Arvustus. Gorillaze mõttetu plaat lükkab peo käima ({{commentsTotal}})

Gorillaz
Gorillaz Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Gorillaz
"Humanz" (Parlophone)
7/10

Gorillaz on asunud alati väljaspool žanrimääratlusi ja definitsioone. Nende looming on koosnenud - ja koosneb praegugi - hip-hopist, kumedast tantsumuusikast, äärealade popist ja alternatiivrockist, kuid kõige selle kõrval on ka selge erisus neist kõigist, nö gorillazlik nüanss. Ühest küljest on see Jamie Hewletti joonistatud kangelased, olulisem faktor on aga Damon Albarni pisut nihkes laulukirjamine ja vinguv-ägisev vokaal. Juurtelt friigipop, mis on tänu kavalatele lüketele juba pea kakskümmend aastat kommertspubliku teadvuses kindlal kohal.

Nende kriteeriumite järgi olen ma Gorillaze enda jaoks alati defineerinud, aga Albarni egoismile sellest ei piisanud.

Juba 2010. aastal ilmunud album "Plastic Beach" näitas, kuidas ta ihkas Gorillaze veel suuremaks kasvatada, võttes albumile täiesti hullumeelse plejaadi kaasvokaliste (Mos Def, Bobby Womack, Mark E. Smith jne). Kohati oli toonane plaat nagu tantsupidu mängutoosis, lasteaia-soul, kiskudes tervikuna kummaliseks ja asudes virtuaalbändi senist väärtust varjutama. Läks mitu head aastat aega ning nüüd on kuulajate ees uus hullus "Humanz", mis lahustab seniseid väärtuseid veelgi.

Vormiliselt ja ideeliselt annab värsket Gorillaze kauamängivat võrrelda Kanye Westi "The Life of Pablo", Drake'i "More Life'i" ja teiste viimase aja vormikatsetustega, kus tavapärane albumiformaat eeldatava produktsiooni, komponeerituse ja isegi pikkusega ei paku muusikutele enam huvi. Ajastu märgina annavad A-klassi staarid välja playlist'e ja mixtape'e või venitavad lihtsalt oma plaate talumatult pikaks.

"Humanz" on kõiki deluxe ja super-deluxe versioone arvestades üle 30-looline valik muusikat, mida on raske vaadelda ühe tervikliku albumina. Puhtpraktiline mahukus on üks küsimus, teisalt on aga ka iga mõne loo tagant tunda, kuidas produktsioon liipab ühte jalga ja linti on võetud pooltoores asi, mis sest, et lugu ise hajub tiksumise ja suvalise vigisemise sisse ära. Käsitööõllele ja veinile antakse aega seista keldris, see plaat oleks nõudnud lisaaega stuudios.

Nii tundsin ma esimesel, teisel, kolmandal, võib-olla isegi viiendal kuulamisel. Aga siis hakkasid kõrvus need nurgad maha jooksma, fookus hägunes vaikselt, jalg tatsus aina enam ja lõpuks oligi tunne, et viskaks plaadi peale ja korraldaks peo. Tantsulisus ja pohhuistlik joovastus varjutasid esteetilise tahumatuse, pinnale jäi ekstaas ja fun.

Esimestelt plaatidelt tuttav intellektuaalne, täpne ja kaalutletud Gorillaz on tänaseks minetatud, "Humanz" vajutab gaasi juba teisel minutil põhja ning kõik käib kiirelt ja impulsiivselt, hingetõmbepause andmata. Albarn võtab ideid siit-sealt hetkel toimivatest popmuusikatrendidest ja keerab vindi täiesti üle - Vince Staplesi "Ascension" on gospelräpp plahvatusohtlikus ja ülirütmikas kastmes, Peven Everett muudab "Strobelite'iga" retrohouse'i hipsterelektroonikaks, "Saturn Batz" viskab digiräpi kosmosesse. Need on mõned näited absurdist ja koomikast, mida kuulda saab.

Uus Gorillaz on kogu oma nõu ja jõuga tantsumuusika, selline plaat, mille lükkad käima ja ka kõige kastijoonum jorss peo nurgas leiab mingi loo, mis tal ajus impulsi tekitab ja püsti ajab. Jah, see on lohakas ja kohati halenaljakas, mingitel hetkedel isegi enese paroodia, aga funktsionaalne energia ja eufooria, mis sinna vahele peidetud on, nullib kõik muud tähendused. Albarn tahtis, et oleks lihtsalt lõbus, ja selle ta saavutas. Ratsionaalne mõtlemine jääb kõrvale ja stiihia võtab võimust.

Aga isegi olukorras, kus sa keerad heli valjemaks ega sea sellele muusikale mingeid ootusi, hakkavad lõpuks traagelniidid häirivalt silma paistma. Nagu näiteks see, et Damon Albarn kutsus kokku hulga musta popi tegijaid - Zebra Katz, Peven Everett, Kali Uchis -, lindistas nendega ühe loo ja kui see kukkus küllalt hästi välja, siis otsustas ilmselt, et teeks midagi veel, mistõttu on mitmete kaasmuusikute ja -vokalistidega albumil mitu lugu. Need n-ö teised lood on aga tühised ja arusaamatud, justkui noore produtsendi käeharjutused kergemeelse sämplingu ja tugeva põmakaga.

Ja noh, olgu mis on, üks album ei peaks nii pikk olema. "Humanz" on esimeses pooles värske ja põnev, entusiasm on ka tegijate poolelt pidevat punases, aga mida lugu edasi, seda enam väsib kuulaja ja väsivad ka muusikud ise. Viimaste lugude puhul on tunne, et pandi tantsubiit mürisema ja muud ei midagi. Aga kui idee ongi joovastus ja lõbu, siis nii pika plaadi lõpuks ongi inimesed purjus ja kõigil on täiesti suva...

Meil ei olnud tegelikult sellist plaati vaja. Maailmas ilma uue Gorillazeta oli niigi piisavalt tühist tantsumuusikat ja ilma ajudeta möllamist, need mõnikümmend lugu, mis Albarni sulest nüüd juurde sündisid, ei andnud midagi juurde. "Humanz" on täiesti mõttetu plaat, mis ei jää aastate pärast kõlama, krt, ilmselt ei jõua ta isegi kriitikute aastalõputabelitesse.

Aga kui ikkagi juhtub pidu ja mingeid mõtteid muusika suhtes ei ole, siis kulub see plaat ära. Ei pea hakkama Youtube´i DJ-ks või muul moel miksima, viska "Humanz" lihtsalt peale. Inimesed tantsivad ja kargavad, paari kuulamise järel ehk isegi röögivad mingeid sõnu kaasa. Kõigil on tuju hea ja tegelikult seda ju ongi vaja?

Hea, universaalne ja funktsionaalne mõttetu plaat.



Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. 

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Kersti Rattus "Vend Jaan"

Intervjuu. Kersti Rattus: pendeldan maalide ja vormide vahel

Viljandis, Kondase keskuse aias on üks kummaline objekt, mille autoriks on hiljuti oma juubelit tähistanud Kersti Rattus (65), kelle loomingulist portreed kirjeldades tuleb appi võtta väga erinevaid märksõnu: teatrikunstnik, maalikunstnik, Viljandi pärimusmuusika festivali ja Tartu hansapäevade esinemispaikade kujundaja, Viljandi kunstnike ühenduse ja kunstifestivali Kiriküüt üks algatajaid. Täna töötab Kersti Rattus TÜ Viljandi kultuuriakadeemias maalimise õppejõuna.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: