Hans Platzgumer: tänapäeva probleem on üha piiratum keskendumisvõime ({{commentsTotal}})

Hans Platzgumer
Hans Platzgumer Autor/allikas: Chris Laine/ kirjaniku kodulehekülg

Tuleval nädalal külastab kirjandusfestivali Prima Vista käigus Eestit menukas Austria kirjanik Hans Platzgumer. Tema teos „Serval“ (Am Rand), mis valiti mullu 20 parima saksakeelse teose hulka, jõudis Piret Pääsukese tõlkes neil päevil ka Eesti raamatuhuvilisteni.

„Serval“ kõneleb keskealise mehe, Gerold Ebneri elukäigust, kirjeldades vaheldumisi tema mõtteid ja läbielamisi, mida ta paneb kirja Bocksbergi mäe kaljunukil. Tal on aega kuni hämaruse laskumiseni… Tegu on lakoonilises, kuid lummavas stiilis kirjutatud intensiivse filosoofilise romaaniga, mis baseerub kinnise loomuga mehe pihtimusel. Selles on oma osa kasvukeskkonnal, elu murrangulistel hetkedel, saatuslikel otsustel, õnnel ja õnnetusel, süül, vastutuse võtmisel ja leplikkusel.

 

ERRi kultuuriportaal küsis Hans Platzgumerilt sissejuhatuseks mõned küsimused. Küsimused koostas ja vahendas Mari Klein, kes on raamatu eestikeelse tõlke toimetaja.

See raamat ei ole lihtne lugemine. Kui keegi küsib, jään sisututvustusega alati pisut hätta, sest ei taha liiga palju ette rääkida, samas on kogu emotsiooni, mida raamat endas kannab ja lugejale võimaldab, väga keeruline lühidalt edasi anda. Ütlen tavaliselt, et tegu on ühelt poolt väga filosoofilise ja teisalt väga realistliku tekstiga. Kuidas Teie ise seda teost määratleksite või iseloomustaksite?

Just nõnda liigitan seda teksti ka mina. Ja minagi püüan sealsetest sündmustest mitte liiga palju ette ära rääkida. Seda raamatut võib (ehk peabki) – seda on mulle öelnud paljud lugejad – lugeda rahulikult kaks korda: esmalt kiiresti, et jõuda tegevustiku tulemuseni, mida lugeja pikisilmi ihkab, siis veel kord, et leida osaliselt selgitusi, osaliselt vaevuhoomatavaid filosoofilis-moraalseid küsimusi ning kirjanduslikke lähenemisi oma paljudes varjatud detailides tõeliselt ära tunda. Minu silmis on seal mõlemat: kriminaalsust ja filosoofiat.

 

Igal juhul on see väga mõjuv lugu elust ja saatuse keerdkäikudest. Minule mängis saatus kätte sellise keerdkäigu, et vahetult pärast „Am Randi“ sattus mulle kätte M. L. Stedmani „Valgus ookeanide vahel“, millel on nii teatavaid paralleele põhiliinis kui ka põgus kokkupuutepunkt Austriaga, olgugi, et stiil on üsnagi erinev. Olete Te sellega kursis? Kas või kuidas kommenteerite?

Eelmisel suvel, umbes pool aastat pärast seda, kui „Serval“ trükist tuli, sattusin ma juhuslikult ja täiesti ette hoiatamata kinos nägema „Valgust ookeanide vahel“ ja tundsin kohmetust sellest, milliseid paralleele neist käsitlustest leida võib. See teos kirjeldab teistsugust aega ja kohta ning on selgelt romantilise alltekstiga, kuid on igati sarnane lugu. Ma ei ole seda raamatuna lugenud, aga film oli hästi tehtud. Mul oleks hea meel, kui „Serval“ saaks ühel päeval samasuguse suurepärase näitlejatööga filmiks.

 

Vaat et kõige rohkem kummitab mind Teie raamatu juures nimemaagia. Ei ole just sagedane, et autor toob raamatusse sisse tegelase, kelle nimi sarnaneb tema enese omaga. Mis on selle otsuse taga?

Ikka ja jälle – nagu ka järgneva küsimuse puhul – kerkib esile see küsimus, kui palju on ühes romaanis autobiograafiat. Ma lubasin endale „Serval“ puhul seda lõbu just selle küsimusega mängida, selleks tõin ma sisse ka Hansi Platzgummeri kui kirjandusliku kõrvaltegelase. Tal on minu ja minu minevikuga palju ühist, aga samal ajal olen ma temaga, nagu kõigi oma tegelastega, ümber käinud ka vabalt ja fiktiivselt. Kõik põhineb päriselt juhtunul või vähemalt kujuteldaval, aga kõik võib olla ka kistud reaalsuse kitsastest piiridest välja kirjanduslikku piiritusse. Just seda teha osata on kirjutamise juures üks suurimaid rõõme.

 

Lugejaid huvitab ikka, kui palju on raamatus kirjanikku ja tema kogemusi või kust lood kirjanikuni tulevad. Kas sel teosel on Teie jaoks oma (eel)lugu?

Autor ei või ega tohigi oma isiklikke kogemusi oma kirjanduslikust väljundist välistada. See, mis on läbi elatud või mis on muljet avaldanud, murrab varem või hiljem kirjutamisse sisse. Kui lähedalt see reaalsusega haakub, sõltub kunstilistest hetkedest, mille jooksul kogetu naaseb. Ma saan öelda: Kõik, mis „Serval“ juhtub, on sarnasel moel ka päris elus aset leidnud. See on kontsentratsioon, aga siiski üsna autentne. See on kirjanduslikult ümber töötatud, aga kaugel igasugusest fantaasia- või ulmeromaanist.

 

Milline on olnud kõige keerulisem serv, millel Teie seisnud olete?

Ma olen olnud Bocksbergi serval, aga õnneks mitte nii kaugel kui Gerold Ebner.

 

Te olete olnud edukas muusik. Muusika poeb moel või teisel ka Teie erinevatesse teostesse. Miks või kuidas Te üldse jõudsite muusikast kirjanduseni?

1990ndatest aastatest saati olen ma loonud muusikat teatrilavastustele ja kuuldemängudele, nii sai alguse töö kirjanduslike tekstidega. 1999. aastal kirjutasin ma ühe kuuldemängu tarvis ise ühe (autobiograafilise) teksti. Sealt kulus veel viis aastat minu esimese romaanini. Sellest ajast saati olen ma selle kunstiliigiga aina enam ja enam tegelenud.

 

Kõik Teie teosed on käsitlenud keerulisi aegu, kohti ja teemasid. Kuidas need Teieni tulevad? Miks just need?

Koht, keskkond, kuhu ma oma loo paigutan, on mulle alati oluline. See on romaani põhialus. Ka siis, kui ma hiljem paika vahetan – „Serval“ võiks näiteks samahästi aset leida mõnel Brasiilia kaljul –, sest tegu on universaalse ja mitte kitsarinnalise jutustusega, on ikkagi vaja olukorda ja ebaharilikku asupaika, millest lähtuda. See peab mind vaimustama ja ma pean suutma seda autorina suureks mängida. Seda saavutada võib olla keeruline, aga mitte võimatu. Uus teema raamatu tarbeks on nagu värske armastus – see peab olema lummav ja müstiline. Ma ei tohi seda kahandada. Sama kannavad ka minu teosed, mis puudutavad Arktikat või Liibüat, Atacama-kõrbe või Tšornobõli või alpitippu või mis iganes muud kohta. Kirjutamine on avastamine.

 

Te olete nimetanud oma kirjanduslike eeskujudena Stefan Zweigi, Max Frischi, Ingeborg Bachmanni, Markus Wernerit ja Christoph Ransmayri. Kas oskate öelda miks just nemad või mis ühendab neid ja teid kirjanduslikus pildis?

Nimetatud autorid kehastavad saksakeelses kirjandusmaailmas kindlat traditsiooni, aga ka suurt kosmopoliitsust. Nad on valinud keeleesteetilise lähenemise, sõnadevoolu, et tõstatada ulatuslikke, maailma mastaabis olulisi teemasid. See on see, mis mind kirjanduses vaimustab, nii lugeja kui ka kirjutajana.

 

Olete öelnud, et loominguline inimene peab kuuletuma kirele, mis on Teie jaoks üha enam kirjandus. Mida kirjandus tänapäeval üldse endas kannab? Milline tähendus on tal ühiskonnas, kus üha enam kõlapinda leiavad ekraanid ja tehnoloogia?

Ekraanid ei ole probleem. Ka raamatuid saab lugeda digitaalselt. Tänapäevases ühiskonnas on probleem üha piiratum keskendumisvõime, millega kunst kõiges silmitsi seisab. Kõik ununeb kohe. Seda on tähele pandud publiku puhul, kes väidab, et neil sugugi aega ei ole ühte teosesse süveneda, aga ka paljude autorite puhul, kes arvavad, et peavad iga hinna eest midagi turule paiskama, kuigi neil enam midagi öelda ei ole. Koos moodustavad need kataklüsmilise spiraali ning lasevad kunsti tähendusel manduda. Siiski, nii nagu kiirtoitu, on ka aeglasemat, on vastuhakku. Ikka veel esineb hetki, mil kunsti abil võib jõuda inimese südamesse… 

--- 

Tõlkinud: Liina Steinberg

Austria kirjaniku ja muusiku Hans Platzgumeriga saab kohtuda teisipäeval, 9. mail kell 17 Prima Vista kirjandusfestivali käigus Tartu linnaraamatukogus, kus kirjanikuga vestleb tõlkija Piret Pääsuke, ning neljapäeval, 11. mail kell 16 Tallinnas rahvusraamatukogus Milleri salongis, kus Austria saatkonna eestvedamisel ja autori osavõtul toimub saksakeelne kohtumine ning kõlab kuuldemäng „Am Rand“.  

Toimetaja: Valner Valme



Sergei Zavjalov Põhjamaade luulefestivalil aastal 2005.Sergei Zavjalov Põhjamaade luulefestivalil aastal 2005.
Mida ma ka ei ütleks, loodan minagi millelegi

Intervjuu ühe mõjukaima ulguvene poeedi Sergei Zavjaloviga juuni Vikerkaarest.

Banco De GaiaBanco De Gaia
Banco De Gaia: kipun käsitlema helisid nende kultuurilist konteksti silmas pidamata

Tänavuse Kukemuru Ambienti peaesineja, Inglismaa eksootilise ambient-techno pioneer Banco De Gaia räägib kultuuriportaalile oma loome printsiipidest, aga kiidab muu hulgas ka Meisterjaani uut albumit.

FILM
Christopher Nolan "Dunkirk"
Arvustus. "Dunkirk" - visuaalse loojutustamise meistriklass

Uus film kinolevis
"Dunkirk"
Režissöör: Christopher Nolan
Osades: Tom Hardy, Mark Rylance, Kenneth Branagh, Fionn Whitehead, Cillian Murphy, Harry Styles, Barry Keoghan
8,5/10

TEATER
R.A.A.A.M "Vanapagan"
Ivo Uukkivi kehastub Kernu mõisas vanapaganaks

Juulis kehastub Ivo Uukkivi vaid seitsmel korral taas vanapaganaks. Kernu mõisas mängitakse sel ja järgmisel nädalal Jakuutia lavastaja Sergei Potapovi lavastust "Vanapagan".

KIRJANDUS
E-raamatud.
E-raamatut teenusena käsitlev seadus pidurdab e-raamatukogude arengut

Eesti e-raamatukogude arengut pidurdab ajale jalgu jäänud seadusandlus, mis käsitleb e-raamatut kui teenust, mitte raamatut - autorid ei saa laenutamise eest hüvitist ning e-raamatutele ei kehti paberraamatute käibemaksusoodustus. Kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits loodab laenutushüvitistele lähemale jõuda järgmisel aastal.

KUNST
17. Kohila sümpoosion
Arvustus. Kohila sümpoosion ja Karin Kalmani isikunäitus

17. Kohila sümpoosion
Tohisoo mõisas 29.06–16.07.

ja

Karin Kalmani isikunäitus "Ideaalmaastik. Maa, puu, tuli, vesi"
HOP galeriis 17.07–1.08.

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

MUUSIKA
Mägede Hääl
Arvustus. Mägede Hääl muutis festivaliplatsi jaburate sümbolite keeriseks

Festival Mägede Hääl
15. juulil Eesti kaevandusmuuseumis

Arvamus
öööööööö
Tamur Tohver. Suveöö unenägu

Ennegi olen viidanud, et eesti keel on lisaks kaunidusele ka ülitabav. "Vaimustama" tähendab kedagi või midagi vaimuga täitma. "Vaimustuma" tähendab toredat seisundit: vaim tuli peale. Oled ju kuulnud küll, et no ei tule vaimu peale... või vastupidi, minu vaim on küll valmis!

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

Riigikogu hoone.Riigikogu hoone.
Jaak Valge. Tee teise rahvahääletuseni: ekslike otsuste paraad

13.-15. augustil 1932. aastal toimus Eesti rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses. Riigikogus välja töötatud eelnõu kukkus referendumil ülinapilt läbi. Lugege ajalooartikli kokkuvõtet, täismaterjal ilmus värskes Tunas number 75.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.