Mari Kartau: päris looduskaitsjad söövad täiesti tavalist putru ja leiba ja liha ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: kaader videost

Rae Kunstiplatsi galerii esimese hooaja lõpetab täna avatava näitusega kunstnik Mari Kartau oma maastikumaalidega. Miks pöördus kaasaegne kunstnik looduse poole, selgitab ta ise. Näitus Rae Kultuurikeskuse fuajees Jüris jääb avatuks kuuks ajaks.

Maastikumaalid, millal ja miks sind kui kaasaegset kunstnikku see teema hakkas huvitama?

Esimese metsapildi maalisin aastal 2007. Enne seda olin mõned aastad maalinud muid asju, eelkõige iseennast psühhoanalüütilis-absurdsetes stseenides, ja teinud performantse. Tegelikult ei hakanud mind huvitama mitte niivõrd maastikumaal, kuivõrd maastik ise. Otsisin lihtsalt põhjust, et looduses olla – niisama jalutaja tüüp ma pole, tahaks ikka midagi teha. Maalimine oli üks võimalik tegevus metsas. Muidugi ma siis mõtlesin kontsepti ka sinna juurde, ja üks võimalus selle tegevuse tõlgendamiseks kaasaegse kunsti kontekstis on vastandumine kõigele kaasaegsele, mis oli minu jaoks muutunud juba rutiiniks. Vastandumine mitmes mõttes, kasvõi juba selle poolest, et ma maalin natuurist, mitte foto järgi ega peast, nagu suurem jagu teisi kunstnikke. See annab võimaluse tegevusse ja ainesesse sügavamale süüvida, leian.

Mida sa kujutad-taotled nende töödega, kas peegeldad pastoraali või küsid mõne küsimuse ka?

Mul on kõik motiivid sellised, kus on olemas inimese ja looduse koostöö. Taimestikule ja looduslikele pinnavormidele lisaks metsasihid, teed, kraavid, põhupallid, elektriliinid jne. Paljud arvavad, et mets, mida me bussiaknast näeme ja niidud, kust kullerkuppe korjame ongi metsik loodus. Tegelikult on need suuresti inimlooming. Kui inimest ei oleks, siis oleks meil siin ainult metsad ja sood, ja need metsad näeksid hoopis teistmoodi välja, kui praegused majandatavad metsad. Ma lihtsalt juhin sellele tähelepanu, ma ei kritiseeri – minu meelest on normaalne, et inimene tegutseb. Inimene on üks loomaliik ja tahab ellu jäära, ta peabki tegutsema. Kui teha maastikuga koostööd, mitte seda anastada, siis on tulemus ju tegelikult meeldiv.

Ja leiad oma töödes ka vastuse, mis on mõistetav ka vaatajale?

Enda jaoks on mul vastused olemas. Mida vaataja sealt leiab, ei oska öelda, ilmselt midagi muud. Eriti keegi ei ole mulle tagasisidet andnud nende maalide kohta, ilmselt vaadatakse, et  lolliks läinud. Kõik oleneb ju sellest, mis vaataja peas enne on. Või ka mu enda peas. Alguses, kui ma neid maale tegema hakkasin, siis ma ei tundnud üldse loodust, maalisin lihtsalt puid ja rohtu. Nüüd ma maalin halli leppa, kuuske, arukaske, toomingat, põdrakanepit, tüvetutikut, kännupessi… Ja kui näitusele lähen, kus on maastikupildid, siis ei vaata ma mitte enam värve ja vorme, vaid katsun ära mõistatada, mis kasvukohatüübiga on tegemist. See kõik tuleb sellest, et vahepeal ma omandasin kaks kutseharidust keskkonnakaitse ja metsanduse valdkonnas.

Sa oled meie oma Jüri inimene, kuivõrd on sind inspireerinud meie valla põhjaosa maastik, kus külade nimesildid asuvad keset tööstushooneid?

Ütlen ausalt, esialgu oli maastik väga harjumatu ja ega ma päris leppinud sellega pole senini. Olen Nõmmel üles kasvanud, elanud maalilises Viljandis ja Pärnus, igal pool ümberringi sihvakas männimets või salapärane kuusik. Kogu see Jüri kandi lagedus ja lepikud tundus esialgu ikka üsna kole. Samas metsa ja looduse mõttes ma olen seisukohal, et igasugune maastik on ilus, vajalik jne. Lepikuid-kaasikuid olen juba armastamagi hakanud, ühte isegi maalisin näituse jaoks. Seente järele tuleb muidugi sõita ikka vähemalt 40 km, see on halb. Plekist ladudega leppimine võtab ilmselt veel aega. Õnneks elan kohas, kust neid ei paista, ja linna sõitmiseks kasutan väikseid teid, kus neid on võimalikult vähe näha. Koduõue peal on haavik, olen seal näinud kitsi, kährikuid, rebaseid, nugiseid – iseenesest elad nagu metsas, samas on koht logistlilselt väga soodne.

Üks, millele proovid oma näitusega tähelepanu juhtida on sõna “öko” kõlksustumine ülekasutamise tõttu. Millised on su enda viimsed kokkupuuted-näited selles osas?

Olen kaasa elanud praegu metsanduse ümber käivale diskussioonile ja selles osaleb päris palju inimesi, kes ei tea loodusest ega metsast midagi, küll aga on vihased, kui keegi nende maja tagant metsa maha võtab. Muidugi on õige, et suurfirmadel on omad huvid, mille ees riik lömitab, nagu ka kõigis muudes eluvaldkondades. Aga see ei tähenda, et metsamajandamine kui selline on saatanast ja et lattet lürpival linnatibil on õigus metsaomanikule öelda, mida ta tohib või ei tohi teha.

Ajab see sind närvi?

Pigem paneb asjade üle sügavamalt järele mõtlema. Kii mõtted millekski kõlbulikuks vormuvad, panen need blogisse https://tulemetsa.wordpress.com/ kirja.

Et siis öko-inimene on lihtsalt tarbija, kes on toote juurde käiva legendi eest nõus maksma rohkem?

Üks huvitav tähelepanek on, et öko-asju ostavad ja mingit pidevat tervislikkuse juttu ajavad need, kelle teadmised loodusest ja anatoomiast on väga pinnapealsed. Nagu ma tõdesin koostööperioodil ELFiga, siis päris looduskaitsjad söövad täiesti tavalist putru ja leiba ja liha söövad ka ja ei aja absoluutselt kogu aeg mingit ökojuttu.

Praegu esitad meil omi maale, mis sul muidu veel on kunstitegemistest käsil?

Üldiselt ma kunstiga praegu eriti ei tegele, teen muid asju, tegutsen metsas ja töötan Maalehes. Hiljuti sai kureeritud suur näitus „EKL ja Maaleht esitlevad: elust maal” Tallinna Kunstihoones. Kui on mõni inspireerivam asi, siis teen natuke, et käsi soojas ja rauad tules hoida, aga üldiselt on kaasaegne kunst nii igavaks muutunud, et muud asjad tunduvad märksa huvitavamad. Jüri näituse tegin sellepärast, et Tom palus ja et maastikumaale tuulutada, mis nad niisama ikka seisavad. Ja kuna ma elan nüüd teist aastat siin, siis võiks ju kuidagi panustada, maksud lähevad mul nagunii teise valda. Ja kuna ma võtsin pähe, et tuleks siiski ka üks uus pilt kohalikust maastikust teha, siis oli see motivatsiooniks üle 6 aasta jälle pintsel kätte võtta. Ei olnudki päris ära ununenud, ainult mõned värvituubid olid lootusetult kinni kuivanud.

Äkki maalimise juurde pöördumine on mingis mõttes ealine iseärasus, kaasaegse kunstniku kui mässaja taltumine?

Ei tea, mul on kunstiga teistsugune suhe, kasvasin üles kunsti keskel ja see pole minu jaoks kunagi mingi mässamine olnud, pigem rutiin. Ja olen elus nii paljusid erinevaid asju teinud, et pigem ei saa siin rääkida mingitest mäslemistest ja taltumistest, vaid erinevatest eluperioodidest, kus ma tegelen erinevate asjadega. Ehk vanas eas, kui metsatööd enam teha ei jaksa, hakkan jälle rohkem maalima, aga esialgu veel jalg tatsub ja eelistan vabad hetked veeta pigem võsakaga metsas ragistades, kui pintsliga vehkides.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: kultuur.rae.ee



Ott Kilusk

Näidendivõistluse võitjad on selged

Esmaspäeval, 23. septembril kuulutati Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis välja Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistluse laureaadid.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

FILM
Blade Runner 2049

Arvustus. Elu ise

Denis Villeneuve’i "Blade Runner 2049" räägib nagu originaalfilmgi inimese ja tehnoloogia suhtest, aga jõutakse täiesti teistsuguste järeldusteni, kirjutab Tõnis Kahu Sirbis.

TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: