Eesti kõrvaltegelasena arhitektuuri- ja elulooraamatutes ({{commentsTotal}})

Põleng Tallinna linnahallis.
Põleng Tallinna linnahallis. Autor/allikas: Põhja päästekeskus

Pealesuruva infomüra ajastul on mis tahes valdkonnas olulist ebaolulisest eristada järjest raskem.

Arhitektide hariduse kohta ütles Rein Zobel veel 1980. aastate lõpul, et see pole mitte just väga hea, kuid siiski parim selle hulgast, mida ERKIs pakutakse. Sel ajal oli ilmselge, et arhitekt oskab arvestataval tasemel joonistada, valdab võõrkeeli (soovitavalt ka itaalia keelt) ning oskab lugeda.

Lugemisoskuse mõiste on paljuski muutunud. Lugemiseks peetakse juba ka eriala veebilehtedel piltide vaatamist ja mitte just liiga pikkade pildiallkirjade sisu mõistmist. Pikemasse teoreetilisse ja ka jutustavasse teksti süvenemiseks ei jätku tihtipeale ei teadmisi ega ka aega. Korraliku monograafia läbitöötamise aeg tuleb kulutada mõne projekti juhtimise, lõputute koosolekute, netis surfamise või Muhu väinas seilamise peale.

Arhitektuuri mõtestatakse eelkõige populaarteaduslikul ja representatiivsel tasandil: koostatakse tagasivaateid, registreeritakse ja kommenteeritakse arhitektibüroode kodulehti ning loojate häid ja halbu ehitisi. Arhitektuuriteavet laekub iga päev elektroonilisse meediasse tonnide kaupa. Lõputult klantspilte sisaldavad „arhitektuuri viimast sõna“ kajastavad raamatud ja ajakirjad veel lisaks.

Järjest enam ammutatakse teavet YouTube’ist, kust võib leida miljoneid videoklippe absoluutselt kõige kohta.

Arhitektid – jumal tänatud – iseendast tavaliselt ei kirjuta. Viimasel ajal on küll ilmunud Ülo Stööri ja Ago-Livius Kerge mammutmälestused, kuid tegemist on vanade meeste elulooliste ja kodulooliste seikade jäädvustamisega. Aastakümnete eest koostas Edgar Johan Kuusik käsikirjalise mälestuste kogu oma varasemast eluteest, kuid jäi pidama päris nõukogude aja algusesse. Allan Murdmaa sõnutsi oli Kuusikul mälestuste kirjapaneku kirjanduslikuks eeskujuks kime ja sädelev rootsi klassik August Strindberg.

Praegusel ajal ei ole arhitektuurist kirjutamise korral tegu mingi teadus- või kirjandusliigiga, pigem on see teatavat laadi kallutatud ajakirjandus. Meist järjest kaugeneva nõukogude aja tingimustes oli vahest pisut teistmoodi: siis korjasid ehituse, arhitektuuri ja linnaplaneerimise teabe kokku terved uurimisinstituudid ja ühtlasi töötlesid seda. Eestiski oli selliseid, näiteks ETUI (Eesti NSV Riiklik Ehituskomitee). Sealsetel teaduritel oli mõnikord ka arhitekti taust (kauaaegne Tallinna peaarhitekt Dmitri Bruns näiteks). Tolleaegsest süsteemsest teabekogumisest on uurimuste koostamisel kasu olnud paljudel praegustel arhitektuuriloolastel.

Ka eesti arhitektile võib, kui mitte mujal, siis mõne lennujaama veidi suuremas raamatupoes, ette juhtuda nii mõnegi arhitekti elu ja tegevust kajastav teos. Kohe meenuvad näiteks Ross Kingi „Brunelleschi kuppel“ („Brunelleschi’s Dome“), Alain de Bottoni „Õnne arhitektuur“ („The Arhchitecture of Happiness“), Elif Shafaki „Arhitekti õpipoiss“ („The Architect’s Apprentice“). Nii Oscar Niemeyer kui ka Daniel Libeskind on kirjutanud mälestusi, mida avaldatakse ikka veel suhteliselt suures tiraažis. Soome arhitekti ja arhitektuuriteadlase Juhani Pallasmaa fenomenoloogiakallakuga jutu- ja loenguraamatud on juba pisut kangem küte, mida igast putkast ei saa, kuid mille populaarsus ja rahvusvaheline tuntus on üllatavalt suur.

Tõenäoliselt sunnitakse noori pea kõigis arhitektuurikoolides üht-teist lugema. Igapäevases ellujäämismadinas ja praktilise töö kõrval napp lugemisoskus tavaliselt kaob. Mõni aasta tagasi ilmunud uurimuses „Raamatukogu lahtipakkimine: arhitektid ja nende raamatud“ („Unpacking My Library: Architects and their Books“) heidetakse pilk näiteks arhitektuuribüroode Diller & Scolfido ja Williams & Tsieni, aga ka Peter Eisenmani, Michael Gravesi, Steven Holli ning Bernard Tschumi raamatukokku. Mida vanema ja keskmise põlve arhitekt enda väitel loeb, oma esikümnesse arvab? Esitatud nimekirjadest vaatavad meile endiselt vastu sellised autorid nagu Robert Venturi, Jane Jacobs, Reyner Banham, aga ka Macel Proust ja eriti Thomas Pynchon. Tema tohutult paks „Gravitatsiooni vikerkaar“ („Gravity’s Rainbow“) tundub olema üldse Ameerika eelmise sajandi kaheksakümnendate intellektuaalide lemmik, Toomas Hendrik Ilves kuuldavasti kaasa arvatud. Le Corbusier, Rem Koolhaas, Aldo Rossi on samuti endiselt nii mitmelgi saurusel jätkuvalt meeles.

Kommunismimaastikud

Põhjalikest arhitektuurialastest juturaamatutest on mul mitmel põhjusel viimasel ajal silma jäänud kaks telliskivi: Owen Hatherley „Kommunismimaastikud. Ajalugu majades“ („Landscapes of Communism. A History through Buildings“) ja Wendy Lesseri „Kui sa küsid telliskivilt. Louis Kahni elu“ („You Say to Brick. The Life of Louis Kahn“). Tõsi ta on, kaanest kaaneni on nii paksud raamatud võimalik läbi lugeda vaid puhkusel või pensionil.

Mõlema raamatu puhul pakuvad eesti lugejale eeldatavasti huvi ennekõike kahe väga erineva autori seosed Eestiga. „Kommunismimaastike“ puhul peatutakse paljude muude idabloki riikide kõrval Nõukogude Eesti arhitektuuril suhteliselt pikalt ja jõutakse otsapidi Raine Karbi absoluutse ülistamiseni.

„Kommunismimaastikud“ on väga isiklik raamat. Jääb mulje, et autoril on poolatarist tüdruksõber, kellega koos reisides avanesid talle sotsialismileeri ehitussaavutused, mida autor, kelle peamine tekstiloomise viis on kirjeldus, suurima mõnuga tutvustab.

Hatherley selgitab sovetiarhitektuuri tekkeloo mehhanismi ja arutab sotsialistliku ilmakorraga (pool)totalitaarsete riikide ja riigikeste ehitus- ja planeerimisparadigmade üle, avab, kuidas üks või teine asi omal ajal tekkis ning mis sellest nüüdseks on saanud. Vaatlusoskuse ja -võimaluse kõrval on Hatherley olnud märkimisväärselt töökas asjakohaste allikmaterjalide leidmisel ja läbitöötamisel.

„Kommunismimaastikes“ on kaheksa peatükki, igaüks ligi sada lehekülge: „Magistraal“, „Mikrorajoon“, „Kaubanduskeskus“, „Kõrghoone“, „Metroo“, „Rekonstruktsioon“ ja kokkuvõttev peatükk paljutõotava Louis Kahni parafraseeriva pealkirjaga „Sotsialism on“.

Hatherley teeb järeldusi ulatusliku allikmaterjali põhjal, lisaks modernismiteoreetikutele on ta viidete järgi otsustades tuttav marksismi-leninismi klassikute kirjutistega, lugenud ja välja sõelunud hulga kommunistlike timukate ja märtrite tekste. Ilmselt isiklikel põhjustel on raamat küll peidetult, kuid siiski pisut Poola poole kaldu. Autor tunnistab ausalt, et on käsitlenud vaid osa pealkirjas viidatud materjalist ning kasutanud järelduste tegemiseks rohket vaatlusmaterjali. Raamatu pealkirjaks pidanuks tegelikult olema „Euroopa kommunismimaastikud“, sest autor peatub pikemalt küll näiteks Viinil, kuid ka Venemaa puhul leiab käsitlemist vaid selle Euroopa osa. Nõukogude Liidu sügavustes nullist alustatud linnas Magnitogorskis jm ulatuslikke linnaehituslikke eksperimente läbi viinud Frankfurdi arhitekt Ernst May leiab käsitlemist väga põgusalt vaid ühes lauses.

Autor alustab raamatut perekondliku tagasivaatega marginaalseks jäänud kommunistlikku liikumisse Inglismaal. Läbi raamatu kumab siin-seal küllalt reljeefselt mõte: Nõukogude Liidus ei olnud tegelikult kommunismi ega sotsialismigi, olid mingid kahtlased nõukogud. Eraomandi puudumine ei ole kindlasti sotsialism, selles võib lugeja veenduda. Aastakümneid kestnud kommunistlikust eksperimendist kumab tõdemus, et küllap ühed lihtsalt teesklesid töötegemist ja teised teesklesid selle eest maksmist. Meetod, kus püstitatakse peatüki üldteema ning tuuakse seejärel detailidesse laskuvalt ära objektide kirjeldus, kipub muidugi lugejat vaevama. Ühesuguse süvenemisega ei ole tekst lihtsalt läbitav. Tuleb tõdeda, et tegemist on raamatuga, mille võib asetada riiulisse ja selle sealt jälle uue info ja emotsiooni hankimiseks või kinnitamiseks välja võtta.

See on ülimalt tähelepanuväärne teos. Ilmselt siiski suuresti intuitiivselt ja mängu- ning reisilustist satub autor just selliste mõttekäikude ja näidete peale, nagu ta satub. Selles kontekstis kõditavad eestlase edevust muidugi kiitvad hinnangud Tallinna vanalinnale ning meil on võimalik kaasa noogutada väitele, et vanalinn ümbritseti kõledate paneelrajoonidega. Keegi Olearius tuli kuskilt, käis läbi kogu maailma ja märkas meie vanalinna (!). Koos vanalinnaga vaatleb ta ka Piritat, konstateerib, et olümpiarajatised on bisarsed ning mujal tsiviliseeritud maailmas ei oleks pärast 1972. aasta naftakriisi sellist värki küll ehitatud.

Isikutest leiavad eestlaste hulgast äramärkimist kaks: Raine Karp ja Allan Murdmaa. Karbi linnahall saab kiita pea ülivõrdes, nagu ka Karp ise, kes tõstetakse kogu idabloki arhitektidest originaalsuse poolest ja vaata et ka tähenduselt samale pulgale Konstantin Melnikoviga – neist kõrgemale jääb vaid taevas. Murdmaa saab ka kiita oma kavala peitusemängu eest muidu nii ägedas Maarjamäe kompleksis, kus viisnurkade puudumise tõttu ei saa õieti arugi, mis see on ja kes selle tegi või tellis.

Louis Kahn

Wendy Lesseri „Kui sa küsid telliskivilt. Louis Kahni elu“ on, nagu pealkirigi ütleb, elulooraamat. Kui Hatherley kirjeldab tervet maailmasüsteemi, siis Kahn kordumatu nähtusena on ise maailmasüsteem. Raamatus esitab autor oma versiooni Louis Kahni Eesti päritolust, kuid viib Kahni sünniprovintsi Liivimaa puhul raskuspunkti üldse Eesti aladelt ära Riiga. Olemuse ja ülesehituse poolest maksab teos muidugi lõivu keskmisele lugejale ja on mõneti sarnane ka meie keeleruumis pidevalt ilmuvate elulooraamatutega. Võrdlus paar aastat tagasi ilmunud rootsi autori kollase Ingmar Bergmani käsitlusega tekitab aga erilise déjà-vu tunde: raha, edu, naised, lapsed, surm, seks ja poliitika leiavad kõik piisaval ja pinget kruvival moel käsitlemist. Allikate maht on taas tohutu: intervjuud peale Kahni veel elus perekonnaliikmete ka omaaegsete sõprade, partnerite, tellijatega, arhiivimaterjalid, objektivaatlused. Siinkohal huvitab meid eelkõige Kahni side Eestiga, samuti tema pikaajaline koostöö- ja väidetavasti ka sõbrasuhe eesti inseneri ja ettevõtja August Komendandiga.

Elulooraamat on kokku pandud dramaatilistest pööretest: alustatakse Kahni kõmulise surmalooga, jätkatakse kohe tema ühe peateose, Salki instituudiga (San Diego, USA, 1965), siis tõmmatakse lahti kogu Kahni kujunemis- ja õpingulugu, järgmistes peatükkides sisenetakse Kahni peateoste säravasse ja müstilisse maailma. Kokkuvõttev peatükk on pigem laialivalguv, kuid resümeerib mitmete mõjukate Kahni tundjate kontseptsioonid ja vahel ka kibedavõitu tagasivaated suurvaimule.

Kahni sündi ja päritolu ümbritseb endiselt saladusloor. Kui Kahni emapoolse Mendelowitschi-nimelise suguvõsa Kuressaares ja Riias viibimise sidemed on suhteliselt selgelt dokumenteeritud, on arhiivimaterjalid ometi ülimalt lünklikud ning jätavad viimase sõna Kahni sünnikoha suhtes lahtiseks. Ka Kahni eluajal ilmunud raamatutes esineb ta alati kui Eestis sündinud Ameerika arhitekt. Sellisena on käsitlenud teda biograafid ja uurijad nii Eestis kui ka USAs. Detailne pilt on tunduvalt segasem. Lesser teeb lugejale ekskursi Tsaari-Venemaa lääneprovintside Eestimaa ja Liivimaa ajalukku, kirjeldab kohanimesid, kusjuures on teinud vaid mõne üksiku ebaolulise näpuvea. Kuna autor kohtus Eesti kiirvisiidil nii Kahni uurimisele viimasel ajal palju energiat pühendanud Heie Treieriga kui ka Kuressaare linna juhtkonnaga, on noore Kahni imaginaarsed rännakud mööda Kuressaare linnaruumi kujutatud detailselt ning meenutavad näiteks Jaan Krossi ajaloolist proosat. Ilmselt eelkõige otseste tõendite puudumisel jätab Lesser siiski kõrvale Heie Treieri põhjaliku hüpoteesina välja pakutud Saaremaa dominandi Kahni loomingus. On tunda, et Lesser on Treieri kontseptsiooniga tuttav ja kaude analüüsib seda, kuid jõuab järeldusele, et Saaremaa episoodid on tulevase geeniuse loomingus siiski marginaalse tähendusega. Kahni kui müstiku, Kahni kui romantilise omamüüdi meistri suuna ajamiseks oleks ilmselt ainus võimalus pöörduda siiani veel elus India arhitekti, Kahni sõbra Balkrishna Doshi poole, kes on Kahni müstilist ja pühitsetud looja kuvandit idamaise kergusega korduvalt rõhutanud ja intervjuudes kirjeldanud.

Siinkohal võin eravestluste põhjal tõdeda, et Heie Treieri pingutusi pooldab nimekatest Kahni uurijatest-tundjatest ehk enim arhitekti tütar Alexandra Tyng.

Kahni loomingut avatakse peaaegu igal aastal mõnes uues monograafias. See on märkimisväärne, arvestades, et arhitekti surmast on möödas juba üle 40 aasta. Suulise pärandi edasiandmise aeg hakkab otsa saama, inimesed kaovad ja nende mälu ammendub. On kahju, et Eestis ei suudetud 1992. aastal, kohe pärast August Komendandi surma, käivitada tema pärandi uurimist, milleks olnuks just siis õige aeg. Koostöösuhte Kahniga on Komendant põhjalikult ja mõneti enesekeskselt raamatusse raiunud. See inseneri kohta kummaline mälestusteos tundub olevat Ühendriikide arhitektuuriuurijate hulgas senini terra incognita.

Peale põhjalike kirjanduslike objekti- ja suhtekirjelduste keskendub Lesser nüüd ka staatuse küsimustele ja toob esile Ida-Euroopa juudiperekonna Schmulowsky muundumise Ühendriikides palju prestiižikamaks näiliselt saksa taustaga Kahnideks.

Palju pühendatakse teoses vaeva ja aega Kahni isikuomaduste avamisele. Nagu juba eespool mainitud, on mälestuste kadumisega seoses sellisteks pingutusteks ka viimane aeg. Võimalik, et üks huvitavamaid on Lesseri raamatus peatükk, kus kirjeldatakse suure depressiooni aegset sageli töötut noort abielumeest Kahni, tema ajaviiteid, perekondlikku kuuluvust ja igapäevast isiklikku pingutust selle nimel, et jõudeolek isiksust ei mugandaks.

Kasin kõrvalroll

Mõlemad raamatud on pisut vanamoelised, kirjutatud neile, kellel on heatahtlikku huvi ja süvenemisvõimet. Teoseid ühendab kummalisel kombel Eesti teema, mis esineb kandvas, kuid siiski kasinas kõrvalrollis. Raamatud on kirjutatud laiemale lugejaskonnale, nii et ka meie arhitektuurivõhikud võiksid neid lugeda ja heameelega teada saada, et Raine Karbi näol on tegemist kõige originaalsema nõukogude arhitektiga, vähemasti pärast Konstantin Melnikovi, ning et USA XX sajandi olulisim arhitekt Louis Kahn on sündinud Eestis.

Owen Hatherley annab „Kommunismimaastikes“ teada, et Raine Karp on kõige originaalsem nõukogude arhitekt Konstantin Melnikovi kõrval. Pildil Raine Karbi loodud Tallinna linnahall.

Alar Truu / Õhtuleht / Scanpix

Wendy Lesser portreteerib raamatus „Kui sa küsid telliskivilt. Louis Kahni elu“ Eestis sündinud USA XX sajandi arhitekti Louis Kahni. Pildil Kahni Kimbelli kunstimuuseum (1972) USAs Texases, mida Wendy Lesser peab Riia turuhoonele sarnaseks.

Toivo Tammik

Sirp

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



San HaniSan Hani
Kalana Saund toob paradiisi elektroonilist romantikat

Hiiumaal Kalana külas Paradiisirannas leiab juuli lõpus aset teine Kalana Saundi festival, mis toob kokku Eesti põnevamad elektroonikamuusikud ja DJ-d.

Politsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest äraPolitsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest ära
Kalle Kurg. Maastik

Hõberemmelgaga seotud sündmuste valguses avaldame Kalle Kure luuletuse "Maastik".

FILM
Kaader filmist "Hiina van Goghid"
ETV ekraanil linastub kuus Pärnu filmifestivali dokumentaali, toimub ka rahvahääletus

3. kuni 9. juulini toimub Pärnu XXXI rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival. Lisaks paljudele filmidele, mida on võimalik üle Eesti kinoekraanide vahendusel vaadata ja mida hindab rahvusvaheline žürii, jõuab ETV ekraanile kuus dokumentaalfilmi.

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Reidi tee projekti vaidlustajad on sidunud teele ette jäävate puude külge lindid
Toomas F. Aru. Kolige ära

Haabersti remmelga saaga jätkuks mõni luulerida vestemeister Toomas F. Arult.

KUNST
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

Vilen KünnapuVilen Künnapu
Värskel näitusel näeb Vilen Künnapu tervendavalt mõjuvaid maale

30. juunil kell 19:00 avatakse Fahle galeriis Vilen Künnapu näitus "Loov energeetika".

MUUSIKA
Elis Vesik Prantsuse Raadio orkestrin ees.
Pariisis esitatakse Elis Vesiku teost "Fluchtpunkt"

Juuni lõpuni leiab Pariisis aset multidistsiplinaarne festival Manifeste 2017. Eestist valiti Manifestele osalema Helena Tulve ja Toivo Tulevi õpilane Elis Vesik, kes on kirjutanud peamiselt kammermuusikat. 

Arvamus
Puukaitsja remmelga otsas.Puukaitsja remmelga otsas.
Jürgen Rooste. Remmelgabluus

Kirjutet Vilniuses kodu-uudiseid lugedes.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

Riigikogu hoone.Riigikogu hoone.
Jaak Valge. Tee teise rahvahääletuseni: ekslike otsuste paraad

13.-15. augustil 1932. aastal toimus Eesti rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses. Riigikogus välja töötatud eelnõu kukkus referendumil ülinapilt läbi. Lugege ajalooartikli kokkuvõtet, täismaterjal ilmus värskes Tunas number 75.