Arvustus. Ega enese eest ei pae ({{commentsTotal}})

"Päev pärast vaikust" Autor/allikas: Kulla Laas

Teater NO99-s esietendunud "NO35 Päev pärast vaikust" pani mõtlema. Või siis asjatutest mõtetest loobuma.

Lavastaja Lauri Lagle
Helid Hendrik Kaljujärv
Kunstnikud Kamilla Kase, Allan Appelberg, Lauri Lagle
Valgus Siim Reispass
Dramaturg Eero Epner

Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv

Esietendus 6. mail 2017

Lauri Lagle lavastuses "Päev pärast vaikust" otsitakse seda elu destillaati, mille nimel üldse magada, süüa ja ärgata. Ammutatakse argipäevast müstikat. Otsitavat sümboliseerib heli, aga mitte igasugune. Helid upuvad infomürasse, ja seda tuleb läbi sõeluda, et leida see killuke, mille üle õhtul koos rõõmustada.

Neli näitlejat tammuvad arktilistes tunkedes raskel kõnnil ringi kuskil maailma lõpus. Nende kehastatavad karakterid on kurnatud, aga pühendunud. Valdavalt mornid, aga professionaalsed. Nende missioon vajab täitmist iga päev, iga ilmaga ja igas olukorras. Neid rõõmustab õige toon. Kui üks helide õnnemaardla ammendub, otsitakse järgmist.

Peaaegu sõnatu lavastuse idee kannab tänu näitlejate sisseelamisvõimele. Tegelased ei suhtle verbaalselt, sest neil pole midagi öelda, ent nad lävivad vilunud liigutustega otsides harmooniat. Nad ei tekita juurde asjatut teavet. Aga nad ei lepi ka vaikusega. Nad on otsustanud jõuda järgmisele tasemele.

See kõik oleks aga liiga pühalik ja tõsine, kui ei oleks esitatud tummfilmikoomika võtmes. Tormi kujutamine pelgalt iilidele vastu tõmbleva kehakeele kaudu annab vihjeid Groucho Marxile või Charlie Chaplinile: kui juttu pole, peab füüsis tegema topelt, kolmekordselt, et sama edasi anda. Gert Raudsepa uksega laperdamine ei matki tormi, vaid parodeerib ülepaisutatud dramaatikat tormi kui kujundi rakendamisel filmikunstis.

Näitlejate miimika on teatraalne: kõik pannakse igasse ilmesse. Kui ümber on tühjus, siis tuleb seda täita.

Lõbus on ka Marika Vaariku suuskadel laskumine paigal seistes, Rasmus Kaljujärve "aukuminek" jm visuaalsed "pette"detailid. Meile tehakse teatrit, kino tehakse, paljastades poolkogemata telgitaguseid, ent see poolkogemata on peene lavastuse tulemus. Soengud! Mida need näitavad? Loodan, et mitte midagi. Tore, kui pannakse lavastusse elemente lihtsalt lustimise pärast.

Nii et infot on, see peitub "pildikeeles". Kui lavastuses leidub ka osutusi paljude isolatsioone kujutatavate filmide ja sarjade suunas: sarjast "Mars" filmideni "Martian" või "Moon", siis sõbraliku huumori vormis esitatuna. Maha on võetud pateetika, jäänud on inimesed eraldatuses, kes muutuvad pisut imelikeks, aga kes säilitavad janu kauge, kauni ja ülla vastu. Seda leidmata võib mängida doominot ja juua viina, aga ikka jääb kahtlus, lootus, et kuskil on midagi veel.

Kui see on ka postapokalüptiline olukord, siis sel pole tähtsust. Maailm, nagu me teda tunneme, on välja lülitatud nii või naa. Inimesed on pisikesed, aga mis siis?

Sõnaline osa on napp, ent kõnekas. Jaburad lausekatked, kohmakad teaadanded näitavad, et jah: tõesti on õigem otsida muusikat tühja jutu asemel. Teisalt on üks lavastuse naljakamaid kohti Gert Raudsepa podisev monoloog teemal, et kes valis sinised saapad. Katkend: "Keegi ei valinud? Ise tulid! Täielik absurd." Argielu on absurdne, kuskil mägedes või Antarktikas või kosmoses mingite häälte purki ajamine ei ole absurdne. Sõltubki vaatepunktist. Sõltub, kus argisus asub. Seda essentsi või heli või tõde või mõtet või asja on vaja järjest peale. Ei saa leppida juba purkiaetuga. See, mille poole minna, ei tohi olla käegakatsutav.

Lavastus on pehme. Puudub teravus, ühiskonnakriitika. Mõnel hetkel võib see nätaki-nätaki lisada ainult infomüra juurde. Aga meile näidatakse. Lihtsalt, puhtalt. Et materiaalne maailm on ülehinnatud. Et mõnesuguse info osas võib vabalt ka aja maha võtta. Et kui maailmas hakkab midagi nihkesse minema, siis eskapism võib elu päästa.

Hendrik Kaljujärve muusika aitab mõtetel lendu minna. Kohati The Orbi, kohati The Caretakerit, kohati Ian William Craigi meenutav muusika ja ka müra ehitasid kuubiku ümber sellele maailmale, kuhu meid kutsuti. NO99 lavastustes on üha enam kombeks meetod "näitlejad teevad bändi". Seekordsed "hingeviiulid" üllatavad eriti.

Kas see lavastus vaimustas? Ei, see on vale emotsioon. See tabas midagi. Ega ma ei tea, mida. Mida mina ka tean.



Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

Anna ŠkodenkoAnna Škodenko
Selgusid Köler Prize´i nominendid

Näituse "Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum" avamisel selgusid järgmise aasta kevadel EKKMis toimuva "Köler Prize 2018" nominendid – EKKMi juhatus otsustas Köler Prize’i kaasaegse kunsti auhinnale nomineerida järgnevad kunstnikud: Anna Škodenko, Holger Loodus, Taavi Talve, Tanja Muravskaja ja Tarvo Hanno Varres.

FILM
Kaader filmist "Matilda".
Duumasaadik üritab keelata Nikolai Teisest rääkivat filmi

Sel sügisel peaks ekraanidele jõudma režissöör Aleksei Utšiteli film "Matilda", mis räägib viimase Venemaa tsaari Nikolai Teise ja baleriin Matilda Kšesinskaja armastusest. Kuid duumasaadik Natalja Poklonskaja püüab teha kõik, et film vaatajateni ei jõuaks, kuna tema hinnangul solvab film usklike tundeid.

TEATER
Triinu Sikk
Teatraalne kaamera. Triinu Sikk, "Unistajad"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

KUNST
Banksy töö Calais´ põgenikelaagris.
Arvatakse, et Goldie paljastas tänavakunstnik Banksy identiteedi

Suurbritannia trummi ja bassi produtsent Goldie viitas interneti audio-vestlussaates "Distraction Pieces" poolkogemata Banksy kunstist rääkides kellelegi Robile. Nüüd arvatakse, et muusik pidas silmas oma head sõpra Robert Del Najat, keda on varasemaltki Banksy nime all tegutsevaks peetud.

Arhitektuur
JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Esimese Haapsalu Tšaikovski festivali väljakuulutamine Tšaikovski restoranis.
Haapsalus tuleb esimene Tšaikovski festival

Peatselt saab Haapsalus osa omal ajal selles kuurortlinnas suvitanud vene helilooja Pjotr Tšaikovskile pühendatud festivalist.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.