Arvustus. Eco hoiatus pressi eest mõjub lahjalt
Uus raamat
Umberto Eco
"Olematu number"
Itaalia keelest tõlkinud Eva Kolli
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Heete Sahkai
Konsultant Daniele Monticelli
Varrak 2017
Umberto Eco pole kunagi olnud mu lemmikkirjanik. Aga kui ma olen tahtnud saada targemaks ja see soov on mul vanusest hoolimata ikka veel säilinud, siis olen hea meelega kätte võtnud mõne tema esseekogumiku või teadustöö. Ka "Roosi nimi" tegi mind targemaks, nagu muuseas sain teda, kuis mungad keskajal elasid, mida lugesid jms. Kõik muu aga mind ei köitnud, jäi pealiskaudseks, paljuski formaalseks, fikseerivaks, pelgalt lugema meelitavaks.
Samu võtteid kasutab Eco oma viimases romaanis „Olematu number“. Kuivõrd teos on lühem, võibolla tema lühim, siis on ka vahendid enam avali, paiguti suisa alasti. Neid võiks analüüsida mõne Eco enda analüüsi põhjal, võttes näiteks aluseks poeetilise keele. Siinkohal jääb see mõistagi tegemata, piirdun vaid mõne viite ja vihjega. Nood viimased on ka teoses teemaks, mõnevõrra põlastavas, kinnismõttelises mõttes.
Keel on raamatus sõna tõsises mõttes vaene, sarnanedes teose kirjeldamisobjekti, kavandatava, olematuks jääva ajalehenumbri keelega, millel aga on teosele lamestav mõju nii stiili kui sisu osas. Lubatagu mulle siin üks isiklikku laadi mälestus ajast, kui töötasin Postimehes ajavahemikus 1992 – 1995.
Ajalehtede vahel käis kõva rebimine ning ka mul tuli kogeda olematute numbrite tegemist. Numbrid olid tegelikult olemas, kuid nende sisu ja veel sagedamini vormistus olid täiesti utoopilised. Ehk siis varasema sõnakasutuse juurde naastes – olematud. Olematud selles mõttes, et sellist ajalehte uus ilmakord, kapitalism, kindlasti ei tundnud, aga kuni valitses interregnum, võis üles kütta lootusi, mille püsima jäämist tegijad ise võisid loota, ent targemad pead, strateegid, Kadastikud ja Schibstedid, kindlasti mitte.
Toonases Postimehes ilmusid pikad artiklid, meid kartis Sirp, vahepeal ka Kultuurileht, värises isegi Vikerkaar. Ka kujundus oli avangardne, küljesuurune arvustus, mida ise kirjutasin, võis ilmuda mitmes värvis, osadeks lahutatuna. Pange takka, õhutati meid ja Margot Visnapit, kelle käe all hakkas ilmuma kultuurilisa. Rein Veidemann, kes oli nagu tavaliselt pilvedes, lubas lugejale teist London või New York Review of Booksi.
Kaua see ei kestnud, peagi hakati kruvisid kinni keerama, artiklid lühenesid, sisu distsiplineerus, pealkirjad paisusid, kultuurilisa likvideeriti, töötajatele pisteti nina alla uus leping ja lubati seda pikendada. Mida loomulikult ei tehtud, minuga mitte. Selleks ajaks oli selgeks saanud, kes on kes ja milleks kõlblik. See oli äärmiselt valus kogemus ja mitte ainult mulle, ka neile, kes jäid ja kellest paljud on mu sõbrad.
Mis on selle kõrval Eco olematus? Ei muud kui tühipaljas teooria. Muide, Eco teose originaalpealkiri pole mitte „Olematu number“, vaid „Number null“. Mis tõlkes inglise keelde on jäetud tõlkimata – "Numero Zero". Minu arvates olnuks "Number null" parem valik, nii oleks või osaliselt säilinud viide karmile reaalsusele, konkreetsele numbrile. Olematuna kodukeelde taltsutanuna, jäävad teose tähendusväljast välja nii Pythagoras kui „null ei ole number“. Pealegi on olematus teoses toimuva (nii palju, kui seda siin on) suhtes äraandlik, null seevastu paneb mõtlema ja üldistama.
Peale lehenumbri olematuse on teoses veel üks olematus. Ja nimelt vandenõud, millest lehekülgede pikkuselt jahvatab teine lehetegija Braggadocio, väites, et on avastanud fakte, mis viitavad sellele, nagu oleks Mussolini elus. Nende lehekülgede ainus eelis on see, et lugeja võib need vabalt vahele jätta. Paraku vähendaks see teose nappi lehekülgede arvu veelgi. Mina igal juhul jätsin. Kas see on ka vihje sellele, et kui sama jutt ilmuks ajalehes, siis jääks ka see vahele? Ei tahaks seda siiski uskuda, sest Eco ja Colonna (peategelase) seisukohad langevad siin pigem ühte ning autor paistab pigem hullunud semiootikuna, kes on oma põhipostulaati „kõik asjad on omavahel ühenduses“ selgelt üle interpreteerinud (vt Umberto Eco. Interpretation and Overinterpretation. Oxford University Press, 2002, p 45-67). Miks muidu laseb ta Braggadocio tappa? Vähe sellest, selgub, et telekas näidatud filmis on sees kõik need telgitagused „faktid“, millest truumeelne ajakirjanik on pajatanud.
Potentsiaalne hoiatus pressi kui sellise eest mõjub paraku lahjalt, parimal juhul on see hävingu konspekt, kui häving ise. Veenvalt ei mõju ka raamatu lõpp, kus peategelase sõnade järgi armastusest abi otsitakse ning leitakse. Võibolla just selle pärast, et enamus raamatust on kirjutatud mulle võõravõitu keeles.
Toimetaja: Valner Valme