Arvustus. Olemine on imeline asi
Uus raamat
Kalju Kruusa
"Ühe inimese elu (pooleli): valitud luuletusi"
Kirimiri (208 lk)
Kalju Kruusa on jõudnud loomingulise vahekokkuvõtteni ja andnud välja luuleraamatu "Ühe inimese elu (pooleli)", mis sisaldab valitud tekste tema kuuest seni ilmunud luulekogust: "Meeleolu" (1999), "Treffamisi" (2004), "Pilvedgi mindgi liigutavadgi" (2008), "Tühhja" (2010), "ing·veri·tee" (2013) ja "Äädikkärbsed" (2015). Valikkogu haarab seega luulet aastatest 1995–2011.
Luuletused on esitatud kronoloogilises järjekorras ning varustatud Kruusa tekstidele iseloomulikult kirjutamisaja ja -kohaga. Kogumikku saab nii lisaks ühe luuletaja kasvamise ja arenemise loole lugeda ka kui omalaadset elulugu luuletustes. "Ühe inimese elu" on ühtaegu verbaalne fotoalbum ja poeetiline päevaraamat, kuhu mahub loodus- ja argielupilte, jäädvustusi reisidest Kaug-Itta, meenutusi lapsepõlvest ning mõtisklusi armastuse ja luuletajaameti üle.
Kruusa luuletab lihtsatest, mõnikord lausa labastest asjadest: närbunud lupiinidest (lk 13) ja veekopsikust (lk 18), trammisõidust (lk 35–37) ja vanaema rätikust (lk 127–128), vikatist (lk 128–130) ja merest (lk 130–131), kraavi kaevamisest Souli kesklinnas (lk 163–165) ja taarapunkti külastamisest (lk 191–192). Tema luule on kui "kineetiline vaikelu, kus kyik toimub" (lk 30), korraga paigalseis ja kulgemine – viivu jäädvustamine keelde, meeleolude ja nägemuste püüdmine sõnadesse.
Kruusa pilk on värske ja suudab tabada erilist ka kõige argisemates asjades: "iga viimne asj on nagu esimest korda, / iga tuhandesti tuttav ja tavaline asj on tuliuus" (lk 115). Kruusa ei ihale ülevust, talle piisab enese väljendamiseks vähesest ja väikesestki. Juba "olemine on imeline asi" (lk 51) ja lihtsas olustikupildis võib vahel enamgi peituda kui hümnis või oodis, suuremast siirusest rääkimata. Nagu Kruusa ise ühes oma luuletuses märgib: "on luuletaji / kes kirjutavad olulistest / asjadest aga teevad seda nii / et asjast ei saagi asja / ja on luuletaji / kes kirjutavad jumal / teab mida ja teevad seda / kuradima hästi" (lk 93).
Kruusa on vaatleja, kes ei püüdle maailma muutmise, vaid selle sõnastamise poole. Ta tunnistab: "kui sulle kirjutan / ei taotle ma muud / tyde kui tunde / tabamise täpsust" (lk 33). Kruusa kirjutab korraga üles ja lahti nii maailma kui ka iseennast – pisiasjad osutuvad seejuures osakesteks palju suuremast pildist, vaevu hoomatavast mustrist, sellal kui isiklikest elamustest ja tähelepanekutest koorub välja üldinimlik väärtussüsteem. Kruusa hindab ehedust, hoolivust ja mõtlikkust ning kannab neid omadusi luuletajana ka ise. Tema "luuletused ütlevad / enamasti sama asja / et armastan" (lk 54): küll elu, küll lihtsust, küll lihtsat elu.
Kruusa luule on rahulik, vahel peaaegu stoiline, ent mitte kunagi kuiv. Tekstidele lisab särtsakust mahe huumor, mis mõjub sundimatult, taoti naivistlikultki. Valikkogu pealkirigi – "Ühe inimese elu" – kõlab eraldi võetuna äärmiselt tõsiselt, kuid saab tänu sulgudes lisatud sõnale "pooleli" mõnusalt vaimuka varjundi. Elu on harva surmtõsine, miks peaks siis olema luulegi?
"Ühe inimese elu" ei kõnele üksnes luuletaja intiimsest suhtest ümbritsevasse keskkonda, vaid ka tema armastusest keele vastu. Kruusa keelekasutus toob tekstidesse mängulisuse ja annab neile omapärase, äratuntavalt kaljukruusaliku ilme. Keel on tema käes (või oleks õigem öelda suus?) kui plastiliin, mida saab kõiksugustesse põnevatesse ja ootamatutesse kujudesse ja kujunditesse voolida. Kruusa on oma nägemuse sõnade jõust ja kasutamisvõimalustest võtnud kokku luuletuses "keel on püksid": "vahel on pingul / nii et ei saa hästi käia / vahel lotendab / püksisääred lohisevad / ja jäävad jalgu / ajab koperdama // hea kui püksid / on kanda parajad / ja istuvad jalas / nagu valatult / vahel pükse / ülal hoiavad traksid // vahel jääb mulje / et püksid üksi / jalgu liigutavadki / et tänu pükstele / inimene käibki / no kas pole väärt püksid" (lk 149–150).
Mart Velsker kirjutab Kruusa esikkogu arvustades, et too on "korraga äärmiselt lähedal elule ja äärmiselt lähedal kunstile".* See tähelepanek kehtib tänaselgi päeval ja sobib kirjeldama Kruusa luulet läbi kogu "Ühe inimese elus" jäädvustatud perioodi. Tema tekstid on aja jooksul muutunud nii temaatiliselt kui ka stilistiliselt mitmekülgsemaks, kuid just elulähedus ning keeletundlikkus ja -mängulisus on püsinud Kruusa värsiloomingu alustaladena. Vahepeatus on nüüd valikkoguga tehtud, kas rännak jätkub vanal tuttaval rajal või valib Kruusa mõne uue tee, näitab aeg.
* Mart Velsker "Meelega tehtud raamat". – Vikerkaar 2000, nr 5–6, lk 149–154.
Toimetaja: Madis Järvekülg