Jürgen Rooste ja Sveta Grigorjeva: surematu tantsu trend ({{commentsTotal}})

Joanna Kalm
Joanna Kalm Autor/allikas: kaader Siim Lõvi videost

Jürgen Rooste ja Sveta Grigorjeva küsivad, millised on lavakunsti- ja teatritrendid ja kas kunst on üldse moodne.

"Kes tantsib tänapäeval veel pidulikku tõrvikutantsu, menuetti, saksa tantsu, sarabandi või žiigi? Uued moetantsud on nad välja tõrjunud ja kolikambrisse saatnud. Iga sajandi noorus püüab omamoodi hõljuda ja taevalikku seisundisse jõuda. On vaid kaks tantsu, mida harrastati nii tollal kui ka praegu: polonees ja masurka, pidulik tants ja lõbus tants. Need kaks on surematud. Kes tahab neid näha täiuslikus esituses, see külastagu Glinka kuulsat ooperit "Elu tsaari eest"," pajatab baltisaksa klassik Dr Bertram raamatus "Kolm Tartu balli" (eesti keeles LR nr 26/1990, lk 45), ja naaseb teemasse kirjeldades pikemalt 18. sajandi keskpaigas poloneesi pikitud taskurätikutuuri, kus paaride vahel hoitavaist rätikuist moodustub tantsijate kohale võlvkäik: "See tuur pole suurem asi, ent tollal oli ta moes. Mis on moodne, seda imetletakse. Keegi ei päri, mis on ilus, vaid küsib, mis on moes."

Mis see on, kui keegi ütleb, et miski asi on trendikas, moes? Või et see on nüüd trend? Et lavakunstis või tantsus on nüüd trend olla alasti või teha perfonksilaadseid asju või … Sageli kõlab see lausa halvustavalt. Trend. Mood. Seda kasutatakse relvana. Või siis lihtsalt rumalusest. Kuigi ei saa eitada, et trendid-moed on olemas.

Kert Vollmann kirjeldab – nagu praegu laialt moes on lavakunstidega servapidi kokkupuutuvate inimeste sääs – ERRis toda stereotüüpset halvustavat pilti tänapäeva "trendist": "Millal viimati suutis etenduse esimeste hämarusest väljajoonistuvate nägemisaistingute kogum teid jahmatada nii, nagu teater seda kunagi varem suutnud pole? Jahmatada mitte selles tüdimuseni ära leierdatud “higised ja kisendavad paljad kehad, mis igaks juhuks moe pärast ka värviga kokku plätserdatud" palagani võtmes, mida veenvuse huvides “postdramaatilisuseks" nimetatakse ning nahaalse enesestmõistetavusega teatrikunsti apoteoosi pähe maha müüakse, vaid ilma igasuguse teeskluseta, ilma igasuguste küündimatute “kui te aru ei saa olete ise rumalad" trikkideta. Kõige otsesemas tähenduses, et te lihtsalt polegi midagi nii uudsena mõjuvat teatrilaval kunagi varem näinud."

Jah, trendilooja on vist siis see, keda matkitakse. Kellest miski plafatus või kulgemine alguse saab. See mõttekäik algas meil, kui ühes arutelus Joanna Kalm poetas, et La Ribot on trendikas, sest paljud tantsijad teevad nüüd säärast objekti-perfomance’it. Et ta tabas laineharja ja surfas sellega kuulsusse?

Pigem on trend see, kui inimesed matkivad kedagi tugevat ja ilusat ja hullu ja suurt, kättesaamatut-ilusat, kelle esimene kreedo võib olla, et ärge matkige kedagi (mind), olge ise, nt ekspressionist Mary Wigman, kellele vastandus nartsissistlikumalt Isadora Duncan, kelle koolkonna – nn Duncan-dancers’i – 5.-6. põlvkond praegugi tegutseb ikka veel vabalt hüpeldes-heljudes.

Kui me räägime kunstist, siis räägime me veel ikka kunstnikust. Me ei mõtle siin toda romantikute geeniuse-müüti, vaid paratamatut: me ei ole inimestena võrdsed, me ei ole samad. Kui mõni ehk alustabki noorelt mõne trendivaimustusega, siis kunstnik temas ärgates leiab ikka oma raja.

Mõni lihtsalt põleb kuumemal temperatuuril – kusjuures, see võib olla aeglane sisepõlemine, mitte ainult väline leek – ja see põlev inimene teisi süütabki. Ta on isiksus. Noh, nagu Yvonne Rainer oma tänase pilguga lugedes mitte just väga seksika "EI-manifestiga“ lõi miski uue puhta tantsu koolkonna (kusjuures, paradoksaalselt oli Yvonne Rainer omal ajal selle sama Ei-manifestiga just see “it girl", “it kunstnik", sellesama “mitteseksikusega" tõusis ta just üheks “seksikamaks" koreograafiks-loojaks omal ajal) või siis tõesti La Ribot oma kõhetu, luidra, näljase libahundikerega alasti galerii-perfokaid tehes.

La Ribot tõi tantsu galeriiruumi (ja galeriiruumi tantsu), lavalt ära, tõmbas maha tingliku tantsu ehk koreografeeritud rabelemise, jättis alles teatavad poosid, olekud, võttis kätte inspireerivad objektid, kaotas miniatuuriketi sees oodatava narratiivse sidususe (see tekib nagunii vaataja pääs), võttis inimkeha alasti, tegi sellest loomuliku objekti. Ja et see laine on nüüd tohutu, oli ta seega trendilooja? Kuigi paratamatu on, et kunst oma hälli, algupära, inimlikkust otsib. Kui kriitikas on nüüd trend halvustavalt ütelda (hull)julgemate eksperimenteerijate kohta, kas tähendab, et peaksime taltuma ja tagasi malbuma "päris kunsti" trendivoolu?

Aga kunst ei ole mood (mis ei tähenda, et mingid moevoolud ei kehtiks-kehtestaks end kunstis rohkem kui teised), ’moodne kunst’ on lihtsalt halb väljend nüüdiskunsti kohta, sest kaasaegne elav kunst on harva moes, kõik armastavad ikkagi toda ’vanamoodsat’, "päris“ kunsti, mis siis ongi alati moes (Dr Bertram!). Nagu modernse või balleti-taustaga gümnastika või riimidega lembeluule või ilusad realistlikud/impressionistlikud akti- või meremaalid. Eks moderntantsu esimesed koolkonnad-trendid tulid ka tugevatest isiksustest ja võtsid oma kindlate liikumissüsteemide ja meetoditega tegelikult tehniliselt samasuguse rolli nagu ballett, lihtsalt muutes mängureegleid, tahtes neid uutega asendada (nagu ZA/UM üle võtmas Sirpi – mitte et seda kui institutsiooni maha lammutada või hävitada, vaid oma nägu muuta). Tugevad koreograafid lõid oma süsteemid balleti asemele. Aga olemuslikult säilis reeglistik, säilis gümnastiline struktuur. Mida alles postmodernistid siis lõhkuma asudes, otsides koreograafiat igasugusest mõeldavast liikumisest-liikumatusest.

Kusjuures trende ka toodetakse. 1990ndail uut lainet vedanud ja värsket vaimu ja verd toond Fine 5’i moderntantsukoolkonna liidrid on Tallinna Ülikooli tantsuõppega pea samastunud, vähe pääseb sinna sisse ja sekka n-ö võõrast verd toda ilmapilti segama. Praegu küll lastakse sääl just Joanna Kalmul üht “tükki" kolmanda kursuse noortega vedada – et saavad veidi teistsugust tuult nuusutada. Aga üldiselt on eesti kaasaegses tantsus ikka trendikas säärane kehakeskne modernne värk, kontseptualistid on ikka veel veidrikud …

Teisalt, ka nn vabaduseõpetus võib ühetaoliseks muutuda. Euroopa üks ägedam kaasaegse tantsu kool SNDO (School of New Dance Developement) Amsterdamis, kust küll õppejõudude-juhendajate voolavus on päris suur – muide sääl õpivad praegu ka paar tõelist noort eesti tulevikutalenti Maria-Netti Nüganen ja Johhan Rosenberg! – on küll raju ja kehutab õpilasi kastist väljas mõtlema, aga see "kastist välja" on ka juba äratuntav, saab täiesti aru, kui laval on SNDO kooliga noored: kasvõi selle järgi, miuke laga lõpuks tavaliselt maha jääb. Muidugi: isiksus võtab säältki oma ja astub edasi, aga too trendioht valitseb alati. Parim näide on see, kuida kommertsialiseeriti 20nda sajandi rajumad popkultuurilained, mis olid ka ühiskondlikud liikumised: nii rock’n’rolli-meeste kui hipide kui punkarite mässust tehti trend, uus moelaine, millega noortelt tarbijatelt mässuvaimu nime all nende taskuraha kätte saada.

Kas trendikas on üldse kunst? Järsku on see tarbekunst, järsku on see meelelahutus või (pop)kultuur selle laiemas mõttes? Mitte, et toda pelgama peaks, eriti tahtmatu trendialgataja või olla n-ö geenius, andekas laps, kes ise ei mõtle kultuurist kui moevoolude ja staaride kogumist. Kõik, mis on moes, kukub kunsti küljest lõpuks ju maha (pole mõtet teha “poppi" kunsti, sest see, mis on popp, pole seda järgmisel hetkel enam teps mitte), jääb alles vaid antropoloogilise sõnnikukihina, kust me saame teada, mida meie, inimesed, aastasadade jooksul söönd oleme. Kuidas me käitunud-mõelnud, ja takkajärele on see põnev. Mis võis olla tüütu trend ja moevool, tülgastav kõikjal levinud laine, on me pilgu all siis kaunis või kummaline kurioosum, mis paneb imestama ikka ja alati just toda inimest-inimlikkust.

Ilmus algselt Sõltumatu Tantsu Lava lehel.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sõltumatu Tantsu Lava



Saal BiennaalSaal Biennaal
Galerii. SAAL Biennaal läks Linnahalli taha

Nädala lõpuni kestval rahvusvahelise etenduskunstide festivalil SAAL Biennaal etendus eile, 22. augustil Rima Najdi“Think Much. Cry Much.” Seekord on kavas mitu lavastust, mis on väliselt installatiivse iseloomuga, aga siiski vormistatud etendusena. Najdi oma on üks neist ja seda saab kogeda veel täna, homme ja laupäeval.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Lavastus etendub ka lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna
Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas

Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.