Keiti Vilms: kirjanikuks ma ennast ei pea, aga twitterikirjanikuks küll ({{commentsTotal}})

Keiti Vilms
Keiti Vilms Autor/allikas: Haridus- ja teadusministeerium

Keiti Vilms on tuntust kogunud Twitter, kirjutades sinna sõnamänge ja kalambuure. Nüüd on tema sotsiaalmeediast läbi käinud tähelepanekutest ilmunud raamat. Erle Loonurm tegi lühikese intervjuu Keiti Vilmsi endaga ning küsis kommentaari ka Mart Juurelt.

On sõnadega mängimine juba kirg lapsepõlvest?

Võib küll nii öelda. Kalamburism... ma olen justkui kalamburist – ise ma selle nime endale panin. Sellist nimetust enne eesti keeles ei olnud ja võib öelda küll, et see on nüüd minu elukutse, kuna nüüd tuli ka ju raamat välja. Kirjanikuks ma ise ennast ei pea, aga twitterikirjanikuks küll.

Kas Teile endale tundub ka, et toimumas on nihe Eesti kirjandusmaastikul, räägime ju "twitterikirjanikust" esmakordselt?

Jah, sest üha enam maailm kolib ümber sotsiaalmeediasse ja sestap olen ka mina oma väljundi leidnud Twitteris. Lühivormid sobivad mulle hästi.

Te teete ka palju tööd arhiividega. Kuidas möödunud aegade kirjandus ja ajakirjandus teid inspireerib?

Sõnadeotsinguil olen ma tõepoolest kaevunud raamatutesse, mis on kirjutatud 1900ndatel ja sealt edasi. Samuti on minu suur kirg vanad ajalehed 1930ndatest. Ja sealt sõnu otsida on minu südameasi, see on huvitav ja tasuv, sest see meeldib ju ka paljudele teistele.

Kuidas mõjutab kirjutamist otsene lugejate tagasiside, kasvõi näiteks Twitteris?

Mitte ainult Twitteris! Ka siis kui ma istun näiteks kohvikus, siis inimesed tulevad ja tänavad mind. Inimesed, kes on minu jaoks võõrad, kuid jälgivad mind Twitteris, Facebookis või Instagramis. See on tõeliselt tänuväärne! Minu kalamburismikogu on ehe näide, kuidas Twitterist võib tulla kirjandusteos.

 

Keiti Vilmsi fenomeni kommenteeris ka ajakirjanik ja kirjandusminister Mart Juur:

Keiti Vilmsi nimetatakse meedias twitterikirjanikuks, president Toomas Hendrik Ilves on nimetanud teda meie aja Aavikuks. Milles tema fenomen seisneb?

See, mida Keiti Vilms kirjutab, on osa väga pikast traditsioonist, millel on vähemalt kaks aspekti, kui mitte rohkem. Esimene neist on inimese keelelise arengu aspekt: kõikidele lastele meeldib keele ja sõnadega mängida, tähti ümber tõsta ja avastada seeläbi, kuidas sõnade tähendus muutub. Täiskasvanud paraku unustavad tihtipeale ära selle rõõmu, mida pakub sõnadega mängimine. Ja tihtipeale sõnamängude, kalambuuride ja aforismide sees ja n-ö katte all sõnastuvad sellised asjad, mis ütlevad elu, inimeste ja aja kohta rohkem kui tõsine filosoofiliselt sõnastatud tõdemus.

Aga kirjanduslikus mõttes on see osa väga pikast traditsioonist, mis on igas keeles ja kultuuris olemas. Ingliskeelses traditsioonis on tuntud näiteks Lewis Carrolli "Alice Imedemaal" ja veel tohutul hulgal huumorit. Sest huumor on suurel määral keeleline ja põhineb kõlal, sõndade tähenduse ümbertõstmisel ja muutmisel. Eesti kirjanduses on ka tegemist austusväärse traditsiooniga, kui lugeda näiteks ajalehte Sakala või mõnda tsaariaegset väljaannet. Seda on kindlasti ka Oskar Lutsu loomingus, August Gailitil, väga ere näide on Ilmar Laaban ja ka Artur Alliksaar. Luuletajatest Juhan Viidin ja Arvo Valton. Lasteluule ja lastekirjanduse autoritest näiteks Paul-Eerik Rummo, Ott Arder, Ilmar Trull. Neid nimesid võib jäädagi ette lugema.

See on väga suur osa kirjandusest, mille mootori moodustab vaimukas ja lõbus mäng keelega.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: