Arvustus. Kuidas tunda, et sõda on õige? ({{commentsTotal}})

"Tulleminek" Autor/allikas: Maris Savik

„Tullemineku“ muusika, sõna, inimeste ja ruumi süntees jäi painama pikalt pärast teatri tühjenemist.

Ooper „Tulleminek“ 28. IV Vanemuise teatris (esietendus 22. IV). Helilooja Märt-Matis Lill, libretist Jan Kaus, lavastaja Taago Tubin (Ugala), muusikajuht (ja dirigent) Paul Mägi, dirigent Taavi Kull, kunstnik Liisa Soolepp, valguskunstnik Margus Vaigur (Endla), elektroonika Tammo Sumera, koreograaf Janek Savolainen. Osades Reigo Tamm, Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo Breede, Jaan Willem Sibul, Märt Jakobson, Pirjo Jonas, Maria Listra, Sigrid Mutso, Annaliisa Pillak, Kadi Jürgens, Karmen Puis, Jaanus Tepomees, Karl Edgar Tammi, Kärt Tammjärv. Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester.

Miks on jälle vaja sõda mängida? Jah, sõda on kahjuks alati aktuaalne ja mäng on väikese inimese töö, aga miks? Kas sõja mängimine midagi selgitab, korrastab, põhjendab? Kas sõda mängides mõistame midagi, mida varem ei mõistnud, õpime midagi, mis aitab ellu jääda? Kas sõja mängimine aitab mõista sõja mõttetust ja leida sellest möödapääsu? Kas sõja vältimine on kunagi päriselt võimalik?

Kui üks kunstiline elamus sunnib mõtlema suurematele teemadele, on ta välja teeninud oma ülalpidamise ja koha publiku mälus. Sellega sai Märt-Matis Lille, Jan Kausi ja Taago Tubina „Tulleminek“ kindlasti hakkama. Tõeline muusika, sõna, inimeste ja ruumi süntees, mis Sadamateatris sündis, jäi painama veel pikalt pärast teatri tühjenemist ning küsimus „miks?“ ei kummitanud mitte teose sünnist ja teostusest tõukuvalt, vaid mälupildist, et inimesed on alati sõda mänginud. Tõsiselt ja hooga, rohkem ja vähem väljamõeldud tingimustes. Tulleminek on alati sütitav, fanaatiline, lärmakas, kuid tulest tulek paraku üksildane, sihitu ja vaikiv. Seega, miks on vaja ikka ja jälle sõda mängida, kui see midagi uut ei õpeta? Või õpetab?

Ooperi põhienergiat kannavad peamiselt mehed, kes on lapsikud, labased ja kurvad.

Maris Savik

On märgiline, et aprillis said kodulavadele kaks algupärast ooperit kahel suurel teemal – sõda ja armastus – ning kahe valdavalt noortest koosneva trupiga: „Tulle­minek“ Vanemuises ja Eino Tambergi „Cyrano de Bergerac“ Estonias (koostöös EMTAga). Eestikeelne ooper ei ole igapäevane nähtus, samuti ei ole seda nii suur hulk noori ooperilaval. Kas on võimalik, et pärast aastatepikkust ohkamist noorte lauljate puuduse pärast on nad nüüd leitud või teatriuksed neile avatud? Mõlema ooperi puhul on noorte suur osalus andnud olulise kunstilise nüansi – „Cyranos“ noorusliku õhinaga armastuse usutavuse ning „Tulleminekus“ sõjakaugete poiste suurekssaamise vaatenurga. Neis lavastustes ei pidanud publik lavale vaatama läbi ooperliku tinglikkuse loori, kui keskealised lauljad jutustavad teineteisele esimesest armastusest või sõja õilsusest. Noored on hinnaalanduseta veenvad oma siiruses, kogenematuses ja naiivsuses. „Tulle­mineku“ teeb see eriti jõhkraks – kunstiliselt parimas mõttes. Lavastaja Taago Tubin ütles oma esikaeelses intervjuus Alvar Loogile: „Me ei räägi selles loos poliitikast ja ajaloost ja siin ei ole ka moraali kui sellist. Meie eesmärk võiks olla see, et vaataja tunneks ja tajuks sõja olemust, n-ö sõja häält läbi selle loo mustri.“ Nii ka publikusse paistis. Ei olnud näpuga näitamist, heade ja halbade märgistamist, osatamist, õpetamist ega tagantjärele tänitamist. Ei olnud tajuda, et tegijad teavad, mis õige, mis vale või kuidas asi tegelikult käib. Olid poisid, kes kaduvatel põhjustel tulle läksid ja sinna jäid, ning tüdrukud, kes sama segastel põhjustel neile kaasa elasid ja neist ilma jäid. Olid lapsed, kes mängisid sõda, teadmata, miks ja kelle eest, ning kes kunagi suureks ei kasvanud. Selline sõja paine ja mõttetuse meenutamine on poliitilis-ühiskondlikult äreval ajal olulisem kui kangelaslood õilsatest võitjatest. Jan Kaus inter­vjuus Alvar Loogile: „Homeros sõnastas veenvalt sõja mõlemad otspunktid: ühelt poolt see vägev tunne, kui massid võtavad rivisse ja lipud lehvivad ning minnakse kuhugi, et saavutada midagi suurt; teiselt poolt kohutav lahinguolukord, kus rebitakse kehasid puruks ning inimeste elusid kustutatakse ühe hoobiga. Neid mõttelisi äärmusi soovisime me näidata ka oma teoses.“

On selgelt tajutav, et „Tulleminek“ on sündinud Lille, Kausi ja Tubina tiheda koosmõtlemise ja -töö tulemusena, mitte klassikalise tekst-muusika-lavastus jadana. Sellest tulenevalt toimivad mõte, sõna ja heli laval ühiselt, sujuva tervikuna, kus keegi tekki enda peale ei tõmba ja vankrit üksinda ei vea. Jan Kausi kaunis tekst põimub sujuvalt arhailiste ja poeetiliste värssidega, laenab ja kohandab endasse rahvapärimust ja eepost ning muusika kannab ja kannustab neid. Kuigi teatriõhtul läks osa teksti sõjasegadusse ja rahmeldamisse kaduma, tekkis hiljem libretot vaikselt lugedes hoopis isemoodi selgus ning soov seda kunagi raamatukaante vahelt lugeda. Näidendite avaldamise teatepulga on osa teatreid kenasti üles korjanud, aga millal viimati trükiti Eestis raamatuks algupärane libreto? Mis puutub Lille helikeelde, tõstatasid Alvar Loog ja Anne Prommik „Helikajas“ intrigeerivad küsimused: mis on ooper ja milline on modernne helikeel? Loog pakkus, et kui mõni teine viimastel aastatel laval olnud teos lõpuni ooperi liigituse alla ei mahu, teeb „Tulleminek“ seda küll ja selgelt XXI sajandi helikeele kaudu. Loogi väitega nõus olla on oluliselt kergem kui seda põhjendada. Analüüsida mittemuusikuna emotsionaalselt mõjusat muusikat on lõputa tegevus nagu arutleda, kas see on kunst ja mis on inspiratsioon. Kuigi „Tullemineku“ ühekordsel kuul(a)misel ükski meloodia kummitama ei jäänud, ükski muusikaline kujund jõuliselt esile ei kerkinud, oli see algusest lõpuni ooper, kõikehõlmav ja monumentaalne, ühtaegu nüüdisaegne ja ajatu.

Kes olid siis need noored, kes sõda mängisid? Kuigi Kaus on oma libretos mõnele isegi nime andnud, on laval valdavalt õhinal ja meeleheitel mass, kellest üks või teine tüüp vaid aeg-ajalt eraldub, et korraks suhtumist näidata ning see­järel uuesti segaduse neelatud saada. Nii on selgelt olemas võitleja, kahtleja, kaasa­jooksja, kartja, desertöör ja kangelane. Kahe viimase (Tamar Nugis ja Jaanus Tepomees) tegelasliinid joonistusid välja kõige selgemini, kuid mitte üksi, isoleeritult, vaid ansambli sees, nagu tugev solist, kes laulab koorist sammuke eespool. On märkimisväärne, et laval olid segamini näitlejad ja lauljad, kuid lavastaja ja/või mängu tõttu ei olnud nende erinevat erialast ettevalmistust eelteadmisteta märgata. Võrdselt ja vennalikult mängiti, joodi ja surdi, kuni alles jäi üksainus – tühjaks pigistatud ja sihita kangelane. Jaanus Tepomees, kelle tegelase õlgadele jäi ellujäämise koorem, väärib erilist esiletõstmist, sest sellesse vaiksesse meeleheitesse, mis temas kasvas, mahtus sõja reaalne traagika – aumärk, mis surnute sekka maha jäetakse, sest miski enam ei loe.

Huvitav, et tüki põhienergiat – I vaatuses fanaatilist vaimustust, II vaatuses surma­hirmus inimlikkust – kannavad peamiselt mehed, kes on lapsikud, labased ja kurvad. Teist poolt (eriti tänu „Iliase“ värssidele ja katkenditele sõjatandri kirjadest) kannavad naised, kes on jahedad, ebamaised ja distantseeritud. Nad mõjutavad, õhutavad ja jälgivad, kuid ei sekku, ei puutu, ei lase end kaasa kanda. Ometi on nad ühe ja sama loo eri küljed. Seda ei saa aga öelda koori kohta, kes lisas küll kõlale väärtust, kuid kukkus lavastuslikult ansamblist välja: koor ilmus, laulis (noodist!?) ja kadus, mõnes üksikus stseenis mängis massi. Ei saanudki aru, kas see oli taotlus, ja kui, siis milline.

Palju oli lummavaid stseene, kauneid oma mudases nukruses ja poeetilises proosalisuses. Oli kaasakiskuvat marssi ja vaimustust, üleväsinud ülemeelikust, hella hoolitsust ja inimlikkust, surma­mineja palvet. Hetketi kerkis aga pähe mõte: rahu, poisid, andke aega nautimiseks! On kunstniku õnnistus, kui ideid on palju, kuid kõik ei pea publiku ette jõudma. Mõni võiks jääda proovisaali innustajaks, rollijoonise inspireerijaks. Kunagi, peaaegu kümne aasta eest, kui kadunud Mladen Kiselov lavakunstikoolis tudengeid õpetas, oli tal komme ideederohkuse peale öelda: „Montage, montage!“ Mõnel teisel on komme sama mõtet väljendada sõnadega „Kill your darlings!“. Mõte jääb samaks, mõte jääb. Sõjalt ja kunstilt ei võta kumbki soovitus midagi vähemaks, vaid tõstab esile olulist.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



Telgikontsertid. PLMF. Tallinn.Telgikontsertid. PLMF. Tallinn.
Galerii: Muusika viidi telkidesse

Tallinnas Vabaduse väljakul toimusid eile XIII Tallinna kammermuusika festivali eeltutvustus ning Eestimaa muusikaõppeasutuste õpilaste ja mitmete ansamblite esinemised.

ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.
Galerii: Kanutis vormusid sõnad ühisloomeks

Kanuti Gildi SAAL-i ees sai teoks Kadri Noormetsa, Asia Baśi ja Gabriel da Luzi sõnadesse vormuv ühisruumi loome "AIR WITH CONTENT 10 degree something".

ERMi Jakob Hurda saali kaunistuseks välja valitud Eve Kase ja Anna Kaarma loodud teos algnimega "Käbid ja kännud".ERMi Jakob Hurda saali kaunistuseks välja valitud Eve Kase ja Anna Kaarma loodud teos algnimega "Käbid ja kännud".
Adamson-Ericu stipendiumi võitis Anna Kaarma

18. augustil, Adamson-Ericu 115. sünniaastapäeval kuulutati välja tänavune stipendiumi võitja, kelleks on Anna Kaarma.

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Itaalia trupp MOTUS
Algas etenduskunstide festival SAAL Biennaal 2017

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal leiab aset 15. - 27. augustil Tallinna teatrites ja linnaruumis.

Uuendatud: 21:38 
KIRJANDUS
"Sadam", autor: Eda Ahi
Brita Melts: Hea ja mõru

"Sadam" mõjub Eda Ahi seni tõsiseima ja mõtlikema, kohati koguni melanhoolse raamatuna.

KUNST
Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Arhitektuur
lendlend
Fotovõistlus bioTallinn ootab töid ja küsib, kas loodus on olemas

TAB 2017 teema on sel korral bioTallinn, mis seab küsimuse alla arusaamad loodusliku ja tehisliku piiridest. Antud fotovõistlus on inspireeritud samast ideest - selmet käsitleda loodust tasakaalus süsteemina, mida inimtegevus häirib ja lõhub, oletab bioTallinn, et loodust kui sellist ei ole olemas.

Uuendatud: 12:22 
Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Aet Annist saates "Globaalne eestlane"Aet Annist saates "Globaalne eestlane"
Aet Annist: kuidas toimib inimene ühiskonnaliikmena?

Rainer Sternfeldi külaline podcast´i "Globaalsed eestlased" 23. saates oli sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes oli hiljuti Inglismaal asuva Bristoli ülikooli õppejõud ning ühtlasi ka Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur. 

"Deadpool""Deadpool"
Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)

Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

Väikelaps ei oska ohtu tajuda. Väikelaps ei oska ohtu tajuda.
Tallinnas ja Helsingis toimub konverents kunstilisest moderniseerumisest

Täna algab Tallinna Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis konverents "End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts", mis keskendub küsimusele, kuidas mõjutab meie häälestatus (tajud, meeleolud, aistingud, emotsioonid) meie maailmakogemust ja meie tegutsemist erinevates tähendusstruktuurides.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.