Hans Platzgumer: tänapäeva probleem on üha piiratum keskendumisvõime ({{commentsTotal}})

Hans Platzgumer
Hans Platzgumer Autor/allikas: Chris Laine/ kirjaniku kodulehekülg

Tuleval nädalal külastab kirjandusfestivali Prima Vista käigus Eestit menukas Austria kirjanik Hans Platzgumer. Tema teos „Serval“ (Am Rand), mis valiti mullu 20 parima saksakeelse teose hulka, jõudis Piret Pääsukese tõlkes neil päevil ka Eesti raamatuhuvilisteni.

„Serval“ kõneleb keskealise mehe, Gerold Ebneri elukäigust, kirjeldades vaheldumisi tema mõtteid ja läbielamisi, mida ta paneb kirja Bocksbergi mäe kaljunukil. Tal on aega kuni hämaruse laskumiseni… Tegu on lakoonilises, kuid lummavas stiilis kirjutatud intensiivse filosoofilise romaaniga, mis baseerub kinnise loomuga mehe pihtimusel. Selles on oma osa kasvukeskkonnal, elu murrangulistel hetkedel, saatuslikel otsustel, õnnel ja õnnetusel, süül, vastutuse võtmisel ja leplikkusel.

 

ERRi kultuuriportaal küsis Hans Platzgumerilt sissejuhatuseks mõned küsimused. Küsimused koostas ja vahendas Mari Klein, kes on raamatu eestikeelse tõlke toimetaja.

See raamat ei ole lihtne lugemine. Kui keegi küsib, jään sisututvustusega alati pisut hätta, sest ei taha liiga palju ette rääkida, samas on kogu emotsiooni, mida raamat endas kannab ja lugejale võimaldab, väga keeruline lühidalt edasi anda. Ütlen tavaliselt, et tegu on ühelt poolt väga filosoofilise ja teisalt väga realistliku tekstiga. Kuidas Teie ise seda teost määratleksite või iseloomustaksite?

Just nõnda liigitan seda teksti ka mina. Ja minagi püüan sealsetest sündmustest mitte liiga palju ette ära rääkida. Seda raamatut võib (ehk peabki) – seda on mulle öelnud paljud lugejad – lugeda rahulikult kaks korda: esmalt kiiresti, et jõuda tegevustiku tulemuseni, mida lugeja pikisilmi ihkab, siis veel kord, et leida osaliselt selgitusi, osaliselt vaevuhoomatavaid filosoofilis-moraalseid küsimusi ning kirjanduslikke lähenemisi oma paljudes varjatud detailides tõeliselt ära tunda. Minu silmis on seal mõlemat: kriminaalsust ja filosoofiat.

 

Igal juhul on see väga mõjuv lugu elust ja saatuse keerdkäikudest. Minule mängis saatus kätte sellise keerdkäigu, et vahetult pärast „Am Randi“ sattus mulle kätte M. L. Stedmani „Valgus ookeanide vahel“, millel on nii teatavaid paralleele põhiliinis kui ka põgus kokkupuutepunkt Austriaga, olgugi, et stiil on üsnagi erinev. Olete Te sellega kursis? Kas või kuidas kommenteerite?

Eelmisel suvel, umbes pool aastat pärast seda, kui „Serval“ trükist tuli, sattusin ma juhuslikult ja täiesti ette hoiatamata kinos nägema „Valgust ookeanide vahel“ ja tundsin kohmetust sellest, milliseid paralleele neist käsitlustest leida võib. See teos kirjeldab teistsugust aega ja kohta ning on selgelt romantilise alltekstiga, kuid on igati sarnane lugu. Ma ei ole seda raamatuna lugenud, aga film oli hästi tehtud. Mul oleks hea meel, kui „Serval“ saaks ühel päeval samasuguse suurepärase näitlejatööga filmiks.

 

Vaat et kõige rohkem kummitab mind Teie raamatu juures nimemaagia. Ei ole just sagedane, et autor toob raamatusse sisse tegelase, kelle nimi sarnaneb tema enese omaga. Mis on selle otsuse taga?

Ikka ja jälle – nagu ka järgneva küsimuse puhul – kerkib esile see küsimus, kui palju on ühes romaanis autobiograafiat. Ma lubasin endale „Serval“ puhul seda lõbu just selle küsimusega mängida, selleks tõin ma sisse ka Hansi Platzgummeri kui kirjandusliku kõrvaltegelase. Tal on minu ja minu minevikuga palju ühist, aga samal ajal olen ma temaga, nagu kõigi oma tegelastega, ümber käinud ka vabalt ja fiktiivselt. Kõik põhineb päriselt juhtunul või vähemalt kujuteldaval, aga kõik võib olla ka kistud reaalsuse kitsastest piiridest välja kirjanduslikku piiritusse. Just seda teha osata on kirjutamise juures üks suurimaid rõõme.

 

Lugejaid huvitab ikka, kui palju on raamatus kirjanikku ja tema kogemusi või kust lood kirjanikuni tulevad. Kas sel teosel on Teie jaoks oma (eel)lugu?

Autor ei või ega tohigi oma isiklikke kogemusi oma kirjanduslikust väljundist välistada. See, mis on läbi elatud või mis on muljet avaldanud, murrab varem või hiljem kirjutamisse sisse. Kui lähedalt see reaalsusega haakub, sõltub kunstilistest hetkedest, mille jooksul kogetu naaseb. Ma saan öelda: Kõik, mis „Serval“ juhtub, on sarnasel moel ka päris elus aset leidnud. See on kontsentratsioon, aga siiski üsna autentne. See on kirjanduslikult ümber töötatud, aga kaugel igasugusest fantaasia- või ulmeromaanist.

 

Milline on olnud kõige keerulisem serv, millel Teie seisnud olete?

Ma olen olnud Bocksbergi serval, aga õnneks mitte nii kaugel kui Gerold Ebner.

 

Te olete olnud edukas muusik. Muusika poeb moel või teisel ka Teie erinevatesse teostesse. Miks või kuidas Te üldse jõudsite muusikast kirjanduseni?

1990ndatest aastatest saati olen ma loonud muusikat teatrilavastustele ja kuuldemängudele, nii sai alguse töö kirjanduslike tekstidega. 1999. aastal kirjutasin ma ühe kuuldemängu tarvis ise ühe (autobiograafilise) teksti. Sealt kulus veel viis aastat minu esimese romaanini. Sellest ajast saati olen ma selle kunstiliigiga aina enam ja enam tegelenud.

 

Kõik Teie teosed on käsitlenud keerulisi aegu, kohti ja teemasid. Kuidas need Teieni tulevad? Miks just need?

Koht, keskkond, kuhu ma oma loo paigutan, on mulle alati oluline. See on romaani põhialus. Ka siis, kui ma hiljem paika vahetan – „Serval“ võiks näiteks samahästi aset leida mõnel Brasiilia kaljul –, sest tegu on universaalse ja mitte kitsarinnalise jutustusega, on ikkagi vaja olukorda ja ebaharilikku asupaika, millest lähtuda. See peab mind vaimustama ja ma pean suutma seda autorina suureks mängida. Seda saavutada võib olla keeruline, aga mitte võimatu. Uus teema raamatu tarbeks on nagu värske armastus – see peab olema lummav ja müstiline. Ma ei tohi seda kahandada. Sama kannavad ka minu teosed, mis puudutavad Arktikat või Liibüat, Atacama-kõrbe või Tšornobõli või alpitippu või mis iganes muud kohta. Kirjutamine on avastamine.

 

Te olete nimetanud oma kirjanduslike eeskujudena Stefan Zweigi, Max Frischi, Ingeborg Bachmanni, Markus Wernerit ja Christoph Ransmayri. Kas oskate öelda miks just nemad või mis ühendab neid ja teid kirjanduslikus pildis?

Nimetatud autorid kehastavad saksakeelses kirjandusmaailmas kindlat traditsiooni, aga ka suurt kosmopoliitsust. Nad on valinud keeleesteetilise lähenemise, sõnadevoolu, et tõstatada ulatuslikke, maailma mastaabis olulisi teemasid. See on see, mis mind kirjanduses vaimustab, nii lugeja kui ka kirjutajana.

 

Olete öelnud, et loominguline inimene peab kuuletuma kirele, mis on Teie jaoks üha enam kirjandus. Mida kirjandus tänapäeval üldse endas kannab? Milline tähendus on tal ühiskonnas, kus üha enam kõlapinda leiavad ekraanid ja tehnoloogia?

Ekraanid ei ole probleem. Ka raamatuid saab lugeda digitaalselt. Tänapäevases ühiskonnas on probleem üha piiratum keskendumisvõime, millega kunst kõiges silmitsi seisab. Kõik ununeb kohe. Seda on tähele pandud publiku puhul, kes väidab, et neil sugugi aega ei ole ühte teosesse süveneda, aga ka paljude autorite puhul, kes arvavad, et peavad iga hinna eest midagi turule paiskama, kuigi neil enam midagi öelda ei ole. Koos moodustavad need kataklüsmilise spiraali ning lasevad kunsti tähendusel manduda. Siiski, nii nagu kiirtoitu, on ka aeglasemat, on vastuhakku. Ikka veel esineb hetki, mil kunsti abil võib jõuda inimese südamesse… 

--- 

Tõlkinud: Liina Steinberg

Austria kirjaniku ja muusiku Hans Platzgumeriga saab kohtuda teisipäeval, 9. mail kell 17 Prima Vista kirjandusfestivali käigus Tartu linnaraamatukogus, kus kirjanikuga vestleb tõlkija Piret Pääsuke, ning neljapäeval, 11. mail kell 16 Tallinnas rahvusraamatukogus Milleri salongis, kus Austria saatkonna eestvedamisel ja autori osavõtul toimub saksakeelne kohtumine ning kõlab kuuldemäng „Am Rand“.  

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: