Arvustus. Kuidas tunda, et sõda on õige? ({{commentsTotal}})

"Tulleminek" Autor/allikas: Maris Savik

„Tullemineku“ muusika, sõna, inimeste ja ruumi süntees jäi painama pikalt pärast teatri tühjenemist.

Ooper „Tulleminek“ 28. IV Vanemuise teatris (esietendus 22. IV). Helilooja Märt-Matis Lill, libretist Jan Kaus, lavastaja Taago Tubin (Ugala), muusikajuht (ja dirigent) Paul Mägi, dirigent Taavi Kull, kunstnik Liisa Soolepp, valguskunstnik Margus Vaigur (Endla), elektroonika Tammo Sumera, koreograaf Janek Savolainen. Osades Reigo Tamm, Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo Breede, Jaan Willem Sibul, Märt Jakobson, Pirjo Jonas, Maria Listra, Sigrid Mutso, Annaliisa Pillak, Kadi Jürgens, Karmen Puis, Jaanus Tepomees, Karl Edgar Tammi, Kärt Tammjärv. Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester.

Miks on jälle vaja sõda mängida? Jah, sõda on kahjuks alati aktuaalne ja mäng on väikese inimese töö, aga miks? Kas sõja mängimine midagi selgitab, korrastab, põhjendab? Kas sõda mängides mõistame midagi, mida varem ei mõistnud, õpime midagi, mis aitab ellu jääda? Kas sõja mängimine aitab mõista sõja mõttetust ja leida sellest möödapääsu? Kas sõja vältimine on kunagi päriselt võimalik?

Kui üks kunstiline elamus sunnib mõtlema suurematele teemadele, on ta välja teeninud oma ülalpidamise ja koha publiku mälus. Sellega sai Märt-Matis Lille, Jan Kausi ja Taago Tubina „Tulleminek“ kindlasti hakkama. Tõeline muusika, sõna, inimeste ja ruumi süntees, mis Sadamateatris sündis, jäi painama veel pikalt pärast teatri tühjenemist ning küsimus „miks?“ ei kummitanud mitte teose sünnist ja teostusest tõukuvalt, vaid mälupildist, et inimesed on alati sõda mänginud. Tõsiselt ja hooga, rohkem ja vähem väljamõeldud tingimustes. Tulleminek on alati sütitav, fanaatiline, lärmakas, kuid tulest tulek paraku üksildane, sihitu ja vaikiv. Seega, miks on vaja ikka ja jälle sõda mängida, kui see midagi uut ei õpeta? Või õpetab?

Ooperi põhienergiat kannavad peamiselt mehed, kes on lapsikud, labased ja kurvad.

Maris Savik

On märgiline, et aprillis said kodulavadele kaks algupärast ooperit kahel suurel teemal – sõda ja armastus – ning kahe valdavalt noortest koosneva trupiga: „Tulle­minek“ Vanemuises ja Eino Tambergi „Cyrano de Bergerac“ Estonias (koostöös EMTAga). Eestikeelne ooper ei ole igapäevane nähtus, samuti ei ole seda nii suur hulk noori ooperilaval. Kas on võimalik, et pärast aastatepikkust ohkamist noorte lauljate puuduse pärast on nad nüüd leitud või teatriuksed neile avatud? Mõlema ooperi puhul on noorte suur osalus andnud olulise kunstilise nüansi – „Cyranos“ noorusliku õhinaga armastuse usutavuse ning „Tulleminekus“ sõjakaugete poiste suurekssaamise vaatenurga. Neis lavastustes ei pidanud publik lavale vaatama läbi ooperliku tinglikkuse loori, kui keskealised lauljad jutustavad teineteisele esimesest armastusest või sõja õilsusest. Noored on hinnaalanduseta veenvad oma siiruses, kogenematuses ja naiivsuses. „Tulle­mineku“ teeb see eriti jõhkraks – kunstiliselt parimas mõttes. Lavastaja Taago Tubin ütles oma esikaeelses intervjuus Alvar Loogile: „Me ei räägi selles loos poliitikast ja ajaloost ja siin ei ole ka moraali kui sellist. Meie eesmärk võiks olla see, et vaataja tunneks ja tajuks sõja olemust, n-ö sõja häält läbi selle loo mustri.“ Nii ka publikusse paistis. Ei olnud näpuga näitamist, heade ja halbade märgistamist, osatamist, õpetamist ega tagantjärele tänitamist. Ei olnud tajuda, et tegijad teavad, mis õige, mis vale või kuidas asi tegelikult käib. Olid poisid, kes kaduvatel põhjustel tulle läksid ja sinna jäid, ning tüdrukud, kes sama segastel põhjustel neile kaasa elasid ja neist ilma jäid. Olid lapsed, kes mängisid sõda, teadmata, miks ja kelle eest, ning kes kunagi suureks ei kasvanud. Selline sõja paine ja mõttetuse meenutamine on poliitilis-ühiskondlikult äreval ajal olulisem kui kangelaslood õilsatest võitjatest. Jan Kaus inter­vjuus Alvar Loogile: „Homeros sõnastas veenvalt sõja mõlemad otspunktid: ühelt poolt see vägev tunne, kui massid võtavad rivisse ja lipud lehvivad ning minnakse kuhugi, et saavutada midagi suurt; teiselt poolt kohutav lahinguolukord, kus rebitakse kehasid puruks ning inimeste elusid kustutatakse ühe hoobiga. Neid mõttelisi äärmusi soovisime me näidata ka oma teoses.“

On selgelt tajutav, et „Tulleminek“ on sündinud Lille, Kausi ja Tubina tiheda koosmõtlemise ja -töö tulemusena, mitte klassikalise tekst-muusika-lavastus jadana. Sellest tulenevalt toimivad mõte, sõna ja heli laval ühiselt, sujuva tervikuna, kus keegi tekki enda peale ei tõmba ja vankrit üksinda ei vea. Jan Kausi kaunis tekst põimub sujuvalt arhailiste ja poeetiliste värssidega, laenab ja kohandab endasse rahvapärimust ja eepost ning muusika kannab ja kannustab neid. Kuigi teatriõhtul läks osa teksti sõjasegadusse ja rahmeldamisse kaduma, tekkis hiljem libretot vaikselt lugedes hoopis isemoodi selgus ning soov seda kunagi raamatukaante vahelt lugeda. Näidendite avaldamise teatepulga on osa teatreid kenasti üles korjanud, aga millal viimati trükiti Eestis raamatuks algupärane libreto? Mis puutub Lille helikeelde, tõstatasid Alvar Loog ja Anne Prommik „Helikajas“ intrigeerivad küsimused: mis on ooper ja milline on modernne helikeel? Loog pakkus, et kui mõni teine viimastel aastatel laval olnud teos lõpuni ooperi liigituse alla ei mahu, teeb „Tulleminek“ seda küll ja selgelt XXI sajandi helikeele kaudu. Loogi väitega nõus olla on oluliselt kergem kui seda põhjendada. Analüüsida mittemuusikuna emotsionaalselt mõjusat muusikat on lõputa tegevus nagu arutleda, kas see on kunst ja mis on inspiratsioon. Kuigi „Tullemineku“ ühekordsel kuul(a)misel ükski meloodia kummitama ei jäänud, ükski muusikaline kujund jõuliselt esile ei kerkinud, oli see algusest lõpuni ooper, kõikehõlmav ja monumentaalne, ühtaegu nüüdisaegne ja ajatu.

Kes olid siis need noored, kes sõda mängisid? Kuigi Kaus on oma libretos mõnele isegi nime andnud, on laval valdavalt õhinal ja meeleheitel mass, kellest üks või teine tüüp vaid aeg-ajalt eraldub, et korraks suhtumist näidata ning see­järel uuesti segaduse neelatud saada. Nii on selgelt olemas võitleja, kahtleja, kaasa­jooksja, kartja, desertöör ja kangelane. Kahe viimase (Tamar Nugis ja Jaanus Tepomees) tegelasliinid joonistusid välja kõige selgemini, kuid mitte üksi, isoleeritult, vaid ansambli sees, nagu tugev solist, kes laulab koorist sammuke eespool. On märkimisväärne, et laval olid segamini näitlejad ja lauljad, kuid lavastaja ja/või mängu tõttu ei olnud nende erinevat erialast ettevalmistust eelteadmisteta märgata. Võrdselt ja vennalikult mängiti, joodi ja surdi, kuni alles jäi üksainus – tühjaks pigistatud ja sihita kangelane. Jaanus Tepomees, kelle tegelase õlgadele jäi ellujäämise koorem, väärib erilist esiletõstmist, sest sellesse vaiksesse meeleheitesse, mis temas kasvas, mahtus sõja reaalne traagika – aumärk, mis surnute sekka maha jäetakse, sest miski enam ei loe.

Huvitav, et tüki põhienergiat – I vaatuses fanaatilist vaimustust, II vaatuses surma­hirmus inimlikkust – kannavad peamiselt mehed, kes on lapsikud, labased ja kurvad. Teist poolt (eriti tänu „Iliase“ värssidele ja katkenditele sõjatandri kirjadest) kannavad naised, kes on jahedad, ebamaised ja distantseeritud. Nad mõjutavad, õhutavad ja jälgivad, kuid ei sekku, ei puutu, ei lase end kaasa kanda. Ometi on nad ühe ja sama loo eri küljed. Seda ei saa aga öelda koori kohta, kes lisas küll kõlale väärtust, kuid kukkus lavastuslikult ansamblist välja: koor ilmus, laulis (noodist!?) ja kadus, mõnes üksikus stseenis mängis massi. Ei saanudki aru, kas see oli taotlus, ja kui, siis milline.

Palju oli lummavaid stseene, kauneid oma mudases nukruses ja poeetilises proosalisuses. Oli kaasakiskuvat marssi ja vaimustust, üleväsinud ülemeelikust, hella hoolitsust ja inimlikkust, surma­mineja palvet. Hetketi kerkis aga pähe mõte: rahu, poisid, andke aega nautimiseks! On kunstniku õnnistus, kui ideid on palju, kuid kõik ei pea publiku ette jõudma. Mõni võiks jääda proovisaali innustajaks, rollijoonise inspireerijaks. Kunagi, peaaegu kümne aasta eest, kui kadunud Mladen Kiselov lavakunstikoolis tudengeid õpetas, oli tal komme ideederohkuse peale öelda: „Montage, montage!“ Mõnel teisel on komme sama mõtet väljendada sõnadega „Kill your darlings!“. Mõte jääb samaks, mõte jääb. Sõjalt ja kunstilt ei võta kumbki soovitus midagi vähemaks, vaid tõstab esile olulist.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Ivar Veermäe. Replica. 2017

Kumu blogi: Eesti kunst Brüsselis ja Roomas

Kahe näituse omavaheline keemia: kui "Ekraani arheoloogia" panustab kaasaegse kunsti vahenditega eelkõige Eesti kui edumeelse tehnoloogiamaa kuvandisse, siis Konrad Mäe näitus tõstab esiplaanile Eesti kunsti individuaalse ja emotsionaalse poole ning müstilise, pea pühaliku kontakti loodusega.

FILM
TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: