Eesti kõrvaltegelasena arhitektuuri- ja elulooraamatutes ({{commentsTotal}})

Põleng Tallinna linnahallis.
Põleng Tallinna linnahallis. Autor/allikas: Põhja päästekeskus

Pealesuruva infomüra ajastul on mis tahes valdkonnas olulist ebaolulisest eristada järjest raskem.

Arhitektide hariduse kohta ütles Rein Zobel veel 1980. aastate lõpul, et see pole mitte just väga hea, kuid siiski parim selle hulgast, mida ERKIs pakutakse. Sel ajal oli ilmselge, et arhitekt oskab arvestataval tasemel joonistada, valdab võõrkeeli (soovitavalt ka itaalia keelt) ning oskab lugeda.

Lugemisoskuse mõiste on paljuski muutunud. Lugemiseks peetakse juba ka eriala veebilehtedel piltide vaatamist ja mitte just liiga pikkade pildiallkirjade sisu mõistmist. Pikemasse teoreetilisse ja ka jutustavasse teksti süvenemiseks ei jätku tihtipeale ei teadmisi ega ka aega. Korraliku monograafia läbitöötamise aeg tuleb kulutada mõne projekti juhtimise, lõputute koosolekute, netis surfamise või Muhu väinas seilamise peale.

Arhitektuuri mõtestatakse eelkõige populaarteaduslikul ja representatiivsel tasandil: koostatakse tagasivaateid, registreeritakse ja kommenteeritakse arhitektibüroode kodulehti ning loojate häid ja halbu ehitisi. Arhitektuuriteavet laekub iga päev elektroonilisse meediasse tonnide kaupa. Lõputult klantspilte sisaldavad „arhitektuuri viimast sõna“ kajastavad raamatud ja ajakirjad veel lisaks.

Järjest enam ammutatakse teavet YouTube’ist, kust võib leida miljoneid videoklippe absoluutselt kõige kohta.

Arhitektid – jumal tänatud – iseendast tavaliselt ei kirjuta. Viimasel ajal on küll ilmunud Ülo Stööri ja Ago-Livius Kerge mammutmälestused, kuid tegemist on vanade meeste elulooliste ja kodulooliste seikade jäädvustamisega. Aastakümnete eest koostas Edgar Johan Kuusik käsikirjalise mälestuste kogu oma varasemast eluteest, kuid jäi pidama päris nõukogude aja algusesse. Allan Murdmaa sõnutsi oli Kuusikul mälestuste kirjapaneku kirjanduslikuks eeskujuks kime ja sädelev rootsi klassik August Strindberg.

Praegusel ajal ei ole arhitektuurist kirjutamise korral tegu mingi teadus- või kirjandusliigiga, pigem on see teatavat laadi kallutatud ajakirjandus. Meist järjest kaugeneva nõukogude aja tingimustes oli vahest pisut teistmoodi: siis korjasid ehituse, arhitektuuri ja linnaplaneerimise teabe kokku terved uurimisinstituudid ja ühtlasi töötlesid seda. Eestiski oli selliseid, näiteks ETUI (Eesti NSV Riiklik Ehituskomitee). Sealsetel teaduritel oli mõnikord ka arhitekti taust (kauaaegne Tallinna peaarhitekt Dmitri Bruns näiteks). Tolleaegsest süsteemsest teabekogumisest on uurimuste koostamisel kasu olnud paljudel praegustel arhitektuuriloolastel.

Ka eesti arhitektile võib, kui mitte mujal, siis mõne lennujaama veidi suuremas raamatupoes, ette juhtuda nii mõnegi arhitekti elu ja tegevust kajastav teos. Kohe meenuvad näiteks Ross Kingi „Brunelleschi kuppel“ („Brunelleschi’s Dome“), Alain de Bottoni „Õnne arhitektuur“ („The Arhchitecture of Happiness“), Elif Shafaki „Arhitekti õpipoiss“ („The Architect’s Apprentice“). Nii Oscar Niemeyer kui ka Daniel Libeskind on kirjutanud mälestusi, mida avaldatakse ikka veel suhteliselt suures tiraažis. Soome arhitekti ja arhitektuuriteadlase Juhani Pallasmaa fenomenoloogiakallakuga jutu- ja loenguraamatud on juba pisut kangem küte, mida igast putkast ei saa, kuid mille populaarsus ja rahvusvaheline tuntus on üllatavalt suur.

Tõenäoliselt sunnitakse noori pea kõigis arhitektuurikoolides üht-teist lugema. Igapäevases ellujäämismadinas ja praktilise töö kõrval napp lugemisoskus tavaliselt kaob. Mõni aasta tagasi ilmunud uurimuses „Raamatukogu lahtipakkimine: arhitektid ja nende raamatud“ („Unpacking My Library: Architects and their Books“) heidetakse pilk näiteks arhitektuuribüroode Diller & Scolfido ja Williams & Tsieni, aga ka Peter Eisenmani, Michael Gravesi, Steven Holli ning Bernard Tschumi raamatukokku. Mida vanema ja keskmise põlve arhitekt enda väitel loeb, oma esikümnesse arvab? Esitatud nimekirjadest vaatavad meile endiselt vastu sellised autorid nagu Robert Venturi, Jane Jacobs, Reyner Banham, aga ka Macel Proust ja eriti Thomas Pynchon. Tema tohutult paks „Gravitatsiooni vikerkaar“ („Gravity’s Rainbow“) tundub olema üldse Ameerika eelmise sajandi kaheksakümnendate intellektuaalide lemmik, Toomas Hendrik Ilves kuuldavasti kaasa arvatud. Le Corbusier, Rem Koolhaas, Aldo Rossi on samuti endiselt nii mitmelgi saurusel jätkuvalt meeles.

Kommunismimaastikud

Põhjalikest arhitektuurialastest juturaamatutest on mul mitmel põhjusel viimasel ajal silma jäänud kaks telliskivi: Owen Hatherley „Kommunismimaastikud. Ajalugu majades“ („Landscapes of Communism. A History through Buildings“) ja Wendy Lesseri „Kui sa küsid telliskivilt. Louis Kahni elu“ („You Say to Brick. The Life of Louis Kahn“). Tõsi ta on, kaanest kaaneni on nii paksud raamatud võimalik läbi lugeda vaid puhkusel või pensionil.

Mõlema raamatu puhul pakuvad eesti lugejale eeldatavasti huvi ennekõike kahe väga erineva autori seosed Eestiga. „Kommunismimaastike“ puhul peatutakse paljude muude idabloki riikide kõrval Nõukogude Eesti arhitektuuril suhteliselt pikalt ja jõutakse otsapidi Raine Karbi absoluutse ülistamiseni.

„Kommunismimaastikud“ on väga isiklik raamat. Jääb mulje, et autoril on poolatarist tüdruksõber, kellega koos reisides avanesid talle sotsialismileeri ehitussaavutused, mida autor, kelle peamine tekstiloomise viis on kirjeldus, suurima mõnuga tutvustab.

Hatherley selgitab sovetiarhitektuuri tekkeloo mehhanismi ja arutab sotsialistliku ilmakorraga (pool)totalitaarsete riikide ja riigikeste ehitus- ja planeerimisparadigmade üle, avab, kuidas üks või teine asi omal ajal tekkis ning mis sellest nüüdseks on saanud. Vaatlusoskuse ja -võimaluse kõrval on Hatherley olnud märkimisväärselt töökas asjakohaste allikmaterjalide leidmisel ja läbitöötamisel.

„Kommunismimaastikes“ on kaheksa peatükki, igaüks ligi sada lehekülge: „Magistraal“, „Mikrorajoon“, „Kaubanduskeskus“, „Kõrghoone“, „Metroo“, „Rekonstruktsioon“ ja kokkuvõttev peatükk paljutõotava Louis Kahni parafraseeriva pealkirjaga „Sotsialism on“.

Hatherley teeb järeldusi ulatusliku allikmaterjali põhjal, lisaks modernismiteoreetikutele on ta viidete järgi otsustades tuttav marksismi-leninismi klassikute kirjutistega, lugenud ja välja sõelunud hulga kommunistlike timukate ja märtrite tekste. Ilmselt isiklikel põhjustel on raamat küll peidetult, kuid siiski pisut Poola poole kaldu. Autor tunnistab ausalt, et on käsitlenud vaid osa pealkirjas viidatud materjalist ning kasutanud järelduste tegemiseks rohket vaatlusmaterjali. Raamatu pealkirjaks pidanuks tegelikult olema „Euroopa kommunismimaastikud“, sest autor peatub pikemalt küll näiteks Viinil, kuid ka Venemaa puhul leiab käsitlemist vaid selle Euroopa osa. Nõukogude Liidu sügavustes nullist alustatud linnas Magnitogorskis jm ulatuslikke linnaehituslikke eksperimente läbi viinud Frankfurdi arhitekt Ernst May leiab käsitlemist väga põgusalt vaid ühes lauses.

Autor alustab raamatut perekondliku tagasivaatega marginaalseks jäänud kommunistlikku liikumisse Inglismaal. Läbi raamatu kumab siin-seal küllalt reljeefselt mõte: Nõukogude Liidus ei olnud tegelikult kommunismi ega sotsialismigi, olid mingid kahtlased nõukogud. Eraomandi puudumine ei ole kindlasti sotsialism, selles võib lugeja veenduda. Aastakümneid kestnud kommunistlikust eksperimendist kumab tõdemus, et küllap ühed lihtsalt teesklesid töötegemist ja teised teesklesid selle eest maksmist. Meetod, kus püstitatakse peatüki üldteema ning tuuakse seejärel detailidesse laskuvalt ära objektide kirjeldus, kipub muidugi lugejat vaevama. Ühesuguse süvenemisega ei ole tekst lihtsalt läbitav. Tuleb tõdeda, et tegemist on raamatuga, mille võib asetada riiulisse ja selle sealt jälle uue info ja emotsiooni hankimiseks või kinnitamiseks välja võtta.

See on ülimalt tähelepanuväärne teos. Ilmselt siiski suuresti intuitiivselt ja mängu- ning reisilustist satub autor just selliste mõttekäikude ja näidete peale, nagu ta satub. Selles kontekstis kõditavad eestlase edevust muidugi kiitvad hinnangud Tallinna vanalinnale ning meil on võimalik kaasa noogutada väitele, et vanalinn ümbritseti kõledate paneelrajoonidega. Keegi Olearius tuli kuskilt, käis läbi kogu maailma ja märkas meie vanalinna (!). Koos vanalinnaga vaatleb ta ka Piritat, konstateerib, et olümpiarajatised on bisarsed ning mujal tsiviliseeritud maailmas ei oleks pärast 1972. aasta naftakriisi sellist värki küll ehitatud.

Isikutest leiavad eestlaste hulgast äramärkimist kaks: Raine Karp ja Allan Murdmaa. Karbi linnahall saab kiita pea ülivõrdes, nagu ka Karp ise, kes tõstetakse kogu idabloki arhitektidest originaalsuse poolest ja vaata et ka tähenduselt samale pulgale Konstantin Melnikoviga – neist kõrgemale jääb vaid taevas. Murdmaa saab ka kiita oma kavala peitusemängu eest muidu nii ägedas Maarjamäe kompleksis, kus viisnurkade puudumise tõttu ei saa õieti arugi, mis see on ja kes selle tegi või tellis.

Louis Kahn

Wendy Lesseri „Kui sa küsid telliskivilt. Louis Kahni elu“ on, nagu pealkirigi ütleb, elulooraamat. Kui Hatherley kirjeldab tervet maailmasüsteemi, siis Kahn kordumatu nähtusena on ise maailmasüsteem. Raamatus esitab autor oma versiooni Louis Kahni Eesti päritolust, kuid viib Kahni sünniprovintsi Liivimaa puhul raskuspunkti üldse Eesti aladelt ära Riiga. Olemuse ja ülesehituse poolest maksab teos muidugi lõivu keskmisele lugejale ja on mõneti sarnane ka meie keeleruumis pidevalt ilmuvate elulooraamatutega. Võrdlus paar aastat tagasi ilmunud rootsi autori kollase Ingmar Bergmani käsitlusega tekitab aga erilise déjà-vu tunde: raha, edu, naised, lapsed, surm, seks ja poliitika leiavad kõik piisaval ja pinget kruvival moel käsitlemist. Allikate maht on taas tohutu: intervjuud peale Kahni veel elus perekonnaliikmete ka omaaegsete sõprade, partnerite, tellijatega, arhiivimaterjalid, objektivaatlused. Siinkohal huvitab meid eelkõige Kahni side Eestiga, samuti tema pikaajaline koostöö- ja väidetavasti ka sõbrasuhe eesti inseneri ja ettevõtja August Komendandiga.

Elulooraamat on kokku pandud dramaatilistest pööretest: alustatakse Kahni kõmulise surmalooga, jätkatakse kohe tema ühe peateose, Salki instituudiga (San Diego, USA, 1965), siis tõmmatakse lahti kogu Kahni kujunemis- ja õpingulugu, järgmistes peatükkides sisenetakse Kahni peateoste säravasse ja müstilisse maailma. Kokkuvõttev peatükk on pigem laialivalguv, kuid resümeerib mitmete mõjukate Kahni tundjate kontseptsioonid ja vahel ka kibedavõitu tagasivaated suurvaimule.

Kahni sündi ja päritolu ümbritseb endiselt saladusloor. Kui Kahni emapoolse Mendelowitschi-nimelise suguvõsa Kuressaares ja Riias viibimise sidemed on suhteliselt selgelt dokumenteeritud, on arhiivimaterjalid ometi ülimalt lünklikud ning jätavad viimase sõna Kahni sünnikoha suhtes lahtiseks. Ka Kahni eluajal ilmunud raamatutes esineb ta alati kui Eestis sündinud Ameerika arhitekt. Sellisena on käsitlenud teda biograafid ja uurijad nii Eestis kui ka USAs. Detailne pilt on tunduvalt segasem. Lesser teeb lugejale ekskursi Tsaari-Venemaa lääneprovintside Eestimaa ja Liivimaa ajalukku, kirjeldab kohanimesid, kusjuures on teinud vaid mõne üksiku ebaolulise näpuvea. Kuna autor kohtus Eesti kiirvisiidil nii Kahni uurimisele viimasel ajal palju energiat pühendanud Heie Treieriga kui ka Kuressaare linna juhtkonnaga, on noore Kahni imaginaarsed rännakud mööda Kuressaare linnaruumi kujutatud detailselt ning meenutavad näiteks Jaan Krossi ajaloolist proosat. Ilmselt eelkõige otseste tõendite puudumisel jätab Lesser siiski kõrvale Heie Treieri põhjaliku hüpoteesina välja pakutud Saaremaa dominandi Kahni loomingus. On tunda, et Lesser on Treieri kontseptsiooniga tuttav ja kaude analüüsib seda, kuid jõuab järeldusele, et Saaremaa episoodid on tulevase geeniuse loomingus siiski marginaalse tähendusega. Kahni kui müstiku, Kahni kui romantilise omamüüdi meistri suuna ajamiseks oleks ilmselt ainus võimalus pöörduda siiani veel elus India arhitekti, Kahni sõbra Balkrishna Doshi poole, kes on Kahni müstilist ja pühitsetud looja kuvandit idamaise kergusega korduvalt rõhutanud ja intervjuudes kirjeldanud.

Siinkohal võin eravestluste põhjal tõdeda, et Heie Treieri pingutusi pooldab nimekatest Kahni uurijatest-tundjatest ehk enim arhitekti tütar Alexandra Tyng.

Kahni loomingut avatakse peaaegu igal aastal mõnes uues monograafias. See on märkimisväärne, arvestades, et arhitekti surmast on möödas juba üle 40 aasta. Suulise pärandi edasiandmise aeg hakkab otsa saama, inimesed kaovad ja nende mälu ammendub. On kahju, et Eestis ei suudetud 1992. aastal, kohe pärast August Komendandi surma, käivitada tema pärandi uurimist, milleks olnuks just siis õige aeg. Koostöösuhte Kahniga on Komendant põhjalikult ja mõneti enesekeskselt raamatusse raiunud. See inseneri kohta kummaline mälestusteos tundub olevat Ühendriikide arhitektuuriuurijate hulgas senini terra incognita.

Peale põhjalike kirjanduslike objekti- ja suhtekirjelduste keskendub Lesser nüüd ka staatuse küsimustele ja toob esile Ida-Euroopa juudiperekonna Schmulowsky muundumise Ühendriikides palju prestiižikamaks näiliselt saksa taustaga Kahnideks.

Palju pühendatakse teoses vaeva ja aega Kahni isikuomaduste avamisele. Nagu juba eespool mainitud, on mälestuste kadumisega seoses sellisteks pingutusteks ka viimane aeg. Võimalik, et üks huvitavamaid on Lesseri raamatus peatükk, kus kirjeldatakse suure depressiooni aegset sageli töötut noort abielumeest Kahni, tema ajaviiteid, perekondlikku kuuluvust ja igapäevast isiklikku pingutust selle nimel, et jõudeolek isiksust ei mugandaks.

Kasin kõrvalroll

Mõlemad raamatud on pisut vanamoelised, kirjutatud neile, kellel on heatahtlikku huvi ja süvenemisvõimet. Teoseid ühendab kummalisel kombel Eesti teema, mis esineb kandvas, kuid siiski kasinas kõrvalrollis. Raamatud on kirjutatud laiemale lugejaskonnale, nii et ka meie arhitektuurivõhikud võiksid neid lugeda ja heameelega teada saada, et Raine Karbi näol on tegemist kõige originaalsema nõukogude arhitektiga, vähemasti pärast Konstantin Melnikovi, ning et USA XX sajandi olulisim arhitekt Louis Kahn on sündinud Eestis.

Owen Hatherley annab „Kommunismimaastikes“ teada, et Raine Karp on kõige originaalsem nõukogude arhitekt Konstantin Melnikovi kõrval. Pildil Raine Karbi loodud Tallinna linnahall.

Alar Truu / Õhtuleht / Scanpix

Wendy Lesser portreteerib raamatus „Kui sa küsid telliskivilt. Louis Kahni elu“ Eestis sündinud USA XX sajandi arhitekti Louis Kahni. Pildil Kahni Kimbelli kunstimuuseum (1972) USAs Texases, mida Wendy Lesser peab Riia turuhoonele sarnaseks.

Toivo Tammik

Sirp

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.
Galerii: Kanutis vormusid sõnad ühisloomeks

Kanuti Gildi SAAL-i ees sai teoks Kadri Noormetsa, Asia Baśi ja Gabriel da Luzi sõnadesse vormuv ühisruumi loome "AIR WITH CONTENT 10 degree something".

Kino ja Viktor Tsoi lauludKino ja Viktor Tsoi laulud
Elamus. Mama Anarhia

Kontsert

Tsoi laulud

Vennaskond, Like & Share, Огни большого города, DND, Идеальные люди

Tallinn, Harjumägi

15. august

Filmilindifestival 2016Filmilindifestival 2016
Kinosõbrad peavad Järva-Jaanis unenäolist Filmilindifestivali

Homme, 19. augustil Järva-Jaanis toimuva Filmilindifestivali keskmes on unenäolised filmid ja seisundimuusika, projektorite vahelt jookseb läbi 20 kilomeetrit filmilinti.

FILM
Carlotta (Marion Cotillard) tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatants
Tõnu Karjatse filmikomm. "Ismaeli vaimud" tungivad vaataja pähe

Prantsuse filmilooja Henry Clouzot on öelnud, et filmi jaoks pole vaja mingit kindlat tehnikat peale jätkuva avastamise, režissöör leiutab ise viisi ja tehnika, mis just talle kõige paremini sobib. Clouzot ütles seda küll Jean Cocteau filmi “Orpheus” (1945) kohta, kuid mõnes mõttes on see sobitatav ka universaalse loomevalemina, sest igal kunstnikul tekib tihti probleem just sobiva vormi leidmisega. Arnaud Desplechin on “Ismaeli vaimude” juures läinud isegi mitut teed, raamides ja lavastades ühte fiktsiooni ka teistlaadi, žanrilt ja stiililt erinevalt.

TEATER
Itaalia trupp MOTUS
Algas etenduskunstide festival SAAL Biennaal 2017

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal leiab aset 15. - 27. augustil Tallinna teatrites ja linnaruumis.

Uuendatud: 21:38 
KIRJANDUS
Hans Luik
Suri kirjanik Hans Luik

Hans Luik
26.03.1927 – 13.08.2017

KUNST
Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Arhitektuur
lendlend
Fotovõistlus bioTallinn ootab töid ja küsib, kas loodus on olemas

TAB 2017 teema on sel korral bioTallinn, mis seab küsimuse alla arusaamad loodusliku ja tehisliku piiridest. Antud fotovõistlus on inspireeritud samast ideest - selmet käsitleda loodust tasakaalus süsteemina, mida inimtegevus häirib ja lõhub, oletab bioTallinn, et loodust kui sellist ei ole olemas.

Uuendatud: 12:22 
Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Aet Annist saates "Globaalne eestlane"Aet Annist saates "Globaalne eestlane"
Aet Annist: kuidas toimib inimene ühiskonnaliikmena?

Rainer Sternfeldi külaline podcast´i "Globaalsed eestlased" 23. saates oli sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes oli hiljuti Inglismaal asuva Bristoli ülikooli õppejõud ning ühtlasi ka Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur. 

"Deadpool""Deadpool"
Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)

Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

Väikelaps ei oska ohtu tajuda. Väikelaps ei oska ohtu tajuda.
Tallinnas ja Helsingis toimub konverents kunstilisest moderniseerumisest

Täna algab Tallinna Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis konverents "End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts", mis keskendub küsimusele, kuidas mõjutab meie häälestatus (tajud, meeleolud, aistingud, emotsioonid) meie maailmakogemust ja meie tegutsemist erinevates tähendusstruktuurides.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.