Arvustus. Kuhu jäi siis revolutsioon ehk seniavaldamata materjali kultusbändilt ({{commentsTotal}})

Depeche Mode
Depeche Mode Autor/allikas: SIPA/ Scanpix

Uus plaat
Depeche Mode
"Spirit" (Columbia)
4/10

Depeche Mode, oo jaa... Kas pole see üks nendest popkultuurititaanina kõrguvatest märksõnadest, mis kätkeb oma kahesõnalises kombinatsioonis terve mikroversumi jagu tähendusi ja seoseid ka nende jaoks, kes end otseselt selle kollektiivi tulihingeliseks austajaks pole tituleerinud? Kas pole mitte vaimustav mõeldagi, kui palju on seesinane artist osanud kusagilt teiselt poolt tabamatust tuua meieni muusikat, mis juba esimesest kuulamisest peale suutnud puudutada hinge ning lisaks alati nii selgelt eristunud kõigest muust? Kas pole ka just antud kollektiivi "Personal Jesus" üks nendest harvadest lugudest miljonite seas, mis on koheselt äratuntav juba esimesest sekundist peale? Rääkimata sellest, kuivõrd teretulnud kuulamine too pala jätkuvalt olla suudab, ehkki selliseid on Depeche'il veel terve sülem.

Ka uusim helikandja "Spirit" tervitab meid esmase aistinguna mineviku hämarikest äratuntavate klaverihelidega, mis üle pika aja meenutavad isegi vana head Depeche'it. Mõne takti möödudes siseneb ka Dave Gahani vokaal, mis teatab meile aega viitmata, et mingit arengut pole toimunud, sootuks kadunud on austus ning tagatipuks on käest läinud ka igasugune kontroll. Nagu loo pealkirjaks pandud "Going Backwards" meid juba eelnevalt hoiatab, on murekohaks soovimatu tagasiminek. Veelgi enam, see kõik leiab aset "tehnoloogia toel". Kuigi mõeldud on ilmselt hetkel maailmas aset leidvaid arenguid, on pärast kahte eelmist albumit omajagu keeruline jätta hoomamata, palju need sõnad ka kollektiivi enese hetkeseisu peegeldada võiksid. Ometi on meeled igasugu meeldivate üllatuste tarvis lootusrikkalt valla ega tihka säärast mõttekäiku tõe pähe võtta.

Esiksingliks valitud "Where's The Revolution" kannab oma kavatsusi käisel. See ei pretendeerigi enamale kui kaasaegse ühiskonna orwellilikele nüanssidele osundades imestada, miks tavalised inimesed tänavalt veel miskit muutma pole asunud. Vanadele headele aegadele omane süngevõitu naiivromantilisus oleks justkui olemas (ning igaks juhuks ka mälusagarates Pavlovi refleksi esilekutsuv kitarrisaund, doonoriks too sama "Personal Jesus"), ent hämmastava banaalsusega väljendatud poliitilised mõtteavaldused ei tundu selle kollektiivi imagoga järsku üldse mitte haakuvat. Depeche pole kunagi selline bänd olnud, kes pisargaasisadu trotsides meelt avaldama tormaks. Ka tuleb väärikas eas kollektiivile äkiline mõte barrikaadidele ronida natuke liiga hilja. Mõjub kuidagi kentsakalt, lisaks võib nikastusega päädida.

Ei saa küll väita, et õilsad kavatsused loo taga tunduvad ebasiirana, ent sellegipoolest kõlab "Where's The Revolution" kui õõnes hümn, mis näikse kuskilt ülaltpoolt kujutletud isalikkusega hüüdvat: "Sööge kooki ja mässake nüüd, lambukesed!" Ka "Personal Jesusest" üks ühele üle toodud ikooniline kitarriheli mõjub pigem küünilise katsena poolelijäänud lugu paremast küljest näidata. Õigupoolest sobiks see pigem kusagile plaadi lõppu ja vähemalt kontserdituuri raames on Depeche ka ise adunud, et albumi pärapooles paiknev "So Much Love" sobib sissejuhatust oluliselt paremini jätkama. Bänd on otsustanud oma melanhoolse kutsega revolutsioonile koketeerida kui albumi tugevaima looga (esiksingel ju tihtipeale teatav jõudemonstratsioon on) ja see annab mitmes mõttes aimu, millise terviku suunas meid veel kuulamata lood talutada tahavad.

Järgnevalt võtab maad juba täieulatuslik lament, mis kõlab nagu mahakeriv elutahe, eleegia, kui mitte maailmale, siis millelegi lootusetult kaotatule bändi loomingulises põlemises küll. "Kord olid lahendused, nüüd puuduvad ka vabandused," etleb Gahan paatoslikke sõnu, mille on talle ette lükanud kollektiivi peamine sõnasepp ja kutseline depressiivik Martin Gore. Taaskord ei saa mööda vaadata sellest, kuidas ka "The Worst Crime" näib kokkusattumusena kõnelevat bändist endast, ning sedakorda hakkab too kummaline mõte juba loogilisena näima.

Lamendi lõppedes tuuakse lagedale pala, mis oma tuksleva tekstuuriga suudab esiti piisavalt köita, ent sõnu kord juba märgates osutub see kohutavaks eksituseks. Üsna ootamatu (ja kaugeltki mitte meeldiva) üllatusena selgub, et lugu pealdisega "Scum" on pelk arulage lahmimine, ehkki taaskord (ilmselgelt) üllatel eesmärkidel. Meie meelte ette maalitakse pilt mingist umbmäärasest inimsaastast, kes (või mis) karmatunni saabudes põlvili maas halastust nurub. Depeche aga pistab saastale pihku hoopis laetud relva ning ärgitab toda päästikule vajutama. Isegi fiktsiooni kontekstis on säärane situatsiooniasetus vastutustundetult debiilne, sest kui tõenäoline peaks olema, et kord juba relva oma valdusse saanud mistahes ambaal selle suurest kahetsusest just endale meelekohale surub? Idee poolest oleks ju täiesti okei, kui sellise sõnumiga lugu saanuks valmida kuidagi vaimukas või tabavas sõnastuses, mis paneks juhuste kokkulangemisel võib-olla ka kritiseeritavad maailma üle järele mõtlema. Aga no kuulge, sõnad stiilis "sa oled vastik, sa oled loll, lase ennast maha, pliis" riivaks isegi mistahes kolmanda järgu Depeche'i imitaatorite eneseväärikust. Mis juhtunud on, vana hea?

Õigupoolest pole selles küsimuses küll midagi uut, sest kunagine vana hea paneb meid säärasesse olukorda, kus halvasti öelda ei tahaks, kuid pole ka just palju põhjust öelda hästi, lausa kolmandat albumit järjest. Selles osas on äsjane "Spirit" igati loogiline jätk sel kummalisel teekonnal, mis väldanud juba vähemalt 2009. aastast saati, mil "Sounds Of The Universe" sai avarusse heidetud. Mitmes mõttes tundub, nagu poleks enam ammu tegemist sama bändiga, lihtsalt nimi on millegipärast vahetamata jäänud. Oli kas lihtsam või siis puudus eriline soov. Ehk on solist hoopis ülejäänud bändile augu pähe rääkinud, et just tema kesisevõitu egoprojekti saund on see, kuhu suunas Depeche ennast nihutama peaks, sest kummalise kokkusattumusena ongi kollektiivi üldine tase languses olnud umbes sestsaati, kui Gahan kõrvalt iseendaga flirtima hakkas. Kes on suvatsenud ka rockmuusikaga pikemat aega suhtes olla, on ehk sarnaselt frustreerivaid arenguid täheldanud sellistegi artistide puhul nagu Guano Apes või Skunk Anansie.

Üks Depeche Mode'i tugevustest tavatses olla osav laveerimine erinevate muusikaliste maastike vahel, uuel plaadil aga tundub, nagu uidataks enamjaolt ühes ja samas masendavas hädaorus ringi. Kui ajastu meelelaad tõepoolest nõnda trööstitu on, siis depressiivset muusikat juurde tootes ei muutu asjad ammugi paremaks. Kui ajad nõuavad tegutsemist, viib inimesi selle poole ennekõike muusika, mis oleks väge täis ning ütleks kui mitte otse välja, siis vähemasti sisalduva laenguga, et "loomulikult suudame paremaks teha, ükskõik mis!" Sest just rasketel aegadel on igasugune looming ju veelgi enam see, mille poole pöördutakse inspiratsiooni ammutamiseks ja parema suuna leidmiseks. Üks hullemaid asju, mida lootusetuna näivas maailmas teha saab, on mitte ainult ahastunult nurgas tihkumine, vaid ka selle salvestamine ning seejärel rahva sekka paiskamine. Ei mäleta küll, et Depeche oleks oma karjääri jooksul ropendamisega silma paistnud, ent antud albumit jääb lõpetama sõnum, kuidas me omadega lihtsalt "täitsa p****s" oleme. Ääretult vastutustundetu, härra Gore.

Üleüldine muusikaline roidumus polegi nii jahmatav, kui seda on tõsiasi, et bänd, kes on pikalt suutnud öelda midagi olulist täiesti erakordsel moel, jättes ühtaegu ka piisavalt ruumi igaühe enda tõlgendusteks, on äkki... täiesti tühjaks jooksnud. Bänd, kes on imetabase kütkestavusega suutnud tähendusi anda muuhulgas nii armastusele kui kirele, tärkamisest kuni lahtiriietumiseni välja (ja seda mitte ainult füüsilises, vaid ka kõige siiramas, sügavaimas hingelises tähenduses), seada värssidesse süütunde, mis "ahelaina jalgu kammitseb kui pahupidi pühapaiste", kuid leida ka lihtsuse geniaalset võlu tõdemuses, kui ebavajalikud on teinekord sõnad just seetõttu, et nad kergesti kahju võivad teha – jah, seesama bänd sodib nüüd salmikesi suurtel, tõsistel teemadel, ning teeb seda kõike varateismelise tasemel, kes tahaks kangesti oma ängi üles tähendada, ehkki pole õieti veel haaramagi hakanud, kui võrratult rikkalik võib sõnavara üldse olla. Idiootlikult kokku sobitatud riimid, mis oleksidki nagu esimeste pähe tulnud sõnade juures enesega rahulolevalt pidama jäänud, piinlikud mõtteavaldused, kus puudub igasugune originaalsus... Jahmatavalt vaimuvaene on see kõik. Depressioon ei võrdu automaatselt inspiratsiooniga.

Samas tundub teinekord, et maailm on muusikategemise kolimisest arvutitesse rohkem kaotanud kui võitnud. "Spirit" pidavat vähemasti asjatundjate hinnagul olema Depeche'i siiani kõige halvemini produtseeritud plaat ning on kahju mõelda, kuidas bänd, kes lonkis kunagi sõna otses mõttes mööda industriaalmaastikke, tehaseid ja tühermaid, otsimaks uusi saunde, mida oma muusikas kasutada saaks (uurige kasvõi, millistest komponentidest sai üles ehitatud lugu "Stripped"), ei suuda enam stuudioseinte vahel nuppe sõrmitsedes kuigipalju põnevat leida. Kui pole inspiratsiooni tunda muusikas, siis kuidas need sõnadki oluliselt paremad tulla saaksid.

Mitmes mõttes on alati tõene see, et iga värske album kujutab endast automaatselt ka seniavaldamata materjali kogumikku – seda on lihtsalt tavaks teisiti serveerida, sellist muljet aga jätta ei tohi. "Spirit" mõjub paraku sahtlipõhjast puistatud lugude kogumina just seetõttu, et iga vähegi tuult tiibadesse saanud rada lastakse juba järgmise poolt taas alla. Siin on mitu sellist kompositsiooni, mis mängiksid suurepäraselt teist viiulit, kui leiduks ainult lugusid, mille taha koonduda. Hüpnootiliselt kauniks kasvab ju kasvõi "Cover Me," seejärel aga võtab üle veel üks tarbetu leinamarss ning võimalus on jälle rikutud. Ka albumi avalugu "Going Backwards" pole üldse mitte halb, lihtsalt üks sellistest, mis lausa nõuaks enesele miskit imposantset järgnema. Siin plaadil seda aga ei juhtu. Ilma ümbritsevate lugude toeta ei teki ka paremate lugude jaoks sellist konteksti, kus nad iseendana särada saaksid. "Spiriti" traagika seisnebki ehk kõige enam selles, et ta jääb umbes kahe kuni kolme tõeliselt suure ja tugeva loo kaugusele, olemaks vaat et isegi Depeche'i hiilgeaegade vääriline üllitis. Proovige eksperimendi huvides mõned nõrgemad rajad eemaldada, pange asemele näiteks "A Pain That I'm Used To," "Dream On" ning paar paremat siit sajandist veel, tõstke järjekordi ümber ja öelge siis, et kõik see kokku ei hakanud kordades paremini kõlama.

Et maailma muutmine peaks ennekõike igaühest enesest algama, oleks huvitav mõelda, et esiksinglina avaldatud "Where's The Revolution" räägib tegelikult hoopis sellest, kuidas ümbritsev muusikamaastik pole juba pikemat aega piisavalt inspireeriv olnud, et konkurentidega mõttes palli põrgatades midagi üleliia head saaks üldse tekkida. Kui enamik pakutavast vaid kõige muuga ühtesulamise teed tahab minna, pole võib-olla ka Depeche Mode'i sugusel gigandil isegi võimalik ümbritsevast just üleliia palju inspiratsiooni ammutada. Indie-muusika võidukäik on ühelt poolt juba pikemat aega hoolitsenud selle eest, et kõik muutuks malbemaks, mahedamaks, ning lõppkokkuvõttes ka oluliselt elutumaks ja igavamaks (sest elagem veel rohkem sissepoole, lumehelbekesed, eks). Klubimuusika võidukäik peavoolus teisalt on saavutanud selle, et maad võtnud igikestva öise läbu keskel on kõik veelgi valjem ja ka labasem kui varem, sest kõik on pandav või vähemalt ostetav. "Come on people, you're letting me down," tõepoolest.

Käesoleva albumi puhul kerkib küsimus, millises ulatuses peaks see üldse olema aktsepteeritav või vähemalt tolereeritav, et üks artist on juba pikemat aega lakanud olemast samavõrra paeluv ja mõtlemapanev, kui kord ammu harjutud oldi. Kas peaks "uus" olema kogemist väärt pelgalt seetõttu, et see on nüüd ja praegu (seega juba eeldusena ning ilma küsimusi küsimata) vältimatu osa ajastu tekstuurist? Kas peaks seda pidama oluliseks plaadiks pelgalt seetõttu, et käsitletavad "NB! Olulised Teemad!" kipuvad varjutama kuulaja võimet hoomata, et nii lugude kui albumi kvaliteet on tervikuna pehmelt öeldes puudulik? Kui kaua võib hinnata mistahes esineja hääletämbrit või saundi, ilma et sellega oleks juba aastaid kaasnenud tõeliselt head materjali, mis olid ju ka meie kiindumuse algne põhjus?

Loomulikult on nii mastaapse tähendusega artistil alati carte blanche turule paisata ükskõik mida ning see seal ka suureks lasta puhuda ja maha müüa. Õnneks on Depeche Mode'il möödanikuvarukast sedavõrd palju hitte välja tõmmata, et kuitahes kehv plaat ei muuda vaieldavaks fakti, et nende kontserdid on jätkuvalt kogemist väärt. Nende uusim üllitis aga ei erine kuigi palju mõnest uuest, üleshaibitud nutitootest, mis oma vajakajäämisi hakkab lagedale laduma alles peale ostu sooritamist. Ehkki bänd viibutab palaga "Poorman" näppu muuhulgas ka suurkorporatsioonide suunas (taas üks kummastust tekitav valearvestus sel plaadil, kuulda miljonäre murdmas pead, millal kasumid ka ülalt allapoole jõudma hakkavad), on Depeche ise saanud üheks selliseks nähtuseks, mis müüb oma toodangut tugeva brändinime toel, ehkki põhjust midagi uut nende pakutavast endale soetada pole tegelikult juba pikemat aega olnud. Ideaalses maailmas ei peaks me nii lihtsalt selliste turundusnippide orki minema, ent tihtilugu pole tarbija kahjuks harjunud ka rohkemat ootama ega nõudma. Mis siis keskpärasuselgi nii väga viga on? Uus plaat vähemalt. "Tee järgi või maksa kinni," eks.

Lõppkokkuvõttes peaks kõik siiski taanduma selleni, kui palju on mistahes vaadeldava loometeose tegemise taga tajuda inspiratsiooni (sõna, muuseas, tuleneb ladinakeelsest terminist, mille üheks tähenduseks on ka "eluvaimu või hinge sisse puhuma") ning käesoleva albumi puhul peab paraku nentima, et varjusurma läheduses ringi uitavast loomingust rääkides peaks inspiratsiooni mõistet äärmise ettevaatlikkusega pruukima. Depeche Mode tavatses olla see bänd, mille lood panid alati kõrvu teritama, südame suurest heameelest hüppama ning tahtma raadiot valjemaks keerata, sest see oli "see lugu"! Käesolevalt plaadilt ei leia te kahjuks ühtegi sellist. Uusimate lugude puhul on kõige tõenäolisem ehk stsenaarium, kus mõnda neist taustal mängimas kuuldes ei pane te seda esiti tähelegi, seejärel pruugite ehk hakata märkama, et vokaal tundub kuidagi... "Ongi uus Depeche, tegelt ka?"

Albumi kohta, mille nimetamiseks on valitud sedavõrd söakas ning tähendustest tihke mõiste, nagu seda meie emakeeles "hing" on, näidatakse siin üles hämmastavalt vähe tõelist südikust. Ka hingestatust kipub nappima, ent kui teile meeldivad jõuetud tugitooliprotestid, mis kõlaksid sealjuures vaid õige pisut nagu vana hea, siis on see album just teile mõeldud. Kui aga selle kollektiivi looming oleks algusest peale olnud nagu kõnealune plaat, siis ei tähendaks neid markeeriv maagiline sõnapaar ligilähedaseltki seda, mida ta kõik need aastad tähendanud on. Selmet vaimusilmas laperdavate loosungite toel häärberis hängides mõelda, kuidas taamalt pisut mässata võiks, ent mitte liiga valjusti (adumata seda nukrat seikagi, et täieulatusliku revolutsiooni saabudes ei säästetaks tõenäoliselt ka häärberit), oleks ehk kõige paslikum võtta aeg maha ning püüda meenutada, millistelt koordinaatidelt said kord need uskumatud lood üldse üles leitud. Uus plaat lihtsalt ei inspireeri.

Kui eksisteeriks mingigi võimalus, et "Spiriti" avaloosse kätketud mõtisklusi tagasiminekust saaks lubaduse pähe võtta, leiaks sellest ehk omajagu lohutustki, et võib-olla on too koltuma kippuv kultusbänd mõneks järgmiseks korraks endas taaskord midagi sama suurejoonelist leidnud, kui näiteks... Noh, milline tahes nende kuldajastu parimatest albumitest teile kõige enam muljet avaldanud on. Hetkel aga tundub pigem sedamoodi, et omamoodi iva peitub ühes võrguavarustes märgatud mõttes: "Esimesed kakskümmend aastat oli Depeche Mode ju ülihea. Äkki oleks hoopis parem teha nägu, et nad panid millalgi sajandi alguse kandis pillid kotti ja läksid laiali?"

Mida muud saakski öelda albumi kohta, mis ka peale tosinat tähelepanelikku läbikuulamist paneb endiselt tahtma põgeneda kardinaalselt teises suunas, kus leiduks loomingulisust, lootust ja inspiratsiooni. Kui te olete juhtumisi selle kollektiivi tulihingeline fänn, siis loomulikult ei tohiks mitte ükski hinnang teilt ära võtta õigust otsustada ise, mis teile meeldib ja milleks. Ühelgi teisel juhul aga puuduvad tõeliselt kaalukad põhjused, miks oma aega sellise pooliku ja kinda suures meeleheites nurka loopinud produkti peale raisata, kui maailmas leidub ometigi nii palju olulisemat ja huvitavamat muusikat. Ka värskemat, muuseas. Tuleb ainult piisavalt sihikindlalt (või siis teadlikult) sellest kõige robustsemast peavooluga kogunevast väetisehunnikust läbi kaevata.

"So Much Love" laivis:

Toimetaja: Madis Järvekülg



Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

Anna ŠkodenkoAnna Škodenko
Selgusid Köler Prize´i nominendid

Näituse "Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum" avamisel selgusid järgmise aasta kevadel EKKMis toimuva "Köler Prize 2018" nominendid – EKKMi juhatus otsustas Köler Prize’i kaasaegse kunsti auhinnale nomineerida järgnevad kunstnikud: Anna Škodenko, Holger Loodus, Taavi Talve, Tanja Muravskaja ja Tarvo Hanno Varres.

FILM
Kaader filmist "Matilda".
Duumasaadik üritab keelata Nikolai Teisest rääkivat filmi

Sel sügisel peaks ekraanidele jõudma režissöör Aleksei Utšiteli film "Matilda", mis räägib viimase Venemaa tsaari Nikolai Teise ja baleriin Matilda Kšesinskaja armastusest. Kuid duumasaadik Natalja Poklonskaja püüab teha kõik, et film vaatajateni ei jõuaks, kuna tema hinnangul solvab film usklike tundeid.

TEATER
Triinu Sikk
Teatraalne kaamera. Triinu Sikk, "Unistajad"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

KUNST
Banksy töö Calais´ põgenikelaagris.
Arvatakse, et Goldie paljastas tänavakunstnik Banksy identiteedi

Suurbritannia trummi ja bassi produtsent Goldie viitas interneti audio-vestlussaates "Distraction Pieces" poolkogemata Banksy kunstist rääkides kellelegi Robile. Nüüd arvatakse, et muusik pidas silmas oma head sõpra Robert Del Najat, keda on varasemaltki Banksy nime all tegutsevaks peetud.

Arhitektuur
JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Esimese Haapsalu Tšaikovski festivali väljakuulutamine Tšaikovski restoranis.
Haapsalus tuleb esimene Tšaikovski festival

Peatselt saab Haapsalus osa omal ajal selles kuurortlinnas suvitanud vene helilooja Pjotr Tšaikovskile pühendatud festivalist.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.