Arvustus. Kasabiani tuim ja pidetu pidu
Uus plaat
Kasabian
"For Crying Out Loud" (Columbia)
4/10
Mäletan, et kui kord Kasabian areenile tuli, pakkudes Madchesteri lõtvusega space-electro-rocki varjus staadionikõlbulikke, Briti pärandi vaimus sisendusjõulisi hümne, siis kajas see kokku mu teismeaastate lõpu kapriisidega.
Seal oli näiliselt seosetut kujundikeskset lüürilisust, leidus ka sotsiaalkriitikat, ambitsiooni, mis võiks rahvahulga mõtted liikuma panna, mis püüdles kuhugi kõrgemale hedonistlikust argielu sirgjoonelisest kirjeldusest, mida pakkus näiteks Arctic Monkeys oma uusrobustsuses. Toona meeldisid mulle mõlemad nimetatud väga ja see materjal meeldib siiani just seepärast, et see mulle toona juba meeldis.
Ma kohandasin nende muusikat vastavalt enda tundemaailmale, andmata aru, mis mastaabis see Inglismaa pubiskeenes tegelikult elab. Ei osanud tajuda nostalgiahõngu, mille poole sealsed inimesed siiani karjas tunglevad.
Umbes aasta tagasi, kui viimati Leedsi baaridele ringi peale tegin, oli see õllene ühislauluks mobiliseeriv sentiment veel täiega teemas. Ma ei räägi siin sellest, mida keegi taksonoomiliselt pub rockiks peab. Ma räägin sellest, et inimesed üürgasid endiselt igas teises baaris ennastunustavalt kaasa nii Kasabiani kui ka näiteks Kaiser Chiefsi esimese albumi lugusid.
Enne seda kogemust olin arvanud, et kindlasti nõutakse seal juba millegi olemuslikult järgmise järele, et selle kümnendi keskel võiks ülessoojendatud The Stone Rosese ja Primal Screami ja Oasise sigitise laadne pigem Ida-Euroopa lokaalides kaikuda. Aga ei. Tundub, et NME lõputu haip "Briti rocki päästjatest" ja selle kultus vutifännide seas on rajatud erakordselt kindlalt rahvuslikule-harjumuslikule vundamendile. Ja olgugi et elitaristlikum muusikapress seda enam ei upita, õnnestub Kasabianil vana õhustikku üleval hoida.
Funktsionaalne nõudlus sedalaadi olmelise ekstaasi vastu ei näi hääbuvat, aga see, nagu kõneleb käesolev album, muutub ka oma tumedamatel aladel paratamatult tantsupopilikumaks. See on kahjuks paigalpüsimatu ajavaimu nõue, kus äärmuse alged muusikas, erinevalt poliitikast, ei vea vist päris edetabeli tippu välja.
See nõudlus võtab üha anonüümsema kuju, nii et sama helitaust sobiks samaaegselt baariletis pindi taga norutamiseks, grupitvistimiseks ja kodumeeskonna võidu tähistamiseks. Vastava nihke on läbi teinud ka Kasabian, kes näib kujundavat end publiku ootustele, püüdmata selle kunstinärvi proaktiivselt ise kujundada. Mitte et see tingimata paha oleks, lihtsalt tundub, et ansambel on iseenda defineerimise õiguse käest andnud. Vähemalt antud albumi vaates on nad minu jaoks sisulises plaanis konvergentsi ohvrid. Tahaks küll vältida snobismi, aga praegusel juhul mitte kuidagi ei saa. See on endiselt peomuss, aga ei mõju ärgitavalt, vaid tuimestavalt.
Kunagised psühhedeelia- ja tõsimeelsed hämaraladel tegutsejad on "For Crying Out Loudil" kohati puisesse popfunki pööranud. Nad kaasavad petteks ka näiteks troopilisi või isegi regebiite. Sekka mõni ballaad ka. Justkui selleks, et täita formaalset vajadust siit-sealt moevooludest elemente näpates end variatiivsena näidata. Tosina aasta tagusest kondimootorist on järgi pudemed. Kokku moodustub terviknäota, meeleheitliku ilmega rosolje. See juhtub ehk siis, kui ümbritsev taustsüsteem ei ole enam nii sundimatult soosiv ja side tulevikutunnetuse eesliiniga hakkab käest lipsama.
Kõnealune album peaks meeste endi sõnade kohaselt olema "neist isiklikult". Tüütumat turundussõnumit on keeruline ette kujutada. Nüüd käidi ka see kaart välja. Kasabianil peab olema ikka äärmiselt lojaalne fännibaas.
Uus plaat ei suuda sundida mind põhjalikult tutvuma sellega, mida tegi Kasabian neljal albumil, mis esimese ja viimase vahele mahtusid (seal on tegelikult omajagu põnevaid vangerdusi). See on järjekordne lugu ansamblist, kes ühe kuulaja jaoks pärast avateost erinevatel – nii sotsiokultuurilistel kui ka personaalsetel – põhjustel, aja arengu kompromissitu haamri toimel n-ö alla käis.
Aga loomulikult, kui ikka indie-rock, mis tegelikult pigem šlaagerpop, endiselt istub, siis andke minna. Sütitava poploo potentsiaali on siiski kolmes-neljas loos tajuda. Olnuks sümpaatsem, kui kogu plaat mängituks järgmisse auku:
P.S. Kasabian on tänavuse Õllesummeri avapäeva peaesineja.