Arvustus. Armastuse äng ({{commentsTotal}})

Eeva Park
Eeva Park Autor/allikas: Postimees/ Scanpix

Eeva Park
"Lemmikloomade paradiis"
Toimetanud Ede Kõrgvee
Kujundanud Piia Ruber
Välja andis Verb (238 lk)

Eeva Pargi "Lemmikloomade paradiisi" lugemine tähendab justkui viibimist kahe maailma vahel. Kaunid, visuaalsed, meelelised kohad ja olukordade kirjeldused romaanis on nii paljulubavad. Enne armastuse ängi, enne kui otsid raamaturiiulist esile Julia Kristeva tekstid, et hajutada oma abitust inimsuhete julmuse ees, peatud keele ilus, sümboolses paradiisis:

Rasked vihmapiisad nirisevad loogeldes mööda välimist klaasi, nad voolavad kokku ja siis jälle hargnevad nagu jõed ning kuna mul ei ole midagi muud teha, jälgin ma neid tundide kaupa kui mingit isesorti maakaarti... (lk 5).

Jätkan lugemist ja libisen üle kohtadest, millesse ma ei taha vaadata, kus ei taha peatuda, kohtadest, kus sünnib paradiisist väljaajamine, kus empaatia ja emotsioonid kalestuvad ja asemele astub julmus – platnoikultuuri vari. Inimesest saab teise lemmikloom, keda pannakse ootama ja kui ära tüütab, visatakse välja. Aga, nagu Aristoteles on näidanud, alles kriisihetkel sünnib kirjanik. Nii ka selles romaanis.

Esimene armastus inimese elus on ema armastus, ema pilk, ema sõnad. Romaani peategelasele, noorele alustavale literaadile Minna-Mariale on see end juba beebieas näidanud hülgamise ja armastusega manipuleerimise kaudu. Tütrest saab ema fustratsiooni väljaelamise koht, see on romaanis aega ja kultuuri justkui sisse kodeeritud.

Loen raamatut kaks korda. Teist korda romaani sügavalt süüvides, selle traumaatilisust endale lähedale lastes.

Kui isa surma sai, muutus vesi akvaariumis pikapeale sogaseks. Ema käis ja toitis kalu mitu korda päevas, seisis rinnad vastu rohekashägust klaasseina ja valas pabertuutust hallikaspruuni toitesegu veetaimede vahele. [---] Viimane elus kala oli akvaariumi põhjas, liikumatult tihedate veetaimede vahel ning ta uimede narmasääred värisesid hingamispingutusest sogases vees. "Sa toitsid nad surnuks," ütlesin ma emale ning ta haaras ämbri ja valas sisu mulle sülle, raamatule, mida ma ei jõudnud kinni lüüa (lk 7).

Ema suudab end kiita heaks vaid poja olemasolu kaudu, võrdluste kaudu, tütart armastusest ilma jättes. Poeg on ema argipäeva leevendaja, tema olemasolu peab korvama ema pettumused.

Ema kordas alati, et tuleb käia oma elus ringi nagu raudrüüs, kanda helkivat pantserit, vesiiri näo ees, õla- ja rinnakaitseid, võiduvärve kiivritipul ja ta karjus mulle, ka siis, kui ma üldse ei nutnud – lõpeta nutmine! Kellel sellest abi on! Issand, mida see muudab! Sa pead oma eluga ise hakkama saama, igaüks peab! Silver (peategelase vend) on südamlik ja tundlik, aga sina naudid iga oma nuuksatust! Ma tean teid, naisi! Ussisugu! Mina tean! (lk 71).

Julia Kristevat parafraseerides: nartsissistlik ema, lõhestab oma primitiivsete, läbitöötamata tunnetega, võrdluste ja meelevaldsete hinnangutega nii sugupooli kui ka ühiskonda. Ta teeb pojast endasarnase, katkise, naise alistaja. Armastus ja viha, soojus ja külmus, hellus ja julmus omandavad vastandamiste kaudu hävitava jõu.

Nii ei saa ka romaanis keegi hüüda ema armastust appi, et leida elus tasakaalu, kuni temas elab jätkuvalt see ema, kes alistab armastuses teist inimest oma meelevallaga. Ema jääb tütresse läbianalüüsimata kurbusena, masendusena, sest sümboolne nabanöör on läbi lõikamata.

Kui kasutada Jungi teooriat varjust, mis on alateadvuse personaalsuse osa, kuhu kuuluvad ema ja isa eeskujud, aitaks selle uurimine puhastada raskepäraste sümbolitega sillutatud teekonda, mis romaanis oma eheduses peale vajub.

Noor naine on kogu jutustuse jooksul kuhugi teel. Igas kohas ja igas suhtes ajutisena. Paradiis, kuhu ta armastatu Mardiga läheb ja kuhu ta tahaks jääda, on Kreeta saar. See on helendavalt valge liivaga lahesopp, mäemüüridest ümbritsetud, puutumatu ja ainult meie päralt (lk 91). Sõna "paradiis" esineb romaanis harva, pigem see on sümbol, nagu "lemmikloomgi" – kahe inimese armastuse mõõdupuu.

Minna-Maria kasutab seda lemmikloomavõrdlust endast rääkides.

Ma ootasin teda. Istusin majatrepil nagu koer (lk 194). Niuksusin, kui järjekordne päev hämarduma hakkas (lk 195).

Noore naise keha on avatud naudingule, mis siiski ühegi akti kaudu, mida nii veenvalt ja andunult romaanis lugeja silme ette maalitakse, ei seo kaht inimest ühte. Jääb ainult kire kogemus kehas, suguelundite kutsuv tukse. Hiljem tuleb armastuse peale justkui udu. Tõlgendusi pole, see on udu, mis sööb looduslikult kauni koha, paradiisi, neelab alla metsa ja mere, pühib ära rohelise maa ja mereliiva, kus akt aset leidis.

Hülgamine levib nagu viimane hingetõmme, mis kulgeb pikki veresooni ja kanaleid rindadeni, sõrmedeni... siis kui abort, nürisünnitus leiab aset... kus hing kulgeb läbi tühja ruumi, verisena, jõudes südameni, et puhkeda pinnale lahtise tuksuva haavana...

Olla nagu natside hoor sõjajärgsel Prantsusmaal, kus naisel pügatakse pea paljaks, sest ta on võõra mehega maganud – sellesse olukorda tõukab Minna-Maria vend Silver, justkui tema keha ja seksuaalsuse üle õigust omades.

Ta ei öelnud midagi. Võttis lihtsalt käärid ja lõikas esimese paksu juuksesalgu otse pea keskelt juurteni maha. Korraks ma isegi mõtlesin, et ta tegi seda mõnuga (lk 115).

Noore naise päästab minek välismaale. Ta oli kirjutanud oma armastatu Mardi abil taotluse ja sai ootamatult stipendiumi, mis teeb võimalikuks viibida Iirimaal Kylemore Abby nimelises lossis. Stipendium lubatakse välja maksta siis, kui teos on valmis. Kuigi koht mõjub noorele naisele kloostrina, hakkab sündima romaan, mis on kursiivina teise teksti sees, voolavana ja ühtesulanuna.

Kui astuda romaanist välja ja vaadata seda kui filmi, näed, et just sellel kirjutamise hetkel, selles loovas protsessis emast ja meestest eemal, toimub vabanemine ja eneseleidmine. Veel on üks kohtumine Pariisis Mardiga, ta näeb meest selja tagant triumfikaare juures. Aga romaani lõpustseen jäägu lugejale lahti mõtestamiseks.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.