Loe katkendit: H. G. Wells, "Venemaa pimeduses" ({{commentsTotal}})

H. G. Wells
H. G. Wells

Loomingu Raamatukogu 2017. aasta 13-14 numbrina ilmus kirjanik H. G. Wellsi teos "Venemaa pimeduses", kus ta räägib enda visiitidest 1920. aastate Venemaale. Avaldame teosest ka lühikese katkendi.

H. G. Wells
"Venemaa pimeduses"
Inglise keelest tõlkinud Karin Suursalu
Järelsõna kirjutanud David Vseviov 

2016. aastal tähistati kogu maailmas paljude uustrükkidega suure inglise kirjaniku 150. sünniaastapäeva ja 70. surma-aastapäeva. Eesti keeles on võimalik lugeda hulka H. G. Wellsi fantastilisi romaane, kuid tema visiitidest Venemaale oleme siiani lugenud ainult ümberjutustusi ja kommentaare. 1920. aasta sügise vaatlused noorest nõukogude võimust Petrogradis ja Moskvas ning kohtumine "Kremli unistajaga" aga pakuvad kahtlemata huvi ka sada aastat hiljem. 

 

Katkend peatükist "Enamluse kvintessents":

Enamlased on marksistlikud sotsialistid. Marx suri Londonis peaaegu nelikümmend aastat tagasi, tema vaateid on propageeritud juba üle poole sajandi. Need on levinud üle kogu maailma ja leidnud peaaegu igas riigis väikese, kuid veendunud järgijaskonna. See on ülemaailmse majandusliku olukorra loomulik tagajärg. Marksism väljendab kõikjal ühtesid ja samu piiratud ideid ühtede ja samade äratuntavate fraasidega. See on kultus, ülemaailmne internatsionaalne vennaskond. Pole vaja õppida vene keelt, et tutvuda enamluse ideedega. Asjast huvitatu leiab need kõik Londoni "Plebsist” või New Yorgi "Liberatorist" täpselt samas sõnastuses, nagu on Vene "Pravdas”. Nad ei varja midagi. Nad räägivad kõigest. Ja seda, millest marksistid kirjutavad ja räägivad, püüavad nad ka teha. On kõige parem, kui kirjutan Marxist ilma igasuguse silmakirjaliku aupaklikkuseta. Ma olen teda alati pidanud maailma kõige igavamaks inimeseks. Tema mahukas lõpetamata teos "Kapital”, rodu tüütuid traktaate, milles ta arutleb sääraste õhust võetud mõistete üle nagu "kodanlus” ja "proletariaat”, kaldudes pidevalt teemast kõrvale ja mandudes ebaolulistesse heietustesse, on minu silmis pretensioonika pedantsuse musternäide. Ent enne viimast Venemaal-käiku polnud ma Marxi vastu aktiivselt vaenulik. Ma lihtsalt ei lugenud tema kirjutisi ja kui kohtusin marksistidega, sain neist lahti, paludes neil mulle täpselt selgitada, kes kuuluvad nende meelest proletariaadi sekka. Keegi ei osanud vastata. Seda ei tea ükski marksist. Gorki pool kuulasin ma tähelepanelikult, kuidas Bakajev arutas Šaljapiniga riuklikku küsimust, kas Venemaal üldse eksisteeribki proletariaati, mida oleks võimalik talupoegade klassist eristada. Et Bakajev oli olnud proletariaadi diktatuuri Erakorralise Komisjoni ülem Peterburis, oli vaidluse peensusi väga huvitav jälgida. Marksistlikus terminoloogias tähendab "proletaarlane” enam-vähem sama, mida "tootja” nii mõnegi poliitökonoomia spetsialisti žargoonis, nimelt "tarbija” täielikku vastandit. Seega on proletaarlane mõiste, mis vastandub millelegi, mida nimetatakse kapitaliks. Nägin "Plebsi” viimase numbri kaanel silmatorkavat kirja: "Töölisklassil ja tööandjate klassil pole midagi ühist.” Võtame järgmise näite. Töödejuhataja istub vedurijuhi juhitud rongis, et sõita vaatama, kuidas ehitusbrigaadil edeneb vedurijuhile ehitatava maja ehitamine. Kumba kategooriasse kuulub töödejuhataja – kas ekspluateerijate või ekspluateeritavate omasse? See on täielik jaburus.

Pean tunnistama, et Venemaal on mu passiivne vastumeelsus Marxi suhtes muutunud väga aktiivseks vaenuks. Kuhu me ka ei läinud, igal pool nägime Marxi büste, portreesid ja kujusid. Ligikaudu kaht kolmandikku Marxi näost katab habe, suur, pidulik, karune, igav habe, mis küllap tegi igapäevaelu üsna ebamugavaks. Niisugune habe ei kasva iseenesest, seda hooldatakse, peetakse kalliks ja aetakse patriarhi kombel maailma kohal õieli. See on täpipealt samasugune mõttetu ülepakkumine nagu "Kapital”, ja see vähene, mis inimnäost alles, vaatab habeme kohalt öökullipilguga, nagu tahaks näha, millise mulje see inimkonnale jätab. Habe, mille kujutisi nägi kõikjal, hakkas mind järjest rohkem ärritama. Mind valdas vastupandamatu soov Karl Marxi habe ära ajada. Ühel päeval, kui mul peaks vaba aega jääma, lähen kääride ja habemenoaga "Kapitali” vastu ning kirjutan "Karl Marxi habemeajamise”.

 

Ent Marx on marksistidele kõigest märk ja sümbol ning me käsitleme praegu marksiste, mitte Marxi. Vaid vähesed marksistid on "Kapitali” läbi lugenud. Marksistid on samasugused inimesed nagu kõik ja ma pean tunnistama, et oma loomulaadi ja elukogemuse tõttu suhtun ma neisse sooja sümpaatiaga. Nad peavad Marxi oma prohvetiks, sest usuvad, et Marx kirjutas klassisõjast, ekspluateeritavate halastamatust sõjast ekspluateerijate vastu ja ennustas ekspluateeritavate võitu, kõigi maade vabanenud tööliste juhtide diktatuuri (proletariaadi diktatuuri) ning sellest tõusvat kommunistlikku aastatuhandet. See doktriin ja ennustus on tugevasti mõjutanud kõigi maade noori inimesi, eriti energilisi ja vastuvõtlikke, kellel on puudulik haridus ning kes on vaesed ja takerdunud kehtiva süsteemi lootusetusse palgaorjusse. Nad tunnevad oma nahal meie süsteemi ühiskondlikku ebaõiglust, rumalat hoolimatust ja otsatut jõhkrust, mõistavad, et see solvab neid ja toob nad ohvriks, seepärast pühenduvadki nad selle purustamisele, et sellest vabaneda. Nendesuguste mässuliste tekkimiseks pole kurikavalat propagandat vajagi; neid hariduseta jätnud ja orjastanud ühiskondliku korra puudujäägid ise levitavad kommunistlikku liikumist kõikjal, kus iganes areneb tööstus. Marksistid oleksid esile kerkinud isegi siis, kui Marxi ennast poleks olnudki. Neljateistkümneaastase poisikesena, kui ma polnud Marxi nime veel kuulnudki, olin ma tõeline marksist. Mul oli tulnud õpingud katki jätta ja alustada kurnavat tüütut töörügamist vastikus kaupluses. Rasked tööpäevad olid nii pikad, et enesetäiendamisest ei saanud juttugi olla. Oleksin kauplusele tule otsa pannud, kui poleks olnud kindel, et see oli suure summa peale kindlustatud. Nood kibedad päevad elustusid mu mälestustes, kui vestlesin Zoriniga, Põhja Kommuuni ühe juhiga. Zorin on väga meeldiv ja teravmeelne noormees, kes tuli tagasi Ameerikast, kus oli olnud lihttööline. Zorin on hea kõnemees, Peterburi Nõukogus väga populaarne. Me meenutasime minevikku ja ta rääkis mulle, et ei suuda ikka veel unustada jõhkrust ja julmust, millega oli kokku puutunud ühes New Yorgi suures tekstiilikaupluses, kus soovis pakkijana tööle asuda. Rääkisime sellest, kuidas meie ühiskondlik süsteem raiskab, murrab ja kalestab ausaid tarmukaid inimesi. Ühine nördimus aitas meil vennastuda.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: