Mari Kartau: päris looduskaitsjad söövad täiesti tavalist putru ja leiba ja liha ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: kaader videost

Rae Kunstiplatsi galerii esimese hooaja lõpetab täna avatava näitusega kunstnik Mari Kartau oma maastikumaalidega. Miks pöördus kaasaegne kunstnik looduse poole, selgitab ta ise. Näitus Rae Kultuurikeskuse fuajees Jüris jääb avatuks kuuks ajaks.

Maastikumaalid, millal ja miks sind kui kaasaegset kunstnikku see teema hakkas huvitama?

Esimese metsapildi maalisin aastal 2007. Enne seda olin mõned aastad maalinud muid asju, eelkõige iseennast psühhoanalüütilis-absurdsetes stseenides, ja teinud performantse. Tegelikult ei hakanud mind huvitama mitte niivõrd maastikumaal, kuivõrd maastik ise. Otsisin lihtsalt põhjust, et looduses olla – niisama jalutaja tüüp ma pole, tahaks ikka midagi teha. Maalimine oli üks võimalik tegevus metsas. Muidugi ma siis mõtlesin kontsepti ka sinna juurde, ja üks võimalus selle tegevuse tõlgendamiseks kaasaegse kunsti kontekstis on vastandumine kõigele kaasaegsele, mis oli minu jaoks muutunud juba rutiiniks. Vastandumine mitmes mõttes, kasvõi juba selle poolest, et ma maalin natuurist, mitte foto järgi ega peast, nagu suurem jagu teisi kunstnikke. See annab võimaluse tegevusse ja ainesesse sügavamale süüvida, leian.

Mida sa kujutad-taotled nende töödega, kas peegeldad pastoraali või küsid mõne küsimuse ka?

Mul on kõik motiivid sellised, kus on olemas inimese ja looduse koostöö. Taimestikule ja looduslikele pinnavormidele lisaks metsasihid, teed, kraavid, põhupallid, elektriliinid jne. Paljud arvavad, et mets, mida me bussiaknast näeme ja niidud, kust kullerkuppe korjame ongi metsik loodus. Tegelikult on need suuresti inimlooming. Kui inimest ei oleks, siis oleks meil siin ainult metsad ja sood, ja need metsad näeksid hoopis teistmoodi välja, kui praegused majandatavad metsad. Ma lihtsalt juhin sellele tähelepanu, ma ei kritiseeri – minu meelest on normaalne, et inimene tegutseb. Inimene on üks loomaliik ja tahab ellu jäära, ta peabki tegutsema. Kui teha maastikuga koostööd, mitte seda anastada, siis on tulemus ju tegelikult meeldiv.

Ja leiad oma töödes ka vastuse, mis on mõistetav ka vaatajale?

Enda jaoks on mul vastused olemas. Mida vaataja sealt leiab, ei oska öelda, ilmselt midagi muud. Eriti keegi ei ole mulle tagasisidet andnud nende maalide kohta, ilmselt vaadatakse, et  lolliks läinud. Kõik oleneb ju sellest, mis vaataja peas enne on. Või ka mu enda peas. Alguses, kui ma neid maale tegema hakkasin, siis ma ei tundnud üldse loodust, maalisin lihtsalt puid ja rohtu. Nüüd ma maalin halli leppa, kuuske, arukaske, toomingat, põdrakanepit, tüvetutikut, kännupessi… Ja kui näitusele lähen, kus on maastikupildid, siis ei vaata ma mitte enam värve ja vorme, vaid katsun ära mõistatada, mis kasvukohatüübiga on tegemist. See kõik tuleb sellest, et vahepeal ma omandasin kaks kutseharidust keskkonnakaitse ja metsanduse valdkonnas.

Sa oled meie oma Jüri inimene, kuivõrd on sind inspireerinud meie valla põhjaosa maastik, kus külade nimesildid asuvad keset tööstushooneid?

Ütlen ausalt, esialgu oli maastik väga harjumatu ja ega ma päris leppinud sellega pole senini. Olen Nõmmel üles kasvanud, elanud maalilises Viljandis ja Pärnus, igal pool ümberringi sihvakas männimets või salapärane kuusik. Kogu see Jüri kandi lagedus ja lepikud tundus esialgu ikka üsna kole. Samas metsa ja looduse mõttes ma olen seisukohal, et igasugune maastik on ilus, vajalik jne. Lepikuid-kaasikuid olen juba armastamagi hakanud, ühte isegi maalisin näituse jaoks. Seente järele tuleb muidugi sõita ikka vähemalt 40 km, see on halb. Plekist ladudega leppimine võtab ilmselt veel aega. Õnneks elan kohas, kust neid ei paista, ja linna sõitmiseks kasutan väikseid teid, kus neid on võimalikult vähe näha. Koduõue peal on haavik, olen seal näinud kitsi, kährikuid, rebaseid, nugiseid – iseenesest elad nagu metsas, samas on koht logistlilselt väga soodne.

Üks, millele proovid oma näitusega tähelepanu juhtida on sõna “öko” kõlksustumine ülekasutamise tõttu. Millised on su enda viimsed kokkupuuted-näited selles osas?

Olen kaasa elanud praegu metsanduse ümber käivale diskussioonile ja selles osaleb päris palju inimesi, kes ei tea loodusest ega metsast midagi, küll aga on vihased, kui keegi nende maja tagant metsa maha võtab. Muidugi on õige, et suurfirmadel on omad huvid, mille ees riik lömitab, nagu ka kõigis muudes eluvaldkondades. Aga see ei tähenda, et metsamajandamine kui selline on saatanast ja et lattet lürpival linnatibil on õigus metsaomanikule öelda, mida ta tohib või ei tohi teha.

Ajab see sind närvi?

Pigem paneb asjade üle sügavamalt järele mõtlema. Kii mõtted millekski kõlbulikuks vormuvad, panen need blogisse https://tulemetsa.wordpress.com/ kirja.

Et siis öko-inimene on lihtsalt tarbija, kes on toote juurde käiva legendi eest nõus maksma rohkem?

Üks huvitav tähelepanek on, et öko-asju ostavad ja mingit pidevat tervislikkuse juttu ajavad need, kelle teadmised loodusest ja anatoomiast on väga pinnapealsed. Nagu ma tõdesin koostööperioodil ELFiga, siis päris looduskaitsjad söövad täiesti tavalist putru ja leiba ja liha söövad ka ja ei aja absoluutselt kogu aeg mingit ökojuttu.

Praegu esitad meil omi maale, mis sul muidu veel on kunstitegemistest käsil?

Üldiselt ma kunstiga praegu eriti ei tegele, teen muid asju, tegutsen metsas ja töötan Maalehes. Hiljuti sai kureeritud suur näitus „EKL ja Maaleht esitlevad: elust maal” Tallinna Kunstihoones. Kui on mõni inspireerivam asi, siis teen natuke, et käsi soojas ja rauad tules hoida, aga üldiselt on kaasaegne kunst nii igavaks muutunud, et muud asjad tunduvad märksa huvitavamad. Jüri näituse tegin sellepärast, et Tom palus ja et maastikumaale tuulutada, mis nad niisama ikka seisavad. Ja kuna ma elan nüüd teist aastat siin, siis võiks ju kuidagi panustada, maksud lähevad mul nagunii teise valda. Ja kuna ma võtsin pähe, et tuleks siiski ka üks uus pilt kohalikust maastikust teha, siis oli see motivatsiooniks üle 6 aasta jälle pintsel kätte võtta. Ei olnudki päris ära ununenud, ainult mõned värvituubid olid lootusetult kinni kuivanud.

Äkki maalimise juurde pöördumine on mingis mõttes ealine iseärasus, kaasaegse kunstniku kui mässaja taltumine?

Ei tea, mul on kunstiga teistsugune suhe, kasvasin üles kunsti keskel ja see pole minu jaoks kunagi mingi mässamine olnud, pigem rutiin. Ja olen elus nii paljusid erinevaid asju teinud, et pigem ei saa siin rääkida mingitest mäslemistest ja taltumistest, vaid erinevatest eluperioodidest, kus ma tegelen erinevate asjadega. Ehk vanas eas, kui metsatööd enam teha ei jaksa, hakkan jälle rohkem maalima, aga esialgu veel jalg tatsub ja eelistan vabad hetked veeta pigem võsakaga metsas ragistades, kui pintsliga vehkides.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: kultuur.rae.ee



Arvustus. Pliidi manu, seltsimehed!

Uus raamat

Olga ja Pavel Sjutkin
"Nõukogude kokakunst"
Inglise (!) keelest Eve Rütel
Tammerraamat
205 lk.

operett "Linnukaupleja"operett "Linnukaupleja"
Estonias esietendub Carl Zelleri operett "Linnukaupleja"

Rahvusooper Estonias esietendub homme Carl Zelleri operett "Linnukaupleja".

FILM
Terje Toomistu
Terje Toomistu: praegu on just õige aeg rääkida patsifismi ideest

Esimesel juunil esilinastub Sõpruse kinos Eesti-Saksa-Soome koostööfilm "Nõukogude hipid". "Ringvaate" stuudios käisid külas filmi režissöör ja stsenarist Terje Toomistu ning hipi Aksel Lampmann.

TEATER
Ivar Põllu
Ivar Põllu: disko võib tulla ka ilma tsaaririigita

2. juunil esietendub Ugalas Paavo Matsini samanimelise romaani järgi "Gogoli disko", mille lavastas Ott Aardam ning dramatiseeris ja muusikaliselt kujundas Ivar Põllu Tartu Uuest Teatrist. Asjaosalised arutavadki nüüd selle üle, mis disko käib, kas tsaaririik on ulme ja kas Viljandi on Eesti antikvariaat.

KIRJANDUS
Reet Hiiemäe
Folkloristika aastapreemia laureaat on Reet Hiiemäe

Eesti folkloristika aastapreemia 2016. aastal tehtud töö eest pälvis Reet Hiiemäe

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Arvo Pärt
Arvo Pärdile anti üle paavsti kultuurinõukogu tunnustus "Per artem ad Deum"

Poola Vabariigi suursaatkonnas Tallinnas toimus täna tseremoonia, mille käigus anti Arvo Pärdile üle paavsti kultuurinõukogu medal „Per artem ad Deum“ („Kunsti kaudu Jumala poole“). Medali saajaid tunnustatakse kultuurialaste saavutuste eest, mis on aidanud oluliselt kaasa dialoogi loomisele eri kultuuride vahel kaasaegses maailmas ning seeläbi innustanud inimesi arendama enda ainukordsust.

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver: ei tohi. magama. jääda

Me kaotame selle sõja päris kindlasti. Selle sõja, mida veel ei ole. Mis peagi puhkeb. Kui me oma pisikese aru ja iibega ei taipa märgata midagi, mis meile antud kosmosest ammu enne kui 700 aastat, mida millegipärast eestluse vanuseks peetakse.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk