Brigitta Davidjants: Veendumuste kompott ({{commentsTotal}})

Sepp Taimo
Sepp Taimo Autor/allikas: navona.ee

Kas rätipäid sõimav Taimo on ka kursis, et Damaskuse teras on nimetatud selle riigi pealinna järgi, kust praegu inimesed massiliselt põgenevad?

Dokumentaalfilm "Damaskuse teras" (Stuudio Navona, Eesti 2017, 76 min), stsenarist Jaanus Kulli, režissöörid Jaan Kolberg ja Jaanus Kulli.

Raplamaal elab sepp Taimo, oma asja tubli tegija, hüüdnimega Damaskus. Ta olevat Eestis ainus, kes oskab Damaskuse terasest mõõka taguda. Nüüd on mehest võetud film teha. Mis siin salata: tegijad on portreteerimiseks leidnud hea karakteri. Kõik me tunneme selliseid mehi: teevad tõsiselt ja hästi oma tööd, vahepeal küll jauravad, kuidas tiblad ja neegrid Eesti üle võtavad, aga kokkuvõttes on täitsa vahvad vuntsid. Mõnel on selline naabrimees, mõnel füüsikaõpetaja, teisel mõni lähisugulane.

Filmi avastseenis kõlab muusikaline rituaal, mis meenutab natuke kodukootud "Raua needmist". Sellega on ka filmi üks juhtmotiiv kätte antud, nimelt peategelase esoteeriline maailmakäsitlus, mis väljendub väidetavalt maausus. Ent maausk pole ainus, mis juhib filmi peategelast tema teel. See pannakse ühte patta muu esoteerikaga ja ameerika popkultuuri kultusega, alustades Cadillacidest ja lõpetades baikerite ja rokkaritega. Ja loomulikult käib selle kõige juurde määratu võõravaenulikkus. Seejuures ei näi asjaosalised kõigi nende elementide vahel mingit vastuolu nägevat. Võib-olla on see ka kivi tegijate kapsaaeda: nood pole suutnud seoseid selgemalt esile tuua ja on jätnud need kaadri taha.

Nii ongi see film mingis mõttes nagu pseudorahvuslikkuse õpikunäide, mis mõjub oma ebajärjepideva veendumuste kompoti tõttu mõneti naiivselt. Deklareerib ju peategelanegi, et tema ei poolda Euroopa Liitu ega sigrimigrit, valge nahavärv on kõige parem (seda ütlesid rootslasedki juba igiammu) ja et Hitler ajas lihtsalt rahvusasja. See, et Hitler nagu möödaminnes rahvusasja ajades hunniku juute ahju ajas, on ju tühi-tähi. Peaasi on rahvuse asi. Sellele viitab ka alailma filmis vilkuv natsisümboolika. Lõpuks jääb küll segaseks, kes siis ikka süüdi on, kuigi tunne, et keegi on kusagil milleski väga süüdi, on tugev. Muide, mingeid vastusevihjeid filmis ikka poetatakse. "Mul on üks sõber, kes ütleb, et kõikides asjades on süüdi juudid. No on ka …," ütleb peategelane.

Nagu sellise kombinatsiooni puhul ikka, suhtuvad ka filmi peategelased soorollidesse jäigalt: suured isased mehed ja haldjalikud naised, teate küll. Omamoodi ongi see film sellest, kuidas ühiskonnas mehelikkus konstrueeritakse ning kuidas inimesed oma soorollid internaliseerivad ja neile essentsialistlikult lähenevad. Lisaks paras annus misogüüniat. Kuulutab ju peategelane, et ka mõned pojad on tütred, mees olemist enam ei õpetata ja tulevad pehmod ja pederastid, raisk!

Päris elu on ilmselt küll kirjum kui linateosesse püütu ning paiguti võib aimata peategelase avatumat pilku, kui filmitegijad on näidata raatsinud: õpivad tema käe all sepaks ju ka tüdrukud, olgugi et "mehed peavad olema mehed ja naised peavad olema naised". Ja nii mõnigi mõte on ju igati sümpaatne, näiteks et õpetaja oma õpilasega ei maga.

Üldse, kui peategelane vahepeal midagi oma ameti kohta ütleb, rabab ta vaatajat pädevuse, süvenemisvõime ja põhjalikkusega. Need vähesed kontrastid annavadki filmile nii vajalikud aktsendid.

Muide, selles filmis on muusika tähendusrikas. Vaese mehe "Raua needmisele" sekundeerivad "Kevade" kandlemotiivid, mis sobivad oma "mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema" konnotatsiooniga väga hästi kokku. Rääkimata rootsi bändist Ultima Thule, mida ikka ja jälle tahetakse seostada skinhead’ide liikumisega.

Struktuuris vahelduvad filmis peategelase monoloogid elust ja tööst tema seltsielu ning sõprade ja lähedaste kommentaaridega, aga neid pole piisavalt. Mida edasi, seda rohkem võtab maad monoloog, mis teeb filmi jälgimise keeruliseks. Isegi kui tegijatele tundub, et selle mehe iga sõna on kuld, siis toimetajapilk kulub alati ära, aitab luua narratiivi, edastada selgema sõnumi. Tundub, nagu poleks sellist pilku olnudki. Praegu lihtsalt üks mees seletabki tund aega järjest ja meisterdab samal ajal mõõka. Ja seletada jõuab ta palju, sest tegemist on küll rahuliku jutuga, ent rikkaliku sõnavooluga mehega.

Ühesõnaga, film tõstatab justkui palju küsimusi, aga vastuseid paraku ei anna. Üldse on film jäänud ühetooniliseks. Sellest on kahju, sest põnevaid nurki, mida avada, olnuks küllaga. Kuulates neid väheseid inimesi (sõpru, õpilasi, tuttavaid), kes peategelase kõrval filmis sõna saavad, võib ju aimata paljut. Näiteks, et peategelase ümber on päris elus koondunud jumaldavad fännid, kes annavad vaata et minikultuse välja. Oleks olnud ju huvitav avada tema isikut kas või selle kogukonna kaudu, sest tegelane ise on ju markantne.

Õigupoolest ongi "Damaskuse terasest" kirjutamisel kõige suurem riskikoht, et arvustada tuleb filmi, aga hirmsasti tahaks arvustada subjekti. Võib-olla on see nii seetõttu, et tegijate taotlus on jäänud ähmaseks. On see austusavaldus? Või satiir? Kas peategelane on neile sümpaatne? Või on just vastupidi? Ei teagi, mis on ühetoonilisuse põhjus, kas liiga kirglik või just nimelt liialt kiretu suhtumine oma subjekti. Nii jääbki valitsema tunne, et filmitegijad pole materjali päriselt läbi hammustanud.

Minu arvates on see film tehtud esmajoones hirmust. Selle võtavad hästi kokku peategelase sõnad, et need mosleminärakad tulevad siia meie riiki ümber tegema. Ah jaa, ja mis värk selle mõõgaga on? Nimelt raamistavad linateost mõõgategemise stseenid, mis, tõsi küll, venivad lõpuks pisut pikale. Alguses kuulutab tegija, et mõõk on tehtud tapmiseks, see on tapariist. See paneb küsima: keda tema tapma läheb? Miks ta üldse seda mõõka seal terve filmi vältel meisterdab? Kui metafoore otsida: mis romantilist minevikuideaali või kadunud maailma ta taga ajab? Kahjuks film sellele vastust ei anna.

Aga miks ikkagi Damaskus? Teras – ja Taimo hüüdnimi. Ei tea, kas rätipäid sõimav Taimo on ka kursis, et see terase liik on nimetatud selle riigi pealinna järgi, kust praegu inimesed massiliselt põgenevad?

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits



Kyle MacLachlan Dale Cooperina "Twin Peaksis".Kyle MacLachlan Dale Cooperina "Twin Peaksis".
"Twin Peaks" jõudis pärast 26-aastast pausi taas ekraanidele

Kultuslik teleseriaal "Twin Peaks" jõudis pärast veerandsajandi pikkust pausi jälle ekraanidele. Eile õhtul esilinastus David Lynchi ja Mark Frosti kultussarja kolmanda hooaja pilootosa.

Karl Saksa lavastus "Seisund ja disain".Karl Saksa lavastus "Seisund ja disain".
Etendujad täies lavaduses: eelmise aasta žanriülene hübriidteater Eestis

Teater. Muusika. Kino mainumbris: Marie Pullerits möödunud aasta nüüdistantsu- ja etenduskunstilavastustest.

FILM
Ridley Scott "Tulnukas"
Arvustus. Kollide kompanii

"Tulnuka"-saaga leiab õudse lõpu asemel lõputu õuduse.

TEATER
Ugala teater "Vai-vai vaene Vargamäe ehk "Tõde ja õigus" lastele"
Arvustus. Eluaegne töö ja kallistused

Uuslavastus
Ugala teater "Vai-vai vaene Vargamäe ehk "Tõde ja õigus" lastele"
Autor: A. H. Tammsaare
Dramatiseerija ja lavastaja: Urmas Lennuk
Kunstnik: Liina Tepand
Mängivad Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide, Adeele Sepp, Ringo Ramul, Andres Tabun, Vilma Luik ja Kaarel Kauts.
Esietendus 13. aprillil Ugala väikses saalis.

KIRJANDUS
Kaur Kender
Kaur Kender: palun vabandust, et ma ei palu vabandust

Raadio 2 saates "Agenda" käis külas kirjanik Kaur Kender, kes sai 16. mail Harju maakohtus õigeksmõistva kohtuotsuse. Saatejuht Eeva Essega tuli jutuks nii loomevabadus Eestis kui ka sõbrad, kes on selle kahe ja poole aasta jooksul Kenderit nii majanduslikult kui ka vaimselt toetanud.

KUNST
Kristjan Raua preemia 2017
Selgusid Kristjan Raua preemia võitjad

Täna hommikul andis kunstnike liit teada 2017. aasta Kristjan Raua nimelise preemia võitjad: neid on neli võrdväärset preemiat, mis antakse üle täna kell 16 Tallinna Raekojas. Võitjad valis kunstnike liidu volikogu ja Tallinna linna esindajaist koosnev žürii.

Uuendatud: 18:48 
Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Hirvo Surva
Hirvo Surva: minu jaoks on Eesti laulupidu oma kultuuri ja keele kandja

ETV saates "Suud puhtaks" pakkus Mihhail Kõlvart välja, et laulupeo repertuaaris võiks olla ka mõni venekeelne lugu. "Ringvaates" arutleti sel teemal laulupeo dirigendi Hirvo Survaga.

Arvamus
Mikk PärnitsMikk Pärnits
Mikk Pärnitsa vastus Berk Vaherile: kaitsekõne hipiplikale

Sain ka osaks suurest arutelust, kus Eestist minema tõmmanud neiu avaldas oma mõtteid Müürilehes. Sünkroonsusena veetsin just eile aega abielus ja majalaenuga maadleva naisterahvaga. Ka tema on palju rännanud ja mujal elanud (Soome, Inglismaa, Holland) ning ütles, kui sul on armastatu ja plaanid pulmi, siis ära tee seda. Ära raiska pulmadele seda raha, neile sugulastele, keda vaid kord elus näed. Võta see summa ja sõida armsamaga Eestist minema.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

Mare Oja ja Elyna NevskiMare Oja ja Elyna Nevski
ERR.ee video: seminar "Interaktiivsus või infomüra muuseumis?", osa 2

15. mail toimus Tallinnas Okupatsioonide muuseumis kolmas kõigile Eesti muuseumidele mõeldud ICOM Eesti korraldatud seminar "Interaktiivsus või infomüra muuseumis?", mis tõi lavale Jaanus Kase, Linnar Viigi, samuti mitmed Eesti muuseumidele interaktiivseid lahendusi loonud disainerid, aga ka teadurid, kes uurisid info vastuvõtmise muutmist generatsioonide kaupa ning infomüra mõju õppeprotsessile. ERR kultuuriportaal kandis üle pärastlõunase osa, järgneb teine video sündmusest.

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk