Arvustus. Gorillaze mõttetu plaat lükkab peo käima
Uus plaat
Gorillaz
"Humanz" (Parlophone)
7/10
Gorillaz on asunud alati väljaspool žanrimääratlusi ja definitsioone. Nende looming on koosnenud - ja koosneb praegugi - hip-hopist, kumedast tantsumuusikast, äärealade popist ja alternatiivrockist, kuid kõige selle kõrval on ka selge erisus neist kõigist, nö gorillazlik nüanss. Ühest küljest on see Jamie Hewletti joonistatud kangelased, olulisem faktor on aga Damon Albarni pisut nihkes laulukirjamine ja vinguv-ägisev vokaal. Juurtelt friigipop, mis on tänu kavalatele lüketele juba pea kakskümmend aastat kommertspubliku teadvuses kindlal kohal.
Nende kriteeriumite järgi olen ma Gorillaze enda jaoks alati defineerinud, aga Albarni egoismile sellest ei piisanud.
Juba 2010. aastal ilmunud album "Plastic Beach" näitas, kuidas ta ihkas Gorillaze veel suuremaks kasvatada, võttes albumile täiesti hullumeelse plejaadi kaasvokaliste (Mos Def, Bobby Womack, Mark E. Smith jne). Kohati oli toonane plaat nagu tantsupidu mängutoosis, lasteaia-soul, kiskudes tervikuna kummaliseks ja asudes virtuaalbändi senist väärtust varjutama. Läks mitu head aastat aega ning nüüd on kuulajate ees uus hullus "Humanz", mis lahustab seniseid väärtuseid veelgi.
Vormiliselt ja ideeliselt annab värsket Gorillaze kauamängivat võrrelda Kanye Westi "The Life of Pablo", Drake'i "More Life'i" ja teiste viimase aja vormikatsetustega, kus tavapärane albumiformaat eeldatava produktsiooni, komponeerituse ja isegi pikkusega ei paku muusikutele enam huvi. Ajastu märgina annavad A-klassi staarid välja playlist'e ja mixtape'e või venitavad lihtsalt oma plaate talumatult pikaks.
"Humanz" on kõiki deluxe ja super-deluxe versioone arvestades üle 30-looline valik muusikat, mida on raske vaadelda ühe tervikliku albumina. Puhtpraktiline mahukus on üks küsimus, teisalt on aga ka iga mõne loo tagant tunda, kuidas produktsioon liipab ühte jalga ja linti on võetud pooltoores asi, mis sest, et lugu ise hajub tiksumise ja suvalise vigisemise sisse ära. Käsitööõllele ja veinile antakse aega seista keldris, see plaat oleks nõudnud lisaaega stuudios.
Nii tundsin ma esimesel, teisel, kolmandal, võib-olla isegi viiendal kuulamisel. Aga siis hakkasid kõrvus need nurgad maha jooksma, fookus hägunes vaikselt, jalg tatsus aina enam ja lõpuks oligi tunne, et viskaks plaadi peale ja korraldaks peo. Tantsulisus ja pohhuistlik joovastus varjutasid esteetilise tahumatuse, pinnale jäi ekstaas ja fun.
Esimestelt plaatidelt tuttav intellektuaalne, täpne ja kaalutletud Gorillaz on tänaseks minetatud, "Humanz" vajutab gaasi juba teisel minutil põhja ning kõik käib kiirelt ja impulsiivselt, hingetõmbepause andmata. Albarn võtab ideid siit-sealt hetkel toimivatest popmuusikatrendidest ja keerab vindi täiesti üle - Vince Staplesi "Ascension" on gospelräpp plahvatusohtlikus ja ülirütmikas kastmes, Peven Everett muudab "Strobelite'iga" retrohouse'i hipsterelektroonikaks, "Saturn Batz" viskab digiräpi kosmosesse. Need on mõned näited absurdist ja koomikast, mida kuulda saab.
Uus Gorillaz on kogu oma nõu ja jõuga tantsumuusika, selline plaat, mille lükkad käima ja ka kõige kastijoonum jorss peo nurgas leiab mingi loo, mis tal ajus impulsi tekitab ja püsti ajab. Jah, see on lohakas ja kohati halenaljakas, mingitel hetkedel isegi enese paroodia, aga funktsionaalne energia ja eufooria, mis sinna vahele peidetud on, nullib kõik muud tähendused. Albarn tahtis, et oleks lihtsalt lõbus, ja selle ta saavutas. Ratsionaalne mõtlemine jääb kõrvale ja stiihia võtab võimust.
Aga isegi olukorras, kus sa keerad heli valjemaks ega sea sellele muusikale mingeid ootusi, hakkavad lõpuks traagelniidid häirivalt silma paistma. Nagu näiteks see, et Damon Albarn kutsus kokku hulga musta popi tegijaid - Zebra Katz, Peven Everett, Kali Uchis -, lindistas nendega ühe loo ja kui see kukkus küllalt hästi välja, siis otsustas ilmselt, et teeks midagi veel, mistõttu on mitmete kaasmuusikute ja -vokalistidega albumil mitu lugu. Need n-ö teised lood on aga tühised ja arusaamatud, justkui noore produtsendi käeharjutused kergemeelse sämplingu ja tugeva põmakaga.
Ja noh, olgu mis on, üks album ei peaks nii pikk olema. "Humanz" on esimeses pooles värske ja põnev, entusiasm on ka tegijate poolelt pidevat punases, aga mida lugu edasi, seda enam väsib kuulaja ja väsivad ka muusikud ise. Viimaste lugude puhul on tunne, et pandi tantsubiit mürisema ja muud ei midagi. Aga kui idee ongi joovastus ja lõbu, siis nii pika plaadi lõpuks ongi inimesed purjus ja kõigil on täiesti suva...
Meil ei olnud tegelikult sellist plaati vaja. Maailmas ilma uue Gorillazeta oli niigi piisavalt tühist tantsumuusikat ja ilma ajudeta möllamist, need mõnikümmend lugu, mis Albarni sulest nüüd juurde sündisid, ei andnud midagi juurde. "Humanz" on täiesti mõttetu plaat, mis ei jää aastate pärast kõlama, krt, ilmselt ei jõua ta isegi kriitikute aastalõputabelitesse.
Aga kui ikkagi juhtub pidu ja mingeid mõtteid muusika suhtes ei ole, siis kulub see plaat ära. Ei pea hakkama Youtube´i DJ-ks või muul moel miksima, viska "Humanz" lihtsalt peale. Inimesed tantsivad ja kargavad, paari kuulamise järel ehk isegi röögivad mingeid sõnu kaasa. Kõigil on tuju hea ja tegelikult seda ju ongi vaja?
Hea, universaalne ja funktsionaalne mõttetu plaat.