Paavo Piik. Seks tühja õllepurgiga ({{commentsTotal}})

Õllepurgid.
Õllepurgid. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Kui mõned sajandid tagasi avastati vulkaanipurskes hukkunud Pompei linn, avanes üksikasjaline sissevaade vanade roomlaste elukorraldusse AD 79 – alles olid teatrihooned, termid ja isegi seintele soditud grafiti. Kõrvuti imeteldud kunstiväärtustega tuli Pompei varemete vahelt aga välja ka üksjagu teoseid, mis sugugi ei sobitunud leidmisaegse ettekujutusega antiikmaailmast: seksuaalse sisuga maale, erigeerunud peenisega Priapose kujusid ja – tõesti – isegi üks skulptuur, mis kujutas saatürit vahekorras kitsega.

Artikkel Vikerkaare veebist.

Kui muud leiud pandi ühte patta klassikalise kõrgkultuuriga, siis viimased vaikiti maha, paigutati nn salajastesse muuseumidesse, kus kaua oli neile ligipääs vaid valitud inimestel, hariduslikul ja varanduslikul eliidil.

Peitmise komme laienes tollal ka tuntud Rooma autorite tekstide tõlkimisele, kusjuures see valikuline tsensuur kestis julgelt 20. sajandi keskpaigani välja – hoidmaks ülal vanade meistrite hea maitse ja kultuursuse kuvandit. Catulluse 16. luuletuse mahavaikitud algust, kus ta oma rivaalidele koha kätte näitab, võiks tagantjärele pidada räpižanri alguspunktiks:

Paedicabo ego vos et irrumabo
Aureli pathice et cinaede Furi
(põhimõtteliselt: „Ma keeran teile taha ja lükkan teile kurku, Aurelius, sa kukk, ja Furius, vana pede“).

Neid ja teisi katseid piirata seksuaalse sisuga materjali kättesaadavust kirjeldab Walter Kendrick oma raamatus „Salajane muuseum“,[1] mille põhiline tähelepanek on see, kui viljatud on ajalooliselt olnud üritused piiritleda ja teistest kunstilistest vormidest eristada pornograafiat.

Nii on renessansiajast peale pornograafia kättesaadavus olnud ühtlasi sõnavabaduse küsimus. Erutav kirjandus, riigi- ja kirikuvastane kriitika moodustasid tollases Euroopas põrandaaluste raamatute ebatavalise kolmiku, kusjuures vahel need žanrid põimusid.

Itaalias naeruvääristas noor haritlane Antonio Vignali 1526. aastal võimuvõitlust Siena linnas suguorganite kaudu: Munnide, Vittude, Kottide ja Persete anatoomiliselt põnev arveteklaarimine „La Cazzaria“ (cazzo tähendab itaalia keeles peenist) levis hoogsalt tollaste vabamõtlejate seas, käsikirja salajane trükkimine hävitas aga Vignali reputatsiooni ning edasise võimaliku kirjandusliku karjääri.

Prantsusmaal istus valgustusaja postripoiss Denis Diderot üksvahe vangis, kuna avaldas lisaks entsüklopeediatele ateistlikku kirjandust ning ka ühemõtteliselt kahemõttelise romaani „Ebadiskreetsed juveelid“ („Les Bijoux indiscrets“, 1748). Peale teadusliku mõtlemise võidukäigu uskus Diderot, et „isegi meie kõige ülevamate tunnete ja puhtama õrnuse põhjas on natuke munandeid“ (kirjas Étienne Noël Damilaville’ile, 1760).

Need ja teised näited, mis pärinevad Lynn Hunti toimetatud esseekogumikust „Pornograafia leiutamine“,[2] selgitavad, mil moel pornograafia võis omal ajal paljastada sotsiaalseid struktuure, näidata maailma sellisena, nagu ta on, vabana riiklikest ettekirjutustest ja kiriku soovmõtlemisest.

Seksuaalse sisuga kirjandus oli muuhulgas oluline seetõttu, et võimaldas nimetada asju õigete, anatoomiliste nimedega, „ilma ümberütlemisteta ja ebavajalike loorideta“ (Mercier de Compiègne). Porno ei peida ega ilusta, räägib asjast nii, nagu see on. Üks esimesi populaarseid pornožanre oli kahe naise vaheline dialoog, kus vanem õpetab nooremale, kuidas need seksiasjad tegelikult käivad (vt nt Pietro Aretino „Ragionamenti“, 1534).Viimane on omakorda sillaks seksuaalsusest avalikult rääkimisele, mis jääb Lääne kultuuriruumis vaevaliseks kuni 1960. aastate seksrevolutsioonini välja. Veel sada aastat tagasi keelati Ameerikas avaldada raamatuid, mis rääkisid seksuaalhügieenist ja rasestumise ärahoidmisest, osutades nende tekstide obstsöönsusele.

Hüppamegi mõned sajandid edasi. 2002. aastal saavutas USA kodanikuorganisatsioon Free Speech Coalition (Sõnavabaduse Koalitsioon) ülemkohtus tähelepanuväärse võidu. Nimelt otsustati kaasuses Ashcroft vs Free Speech Coalition, et 1996. aastal vastu võetud lapspornograafia (õigem oleks öelda: lapse seksuaalse kuritarvitamise kujutamise) tõkestamise seadus (Child Pornography Prevention Act) piirab sõnavabadust. Senise ettekirjutuse asemel, et pornograafilises materjalis ei tohi kujutada alaealisi, hakkas käibima lihtsamini rakendatav reegel, et pornograafilises materjalis osalejad ei tohi olla alaealised. See avas ukse lugematutele koolivormides ja põlvsokkides täisealistele neidudele, varustatud hambaklambrite ja kaisuloomadega; vähese meigi ja pipipatsidega petiitsed kehad, kes saavad õlistelt meestelt taha, hakkavad pornovideotes järjest rohkem asendama meigitud suurte rindadega pornostaare, kes saavad õlistelt meestelt taha…

Muud kunstilised väljendusvormid ühiskonnas järgivad teatud mõttes seda, mis pornos toimub – sealhulgas seda, mida peetakse pornograafiaks, ning seda, kuhu tõmmatakse lubatavuse piir. See ei ole kokkusattumus ega meie ajale iseloomulik nähtus. Pornograafilise kirjanduse ja romaanižanri arengu vahel on huvitav seos. Romaani süüdistatakse sünnist saati sisuliselt samades pattudes, mis pornograafiatki – korrumpeerivas mõjus, eriti mis puudutab noori, kellele kõiksugu üleskütvad kirjeldused panevad pähe rumalaid ja seisusele mittevastavaid mõtteid. Heal kirjandusel on sama võime, mis pornolgi – erutada lugejat, kõditada tema närve – kuigi see ei ole alati seksuaalse spetsiifikaga erutus. Porno viib teatud mõttes loogilise lõpuni romaani taotluse põhjustada lugejas füsioloogilisi reaktsioone. Kui metoodilise inglise päevikupidaja Samuel Pepysi kätte satub 1668. aastal üks varasemaid üle Euroopa levinud pornograafilisi raamatuid „Tütarlaste kool“ („L’École des filles“, 1655; eesti keeles on sellest katkend ilmunud Indrek Koffi tõlkes Vikerkaares, 2000, nr 11/12), siis tähendab Pepys oma päevikusse kuivalt, et pärast lugemist sai õhtul natuke masturbeeritud ja järgmisel hommikul raamat põletatud. See, mis on parasjagu erutav, kajastub pornos otsesemal ja muudes kultuurivormides veidi kaudsemal kujul. Või siis enam mitte nii kaudselt.

Ma ei väsi jagamast Siim Nestori geniaalset arvustust Miley Cyruse Helsingi kontserdile:

„Kontserdi kolmas lugu ja Miley Cyrus väänleb laval roomava kuldse džiibi kapotil. Jalad on ta harki ajanud. Sedasi, et parem jalg paindub kõrgele õhku. Miley hõõrub mikrofoniga jalgevahet ja tema näolt kiirgab kelmikas kiim. Cyruse ümber tantsisklevad lavajõud värvilistes karvaloomakostüümides, bravuurikas liliput ja veel bravuurikam kahe meetri pikkune ja ühemeetrise ahtriga megaemand, saalis põrklevad suured värvilised õhupallid, videoekraanil vilgub koloriitne kaos. On tunne, nagu ma oleks väike tolmukübe keset mürtsuvat maiustustekauplust. – Kui kapotil esitatud laul, „Love Money Party“, on läbi, märkab Miley, et suur osa tema vasakust häbememokast on akrobaatilise numbri käigus kombinesooni alt välja lupsanud, ega tee seda häbenema. „Kõik, kellele meeldib, kui vagiina on väljas, hüüdke „Jeee!““ hõiskab pop-sensatsioon Helsingile. – Helsingi vastab: „Jeee!“ – Ja kui te olete selle pildi endale vaimusilma ette mananud, siis katsuge silmas pidada ka seda, et oluline osa publikust on umbes 10aastased tütarlapsed. Teismelised tüdrukud. – Ja see on alles peo algus. Isegi minusugune lodev liberast kratsib kimbatusest lõuga. Kuhu me niimoodi jõuame? Kuhu, nagu küsitakse, edasi? – Ma vastan. Keegi viskab lavale rinnahoidjad ja Miley lakub neid. Võtab hambusse. Keegi viskab lavale kuldse pärlmuttervärviga kaetud dildo. Miley mängitab sädelevat kunstpeenist, ise kõike samal ajal sünnipärases lõunaosariikide aktsendis ja robustses kõnepruugis kommenteerides. „We gonna find a good use for this dick on our tour. That’s the one, I’m gonna promise you lot, heh heh heh.“ Miley nuusutab dildot. Limpsib seda ja sokutab plastkürva oma rindade vahele. Samal ajal on lavale kerkinud hiiglaslik voodi. Miley võtab seal koha sisse ja teki alt imbub välja tosin tantsijat, kaasa arvatud liliput ja megaemand, kelle ühine rütmiline aelemine üksteise kehade küljes jättis minu fantaasiale ruumi vaid mõne millimeetri. Ja kõiki käeulatuses olevaid lavapartnereid tülitas Miley leitud seksileluga. Ühesõnaga, fullcore-grupiseks. (…) Kui ma nüüd kõigele nähtule ennast maandanult tagasi mõtlen, sees leht Xanaxit, pool pudelit diasepaami ja üks tassike rahustavat piparmünditeed, siis tekib ikkagi küsimus: kuidas on pop sellise hardcore-pornoni jõudnud?“[3]

Ka popmuusika üheks eesmärgiks on katsetada, provotseerida, kust läheb lubatavuse piir. Mida aktsepteeritavamad on mingit liiki pornograafilised kujutised, seda kaugemale piir nihkub.

Kiusatus on asetada Kendricki järgi nii Catullus kui ka Ashcroft vs Free Speech Coalition samasse traditsiooni, panna kõik eeltoodud näited ühte patta sõnavabaduse väljendusena. Ometi tundub, et eelmodernse ja praeguse sõnavabaduse eest võitlemise vahel on mingi fundamentaalne erinevus – ja mitte lihtsalt see, et rindejoon on liikunud täiskasvanud inimeste seksuaalaktide kujutamiselt alaealiste juurde ning porno täiskasvanutele kättesaadavaks tegemise juurest selle alaealistele kättesaadavaks tegemise juurde. (Viimane rindejoon on de facto nagunii juba ületatud; noored puutuvad esimest korda pornovideotega kokku keskmiselt 11-aastaselt.)

Peamine pole isegi mitte see, et tänapäeval räägime me lubatavuse piire tõmmates pornovideotest – ja mitte enam kirjandusest või kujutavast kunstist. Kirjanduses ja kujutavas kunstis ei ole võimalik olla alaealine, seal võibki alaealisi ainult kujutada – kui tegu ei ole just dokumentaalse materjaliga. (Meenutagem selles kontekstis Kaur Kenderi protsessi.)

Erinevus on selles, et 60ndatel alanud seksrevolutsioonist peale on porno vaikselt, aga visalt liikunud massitarbimise ja massilise kättesaadavuse suunas. Salajastest muuseumidest leidis ta 70ndatel tee Ameerika indie-kinodesse, kus filmid nagu „Deep Throat“ (1972) ja „The Devil in Miss Jones“ (1973) saavutasid „porno kuldajastul“ nii publikumenu kui ka hea retseptsiooni kriitikutelt, enne kui VHS-kassettide tulek kunstipärase porno tagasi odavtootmise alasile paiskas (samal ajal selle kättesaadavust veelgi suurendades). Porno kuldajastu lõppu kujutab iseloomulikult Paul Thomas Anderson filmis „Boogie Nights“ (1997).

Seksrevolutsiooni aeg oli ilmselt viimane periood Lääne-Euroopas, mil pornot võis seostada mingit liiki vabadusliikumisega. Kui porno kuldajastu taiesed olid seotud seksuaalsete kujutiste läbimurdmisega mainstream’i ning ka kunstilise eksperimenteerimisega (Eesti kontekstis sobib siia kultuuriplahvatusena Soome televisioonist näidatud legendaarne „Emmanuelle“, 1974), siis videokassettide tulekuga liikus porno kinosaalidest edasi madalaeelarvelisse privaatkasutusse, pimendatud akendega kodukuvaritesse. Tõsi, kassette müüdi või laenutati, ning tarbijale kehtis vanusepiir. Arvutite ja interneti saabumisega ja üldkättesaadavaks muutumisega 90ndatel kadusid varanduslikud ja ealised piirangud ning tänaseks on porno jõudnud tooda-ise faasi 2.0, kus igaüks võib lihtsa vaevaga käia läbi kogu tootmistsükli (vt celebrity sex tape) ning videoid üles riputada, tasuta ja vanusepiiranguta tarbimisest rääkimata.

Kui mitte juba varemgi, siis hiljemalt umbes 2006. aastast, mil internetis tekkisid Youtube’i eeskujul esimesed pornovideoid koondavad agregaatsaidid, on porno tänapäeval põhimõtteliselt paari klikiga kõigile kättesaadav. See on kaasa toonud omamoodi uue, tarbimise kuld-ajastu (mis – nagu vabaleviva muusika puhul – ei ole samas tähendanud häid aegu tööstusele). Kui näitleja Leonardo DiCaprio kirjeldas kunagi ühes intervjuus tunnet, mida tekitas temas kusagil maailma otsas bambushütis televiisorist „Titanicut“ vaatav perekond, siis pornost on saanud samasugune ülemaailmne kultuuriline valuuta nagu Hollywoodi filmidestki, mille populaarsemad videod ja meemid ühendavad eri maailma paigus suureks pornopereks kristlasi ja moslemeid, eri nahavärvi, vanuse ja sotsiaalse klassikuuluvusega inimesi. Ühel populaarseimal agregaatsaidil Pornhub vaadati 2016. aasta jooksul 12,5 pornovideot iga inimese kohta planeedil Maa. Lisaks seksuaalsete ja kultuuriliste normide mõjustamisele – eelmainitud popmuusika on üks näide – on pornosõnavara jõudnud laiatarbekasutusse (milf, sex tape). Interneti reegel number 34 ütleb, et kui miski on olemas, siis on sellest ka porno.

Üks asi on võidelda sõnavabaduse eest salajaste muuseumide kontekstis ja teine asi „võidelda“ selle eest piiramatu kättesaadavuse kontekstis.

Rääkides vabadusest absoluutse kättesaadavuse tingimustes, satume sama paradoksi ette nagu näiteks alkoholi või tarbimismaania puhul. Kui miski on üleüldiselt kättesaadav, võivad välja kujuneda ühiskondlikud normid, mis hakkavad omakorda inimeste vabadust ahistama. Sellist vabadust on keerulisem sõnastada ja ka kaitsta – nagu on välja toonud Isaiah Berlin oma kuulsas essees „Vabaduse kaks mõistet“ (1958)[4] – aga see ei tee seda, nn positiivset vabadust, vabadust ise otsustada, vähem oluliseks. Kui pead ühel hetkel seltskonnas põhjendama, miks sa ei joo, siis ilmselt ei ole enam mõtet rääkida vabadusest alkoholi kättesaadavuse või piirangute mõttes, vaid on mõtet hea seista sinu vabaduse eest mitte juua. Kui porno tarbimine muutub domineerivaks ühiskondlikuks normiks, võib see hakata ahistama vabadust ise oma seksuaalsust määratleda. Eriti arvestades seda, et seksis on (vähemalt mõnikord) kaks osapoolt.

Populaarses TED-loengus 2009. aastal kirjeldas aktivist Cindy Gallop lühikese aja jooksul toimunud muutust oma meespartnerite seksuaalkäitumises. Tema väitel erinevad noorema põlvkonna meeste käitumisnormid voodis märgatavalt vanema põlvkonna omadest, kuna esimesed on üles kasvanud pornovideotega, kus tegutsetakse teise reeglistiku alusel. Vanema partnerina oli ta pidevalt olukorras, kus pidi „ümber kasvatama“ oma nooremaid voodikaaslasi. Tähelepanekutest sündis veebisait makelovenotporn.com, kus on ära toodud levinumad väärarusaamad, mida porno loob.

Mitmed uuringud näitavad, et inimesed moodsates ühiskondades seksivad vähem ja masturbeerivad rohkem. Selles kontekstis on eriti esile tõstetud Jaapanit, kus pooled abielupaarid ei oma seksuaalsuhteid ning noorte hulgas on populaarsed nutitelefonimängud, mis simuleerivad romantilisi suhteid, niisamuti ka virtuaalsed poiss- ja tüdruksõbrad. „Kuigi nad ei ole päris, tekivad sul nende vastu tunded,“ tsiteeritakse ühte äpikasutajat 2017. aasta valentinipäeva Japan Timesis.

Nii jõuame justkui vabadusest pornot kätte saada ja vaadata vabaduseni end pornost mitte mõjutada lasta, oma seksuaalsust ise määratleda. Viimastel aastatel on tekkinud õige mitmeid ülemaailmseid organisatsioone ja liikumisi, mis püüavad seksuaalsust porno käest tagasi võita. Stop Porn Culture tegeleb mehekeskse pornokultuuri leviku probleemi tõstatamisega ja ekspluatatsioonivaba seksuaalsuse otsingutega, mis arvestaks mõlema soo vajadusi. Fight The New Drug ja Your Brain On Porn koondavad uurimusi, mil moel pornovaatamine õõnestab tarbija seksuaalset ja ka sotsiaalset käitumist. Culture Reframed püüab tähelepanu juhtida üleseksualiseeritud popkultuuri mõjudele. Kui mainida vaid mõnesid.

Porno kättesaadavaks muutumisel ja massidesse liikumisel on huvitav paralleel suhkruga – ka suhkur oli 18. sajandil luksuskaup, mis jõudis vaid eliidini. Tänapäeval on see toiduainetes ja jookides piiramatus koguses vabalt kättesaadav kõigile, mis on kaasa toonud ületarbimise. Tekib küsimus: kui tõkestame suhkru kättesaadavust – näiteks nn limonaadimaksu abil –, kas piirame siis näiteks „Ameerika kõige paksema linna“ Houstoni elanike vabadust, kellest üks viiendik põeb praeguste arvestuste kohaselt aastaks 2040 diabeeti? Või paradoksaalsel moel hoopiski suurendame seda, aidates vähendada sõltuvust suhkrust?

Sõltuvuse mõiste toob hästi välja vabaduse paradoksi. Sõltuvusest võib mõelda kui vabaduse antipoodist. See on aju haigus, mis sunnib kordama organismile pikas plaanis kahjulikku käitumismustrit – olgu see seotud narkootiliste ainete tarvitamise või teatud tüüpi käitumistega, mis konverteerivad pikaajalise heaolu või stabiilsuse lühiajaliseks mõnuks. Hasartmängusõltuvus on neist viimastest, n-ö käitumuslikest sõltuvustest jõudnud ka meditsiinilise tunnustuseni (ameeriklaste manuaalis DSM-5), arvutimängusõltuvus, aga ka toidu-, seksi-, arvuti-, porno- ja poodlemissõltuvus ootavad veel oma järjekorda.

Muidugi võib siinkohal tekkida küsimus: miks peaks kõik head asjad elus seostatama kohe sõltuvusega? Friikartulid või rõõm uutest asjadest, samuti ajutine eneserahuldamine on ju nimelt need pisikesed preemiad, mis elu elamisväärseks teevad. Nõus, aga kättevõidetud vabaduse juures selliseid preemiaid nautides ei tasu unustada, et tänapäevaks on nende taga tööstused, mis saavad suurt kasu selliste vabaduste üleekspluateerimisest. Eesti ühed kasumlikumad ettevõtted on alkoholi- ja kasiinofirmad, maailma toiduainetööstuse tipus troonivad suhkru- ja kiirtoidutootjad. Kõik nad on rohkem kui valmis kaitsma inimeste vabadust saada neid tooteid kätte piiramatus koguses, kujundada ühiskondlikke norme, mis teevad raskeks nende mitte tarbimise. Ka ülemkohtus võitnud Sõnavabaduse Koalitsioon on tegelikult lobigrupp, mis ühendab pornotööstureid.

Elu väikeste naudingute paremaks mõistmiseks on abiks üks mõiste bioloogiast – supernormaalne stiimul. See tähendab peibutist, mis apelleerib meie kõige põhilisematele instinktidele, ent millest ei ole nende instinktide rahuldamisel tegelikult mingit kasu. 2011. aastal võitsid kaks professorit lg Nobeli auhinna uurimuse eest, mis käsitles Austraalia mardikaid, kes püüdsid kopuleerida teatud tüüpi tühjade õllepurkidega, kuna need meenutasid suurendatud versioone emastest mardikatest. Mõned neist tegid seda niikaua, kuni kuuma päikese käes surid. Tühi õllepurk ongi antud juhul näide supernormaalsest stiimulist, mis petab ära mardikate soojätkamise instinkti ja laseb neil tühja tõmmelda. Ei pea liiga kaugele vaatama, et näha paralleeli nende õllepurkide ja virtuaalsete poiss- ja tüdruksõprade vahel. Ka pornovideod, rämpstoit ja kollased uudised vajutavad teatud nuppudele meie ajus, mis käivitavad evolutsioonilised vajadused, milleganeed tooted oskuslikult manipuleerivad, aga mida nad tegelikult rahuldada ei suuda – teoretiseerib psühholoog Deirdre Barrett oma raamatus „Supernormaalsed stiimulid“.[5]

Ülekantud tähenduses võib öelda, et teatud protsendi jaoks ühiskonnas ongi tühja õllepurgiga kopuleerimine nii mõnus, et nad ei viitsi enam päris mardikaga ühtida. Nimetagem siis neid näiteks sõltlasteks. Kui varem olid peibutised kättesaadavad ainult eliidile, siis nüüd on nad kättesaadavad kõigile. Nende disainimises oleme aga muutunud järjest osavamaks.

[1] W. Kendrick, The Secret Museum: Pornography in Modern Culture. Berkeley; Los Angeles; London, 1996 (1987).

[2] The Invention of Pornography, 1500–1800: Obscenity and the Origins of Modernity. Toim. L. Hunt. New York, 1993.

[3] S. Nestor, Popmürgi üledoos. Eesti Ekspress, 11.06.2014.

[4] Eesti k-s rmt-s: I. Berlin, Valik esseid. Tlk E. Sivonen. Tallinn, 1998.

[5] D. Barrett, Supernormal Stimuli : How Primal Urges Overran Their Evolutionary Purpose. New York; London, 2010.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerkaar



Kyle MacLachlan Dale Cooperina "Twin Peaksis".Kyle MacLachlan Dale Cooperina "Twin Peaksis".
"Twin Peaks" jõudis pärast 26-aastast pausi taas ekraanidele

Kultuslik teleseriaal "Twin Peaks" jõudis pärast veerandsajandi pikkust pausi jälle ekraanidele. Eile õhtul esilinastus David Lynchi ja Mark Frosti kultussarja kolmanda hooaja pilootosa.

Karl Saksa lavastus "Seisund ja disain".Karl Saksa lavastus "Seisund ja disain".
Etendujad täies lavaduses: eelmise aasta žanriülene hübriidteater Eestis

Teater. Muusika. Kino mainumbris: Marie Pullerits möödunud aasta nüüdistantsu- ja etenduskunstilavastustest.

FILM
Ridley Scott "Tulnukas"
Arvustus. Kollide kompanii

"Tulnuka"-saaga leiab õudse lõpu asemel lõputu õuduse.

TEATER
Ugala teater "Vai-vai vaene Vargamäe ehk "Tõde ja õigus" lastele"
Arvustus. Eluaegne töö ja kallistused

Uuslavastus
Ugala teater "Vai-vai vaene Vargamäe ehk "Tõde ja õigus" lastele"
Autor: A. H. Tammsaare
Dramatiseerija ja lavastaja: Urmas Lennuk
Kunstnik: Liina Tepand
Mängivad Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide, Adeele Sepp, Ringo Ramul, Andres Tabun, Vilma Luik ja Kaarel Kauts.
Esietendus 13. aprillil Ugala väikses saalis.

KIRJANDUS
Kaur Kender
Kaur Kender: palun vabandust, et ma ei palu vabandust

Raadio 2 saates "Agenda" käis külas kirjanik Kaur Kender, kes sai 16. mail Harju maakohtus õigeksmõistva kohtuotsuse. Saatejuht Eeva Essega tuli jutuks nii loomevabadus Eestis kui ka sõbrad, kes on selle kahe ja poole aasta jooksul Kenderit nii majanduslikult kui ka vaimselt toetanud.

KUNST
Kristjan Raua preemia 2017
Selgusid Kristjan Raua preemia võitjad

Täna hommikul andis kunstnike liit teada 2017. aasta Kristjan Raua nimelise preemia võitjad: neid on neli võrdväärset preemiat, mis antakse üle täna kell 16 Tallinna Raekojas. Võitjad valis kunstnike liidu volikogu ja Tallinna linna esindajaist koosnev žürii.

Uuendatud: 18:48 
Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Hirvo Surva
Hirvo Surva: minu jaoks on Eesti laulupidu oma kultuuri ja keele kandja

ETV saates "Suud puhtaks" pakkus Mihhail Kõlvart välja, et laulupeo repertuaaris võiks olla ka mõni venekeelne lugu. "Ringvaates" arutleti sel teemal laulupeo dirigendi Hirvo Survaga.

Arvamus
Mikk PärnitsMikk Pärnits
Mikk Pärnitsa vastus Berk Vaherile: kaitsekõne hipiplikale

Sain ka osaks suurest arutelust, kus Eestist minema tõmmanud neiu avaldas oma mõtteid Müürilehes. Sünkroonsusena veetsin just eile aega abielus ja majalaenuga maadleva naisterahvaga. Ka tema on palju rännanud ja mujal elanud (Soome, Inglismaa, Holland) ning ütles, kui sul on armastatu ja plaanid pulmi, siis ära tee seda. Ära raiska pulmadele seda raha, neile sugulastele, keda vaid kord elus näed. Võta see summa ja sõida armsamaga Eestist minema.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

Mare Oja ja Elyna NevskiMare Oja ja Elyna Nevski
ERR.ee video: seminar "Interaktiivsus või infomüra muuseumis?", osa 2

15. mail toimus Tallinnas Okupatsioonide muuseumis kolmas kõigile Eesti muuseumidele mõeldud ICOM Eesti korraldatud seminar "Interaktiivsus või infomüra muuseumis?", mis tõi lavale Jaanus Kase, Linnar Viigi, samuti mitmed Eesti muuseumidele interaktiivseid lahendusi loonud disainerid, aga ka teadurid, kes uurisid info vastuvõtmise muutmist generatsioonide kaupa ning infomüra mõju õppeprotsessile. ERR kultuuriportaal kandis üle pärastlõunase osa, järgneb teine video sündmusest.

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk