsõna kasutada.

C. P.: Flaubert on värvikalt kirjeldanud, kuidas „Madame Bovary” temaatika oli tema meelest nii vulgaarne, et see ajas teda iiveldama, ja romaani tegelased tülgastasid teda täielikult. Milline on sinu suhe oma tegelastega?

M.: Ma olen vist jah üsna vanamoeline autor. Asjadest, mis mu taluvuspiiri ületaksid, ma ilmselt ei kirjutaks. Või kui täpsem olla, selleks et kujutada maailma koledust, ei ole tingimata vaja seda kõige koledamat välja kraamida. Ja seni olen kõikidesse tegelastesse suhtunud kenasti, pole kedagi ära tapnud, ei mõista ka hukka. Mul tekib kirjutades selline kummaline vastuolu: ühest küljest saab kirjutada ainult nii, et oled täiesti asja sees — st maailmas, sul on täielik visuaalne ettekujutus ümbritsevast. Samal ajal aga vaatad seda kõike distantsilt. Oled korraga sees ja eemal. Nagu ei saaks nii olla, aga on. Ja siis kolmas asi on veel see, et kunagi ei tea, kuhu lugu viib. Siin on nii mitmeid peenikesi värke, ega ma ei tahagi nendest kõigist aru saada — aga on veel nõnda, et ühest küljest sa nagu ei kontrolli lugu, see teeb, mis ise tahab. Aga pärast, tagantjärele, kunagi palju hiljem üle lugedes (no vähemalt aastakese pärast) paistab, et salaja ikka juhtisid ka.

C. P.: Nii et kirjutama asudes ei ole sul skeemi ees? Kas juttude alguspunktiks on siis teatav kujutluspilt — mälestus või ilmutus, nagu ennist mainisid? Mis edasi saab?

M.: Jah, on mingi ilmutus või pilt, millest lugu hargnema hakkab. Skeemi pole absoluutselt. Mõnel juhul on jutt ka asjade selgeks mõtlemise vorm. Mitte et nad siis selgeks saaksid, aga on protsess. Vahel tuleb jutt väga kergelt, ilma pingutuseta, vaata ainult, kas jõuad nii ruttu klahve peksta. Teinekord väga vaevaliselt, pausidega, seisab tükk aega poolikuna, kuni mingil hetkel on see võimalik valmis teha. Tulemuses ei ole olulist vahet märgata. Ja muidugi siis, kui tegu on tehtud, asi valmis, siis olen ma hulk aega väga ebakindel, ärev ja rahutu. Ise absoluutselt aru ei saa, kas sai mingi normaalne asi või poolpidune. Ja ega seda ei saagi kunagi teada. Sest lugejad annavad erinevaid hinnanguid, mõnele meeldib üks, mõnele teine, mõnele ei meeldi miski. Aga kui natuke aega on mööda läinud, siis ei ole see enam tähtis, kui hea või halb sai. Ei ole akuutne, nagu öeldakse. On mööda läinud.

C. P.: Sinu juttudes on palju värvikat sõnavara: puprad, kokardid, rüüžid jpm. Kas see tuleb lihtsalt heast keelekõrvast ja lapsepõlve suurest sõnaraamatute-armastusest või oled juttude tarbeks keelega eraldi tegelnud, sõnu otsinud?

M.: See on ikka vastupidi. Sõnu pean otsima siis, kui toimetajad sõna kollaseks tõmbavad, siis ma pean leidma kinnituse, et selline sõna on ikka olemas. Kuigi ma ise murret ei räägi, on mul palju murdepõhja, sõnu, mis mulle on igapäevased, meie peres kasutusel, aga kirjakeelele on need võõrad. Otsi siis neid kuskilt murdesõnastikust taga. Sõnavara ei tule mitte leksikonidest, õige natuke ehk sealt ka, mu ladina keele oskus piirdub küll „Võõrsõnade leksikoniga”, vaid ikka lugemusest. Mul on mõnikord hirmus kahju, et ma ei oska midagi kirjutada ulaanidest, sõjaväevelskritest, troskadest, voorimeestest, vürtspoodnikest, koloniaalkaupadest, pigitraadist jne, ja jumal tänatud, et on olemas tõlkekirjandus, kus säärased muistsed sõnad ikka veel kasutust leiavad. Kui juba sõna „rüüž” tundub eksootiline, siis soovitan vanu „Siluette” sirvida.

C. P.: Kirjanik kui jutuvestja ja mälestustest kirjutamine kui pärimus — need märksõnad viitavad suulisele traditsioonile. On sul ehk lapsepõlves (või ka hiljem) olnud suulise traditsiooniga eredaid kokkupuuteid?

M.: Ei ole. Keegi meie peres ei ole vestnud jutte vanadest aegadest või inimestest. Vastupidi, meil on sõnadega väga hoidlikult ümber käidud. Aga ikka korjad üles kilde ja pudemeid, mida ei pane ehk tähelegi, ei teadvusta, aga need on kuskil sinu sees olemas. Ja vajalikul hetkel annavad nad endast märku. Eks see kirjutamise protsess on vähemalt minul pidev mäluseoste jada, sealt võib kõige kummalisemaid asju välja kooruda. Kellegi räägitu seguneb kuskilt loetuga, kunagi nähtuga, oma mõtted võõraste mõtetega, pildid häältega, lõhnad värvidega ja lõpuks saab sellest kokku üks jutt.

Intervjuu aprilli Loomingust.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Looming



Arvo Kukumäe ärasaatmineArvo Kukumäe ärasaatmine
Galerii ja video: Arvo Kukumägi saadeti viimsele teekonnale

Laupäeva pärastlõunal saadeti näitleja Arvo Kukumägi Sõpruse kinos leinatalitusel meie seast ära.

Gregg AllmanGregg Allman
Suri rockmuusik Gregg Allman

Ansambli The Allman Brothers Band asutajaliige Gregg Allman suri 69-aastaselt.

FILM
"Tschick"
Greta Varts andis uued filmisoovitused

"Terevisiooni" tuli külla filmikriitik Greta Varts, kes tõi esile, mida põnevat ka kinolinal neil päevil näidatakse.

TEATER
Ivar Põllu
Ivar Põllu: disko võib tulla ka ilma tsaaririigita

2. juunil esietendub Ugalas Paavo Matsini samanimelise romaani järgi "Gogoli disko", mille lavastas Ott Aardam ning dramatiseeris ja muusikaliselt kujundas Ivar Põllu Tartu Uuest Teatrist. Asjaosalised arutavadki nüüd selle üle, mis disko käib, kas tsaaririik on ulme ja kas Viljandi on Eesti antikvariaat.

KIRJANDUS
Reet Hiiemäe
Folkloristika aastapreemia laureaat on Reet Hiiemäe

Eesti folkloristika aastapreemia 2016. aastal tehtud töö eest pälvis Reet Hiiemäe

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Arvo Pärt
Arvo Pärdile anti üle paavsti kultuurinõukogu tunnustus "Per artem ad Deum"

Poola Vabariigi suursaatkonnas Tallinnas toimus täna tseremoonia, mille käigus anti Arvo Pärdile üle paavsti kultuurinõukogu medal „Per artem ad Deum“ („Kunsti kaudu Jumala poole“). Medali saajaid tunnustatakse kultuurialaste saavutuste eest, mis on aidanud oluliselt kaasa dialoogi loomisele eri kultuuride vahel kaasaegses maailmas ning seeläbi innustanud inimesi arendama enda ainukordsust.

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver: ei tohi. magama. jääda

Me kaotame selle sõja päris kindlasti. Selle sõja, mida veel ei ole. Mis peagi puhkeb. Kui me oma pisikese aru ja iibega ei taipa märgata midagi, mis meile antud kosmosest ammu enne kui 700 aastat, mida millegipärast eestluse vanuseks peetakse.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk