Peeter Helme: vajame selgeid kirjeldusi me ümber toimuvast ({{commentsTotal}})

Hiljuti juhtus nii, et kiitsin paaril korral paarile eri inimestele paari eri autorit, kelle tekstid mulle meeldisid. Põrkusin kummalgi korral mõistmatuse müüri vastu. Mulle vaieldi vastu ja avaldati imestust, kuidas saavad mulle küll sellised asjad meeldida. Ühel juhul leidis mu vestluskaaslane lausa, et minu kiidetud autor on üleüldse loll nagu lauajalg.

See ei pahandanud mind, sest taipasin, et inimeste ootused tekstidele – eriti esseistlikele, teoreetilistele tekstidele, sest just neist käis jutt – erinevad.

Ühelt poolt on ju originaalsete ideede hulk piiratud ning vanad kreeklased ja roomlased sõnastasid need kõik niigi ära. Teisalt on meis kõigis ometi olemas mingi ürgne ootus uue järele. No kes see tahab kogu aeg elada maailmas, kus kõik on tuttav, sõnastatud, nimetatud ja ootuspärane? Ei taha ju!

Samas see maailm ometi just selline on ning parim, mis me ümber ja meiega saab juhtuda, on ideede konkurents sõnastuse, definitsioonitäpsuse, parema või vaimukama tõlgenduse või kaasajastamise tähenduses. See on justkui selge ja ratsionaalselt mõistetav, ei kaota aga meie uudsusejanu. Ja nii me siis proovimegi olla igati uudsed. Või vähemalt osa meist proovib.

Aga loomulikult rõõmustab mindki see, kui keegi suudab millegi kasvõi näiliselt uuega lagedale tulla, kuid olen hakanud märkama ka midagi muud. Nimelt seda, et meie üha segasemas ühiskonnas, mis tüürib üha udusema tuleviku suunas kursil, mille määramise osas käivad vaidlused on üha totakamad, on oluline sõnastada just seda, mis meiega nüüd ja praegu toimub.

See on võib-olla isegi olulisem igasugustest visioonidest. Jah, muidugi luuakse tulevikku sellest, mida me praegu teeme ja mõtleme, aga kui olud on ebaselged, tuleb alustada olude selgeks rääkimisest. Seetõttu ongi vajalik sõnastada. Teha seda selgelt, täpselt ja vahel ka rõhutatult ebaoriginaalselt, visioonidesse kaldumata – et kõik oleks ikka üheselt mõistetav.

Lugesin hiljuti saksa kirjaniku ja näitekirjaniku Botho Straußi esseed, kus vanameister arutleb intelligentsi rolli üle tänapäeva ühiskonnas.[1] Strauss defineerib end selles tekstis nii vasak- kui parempoolsusest lahtiöelnud reaktsionäärina, kes oma positsioonist lähtuvalt on suhteliselt vaba. Ta kiidab Brechti stiilis küünilist ellusuhtumist, mis olla ainuke võimalus tunda rahulolu ning ta kirub tänapäeva ajalehepoleemikat, mis keskendub ainult olevale.

Olevale keskendumise nõrkus, leiab ta, on päevselge: sedalaadi arutlused on võimelised ütlema midagi ainult meie enda kaasaja kohta.

Täiesti õige. Ning kui ütlesin enne, et pean oluliseks meiega tänapäeval toimuva arusaadavat sõnastamist, siis olen ometi nõus, et sellest üksi ei piisa. Täpsemalt: kõik sõltub sellest, kuidas seda teha, kuidas olevat sõnastada. Siin on Botho Straußil vastus olemas. Ta selgitab, et ka olukirjeldus võib pakkuda retsepte laiemalt mõelda ja maailma mõtestada – selleks on vaja lihtsalt astuda paar sammu eemale. Isegi rohkem kui paar sammu.

Strauß kasutab lausa vana head apostel Pauluse mõistet nimega „võõrandumine“. Ta leiab, et võõrandudes vaadeldavast objektist, tunnetus kasvab. Ilmselt võib seda nimetada ka abstraktsiooniks. Eemalt näeb ikka paremini. Isegi see, kes pole tingimata targem lähedalseisjast, näeb eemalt üldisemat, suuremat pilti. Ja arvestades tänapäeva ühiskonna takerdumist igapäevasesse – igapäevatöösse, igapäevaelusse, igapäevastesse nägelustesse, igapäevamõtetesse – on see lihtne retsept vajalik.

Ja nõnda tulen tagasi loo algul öeldu juurde: me vajame meie maailmas toimuva, tänapäeva mõtte-, poliitika-, moe-, kunsti- ja kirjandusvoolude lihtsat ja selget kirjeldust rohkem kui kunagi varem, sest vastasel juhul tormame me ise endal eest ära ning muutume veel rohkem argisuse orjadeks, kes ei suuda enda tegevust enam ei mõjutada ega mõtestada.

Nii et ärge kartke lihtsaid ja elementaarseid tekste, mis lihtsalt räägivadki sellest, mis on. See on vajalik, enda tegemise mõtestamine aitab sellest aru saada. Aitab aru saada iseendast, teistest, elust. Head vaatlemist, head mõistmist! •

[1]  B. Strauß. Reform der Intelligenz. - Die Zeit 30. 3. 2017.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: