Peeter Helme: vajame selgeid kirjeldusi me ümber toimuvast
Hiljuti juhtus nii, et kiitsin paaril korral paarile eri inimestele paari eri autorit, kelle tekstid mulle meeldisid. Põrkusin kummalgi korral mõistmatuse müüri vastu. Mulle vaieldi vastu ja avaldati imestust, kuidas saavad mulle küll sellised asjad meeldida. Ühel juhul leidis mu vestluskaaslane lausa, et minu kiidetud autor on üleüldse loll nagu lauajalg.
See ei pahandanud mind, sest taipasin, et inimeste ootused tekstidele – eriti esseistlikele, teoreetilistele tekstidele, sest just neist käis jutt – erinevad.
Ühelt poolt on ju originaalsete ideede hulk piiratud ning vanad kreeklased ja roomlased sõnastasid need kõik niigi ära. Teisalt on meis kõigis ometi olemas mingi ürgne ootus uue järele. No kes see tahab kogu aeg elada maailmas, kus kõik on tuttav, sõnastatud, nimetatud ja ootuspärane? Ei taha ju!
Samas see maailm ometi just selline on ning parim, mis me ümber ja meiega saab juhtuda, on ideede konkurents sõnastuse, definitsioonitäpsuse, parema või vaimukama tõlgenduse või kaasajastamise tähenduses. See on justkui selge ja ratsionaalselt mõistetav, ei kaota aga meie uudsusejanu. Ja nii me siis proovimegi olla igati uudsed. Või vähemalt osa meist proovib.
Aga loomulikult rõõmustab mindki see, kui keegi suudab millegi kasvõi näiliselt uuega lagedale tulla, kuid olen hakanud märkama ka midagi muud. Nimelt seda, et meie üha segasemas ühiskonnas, mis tüürib üha udusema tuleviku suunas kursil, mille määramise osas käivad vaidlused on üha totakamad, on oluline sõnastada just seda, mis meiega nüüd ja praegu toimub.
See on võib-olla isegi olulisem igasugustest visioonidest. Jah, muidugi luuakse tulevikku sellest, mida me praegu teeme ja mõtleme, aga kui olud on ebaselged, tuleb alustada olude selgeks rääkimisest. Seetõttu ongi vajalik sõnastada. Teha seda selgelt, täpselt ja vahel ka rõhutatult ebaoriginaalselt, visioonidesse kaldumata – et kõik oleks ikka üheselt mõistetav.
Lugesin hiljuti saksa kirjaniku ja näitekirjaniku Botho Straußi esseed, kus vanameister arutleb intelligentsi rolli üle tänapäeva ühiskonnas.[1] Strauss defineerib end selles tekstis nii vasak- kui parempoolsusest lahtiöelnud reaktsionäärina, kes oma positsioonist lähtuvalt on suhteliselt vaba. Ta kiidab Brechti stiilis küünilist ellusuhtumist, mis olla ainuke võimalus tunda rahulolu ning ta kirub tänapäeva ajalehepoleemikat, mis keskendub ainult olevale.
Olevale keskendumise nõrkus, leiab ta, on päevselge: sedalaadi arutlused on võimelised ütlema midagi ainult meie enda kaasaja kohta.
Täiesti õige. Ning kui ütlesin enne, et pean oluliseks meiega tänapäeval toimuva arusaadavat sõnastamist, siis olen ometi nõus, et sellest üksi ei piisa. Täpsemalt: kõik sõltub sellest, kuidas seda teha, kuidas olevat sõnastada. Siin on Botho Straußil vastus olemas. Ta selgitab, et ka olukirjeldus võib pakkuda retsepte laiemalt mõelda ja maailma mõtestada – selleks on vaja lihtsalt astuda paar sammu eemale. Isegi rohkem kui paar sammu.
Strauß kasutab lausa vana head apostel Pauluse mõistet nimega „võõrandumine“. Ta leiab, et võõrandudes vaadeldavast objektist, tunnetus kasvab. Ilmselt võib seda nimetada ka abstraktsiooniks. Eemalt näeb ikka paremini. Isegi see, kes pole tingimata targem lähedalseisjast, näeb eemalt üldisemat, suuremat pilti. Ja arvestades tänapäeva ühiskonna takerdumist igapäevasesse – igapäevatöösse, igapäevaelusse, igapäevastesse nägelustesse, igapäevamõtetesse – on see lihtne retsept vajalik.
Ja nõnda tulen tagasi loo algul öeldu juurde: me vajame meie maailmas toimuva, tänapäeva mõtte-, poliitika-, moe-, kunsti- ja kirjandusvoolude lihtsat ja selget kirjeldust rohkem kui kunagi varem, sest vastasel juhul tormame me ise endal eest ära ning muutume veel rohkem argisuse orjadeks, kes ei suuda enda tegevust enam ei mõjutada ega mõtestada.
Nii et ärge kartke lihtsaid ja elementaarseid tekste, mis lihtsalt räägivadki sellest, mis on. See on vajalik, enda tegemise mõtestamine aitab sellest aru saada. Aitab aru saada iseendast, teistest, elust. Head vaatlemist, head mõistmist! •
[1] B. Strauß. Reform der Intelligenz. - Die Zeit 30. 3. 2017.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar