Brigitta Davidjants: Veendumuste kompott ({{commentsTotal}})

Sepp Taimo
Sepp Taimo Autor/allikas: navona.ee

Kas rätipäid sõimav Taimo on ka kursis, et Damaskuse teras on nimetatud selle riigi pealinna järgi, kust praegu inimesed massiliselt põgenevad?

Dokumentaalfilm "Damaskuse teras" (Stuudio Navona, Eesti 2017, 76 min), stsenarist Jaanus Kulli, režissöörid Jaan Kolberg ja Jaanus Kulli.

Raplamaal elab sepp Taimo, oma asja tubli tegija, hüüdnimega Damaskus. Ta olevat Eestis ainus, kes oskab Damaskuse terasest mõõka taguda. Nüüd on mehest võetud film teha. Mis siin salata: tegijad on portreteerimiseks leidnud hea karakteri. Kõik me tunneme selliseid mehi: teevad tõsiselt ja hästi oma tööd, vahepeal küll jauravad, kuidas tiblad ja neegrid Eesti üle võtavad, aga kokkuvõttes on täitsa vahvad vuntsid. Mõnel on selline naabrimees, mõnel füüsikaõpetaja, teisel mõni lähisugulane.

Filmi avastseenis kõlab muusikaline rituaal, mis meenutab natuke kodukootud "Raua needmist". Sellega on ka filmi üks juhtmotiiv kätte antud, nimelt peategelase esoteeriline maailmakäsitlus, mis väljendub väidetavalt maausus. Ent maausk pole ainus, mis juhib filmi peategelast tema teel. See pannakse ühte patta muu esoteerikaga ja ameerika popkultuuri kultusega, alustades Cadillacidest ja lõpetades baikerite ja rokkaritega. Ja loomulikult käib selle kõige juurde määratu võõravaenulikkus. Seejuures ei näi asjaosalised kõigi nende elementide vahel mingit vastuolu nägevat. Võib-olla on see ka kivi tegijate kapsaaeda: nood pole suutnud seoseid selgemalt esile tuua ja on jätnud need kaadri taha.

Nii ongi see film mingis mõttes nagu pseudorahvuslikkuse õpikunäide, mis mõjub oma ebajärjepideva veendumuste kompoti tõttu mõneti naiivselt. Deklareerib ju peategelanegi, et tema ei poolda Euroopa Liitu ega sigrimigrit, valge nahavärv on kõige parem (seda ütlesid rootslasedki juba igiammu) ja et Hitler ajas lihtsalt rahvusasja. See, et Hitler nagu möödaminnes rahvusasja ajades hunniku juute ahju ajas, on ju tühi-tähi. Peaasi on rahvuse asi. Sellele viitab ka alailma filmis vilkuv natsisümboolika. Lõpuks jääb küll segaseks, kes siis ikka süüdi on, kuigi tunne, et keegi on kusagil milleski väga süüdi, on tugev. Muide, mingeid vastusevihjeid filmis ikka poetatakse. "Mul on üks sõber, kes ütleb, et kõikides asjades on süüdi juudid. No on ka …," ütleb peategelane.

Nagu sellise kombinatsiooni puhul ikka, suhtuvad ka filmi peategelased soorollidesse jäigalt: suured isased mehed ja haldjalikud naised, teate küll. Omamoodi ongi see film sellest, kuidas ühiskonnas mehelikkus konstrueeritakse ning kuidas inimesed oma soorollid internaliseerivad ja neile essentsialistlikult lähenevad. Lisaks paras annus misogüüniat. Kuulutab ju peategelane, et ka mõned pojad on tütred, mees olemist enam ei õpetata ja tulevad pehmod ja pederastid, raisk!

Päris elu on ilmselt küll kirjum kui linateosesse püütu ning paiguti võib aimata peategelase avatumat pilku, kui filmitegijad on näidata raatsinud: õpivad tema käe all sepaks ju ka tüdrukud, olgugi et "mehed peavad olema mehed ja naised peavad olema naised". Ja nii mõnigi mõte on ju igati sümpaatne, näiteks et õpetaja oma õpilasega ei maga.

Üldse, kui peategelane vahepeal midagi oma ameti kohta ütleb, rabab ta vaatajat pädevuse, süvenemisvõime ja põhjalikkusega. Need vähesed kontrastid annavadki filmile nii vajalikud aktsendid.

Muide, selles filmis on muusika tähendusrikas. Vaese mehe "Raua needmisele" sekundeerivad "Kevade" kandlemotiivid, mis sobivad oma "mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema" konnotatsiooniga väga hästi kokku. Rääkimata rootsi bändist Ultima Thule, mida ikka ja jälle tahetakse seostada skinhead’ide liikumisega.

Struktuuris vahelduvad filmis peategelase monoloogid elust ja tööst tema seltsielu ning sõprade ja lähedaste kommentaaridega, aga neid pole piisavalt. Mida edasi, seda rohkem võtab maad monoloog, mis teeb filmi jälgimise keeruliseks. Isegi kui tegijatele tundub, et selle mehe iga sõna on kuld, siis toimetajapilk kulub alati ära, aitab luua narratiivi, edastada selgema sõnumi. Tundub, nagu poleks sellist pilku olnudki. Praegu lihtsalt üks mees seletabki tund aega järjest ja meisterdab samal ajal mõõka. Ja seletada jõuab ta palju, sest tegemist on küll rahuliku jutuga, ent rikkaliku sõnavooluga mehega.

Ühesõnaga, film tõstatab justkui palju küsimusi, aga vastuseid paraku ei anna. Üldse on film jäänud ühetooniliseks. Sellest on kahju, sest põnevaid nurki, mida avada, olnuks küllaga. Kuulates neid väheseid inimesi (sõpru, õpilasi, tuttavaid), kes peategelase kõrval filmis sõna saavad, võib ju aimata paljut. Näiteks, et peategelase ümber on päris elus koondunud jumaldavad fännid, kes annavad vaata et minikultuse välja. Oleks olnud ju huvitav avada tema isikut kas või selle kogukonna kaudu, sest tegelane ise on ju markantne.

Õigupoolest ongi "Damaskuse terasest" kirjutamisel kõige suurem riskikoht, et arvustada tuleb filmi, aga hirmsasti tahaks arvustada subjekti. Võib-olla on see nii seetõttu, et tegijate taotlus on jäänud ähmaseks. On see austusavaldus? Või satiir? Kas peategelane on neile sümpaatne? Või on just vastupidi? Ei teagi, mis on ühetoonilisuse põhjus, kas liiga kirglik või just nimelt liialt kiretu suhtumine oma subjekti. Nii jääbki valitsema tunne, et filmitegijad pole materjali päriselt läbi hammustanud.

Minu arvates on see film tehtud esmajoones hirmust. Selle võtavad hästi kokku peategelase sõnad, et need mosleminärakad tulevad siia meie riiki ümber tegema. Ah jaa, ja mis värk selle mõõgaga on? Nimelt raamistavad linateost mõõgategemise stseenid, mis, tõsi küll, venivad lõpuks pisut pikale. Alguses kuulutab tegija, et mõõk on tehtud tapmiseks, see on tapariist. See paneb küsima: keda tema tapma läheb? Miks ta üldse seda mõõka seal terve filmi vältel meisterdab? Kui metafoore otsida: mis romantilist minevikuideaali või kadunud maailma ta taga ajab? Kahjuks film sellele vastust ei anna.

Aga miks ikkagi Damaskus? Teras – ja Taimo hüüdnimi. Ei tea, kas rätipäid sõimav Taimo on ka kursis, et see terase liik on nimetatud selle riigi pealinna järgi, kust praegu inimesed massiliselt põgenevad?

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits



Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. 

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Kersti Rattus "Vend Jaan"

Intervjuu. Kersti Rattus: pendeldan maalide ja vormide vahel

Viljandis, Kondase keskuse aias on üks kummaline objekt, mille autoriks on hiljuti oma juubelit tähistanud Kersti Rattus (65), kelle loomingulist portreed kirjeldades tuleb appi võtta väga erinevaid märksõnu: teatrikunstnik, maalikunstnik, Viljandi pärimusmuusika festivali ja Tartu hansapäevade esinemispaikade kujundaja, Viljandi kunstnike ühenduse ja kunstifestivali Kiriküüt üks algatajaid. Täna töötab Kersti Rattus TÜ Viljandi kultuuriakadeemias maalimise õppejõuna.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: