Arvustus. Ega enese eest ei pae ({{commentsTotal}})

"Päev pärast vaikust" Autor/allikas: Kulla Laas

Teater NO99-s esietendunud "NO35 Päev pärast vaikust" pani mõtlema. Või siis asjatutest mõtetest loobuma.

Lavastaja Lauri Lagle
Helid Hendrik Kaljujärv
Kunstnikud Kamilla Kase, Allan Appelberg, Lauri Lagle
Valgus Siim Reispass
Dramaturg Eero Epner

Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv

Esietendus 6. mail 2017

Lauri Lagle lavastuses "Päev pärast vaikust" otsitakse seda elu destillaati, mille nimel üldse magada, süüa ja ärgata. Ammutatakse argipäevast müstikat. Otsitavat sümboliseerib heli, aga mitte igasugune. Helid upuvad infomürasse, ja seda tuleb läbi sõeluda, et leida see killuke, mille üle õhtul koos rõõmustada.

Neli näitlejat tammuvad arktilistes tunkedes raskel kõnnil ringi kuskil maailma lõpus. Nende kehastatavad karakterid on kurnatud, aga pühendunud. Valdavalt mornid, aga professionaalsed. Nende missioon vajab täitmist iga päev, iga ilmaga ja igas olukorras. Neid rõõmustab õige toon. Kui üks helide õnnemaardla ammendub, otsitakse järgmist.

Peaaegu sõnatu lavastuse idee kannab tänu näitlejate sisseelamisvõimele. Tegelased ei suhtle verbaalselt, sest neil pole midagi öelda, ent nad lävivad vilunud liigutustega otsides harmooniat. Nad ei tekita juurde asjatut teavet. Aga nad ei lepi ka vaikusega. Nad on otsustanud jõuda järgmisele tasemele.

See kõik oleks aga liiga pühalik ja tõsine, kui ei oleks esitatud tummfilmikoomika võtmes. Tormi kujutamine pelgalt iilidele vastu tõmbleva kehakeele kaudu annab vihjeid Groucho Marxile või Charlie Chaplinile: kui juttu pole, peab füüsis tegema topelt, kolmekordselt, et sama edasi anda. Gert Raudsepa uksega laperdamine ei matki tormi, vaid parodeerib ülepaisutatud dramaatikat tormi kui kujundi rakendamisel filmikunstis.

Näitlejate miimika on teatraalne: kõik pannakse igasse ilmesse. Kui ümber on tühjus, siis tuleb seda täita.

Lõbus on ka Marika Vaariku suuskadel laskumine paigal seistes, Rasmus Kaljujärve "aukuminek" jm visuaalsed "pette"detailid. Meile tehakse teatrit, kino tehakse, paljastades poolkogemata telgitaguseid, ent see poolkogemata on peene lavastuse tulemus. Soengud! Mida need näitavad? Loodan, et mitte midagi. Tore, kui pannakse lavastusse elemente lihtsalt lustimise pärast.

Nii et infot on, see peitub "pildikeeles". Kui lavastuses leidub ka osutusi paljude isolatsioone kujutatavate filmide ja sarjade suunas: sarjast "Mars" filmideni "Martian" või "Moon", siis sõbraliku huumori vormis esitatuna. Maha on võetud pateetika, jäänud on inimesed eraldatuses, kes muutuvad pisut imelikeks, aga kes säilitavad janu kauge, kauni ja ülla vastu. Seda leidmata võib mängida doominot ja juua viina, aga ikka jääb kahtlus, lootus, et kuskil on midagi veel.

Kui see on ka postapokalüptiline olukord, siis sel pole tähtsust. Maailm, nagu me teda tunneme, on välja lülitatud nii või naa. Inimesed on pisikesed, aga mis siis?

Sõnaline osa on napp, ent kõnekas. Jaburad lausekatked, kohmakad teaadanded näitavad, et jah: tõesti on õigem otsida muusikat tühja jutu asemel. Teisalt on üks lavastuse naljakamaid kohti Gert Raudsepa podisev monoloog teemal, et kes valis sinised saapad. Katkend: "Keegi ei valinud? Ise tulid! Täielik absurd." Argielu on absurdne, kuskil mägedes või Antarktikas või kosmoses mingite häälte purki ajamine ei ole absurdne. Sõltubki vaatepunktist. Sõltub, kus argisus asub. Seda essentsi või heli või tõde või mõtet või asja on vaja järjest peale. Ei saa leppida juba purkiaetuga. See, mille poole minna, ei tohi olla käegakatsutav.

Lavastus on pehme. Puudub teravus, ühiskonnakriitika. Mõnel hetkel võib see nätaki-nätaki lisada ainult infomüra juurde. Aga meile näidatakse. Lihtsalt, puhtalt. Et materiaalne maailm on ülehinnatud. Et mõnesuguse info osas võib vabalt ka aja maha võtta. Et kui maailmas hakkab midagi nihkesse minema, siis eskapism võib elu päästa.

Hendrik Kaljujärve muusika aitab mõtetel lendu minna. Kohati The Orbi, kohati The Caretakerit, kohati Ian William Craigi meenutav muusika ja ka müra ehitasid kuubiku ümber sellele maailmale, kuhu meid kutsuti. NO99 lavastustes on üha enam kombeks meetod "näitlejad teevad bändi". Seekordsed "hingeviiulid" üllatavad eriti.

Kas see lavastus vaimustas? Ei, see on vale emotsioon. See tabas midagi. Ega ma ei tea, mida. Mida mina ka tean.



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: