Arvustus. Ega enese eest ei pae ({{commentsTotal}})

"Päev pärast vaikust" Autor/allikas: Kulla Laas

Teater NO99-s esietendunud "NO35 Päev pärast vaikust" pani mõtlema. Või siis asjatutest mõtetest loobuma.

Lavastaja Lauri Lagle
Helid Hendrik Kaljujärv
Kunstnikud Kamilla Kase, Allan Appelberg, Lauri Lagle
Valgus Siim Reispass
Dramaturg Eero Epner

Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv

Esietendus 6. mail 2017

Lauri Lagle lavastuses "Päev pärast vaikust" otsitakse seda elu destillaati, mille nimel üldse magada, süüa ja ärgata. Ammutatakse argipäevast müstikat. Otsitavat sümboliseerib heli, aga mitte igasugune. Helid upuvad infomürasse, ja seda tuleb läbi sõeluda, et leida see killuke, mille üle õhtul koos rõõmustada.

Neli näitlejat tammuvad arktilistes tunkedes raskel kõnnil ringi kuskil maailma lõpus. Nende kehastatavad karakterid on kurnatud, aga pühendunud. Valdavalt mornid, aga professionaalsed. Nende missioon vajab täitmist iga päev, iga ilmaga ja igas olukorras. Neid rõõmustab õige toon. Kui üks helide õnnemaardla ammendub, otsitakse järgmist.

Peaaegu sõnatu lavastuse idee kannab tänu näitlejate sisseelamisvõimele. Tegelased ei suhtle verbaalselt, sest neil pole midagi öelda, ent nad lävivad vilunud liigutustega otsides harmooniat. Nad ei tekita juurde asjatut teavet. Aga nad ei lepi ka vaikusega. Nad on otsustanud jõuda järgmisele tasemele.

See kõik oleks aga liiga pühalik ja tõsine, kui ei oleks esitatud tummfilmikoomika võtmes. Tormi kujutamine pelgalt iilidele vastu tõmbleva kehakeele kaudu annab vihjeid Groucho Marxile või Charlie Chaplinile: kui juttu pole, peab füüsis tegema topelt, kolmekordselt, et sama edasi anda. Gert Raudsepa uksega laperdamine ei matki tormi, vaid parodeerib ülepaisutatud dramaatikat tormi kui kujundi rakendamisel filmikunstis.

Näitlejate miimika on teatraalne: kõik pannakse igasse ilmesse. Kui ümber on tühjus, siis tuleb seda täita.

Lõbus on ka Marika Vaariku suuskadel laskumine paigal seistes, Rasmus Kaljujärve "aukuminek" jm visuaalsed "pette"detailid. Meile tehakse teatrit, kino tehakse, paljastades poolkogemata telgitaguseid, ent see poolkogemata on peene lavastuse tulemus. Soengud! Mida need näitavad? Loodan, et mitte midagi. Tore, kui pannakse lavastusse elemente lihtsalt lustimise pärast.

Nii et infot on, see peitub "pildikeeles". Kui lavastuses leidub ka osutusi paljude isolatsioone kujutatavate filmide ja sarjade suunas: sarjast "Mars" filmideni "Martian" või "Moon", siis sõbraliku huumori vormis esitatuna. Maha on võetud pateetika, jäänud on inimesed eraldatuses, kes muutuvad pisut imelikeks, aga kes säilitavad janu kauge, kauni ja ülla vastu. Seda leidmata võib mängida doominot ja juua viina, aga ikka jääb kahtlus, lootus, et kuskil on midagi veel.

Kui see on ka postapokalüptiline olukord, siis sel pole tähtsust. Maailm, nagu me teda tunneme, on välja lülitatud nii või naa. Inimesed on pisikesed, aga mis siis?

Sõnaline osa on napp, ent kõnekas. Jaburad lausekatked, kohmakad teaadanded näitavad, et jah: tõesti on õigem otsida muusikat tühja jutu asemel. Teisalt on üks lavastuse naljakamaid kohti Gert Raudsepa podisev monoloog teemal, et kes valis sinised saapad. Katkend: "Keegi ei valinud? Ise tulid! Täielik absurd." Argielu on absurdne, kuskil mägedes või Antarktikas või kosmoses mingite häälte purki ajamine ei ole absurdne. Sõltubki vaatepunktist. Sõltub, kus argisus asub. Seda essentsi või heli või tõde või mõtet või asja on vaja järjest peale. Ei saa leppida juba purkiaetuga. See, mille poole minna, ei tohi olla käegakatsutav.

Lavastus on pehme. Puudub teravus, ühiskonnakriitika. Mõnel hetkel võib see nätaki-nätaki lisada ainult infomüra juurde. Aga meile näidatakse. Lihtsalt, puhtalt. Et materiaalne maailm on ülehinnatud. Et mõnesuguse info osas võib vabalt ka aja maha võtta. Et kui maailmas hakkab midagi nihkesse minema, siis eskapism võib elu päästa.

Hendrik Kaljujärve muusika aitab mõtetel lendu minna. Kohati The Orbi, kohati The Caretakerit, kohati Ian William Craigi meenutav muusika ja ka müra ehitasid kuubiku ümber sellele maailmale, kuhu meid kutsuti. NO99 lavastustes on üha enam kombeks meetod "näitlejad teevad bändi". Seekordsed "hingeviiulid" üllatavad eriti.

Kas see lavastus vaimustas? Ei, see on vale emotsioon. See tabas midagi. Ega ma ei tea, mida. Mida mina ka tean.



Arvustus. Pliidi manu, seltsimehed!

Uus raamat

Olga ja Pavel Sjutkin
"Nõukogude kokakunst"
Inglise (!) keelest Eve Rütel
Tammerraamat
205 lk.

operett "Linnukaupleja"operett "Linnukaupleja"
Estonias esietendub Carl Zelleri operett "Linnukaupleja"

Rahvusooper Estonias esietendub homme Carl Zelleri operett "Linnukaupleja".

FILM
Terje Toomistu
Terje Toomistu: praegu on just õige aeg rääkida patsifismi ideest

Esimesel juunil esilinastub Sõpruse kinos Eesti-Saksa-Soome koostööfilm "Nõukogude hipid". "Ringvaate" stuudios käisid külas filmi režissöör ja stsenarist Terje Toomistu ning hipi Aksel Lampmann.

TEATER
Ivar Põllu
Ivar Põllu: disko võib tulla ka ilma tsaaririigita

2. juunil esietendub Ugalas Paavo Matsini samanimelise romaani järgi "Gogoli disko", mille lavastas Ott Aardam ning dramatiseeris ja muusikaliselt kujundas Ivar Põllu Tartu Uuest Teatrist. Asjaosalised arutavadki nüüd selle üle, mis disko käib, kas tsaaririik on ulme ja kas Viljandi on Eesti antikvariaat.

KIRJANDUS
Reet Hiiemäe
Folkloristika aastapreemia laureaat on Reet Hiiemäe

Eesti folkloristika aastapreemia 2016. aastal tehtud töö eest pälvis Reet Hiiemäe

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Arvo Pärt
Arvo Pärdile anti üle paavsti kultuurinõukogu tunnustus "Per artem ad Deum"

Poola Vabariigi suursaatkonnas Tallinnas toimus täna tseremoonia, mille käigus anti Arvo Pärdile üle paavsti kultuurinõukogu medal „Per artem ad Deum“ („Kunsti kaudu Jumala poole“). Medali saajaid tunnustatakse kultuurialaste saavutuste eest, mis on aidanud oluliselt kaasa dialoogi loomisele eri kultuuride vahel kaasaegses maailmas ning seeläbi innustanud inimesi arendama enda ainukordsust.

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver: ei tohi. magama. jääda

Me kaotame selle sõja päris kindlasti. Selle sõja, mida veel ei ole. Mis peagi puhkeb. Kui me oma pisikese aru ja iibega ei taipa märgata midagi, mis meile antud kosmosest ammu enne kui 700 aastat, mida millegipärast eestluse vanuseks peetakse.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk