Kultuuriportaali kümme soovitust HÕFFiks ({{commentsTotal}})

Ridley Scotti
Ridley Scotti "Tulnukas" Autor/allikas: Kaader filmist

28. aprillil algab taas Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival ning kultuuriportaal jagab selleks õõvast, koletistest ja eelkõige omalaadsetest elamustest tulvil nädalavahetuseks mõned soovitused.

"Kuso"
Režissöör: Flying Lotus

Kommertslikud fantaasia- ja õudusfilmid lahjendavad enda sisu ja problemaatikat tihti vaataja tasemele, seetõttu näemegi lapsikuid tegelasi ja naiivset krigistamist-ragistamist-ehmatamist, et ikka vaatajat korralikult hirmutada. Kui on tunne, et säärasest tühisusest jääb väheks, siis Flying Lotuse "Kuso" on õige valik.

Film, mis on nii ekspressiivne ja kastist väljaspool, et teda ühe tervikteosena käsitleda on keeruline. Poolteist tundi okset, fekaale, verd, rõvedat seksi, absurdset huumorit, värviküllast visuaali ning pea puuduvat narratiivi. Mul endal kulus vaatamiseks kaks päeva, aga ehk suudate kinosaalis ühe korraga alla neelata. Kahtlemata meeldejääv vaatamine.

Kui teil on aga siiski liiga tugev moraalitunne ja juba konventsionaalsemad rõvedused ajavad teid rööpast välja, siis jätke see film kindlasti vahele. Söömine selle filmi ajal võib ka raskendatud olla, päriselt.

 

"Meie olemegi liha" ("Tenemos la carne")
Režissöör: Emiliano Rocha Minter

Ja kui te olete ikkagi eriline veidrik, siis on võimalik, et pärast "Kuso" vaatamist on teil nälg veel enama järele. Et sellest ühest hullusest ei piisanud. Õnneks on ka sellele lahendus, sest HÕFFi kavas on Mehhiko äärmuslik autorifilm "Meie olemegi liha", mis küllalt provokatiivselt ja piiril kõndides mängib seksi ja intsestiga, muutudes oma ebanormaalsuses isegi hüpnootiliseks.

"Kusoga" võrreldes on Emiliano Rocha Minteri "Meie olemegi liha" isegi räigem. Kui Flying Lotuse puhul võib näha hullust ja lihtsalt mässamist, siis "Meie olemegi liha" on häirivalt stiihiline ja rahulik, kuidagi külmalt eneseteadlik. Asi on naljast kaugel ja see on kuradima ebameeldiv. Kaaluge tõsiselt enne saali astumist.

 

"Armastuse nõid" ("The Love Witch")
Režissöör: Anna Biller

Olen alati üritanud ette kujutada, mis tunne olnuks näha "The Exorcisti" esilinastusel. Või "The Shiningut". Need aastakümnete taha jäävad õudusfilmid, mis tänaselgi päeval täidavad hinge õõva ja hirmuga ning mõjuvad siiani värskelt. Režissöör Anna Biller keerab selle eelduse ja loogika tagurpidi: mis oleks, kui 2017. aastal jõuaks kinodesse film, mis teeb kõike 1970. aastate kombel?

Ühest küljest, filmi nägemata, võiks selline eeldus ära ehmatada. See võiks tähendada tehnilist amatöörlust ja võimalust kunstilise taotlusega põhjendada filmi madalamat eelarvet, aga kaugel sellest.

"Armastuse nõid" on terviklik ja enesekindel teos, kergelt iroonilise varjundiga lugu seksuaalsusest ja feminismist, mis nii pildikeele kui kitšilike karakteritega mõjub täiesti unikaalsena. Moodne ajamasin aastakümnete taha.

 

"Tulnukas" ("Alien")
Režissöör: Ridley Scott

Kas peab üldse midagi rohkem ütlema? Võimalus näha õudusfilmide ajaloo üht tuntumat koletist kinolinal koos suurepärase James Cameroni lavastatud järjefilmiga "Tulnukad" ("Aliens"). Selliseid võimalusi ei avane tihti ning kui see juba korra on, siis minge kohale. Alien day raames jõudis film ka kobarkinode ekraanidele ning võin kinnitada, et raputab, hirmutab ja kohutab tänaselgi päeval.

 

Eesti dubleeringuga "Põrgusigitis" ("Hellraiser")
Režissöör: Clive Barker

Kui eelmine soovitus oli filmile, mida tuleks vaadata täie tõsidusega ning nautida võimalust, et suurelt ekraanilt näha filmiklassikut, siis "Põrgusigitisega" on vastupidi. Ma ei väida, et tegu oleks kehva filmiga, kaugel sellest, tegu on samamoodi filmikoletise musternäidisega, kuid HÕFFil toimuv linastus pakub võimalust omamoodi nostalgitseda.

"Põrgusigitist" saadab Hannes Villemsoni eestikeelne dubleering, mis on veel absurdsem ja naeruväärsem kui "Kodus ja võõrsil" pealelugemine, mida igapäevaselt Eesti telekanalitel kuulda saab. Aga see ei ole nali, vaid reaalsus, millega aastakümneid tagasi raudse eesriide taga tuli silmitsi olla. Ehe vaade minevikku.

 

"Tartu Video kroonikad"
Režissöörid: Erkki Ergma, Lauri Hermann, Alar Randoja

Eelnevalt mainitud "Põrgusigitisega" puutub selgelt kokku ka Eesti dokumentaalfilm "Tartu Video kroonikad", mis räägib lähemalt Tartust alguse saanud filmiliikumisest ning sellest, kuidas meie aja tundmatud Johannes Aavikud lääne möllufilmidele dubleeringuid tehes arendasid lisaks inimeste filmimaitsele ka meie keelt, paljude teiste sõnade kõrval on sellest ajast pärit näiteks sõna "piimakohv" (sest no kuidas sa tõlgid cappuccino´t?).

Aga kuna dokumentaalfilmid on igal juhul vähemuses formaat nii inimeste filmieelistustes kui ka HÕFFI kavas, siis tasub mainida ka "Frankensteini kompleksi", mis avab kultuslike filmikoletiste tekkelugusid.

 

"Bad Black"
Režissöör: Nabwana I.G.G

Eesti kinokülastaja on harjunud pigem esteetilise filmikunstiga. Paljudel vaatajatel puudub ilmselt isegi ettekujutus, et väljaspool edukate filmimaade töötavaid kinosüsteeme on ka iseseisvaid kantse, kus sünnib poliitkorrektsusele ja intellektuaalsusele keskmist sõrme näitavat kino. "Bad Black" annab võimaluse siseneda sinna maailma.

Uganda Wakaliwoodis mõnesaja dollariga sündinud hullus, mis näitab, et filmiarmastuse puhul ei saa piiriks tehnilise baasi puudus ja rahaline defitsiit. Lihtsalt võta kätte ja tee, kõik on võimalik. Eraldi tähelepanu muidugi pöörata MC-le, kes filmis ergutavaid fraase karjub. Sellist asja oleks Hollywoodis ka vaja, annaks rämpslinateostele enesekriitilise vaatevinkli.

 

"Toorelt" ("Raw")
Režissöör: Julia Ducournau

Vaid üheks seansiks jõuab Eestis kinolinale selle õudusfilmiaasta kõmuteos "Toorelt". Julia Ducournau võtab käsitleda kannibalismi temaatika, mis juba eos kujutab vastikust ja õõva - lääne vaatajatele on see linateos mõjunud lausa niiviisi, et vaja on läinud oksekotte, väga paljud on ka saalist lahkunud. Siivsa kinokülastaja jaoks on see halb uudis, veidrikele ja kummaliste filmide austajatele aga parim rõõmusõnum. Kõik veidrikud, kogunege!

Näide sellest, et naisrežissöörides ei tasu kahelda. Sama arvamuse ümberlükkamiseks tasub vaadata ka filmi "Rase raev" ("Prevenge") ja varemmainitud "Armastuse nõida".

 

"Sünge lugu" ("A Dark Song")
Režissöör: Liam Gavin

Kui üritada leida võrdluspunkte HÕFFi friigifilmide ja kommertsõudusfilmide vahel, siis kõige enam annab tõmmata ühiseid jooni ilmselt filmiga "Sünge lugu". Seda aga teatud tingimustega, sest sarnasus on pigem kattevari, peibutus, mis kutsub vaataja lõksu.

Õuduse ja kollitamise taustal peitub tegelikult küllalt pinev draama äärmustest, milleni inimesed on valmis minema, et saavutada kontakt oma surnud lähedasega. Teisest küljest näeb eriti ehedalt ka seda, kuidas inimesed hakkavad käituma isolatsioonis, hüljates oma aastasadadega tekkinud ühiskondlikud väärtused ja loomastudes, tehes seda kõike okultistliku rituaali varjus.

Arvestades seda, et okultism on ka õudusfilmimaailmas küllalt harvanähtav temaatika, siis tasub vaadata. Tegu ei ole perfektse teosega, filmi lõpp meenutab 1980. aastate juustuseid õuduskomöödiaid, kuid oma võlu on "Süngel lool" olemas.

 

"Juhuslik nimetaja" ("Behind the Random Denominator")
Režissöör: Mart Sander

Noh, esiteks on suur asi juba Eesti mängufilmi esilinastus. Aga kui me lisame sinna juurde veel selle, et tegu on ülivõrdes autorifilmiga (Mart Sander on režissöör, stsenarist, helilooja ja peaosatäitja), sõltumatu filmiga, mida näeb ka siinmail harva ning lisaks kõigele sellele veel õudusfilmiga, mida on katsetatud Eesti kinokunstis vaid mõned korrad, siis peaks olema juba piisavalt põhjuseid, et vaatama minna.

Eesti filmikunstis ei kohta kuigi tihti B-kategooria filme, mis jõuaksid kaugemale BFMi koolitöö mainest, enamasti linastuvadki need vaid kooli kinniste seinte vahel. Nüüd on aga võimalik näha suurel ekraanil üht täiesti omapärast ja kassaedust vaid unistada võivat linateost. Arvatavasti jääbki see üheks vähestest seanssidest, kus seda filmi näha saab.

Oma soovitused jagas "Terevisioonis" ka HÕFFi programmijuht Helmut Jänes:



Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

Anna ŠkodenkoAnna Škodenko
Selgusid Köler Prize´i nominendid

Näituse "Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum" avamisel selgusid järgmise aasta kevadel EKKMis toimuva "Köler Prize 2018" nominendid – EKKMi juhatus otsustas Köler Prize’i kaasaegse kunsti auhinnale nomineerida järgnevad kunstnikud: Anna Škodenko, Holger Loodus, Taavi Talve, Tanja Muravskaja ja Tarvo Hanno Varres.

FILM
Kaader filmist "Matilda".
Duumasaadik üritab keelata Nikolai Teisest rääkivat filmi

Sel sügisel peaks ekraanidele jõudma režissöör Aleksei Utšiteli film "Matilda", mis räägib viimase Venemaa tsaari Nikolai Teise ja baleriin Matilda Kšesinskaja armastusest. Kuid duumasaadik Natalja Poklonskaja püüab teha kõik, et film vaatajateni ei jõuaks, kuna tema hinnangul solvab film usklike tundeid.

TEATER
Triinu Sikk
Teatraalne kaamera. Triinu Sikk, "Unistajad"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

KUNST
Banksy töö Calais´ põgenikelaagris.
Arvatakse, et Goldie paljastas tänavakunstnik Banksy identiteedi

Suurbritannia trummi ja bassi produtsent Goldie viitas interneti audio-vestlussaates "Distraction Pieces" poolkogemata Banksy kunstist rääkides kellelegi Robile. Nüüd arvatakse, et muusik pidas silmas oma head sõpra Robert Del Najat, keda on varasemaltki Banksy nime all tegutsevaks peetud.

Arhitektuur
JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Esimese Haapsalu Tšaikovski festivali väljakuulutamine Tšaikovski restoranis.
Haapsalus tuleb esimene Tšaikovski festival

Peatselt saab Haapsalus osa omal ajal selles kuurortlinnas suvitanud vene helilooja Pjotr Tšaikovskile pühendatud festivalist.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.