Arvustus. Kilpkonnast sirgub naine ({{commentsTotal}})

"Punases kilpkonnas" võib tähelepanelik vaataja leida nii jaapani animele kui ka prantsuse filmikunstile iseloomulikke jooni. Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinodes
"Punane kilpkonn" ("La tortue rouge")
Režissöör: Michaël Dudok de Wit
Stsenaristid: Michaël Dudok de Wit ja Pascale Ferran

Hollandi animarežissöör Michaël Dudok de Wit on olnud animatsioonimaailmas juba aastaid tuntud nimi. Seda ennekõike tänu oma liigutavale lühifilmile "Isa ja tütar"1, mis tõi talle 2000. aastal lugematu hulga auhindu, kaasa arvatud Oscari.

Tema järgmise filmi "Punane kilpkonn" sünnilugu on samuti sellega seotud. Väidetavalt olevat Jaapani animalegend Hayao Miyazaki sattunud tema lühifilmist vaimustusse ja näidanud seda firma Wild Bunch müügiagendile. Miyazaki soovitanud tollel filmi autor üles otsida, et talle täispika filmi pakkumine teha. Ja nii läkski: "Punase kilpkonna" peatootjateks on Miyazaki kodustuudio Ghibli ja prantslaste Wild Bunch. Tähelepanelik vaataja võib filmist leida nii jaapani animele kui ka prantsuse filmikunstile iseloomulikke jooni. Esteetilises mõttes on tegemist küllaltki omanäolise kokteiliga ja seda pigem ikka heas mõttes.

Teos lummab dialoogi puudumise ja hingematvate loodusvaadetega. Domineerivad kaugidalikud üld- ja üliüldplaanid, mis viivad filmi fookuse, mis tavapäraselt on ikka peategelastel, pigem keskkonnale kui sellisele. Peategelaseks saab ürgloodus kogu oma majesteetlikkuses. Filmi vaadates leidsingi end kõige enam nautimas kaunilt animeeritud vett, vihma, merd ja lindude lendu taevalaotuses – kõike puhtalt esteetilist ja narratiivitut. Ehk ongi see linateos täispikk animeeritud loodusfilm? Algus justkui näibki seda olevat: üksikule saarele uhutud mees toimetab seal päris pikalt omasoodu, ainsaks seltsiliseks paar krabi. Ka hiiglaslik kilpkonn, kes ta parve ära lõhub, näib selle inimtühja maailma usutava ja orgaanilise osana.

Mõne aja pärast on aga olukord teine. Surnud kilpkonn muutub ühtäkki kauniks punajuukseliseks naisterahvaks ning loodusdokumentaalist saab imemuinasjutt. Miks pagana pärast on nii see naine kui ka mees aga üksikul saarel kogu aeg riides? Talupojaloogika ütleb, et nad peaksid olema alasti. Küllap on selle taga soov näidata filmi ka arvukate konservatiivsete maade ekraanidel … (Siinkohal meenub ühe iraani naisrežissööri katsumus: ta tegi lühifilmi Aadamast ja Eevast ning joonistas Eeva üleni riietatuna, ent pikkade lahtiste juustega. Sellest kerkis tohutu hulk probleeme ja filmi teleekraanile ei lastudki.)

Kilpkonnakestast välja roniv naine assotsieerub meile Põhjala areaalis levinud muinaslooga "Hülgenahk". Kui muinasloos peidab mees naise hülgenaha ära, nii et see ei saa enam tagasi hülgeks, siis "Punases kilpkonnas" tõukab naine ise oma kilpkonnakesta merele. Selline vabatahtlik loobumine kaksikidentiteedist teeb tema karakteri üheplaaniliseks, samuti kaob loost mehe ja naise vaheline pinge.

"Hülgenaha" jutus leiab naine lõpuks oma naha üles, tõmbab selle selga ja hüppab merre. Enne hüppamist ütleb: "Hingel on raske, aga teisiti ei saa, seitse last mul meres ja seitse maal." Läbi mitmete põlvkondade meieni kandunud lugu avab lihtsa kujundi kaudu suure inimliku dilemma ja avaldab kuulajale tugevat mõju.

Mis aga juhtub "Punase kilpkonnaga"? Naine hülgab kilpkonnakilbi ja nad elavad mehega elu lõpuni õnnelikult paradiisisaarel, saavad lapse, see kasvab suureks ja lahkub vanemate juurest. Mees jääb vanaks, sureb ja naine muutub taas kilpkonnaks ning kaob ookeani­avarustesse.

Lõputu idülli vaatamine läheb veidi painavaks ja viib mõtte ekslema. Kas või sellele, milline on tegelikult nende inimeste olukord, kes sellistel paradiisisaartel elavad – palmiistandused, prügisaared, alkoholism, inimkaubandus jne, jne. Nii nagu meis kõigis on igatsus paradiisi järele, on ilmselt meisse ka väga tugevalt kodeeritud soov saada lõpuks sealt välja heidetud. Kui seda ei juhtu, siis oleme tegelikult pettunud, sest loos puudub õpetlik iva.

"Punase kilpkonna" puhul ei saa vaadata mööda ka teistest sama teemat käsitlevatest linateostest. Mängufilmi vallas pakub võrdlusmomendi "Kaldale uhutud"2 Tom Hanksiga peaosas. Filmi suurepärane režii ja võimas näitlejatöö on paraku nn üksiku saare filmide lati väga kõrgele tõstnud. Dudok de Witi "Punane kilpkonn" pakub küll ohtralt pildiilu, ent selle sisuline pool ei küüni kahjuks eelmainitu tasemele.

Lõpetuseks pean siiski mainima, et paljudele vaatajatele meeldib film väga ja nad saavad eheda elamuse. Sloveenia animafestivalil "Animateka" näiteks korraldati "Punase kilpkonna" eriseanss pensionäridele. Ja uskuge, peaaegu kõik lahkusid kinost pisarsilmil. Filmi ilu ja rahulik tempo näib ideaalselt sobivat vanuserühmale 65+. Seega – saatke oma vanemad ja vanavanemad kinno!

1 "Father and Daughter", Michael Dudok de Wit, 2000.

2 "Cast Away", Robert Zemeckis, 2000.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.