Arvustus. Kilpkonnast sirgub naine ({{commentsTotal}})

"Punases kilpkonnas" võib tähelepanelik vaataja leida nii jaapani animele kui ka prantsuse filmikunstile iseloomulikke jooni. Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinodes
"Punane kilpkonn" ("La tortue rouge")
Režissöör: Michaël Dudok de Wit
Stsenaristid: Michaël Dudok de Wit ja Pascale Ferran

Hollandi animarežissöör Michaël Dudok de Wit on olnud animatsioonimaailmas juba aastaid tuntud nimi. Seda ennekõike tänu oma liigutavale lühifilmile "Isa ja tütar"1, mis tõi talle 2000. aastal lugematu hulga auhindu, kaasa arvatud Oscari.

Tema järgmise filmi "Punane kilpkonn" sünnilugu on samuti sellega seotud. Väidetavalt olevat Jaapani animalegend Hayao Miyazaki sattunud tema lühifilmist vaimustusse ja näidanud seda firma Wild Bunch müügiagendile. Miyazaki soovitanud tollel filmi autor üles otsida, et talle täispika filmi pakkumine teha. Ja nii läkski: "Punase kilpkonna" peatootjateks on Miyazaki kodustuudio Ghibli ja prantslaste Wild Bunch. Tähelepanelik vaataja võib filmist leida nii jaapani animele kui ka prantsuse filmikunstile iseloomulikke jooni. Esteetilises mõttes on tegemist küllaltki omanäolise kokteiliga ja seda pigem ikka heas mõttes.

Teos lummab dialoogi puudumise ja hingematvate loodusvaadetega. Domineerivad kaugidalikud üld- ja üliüldplaanid, mis viivad filmi fookuse, mis tavapäraselt on ikka peategelastel, pigem keskkonnale kui sellisele. Peategelaseks saab ürgloodus kogu oma majesteetlikkuses. Filmi vaadates leidsingi end kõige enam nautimas kaunilt animeeritud vett, vihma, merd ja lindude lendu taevalaotuses – kõike puhtalt esteetilist ja narratiivitut. Ehk ongi see linateos täispikk animeeritud loodusfilm? Algus justkui näibki seda olevat: üksikule saarele uhutud mees toimetab seal päris pikalt omasoodu, ainsaks seltsiliseks paar krabi. Ka hiiglaslik kilpkonn, kes ta parve ära lõhub, näib selle inimtühja maailma usutava ja orgaanilise osana.

Mõne aja pärast on aga olukord teine. Surnud kilpkonn muutub ühtäkki kauniks punajuukseliseks naisterahvaks ning loodusdokumentaalist saab imemuinasjutt. Miks pagana pärast on nii see naine kui ka mees aga üksikul saarel kogu aeg riides? Talupojaloogika ütleb, et nad peaksid olema alasti. Küllap on selle taga soov näidata filmi ka arvukate konservatiivsete maade ekraanidel … (Siinkohal meenub ühe iraani naisrežissööri katsumus: ta tegi lühifilmi Aadamast ja Eevast ning joonistas Eeva üleni riietatuna, ent pikkade lahtiste juustega. Sellest kerkis tohutu hulk probleeme ja filmi teleekraanile ei lastudki.)

Kilpkonnakestast välja roniv naine assotsieerub meile Põhjala areaalis levinud muinaslooga "Hülgenahk". Kui muinasloos peidab mees naise hülgenaha ära, nii et see ei saa enam tagasi hülgeks, siis "Punases kilpkonnas" tõukab naine ise oma kilpkonnakesta merele. Selline vabatahtlik loobumine kaksikidentiteedist teeb tema karakteri üheplaaniliseks, samuti kaob loost mehe ja naise vaheline pinge.

"Hülgenaha" jutus leiab naine lõpuks oma naha üles, tõmbab selle selga ja hüppab merre. Enne hüppamist ütleb: "Hingel on raske, aga teisiti ei saa, seitse last mul meres ja seitse maal." Läbi mitmete põlvkondade meieni kandunud lugu avab lihtsa kujundi kaudu suure inimliku dilemma ja avaldab kuulajale tugevat mõju.

Mis aga juhtub "Punase kilpkonnaga"? Naine hülgab kilpkonnakilbi ja nad elavad mehega elu lõpuni õnnelikult paradiisisaarel, saavad lapse, see kasvab suureks ja lahkub vanemate juurest. Mees jääb vanaks, sureb ja naine muutub taas kilpkonnaks ning kaob ookeani­avarustesse.

Lõputu idülli vaatamine läheb veidi painavaks ja viib mõtte ekslema. Kas või sellele, milline on tegelikult nende inimeste olukord, kes sellistel paradiisisaartel elavad – palmiistandused, prügisaared, alkoholism, inimkaubandus jne, jne. Nii nagu meis kõigis on igatsus paradiisi järele, on ilmselt meisse ka väga tugevalt kodeeritud soov saada lõpuks sealt välja heidetud. Kui seda ei juhtu, siis oleme tegelikult pettunud, sest loos puudub õpetlik iva.

"Punase kilpkonna" puhul ei saa vaadata mööda ka teistest sama teemat käsitlevatest linateostest. Mängufilmi vallas pakub võrdlusmomendi "Kaldale uhutud"2 Tom Hanksiga peaosas. Filmi suurepärane režii ja võimas näitlejatöö on paraku nn üksiku saare filmide lati väga kõrgele tõstnud. Dudok de Witi "Punane kilpkonn" pakub küll ohtralt pildiilu, ent selle sisuline pool ei küüni kahjuks eelmainitu tasemele.

Lõpetuseks pean siiski mainima, et paljudele vaatajatele meeldib film väga ja nad saavad eheda elamuse. Sloveenia animafestivalil "Animateka" näiteks korraldati "Punase kilpkonna" eriseanss pensionäridele. Ja uskuge, peaaegu kõik lahkusid kinost pisarsilmil. Filmi ilu ja rahulik tempo näib ideaalselt sobivat vanuserühmale 65+. Seega – saatke oma vanemad ja vanavanemad kinno!

1 "Father and Daughter", Michael Dudok de Wit, 2000.

2 "Cast Away", Robert Zemeckis, 2000.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Ian "Lemmy" Kilmister

Arvustus. Südamlik narkomemuaar

Uus raamat
"Lemmy. White Line Fever"
Autorid: Ian "Lemmy" Kilmister, Janiss Garza
Inglise keelest tõlkinud Lauri Liiders
Kirjastus Tänapäev

FILM
Ivo Felt ja Zaza Urushadze Varssavis

Zaza Urushadze film "Pihtimus" linastub kolmel kontinendil

Gruusia režissööri Zaza Urushadze värske Eesti-Gruusia mängufilm "Pihtimus" linastub täna Chicago rahvusvahelisel filmifestivalil Ameerikas ning Busani filmifestivalil Lõuna-Koreas. Maailma esilinastus toimus kolm päeva varem Varssavi filmifestivali võistlusprogrammis, kust sai neli aastat varem alguse mehe eelmise filmi "Mandariinid" rahvusvaheline võidukäik.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sallimatus on emotsionaalselt palju kurnavam valik kui sallivus. Pildil rootsi aktivist Tess Asplund, kes sai tuntuks üksi sadade neonatside vastu protesteerides.

Jan Kaus. Praktilisest sallivusest

Meie rahvuse retoorikas nõnda oluline väiksuse tunne, väljasuremise oht on kadumas üksteise hirmutamise ja üksteise peale vihastamise taha.

 

Thule

Pytheas, ookean ja Thule

Kas on alust Thule samastamiseks Saaremaaga, küsib Mait Kõiv Vikerkaare oktoobrinumbris, ja vastab ka.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: